kalvis kirjutas: ↑30 Juul, 2024 16:18
Enam pole Stalini ajad. Tõesti selline asi juhtus - korjati suurlinnades kättesaadud kotipoisid ja muud kerjused kokku, viidi ühe siberi regiooni saarele ja unustati.
Leningradist viidi kerjavad sandid Valamo kloostrisse, Laadoga järvel. Soome sõduritega koos olid lahkunud ka mungad Uusi Valamosse.
Olid ju selle sõja veritsevad armid nõukogude linnades nähtavad veel aastaid. Tänavad, väljakud ja turud olid täis kerjavaid sõjainvaliide, kes üritasid maha müüa oma ordeneid, sineleid ning sõjast toodud saaki. Kuna sõjainvaliide oli Nõukogude Liidus raske sobitada propaganda poolt loodud sotsrealistliku kuvandiga triumfist, otsustasid võimud need nad lihtsalt nõukogude kodanike ja välismaailma silme eest peita. Alates 1948. aastast kadusid tuhanded invaliidistunud veteranid tänavapildist, nende tabamiseks korraldati miilitsa ja julgeoleku poolt öiseid haaranguid. Puutumata jäid vaid need, kes elasid peredega.
Nn. samovarid, nagu kutsuti toona jalgade ja käteta jäänud inimtorsosid, aga ka teised sõjainvaliidid suleti kinnistesse internaatidesse (enamasti asutatud endistesse kloostrihoonetesse) ja laagritesse, et need ei rikuks oma väljanägemisega ühiskondlike meeleolusid. Materjalid selle kohta on tänaseni Venemaal osaliselt salastatud, kuid siseminister Sergei Kruglovi 1954. aasta ettekandest on näiteks teada, et ainuüksi aastatel 1951-1953 isoleeriti ühiskonnast enam kui 300 000 sõjainvaliidi. Laagrid ja internaadid, millest said vanglad neile õnnetutele inimestele, asusid üle suure Nõukogude Liidu, Karjalast kuni Sahhalinini.
https://arvamus.postimees.ee/3182263/ta ... datud-voit
Bertel Gripenberg: See lõhe on sügavam surmast, on sünge, pime ja lai - ta lahutab inimest sellest, kes punaseks kiskjaks sai.