Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[Kriku]

Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks.

NSVL-is katalogiseeriti ja süstematiseeriti enne II ms avalikest allikatest kättesaadav info liidetavate territooriumite kohta. Valdavas osas oli küüditamiseks vajalik teave neil juba enne olemas.

[mart2]

... Teame - aega oli vähe. Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks. Päts lootis, et äkki õnnestub kuidagi NSVL koostööd tehes midagigi päästa ...

1) Kolme päevaga ei suudaks keegi kogu riigi paberil dokumente hävitada, isegi mitte akf oma oskustega.
2) Kadriorus ei olnud mingit "dokumentide keskust"
3) akf unustab, et küüditamisel osales väga palju meie oma rahvuskaaslastest kaasajooksikuid ja ootel agente, kelle "kodutöö"oli juba ennem tehtud.

Igasugune "fakti kunstiline liialdus" muudab ka selle esitaja ebausutavaks. Jääme ikka realismi piiridesse ja ärme lahmi, eks?

[kalvis]

Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks.

NSVL-is katalogiseeriti ja süstematiseeriti enne II ms avalikest allikatest kättesaadav info liidetavate territooriumite kohta. Valdavas osas oli küüditamiseks vajalik teave neil juba enne olemas.

Oli jah nii. Lihtsalt Kadriorus (mõeldud on kõiki riigiasutusi - ei vaevutud allapoole isegi teavitada, et otsus alistumise kohta on tehtud ja tuleks ehk midagi ette võtta) jäid paljud nimekirjad kiiruga hävitamatta, mistõttu saadi paremad ja täpsemad nimekirjad. Väheoluline lisaasi.

[mart2]

Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks.

NSVL-is katalogiseeriti ja süstematiseeriti enne II ms avalikest allikatest kättesaadav info liidetavate territooriumite kohta. Valdavas osas oli küüditamiseks vajalik teave neil juba enne olemas.

Oli jah nii. Lihtsalt Kadriorus (mõeldud on kõiki riigiasutusi - ei vaevutud allapoole isegi teavitada, et otsus alistumise kohta on tehtud ja tuleks ehk midagi ette võtta) jäid paljud nimekirjad kiiruga hävitamatta, mistõttu saadi paremad ja täpsemad nimekirjad. Väheoluline lisaasi.

Millised kolm päeva?
Oktoobris 1939 , kui siseneti baasidesse?
12. - 14. juuni 1940?
16. - 18. juuni 1940?
17. - 19. juuni 1940?
19. - 21. juuni 1940?
4. - 6. juuli 1940?
... ?

Kadrioru ja kõikide riiklike asutuste ning omavalitsuste võrdsustamine on väga halb liialdus, mis teeb jutu ebausutavaks ja pigem meenutab tahtliku hämamist (et mitte öelda valet)!

[kalvis]

3 päeva anti Eestile aega nõustumaks Baaside lepinguga või tuleb sõda.

[mart2]

3 päeva anti Eestile aega nõustumaks Baaside lepinguga või tuleb sõda.

Baaside leping ja vägede tulek oli 1939.
13. juunil 1940 anti Punaarmee 8. armeele lahingukäsk Eesti vallutamiseks. Selle vahepeal oli lootus (kuigi tagantjärele näha et loll), et Eesti jääb puutumata.
Ülejäänud minu poolt pakutud 3-päevased blokid käsitsesi erinevaid ülevõtmise etappe.
Kas arvad, et peale baaside ettepanekut oleks pidanud juba 1939 hävitama kõik riiklikud ja ühiskondlikud registrid?

Kas arvad, et küüditamist ei oleks toiminud või see oleks väiksem?
Akf spetsialistina äkki ütleb, kui palju väiksem?

[Kapten Trumm]

Vene sisevägede modus operandi Ukraina okupeeritud aladel näitab kõnekalt, et registrite hävitamine ei päästa - okupant on end juba enne sõjaretke varustanud end "ohtlike inimeste" nimekirjadega, kes võetakse kiirelt kinni ja kellelt pekstakse välja kõik, mida ta teab. Kui rohkem midagi teada saada, pole, siis tankitõrjekraavi äärde ja kuul kuklasse. Ja ka 1940 oli piisavalt neid latentseid punaseid, kes abistasid "organeid".

Registrite hävitamine oleks ehk säästnud agente ja taolist rahvast, kelle roll pole laiemalt teada. Et see oleks päästnud nt vallavanemaid ja kaitseliitlasi - sügavalt kahtlane. Küll neid "kehvikuid" oleks leidunud, kes oleks näpuga näidanud. Kehvik on muidu joodikutest külalumpen, st ainuke komponent, kellele vene võim toetuda sai. Nende motiiviks oli saada endale siberisse/tankitõrjekraavi saadetavate talud-varad, mis joodi siis kiirelt maja, sest sellest seltskonnast töötegijat ju ei olnud.

Mis puudutab kaitseväelasi - vähemalt kaks Kaitseväe koloneli jätkasid oma teenistust hiljem Punaarmees, neist Jaan Lukas kindralmajori auastmes Eesti korpuse staabiülemana, teine Richard Tomberg oli kindralmajori auastmes kuni 1944 Frunze sõjaväeakadeemia õppejõud. Kuidas on see võimalik, kui isegi reakaitseliitlasi võeti 1940-1941 kinni ja lasti Siberis maha?

[Kriku]

Täna, 19. juunil kl 16.00 kaitseb Peeter Kenkmann (sünd 3. mail 1977) Tartu Ülikoolis doktoritööd "Autoritaarrežiimi areng Eestis aastatel 1934--1940: põhiseaduse ja kaitseseisukorra roll". Kaitsmine toimub Tartu linnas ruumis aadressiga Jakobi 2--224.
Info vt https://ajalugu-arheoloogia.ut.ee/et/si ... -1934-1940
Doktoritöö juhendajad on TÜ kaasprofessorid Ago Pajur ja Jaak Valge.
Töö oponendiks on Toronto Ülikooli professor Andres Kasekamp, ta on varem töötanud TÜ-s Balti poliitika professorina ja lugenud seal ka valikkursusi lähiajaloost, sh fašismi ajaloost.
Peeter Kenkmanni isa on TÜ sotsioloogiaprofessor Paul Kenkmann (1945--2001).

Info saatis Jaan Lomp.