Miks lääneriigid väristavad põlve lennukite andmise üle ei tea, eks seal ole palju faktoreid. Aga ainuke riik, kel on piisavalt lennukeid anda , on USA. Mina ootaks ameeriklaste suuremat panust sel alal.
Põhimõtteliselt, kui Poola, Slovakkia ja Bulgaaria poleks neile vene lennukeid andnud, oleks UKR lennuvägi tänaseks eksistentsi lõpetanud.
Aga äkki on ukrainlast suurte kaotuste taga asjaolu, et nad lendavad ürgvanade lennukitega. Ja andes neile uuemaid, paremaid ja moodsamaid lennukeid, siis väheneksid ka kaotused.
Sellised asjandused eeldaks F-16 puhul ka vähe kangemat radarit kui 70ndate lõpu kompakt. Mingit Block 70 tasemel AESA-t või nii.
Neid kardetavalt USA ei anna, sest on suur võimalus, et lennuk sajab alla kuskil VF kontrollitaval ajal.
Suure kaugusega rakettide probleem kergel hävitajal on jätkuvalt see, kas hävitaja radar suudab sihtmärki vajalikul kaugusel ka valgustada, niipalju kui mina tean, siis vähemalt AIM-120 midcourse update eeldab ikkagi hävitaja radarit, sihtmärke avastada võib ka E-3 kuskilt kaugelt eemalt (või maapealne radar). Ehk see radar peab sinna 200 km taha ka ulatuma.
See, mida Ukraina saab, suudab täies ulatuses ära kasutada ainult AIM-120B võimalused, isegi C-ga jääb juba napiks. D-st rääkimata.
Taoliste rakettide nagu AIM-94 ja vene R-33/37 probleemiks on napp manööverdusvõime, rakett üsna raske ja suure kiiruse tõttu napi tiivapinnaga, ehk kui vastane suudab raketti visuaalselt näha, siis on löögi alt pääsemise võimalused küllalt suured. Ega need pole algselt mõeldudki õhulahinguks, pigem vastase vähemanööverdavate pommitajate ja tiibrakettide tõrjeks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas:
Suure kaugusega rakettide probleem kergel hävitajal on jätkuvalt see, kas hävitaja radar suudab sihtmärki vajalikul kaugusel ka valgustada, niipalju kui mina tean, siis vähemalt AIM-120 midcourse update eeldab ikkagi hävitaja radarit, sihtmärke avastada võib ka E
See, mida Ukraina saab, suudab täies ulatuses ära kasutada ainult AIM-120B võimalused, isegi C-ga jääb juba napiks. D-st rääkimata.
Seda küll. Rootsi antavad AWACSid võiks siin teoorias aidata, aga kes teab millal need reaalselt kohale jõuavad.
Sellised asjandused eeldaks F-16 puhul ka vähe kangemat radarit kui 70ndate lõpu kompakt. Mingit Block 70 tasemel AESA-t või nii.
Neid kardetavalt USA ei anna, sest on suur võimalus, et lennuk sajab alla kuskil VF kontrollitaval ajal.
Teadmatusest küsin - kas F-16 saab jagada infot teise F-16ga? Nagu Gripeni vennad kuskil vist promosid seda.
Esimesel on hea radar aga lendab rindejoonest kaugemal. Teisel, mis lendab rindejoone juures, on raketid peal.
Kapten Trumm kirjutas: ↑03 Juul, 2024 11:43
... , niipalju kui mina tean, siis vähemalt AIM-120 midcourse update eeldab ikkagi hävitaja radarit, sihtmärke avastada võib ka E-3 kuskilt kaugelt eemalt (või maapealne radar). Ehk see radar peab sinna 200 km taha ka ulatuma ...
Oleks akf ikka kogu viidatud artikli läbi lugenud, siis oleks näinud, et see katsetatav süsteem on integreeritud ega planeerita kasutada iseseisvalt.
... The AIM-174B launch platform, integrated with E-2D, F-35 and AEGIS within the Naval Integrated Fire Control-Counter Air (NIFC-CA) architecture, would extend the Navy’s engagement range to intercept flying targets as done for naval targets using the baseline SM-6...
PS. Katsetav süsteem on arendamisel ameeriklaste omaks tarbeks ning polegi mõeldud ukrainlastega jagamiseks, seega akf-i postituses seostamine nendele antavate F-16-ga on meelevaldne.
Lihtsalt täpsustus.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Kapten Trumm kirjutas: ↑03 Juul, 2024 11:43
Sellised asjandused eeldaks F-16 puhul ka vähe kangemat radarit kui 70ndate lõpu kompakt. Mingit Block 70 tasemel AESA-t või nii.
Neid kardetavalt USA ei anna, sest on suur võimalus, et lennuk sajab alla kuskil VF kontrollitaval ajal.
Kas sensitiivset tehnikat või selle osi pole võimalik nö. ära mineerida - ohu korral vaenlase kätte sattumisel käivitub enesehävitusmehanism ja asi lendab pulbriks?
Elu on liiga lühike et raisata seda lollide peale tõestamaks et nad on lollid /道德经 (Dàodéjīng)/
Parem olla tark ja rikas kui loll ja vaene...
Jälgige klaasi paksust, mitte sentimeetriti kuulikindlat klaasi seal pole.
Su-25 esiklaas oli algselt umbes 5 cm paksusest klaasist.
Tundub, et täiendava elektroonikanänni jaoks kaalulimiiti on saadud soomuskaitse arvelt.
Kunagi oli vene lennukite esiklaas 102 mm.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Sirvisin õhtul hoolega Loemaa raamatut soomusklaasi kohta. Su-17 kohta ei leidnud midagi, kuid Su-7-l olevat olnud kabiini esimene klaas soomusklaas paksusega 106 mm. Olen aru saanud, et kõik nõuka lennukid, mis pidid tegutsema madalal tinavihmas, olid ühel või teisel viisil soomustatud ja põhiliselt keskendus soomus piloodi kaitsmisele. Lennuki enda elulised sõlmed olid kaitstud dubleerimise või ekraniseerimisega (nt tähtsad elektrijuhtmed ja hüdraulikatorud olid peidetud tugevate osade varju.
A-stani sõjas olevat olnud juhtum, kus Su-17 tulistati alla üheainsa 12,7 tabamusega, kuid see paistis olevat suht õnnelik juhus, vraki uurimisel leiti kuuliauk katapultistmes, kuhu kuul ol lennanud läbi lennuki nina.
Sedavõrd võimsat soomustamist nagu oli Il-2 WWII ajal, hilisem nõuka ründe- ja hävituspommituslennuvägi enam ei näinud, kuid samasuguse otstarbega lennukitel oli väiksem soomuse pind tunduvalt paksem. Kui Il-2 kaitses 7,62 kuulikindel soomus lennuki mootorit, bensiinipaaki ja pilooti, siis Su-25 puhul oli põhiosa soomusest piloodi ümber, piloot istus 25 mm mürsu eest kaitset pakkuvas titaanvannis.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Kokkuvõtvalt 2 pointi
1. lennuvägi peab baseeruma maanteedel/tsiviillennuväljadel ja tegutsema hajutatult. F-16 siin ei tantsi, Gripen aga küll. Meie juures liitlased häviks ja siia nad lennukeid tuua ei tahaks. Pole isegi kindlustatud angaare. Kui on vaja kontsentratsiooni, siis tullakse kokku korraks.
2. vaja on investeerida radarihoiatusse ja segamisse, kui ukrainlased kasutavad siiani ürgaegset SPO-15 Berjozat, millega "tihedama" radarivaatluse korral pole võimalik aru saada, kus oht on ja kui kaugel (seade vilgub erratiliselt lihtsalt), siis pole võimalik ka ohtu vältida.
Soomlaste muide pole sealt eriti palju õppida, nemad harjutavad sellist tegevust juba aastakümneid ja omavad ka korralikku kaitse-eletroonikat.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.