Hambaravi sõjaväes
Hambaravi sõjaväes
Meil oli santšastis leedukast hambaarst olemas (leitenant med.sluzbõ), eks esmaabi ikka andis.
Endal õnneks temaga tegemist ei olnud, kui puhkusel käisin, lasin kodus hambad üle vaadata ja mõne augu kõrvaldada.
Aga räägitakse õudukaid, kuidas isehakanud hambaarstid tõmbasid harilikke näpitsaid kasutades hädalistel hambaid välja - ilma narkoosita muidugi.
Endal õnneks temaga tegemist ei olnud, kui puhkusel käisin, lasin kodus hambad üle vaadata ja mõne augu kõrvaldada.
Aga räägitakse õudukaid, kuidas isehakanud hambaarstid tõmbasid harilikke näpitsaid kasutades hädalistel hambaid välja - ilma narkoosita muidugi.
Minul oli hammastega kaks korda jama. Esimest korda tuli tarkusehammas, siis läksin tolle tehase kus tööl käisin, hambaravipunkti ja seal aidati see hammas ilmale. Teine kord sain vist skorbuudi, igatahes hakkasid hambad suus loksuma. Ilmselt oli see tingitud sellest väga ühekülgsest menüüst mis koosnes kartulipudru lõgast ja praetud külmutatud kalast. Siis polnud muud teha, kui läksin ja korjasin muruplatsilt jänesekapsaid ja hapuoblikaid, ostsin apteegist vitamiine ka juurde ja nädalakese pärast sain probleemist oma jõududega jagu. Kuna teistel oli sama häda, siis õnnestus mul sama meetodiga ka teisi ravida.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
natuke offtopic aga kui ma Kaliningradi sõjatehases tööl käisin ja korra seal palavik tõusis ning kohalikku medpunkti läksin siis kohalik arst saatis kohe pikalt (soigus midagi ala tal on keelatud sõjaväelasi ravida ja et teil on sõjaväearstid jne. ,eht tõbras vanaeit)
ma küll selgitasin et pean vara hommiku siia tööle tulema ja võiks ikka midagi anda aga selle jutu peale viskas välja
-ju oli Hippokratese vanne meelest läinud ja tema meelest polnud sõdur inimene
ma küll selgitasin et pean vara hommiku siia tööle tulema ja võiks ikka midagi anda aga selle jutu peale viskas välja
-ju oli Hippokratese vanne meelest läinud ja tema meelest polnud sõdur inimene
Et minu väeosas hamba- ja igasugune muu ravi sisuliselt puudus, aeti kõik asjad ära kõrvalasuvas 'asula tüüpi linnakeses'.
Tšurkadest poovarite kokkuvaaritatud hernesupid, + kõikvõimalike organismile vajalike ainete puudus, tõid nii mõnelegi kaasteenijale tänu suppides-pudrudes ringiekslenud kivikestele tõsise häda kaela/suhu.
Minul murdusid mitte kõige kvaliteetsema söögi tagjrjel hambad vähemalt 3-l korral.
Mingil põhjusel sattusin iga kord linnapolikliinikus käies ühe ja sama h-arsti juurde, kelleks osutus, nagu vahetult enne dmb-d selgus, linna 1 suuremaid hirme - dr Surovtseva
.
Oli sihuke toekam mammi, elevantkäte ja-jalgadega, pudelipõhjadega hiigelprillid ninal.
Ei tea, kas asi oli tema kohmakuses, vaegnägemises v ajast-arust tehnikas, aga valu tegi ta igatahes põrgumoodi, tänu millele on ta nimi siiani ajusse sisse söövitatud.
Ühel korral juhtus 1 suur hammas murduma aga nii, et pealtpoolt pudenes kõik ise välja, altpoolt, st juured, jäi aga kogu komplekt tervenisti sisse.
Et senikogetu põhjal võis tulevases raviprotseduuris eeldada uusi hiidkannatusi, sai h-kirurgi juurde mindud pärast mitmeid magamata öid ning värisevi käte ja jalgadega.
Kirurgiks osutus aga ca 50.a-ne sõjaväeohvitser, kes suhtus soldatisse, ime küll, nagu tõeline džentelmen ja hambajuured eemaldas nii et valu ei tundnud mitte hetkekski....
Tšurkadest poovarite kokkuvaaritatud hernesupid, + kõikvõimalike organismile vajalike ainete puudus, tõid nii mõnelegi kaasteenijale tänu suppides-pudrudes ringiekslenud kivikestele tõsise häda kaela/suhu.
Minul murdusid mitte kõige kvaliteetsema söögi tagjrjel hambad vähemalt 3-l korral.
Mingil põhjusel sattusin iga kord linnapolikliinikus käies ühe ja sama h-arsti juurde, kelleks osutus, nagu vahetult enne dmb-d selgus, linna 1 suuremaid hirme - dr Surovtseva

Oli sihuke toekam mammi, elevantkäte ja-jalgadega, pudelipõhjadega hiigelprillid ninal.
Ei tea, kas asi oli tema kohmakuses, vaegnägemises v ajast-arust tehnikas, aga valu tegi ta igatahes põrgumoodi, tänu millele on ta nimi siiani ajusse sisse söövitatud.
Ühel korral juhtus 1 suur hammas murduma aga nii, et pealtpoolt pudenes kõik ise välja, altpoolt, st juured, jäi aga kogu komplekt tervenisti sisse.
Et senikogetu põhjal võis tulevases raviprotseduuris eeldada uusi hiidkannatusi, sai h-kirurgi juurde mindud pärast mitmeid magamata öid ning värisevi käte ja jalgadega.
Kirurgiks osutus aga ca 50.a-ne sõjaväeohvitser, kes suhtus soldatisse, ime küll, nagu tõeline džentelmen ja hambajuured eemaldas nii et valu ei tundnud mitte hetkekski....

TÕDEONAJATÜTAR
Utsebkas hambaarsitga kokku ei puutunud ja ei teagi kas Gaisinis ta üldse oli san-tsastis olemas. Väeosas kontrolliti hambaid iga poole aasta tagant kohustuslikus korras. Kuna meil oli lenduritega ühine haigla-polikliinik, siis sellest tulenevalt oli ka med.personal sama. Ühtegi halba sõna ei ütle.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Gaisin
Olin ise 86a sügisel Gaisinis utšepkas. Minu mäletamist mööda oli seal san tsastis hambaarst olemas. Sain sealt hambaarsti elamuse mis jäi eluksajaks meelde. Oli selle suure hoorattaga ja hirmus aeglane! Veel oli võimalus kohalikus gor balnitsas 2 nädalat gaifuitada.
"arst"
Hakkas minust siis ajateenistuse jooksul inimene välja kujunema. Môtlesin esimest korda, et kui nüüd pisike auguke hambasse tuleb, siis lähen kohe ja lasen ära parandada. Sinnamaani sai kodusel Eestimaal asjadel ikka kuni valuni välja minna lastud. Nüüd siis arvasin heaks targaks saada.
Kuid kukkus välja teisiti, kui plaanitud.
Pisike auguke. Ei teinud teine ei muret ega miskit, kuid môeldud-tehtud, läksin vastuvôtule.
Algul andis teist (arsti, noh) ikka oodata oma tund aega. Siis ta kusagilt kohale lendas. Kohe kamandati mind kärmelt tooli ja vaata, et sinelitki seljast vôtmata haaras riistad kätte ning sööstis asja kallale. Minupoolne jahmatus tegi mul suu ammuli. Ja sinna see jäigi. S.t., et ammuli. Olin ikka kodusel Eestimaal harjunud, et vaadatakse ja uuritakse jne, jne. Kuid siin oli asi selge ja konkreetne. Suristati puuridega hamba kallal ja järgmise 5 minutiga löödi puuri poolt tekitatud auk mörti täis ning kamandati ammulisui toolist minema. Asi vôiks ju kena olla, kuid paari nädala pärast oli plomm lahti ja selle all oli juba suurem auk, kui see enne hambaarsti "abi" olnud oli. Ikkagi oma 10 min puurimist ja augu suurendamist eelmine kord. Mis muud, kui jälle "hambaarsti" ukse taha, sest ega häda ei andnud oodata. Kordus eelmisest korrast tuttav stsenaarium. Puurilögin ja sellele järgnenud mördilartsatused ning komandohäälne ukse taha kamandamine.
Ja nii kordus sama muinasjutuline ja uskumatu situatsioon veel 2X. Ning hambast jäi selle tulemusena järele kôgest pool ehk 50%.
Mis siis ikka, môtlesin. Kuna lôpuni jäi veel kôigest 3 kuud, siis otsustasin selle pooliku hamba päästmiseks veel järelejäänud aja jooksul sellest "hambaarstist" kaarega mööda käia. Ja see ettevôtmine ôigustas end täielikult. Peale kojutulekut sai hammas korralikult ära plommitud ja krooni alla. Ja peab siiamaani. Juba 31 aastat. Kuid mis oleks juhtunud siis, kui oleks seda spetsialisti veel môned korrad oma sahtli kallale lasknud? Siililegi selge. "Spetsialist" oleks saanud veel enne minu demblit ka väljasikutamist harjutada. Kuid seda rôômu ma talle ei vôimaldanud mitte.
Kuid kukkus välja teisiti, kui plaanitud.
Pisike auguke. Ei teinud teine ei muret ega miskit, kuid môeldud-tehtud, läksin vastuvôtule.
Algul andis teist (arsti, noh) ikka oodata oma tund aega. Siis ta kusagilt kohale lendas. Kohe kamandati mind kärmelt tooli ja vaata, et sinelitki seljast vôtmata haaras riistad kätte ning sööstis asja kallale. Minupoolne jahmatus tegi mul suu ammuli. Ja sinna see jäigi. S.t., et ammuli. Olin ikka kodusel Eestimaal harjunud, et vaadatakse ja uuritakse jne, jne. Kuid siin oli asi selge ja konkreetne. Suristati puuridega hamba kallal ja järgmise 5 minutiga löödi puuri poolt tekitatud auk mörti täis ning kamandati ammulisui toolist minema. Asi vôiks ju kena olla, kuid paari nädala pärast oli plomm lahti ja selle all oli juba suurem auk, kui see enne hambaarsti "abi" olnud oli. Ikkagi oma 10 min puurimist ja augu suurendamist eelmine kord. Mis muud, kui jälle "hambaarsti" ukse taha, sest ega häda ei andnud oodata. Kordus eelmisest korrast tuttav stsenaarium. Puurilögin ja sellele järgnenud mördilartsatused ning komandohäälne ukse taha kamandamine.
Ja nii kordus sama muinasjutuline ja uskumatu situatsioon veel 2X. Ning hambast jäi selle tulemusena järele kôgest pool ehk 50%.
Mis siis ikka, môtlesin. Kuna lôpuni jäi veel kôigest 3 kuud, siis otsustasin selle pooliku hamba päästmiseks veel järelejäänud aja jooksul sellest "hambaarstist" kaarega mööda käia. Ja see ettevôtmine ôigustas end täielikult. Peale kojutulekut sai hammas korralikult ära plommitud ja krooni alla. Ja peab siiamaani. Juba 31 aastat. Kuid mis oleks juhtunud siis, kui oleks seda spetsialisti veel môned korrad oma sahtli kallale lasknud? Siililegi selge. "Spetsialist" oleks saanud veel enne minu demblit ka väljasikutamist harjutada. Kuid seda rôômu ma talle ei vôimaldanud mitte.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
tovarish leitenant meditsinskoi sluzbo oleks sul kindlalt esialgu paar vale hammast välja rebinud ja siis poleks ta õiget kindlalt kätte saanud
mul on olemas -polevoi nabor nr 1 -sõjaväe hambaarstile välitingimuses
no seal on ikka head peitlid ja tangid
nii kui seda näed siis hakkavad kohe meenuma visiidid soss-sepast arsti juurde
panen mõnikord pildid ka üles siis saad väriseda
ma mäletan seal tõmmati mäni tsurka isegi rihmadega kinni tooli külge et minene ei jookseks

mul on olemas -polevoi nabor nr 1 -sõjaväe hambaarstile välitingimuses
no seal on ikka head peitlid ja tangid
nii kui seda näed siis hakkavad kohe meenuma visiidid soss-sepast arsti juurde
panen mõnikord pildid ka üles siis saad väriseda

ma mäletan seal tõmmati mäni tsurka isegi rihmadega kinni tooli külge et minene ei jookseks
-
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Panen siia paar enda kogemust kah, laiendades teemat ka san tshasti elu-olule üldse.
Hambaravi kui niisugune meil vist eksisteeris, kuid õnneks polnud endal selle teemaga asja. Eestlasest kaasteenija, kes teisel teenistuskuul sattus haigena san tshasti ja jäi sinna oma teenistuse lõpuni medbrati ja remondionu staatuses, rääkis küll lugusid, kuidas ta hambaarstile assisteeris:) Arvata võib, milline selle brigaadi töökvaliteet oli - meie Tom plommide materjale segamas ja vahepeal puuriga põristamas
Hospidali-kogemust endal pole, aga väeosa san tshast oli meil küll suhteliselt normaalne asutus. Kui ikka haige olid, siis ei kiusatud. Simulandid tunti asjapulkade poolt tavaliselt ära, neid ei võetud sissegi.
Ise külastasin san tshasti patsiendina kaks korda, seda küll teisel teenistusaastal, mil igal pool juba lihtsam oli. Lubati päris mõistlikult haige olla. Kohalikud majandustööd jagati seltskonna vahel äras - kes jagas sööki, kes pesi põrandat, kes nõusid; noorematele muidugi sitemad tööd - kuid kui ülesanded täidetud, siis midagi rohkem tegema ei sunnitud. Ise olin ühel korral 4-5 päeva lausa voodihaige (väike, kohaliku tuimestusega operatsioon) - söök tariti palatisse; "doktorkoosseis" käis paar korda päevas uurimas, et kuidas mul läheb. Selle operatsiooniga oli lausa selline lugu, et sõjaväearst andis mõistlikku nõu - mul oli valu tekitanud tsüst; oli võimalik väikese kohaliku operatsiooniga ajutiselt valu leevendada või minna hospidali põhjalikule operatsioonile. Kuna oli august, mil haavad kuuldavasti hästi ei parane ja lisaks ootas sügisel dembel, soovitas kohalik sõjaväearst esimest varianti: "Saad valust lahti, hiljem ravid end kodus edasi. Ma ei soovita sul paar kuud enne demblit hospidali minna, "veterinarõ tam hui znayesch, schto dvoryat"
San tshasti pandi meil lamama sellised mehed, kel oli üle paari päeva kestev palavik; mõni liikumist takistav trauma (paised või väga suured villid jalagadel jne); üks tüüp oli seal juba enne mind ja jäi pärastisekski sinna päris tavalise käeluu murruga. Meest ei aetud seega kipsis käega kasarmusse, vaid lasti tal san tshastis päris rahulikult vedeleda. San tshasti paigutati ka "nakkushaigust sügelised" põdevad tegelased. Neis sügelistes polnud mehed ise sugugi süüdi, sügelised saabusid lausa epideemiana ilmselt halvasti pestud pesupartiiga ja kõik ennast kratsima hakanud mehed löödi san tshasti eraldi tuppa, et nad teisi ei nakataks.
Üks eestlastest lamas ka hospidalis, kuid tema ei rääkinud sellest muud, kui et ootas pikisilmi tervenemist. See oli ka mõistetav - mees oli teeninud poolteist aastat, kui kollatõbi ta jalust niitis ja kuuldavasti oli selle haiguse põdemine palju koledam kogemus, kui poolteise-aasta mehena teenimine.
Hambaravi kui niisugune meil vist eksisteeris, kuid õnneks polnud endal selle teemaga asja. Eestlasest kaasteenija, kes teisel teenistuskuul sattus haigena san tshasti ja jäi sinna oma teenistuse lõpuni medbrati ja remondionu staatuses, rääkis küll lugusid, kuidas ta hambaarstile assisteeris:) Arvata võib, milline selle brigaadi töökvaliteet oli - meie Tom plommide materjale segamas ja vahepeal puuriga põristamas

Hospidali-kogemust endal pole, aga väeosa san tshast oli meil küll suhteliselt normaalne asutus. Kui ikka haige olid, siis ei kiusatud. Simulandid tunti asjapulkade poolt tavaliselt ära, neid ei võetud sissegi.
Ise külastasin san tshasti patsiendina kaks korda, seda küll teisel teenistusaastal, mil igal pool juba lihtsam oli. Lubati päris mõistlikult haige olla. Kohalikud majandustööd jagati seltskonna vahel äras - kes jagas sööki, kes pesi põrandat, kes nõusid; noorematele muidugi sitemad tööd - kuid kui ülesanded täidetud, siis midagi rohkem tegema ei sunnitud. Ise olin ühel korral 4-5 päeva lausa voodihaige (väike, kohaliku tuimestusega operatsioon) - söök tariti palatisse; "doktorkoosseis" käis paar korda päevas uurimas, et kuidas mul läheb. Selle operatsiooniga oli lausa selline lugu, et sõjaväearst andis mõistlikku nõu - mul oli valu tekitanud tsüst; oli võimalik väikese kohaliku operatsiooniga ajutiselt valu leevendada või minna hospidali põhjalikule operatsioonile. Kuna oli august, mil haavad kuuldavasti hästi ei parane ja lisaks ootas sügisel dembel, soovitas kohalik sõjaväearst esimest varianti: "Saad valust lahti, hiljem ravid end kodus edasi. Ma ei soovita sul paar kuud enne demblit hospidali minna, "veterinarõ tam hui znayesch, schto dvoryat"
San tshasti pandi meil lamama sellised mehed, kel oli üle paari päeva kestev palavik; mõni liikumist takistav trauma (paised või väga suured villid jalagadel jne); üks tüüp oli seal juba enne mind ja jäi pärastisekski sinna päris tavalise käeluu murruga. Meest ei aetud seega kipsis käega kasarmusse, vaid lasti tal san tshastis päris rahulikult vedeleda. San tshasti paigutati ka "nakkushaigust sügelised" põdevad tegelased. Neis sügelistes polnud mehed ise sugugi süüdi, sügelised saabusid lausa epideemiana ilmselt halvasti pestud pesupartiiga ja kõik ennast kratsima hakanud mehed löödi san tshasti eraldi tuppa, et nad teisi ei nakataks.
Üks eestlastest lamas ka hospidalis, kuid tema ei rääkinud sellest muud, kui et ootas pikisilmi tervenemist. See oli ka mõistetav - mees oli teeninud poolteist aastat, kui kollatõbi ta jalust niitis ja kuuldavasti oli selle haiguse põdemine palju koledam kogemus, kui poolteise-aasta mehena teenimine.
-
- Liige
- Postitusi: 1327
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
Sigala oli teadupärast soe koht ja sealt ei tahnud keegi ära minna.
Meil tabasid ülemused ära, et sinna tulab panna püsikomando.
sest kui käivad narjaadid, siis on kõigil kõigest savi.
Kõik sinnasattunud õnnelikud hoidsid heast kohast küünte ja hammastega kinni.
Igasugu haigusi püüti ka siis vastavalt varjata ja ravida käepäraste vahenditega....nagu ikka.
Oli meil üks kirgiis Duishenalõ Beishenbajev
Ja sel vaesel mehel hakkas hammas valutama.
Paar päeva kannatas, aga mingi hetk sai jaks otsa.
Ühel öösel äratas ta mind üles. Nähes noormehe palavikuliselt hõõguvaid silmi ja käes olevat tööriista aimas mu süda halba:
"Tarmo, tõmba mu hammas välja"
"Loll oled peast või"
"Tõmba hammas välja raisk, muidu kärvan maha"
"Hea küll, aga mina ei vastuta."
"MINA VASTUTAN!"
Sain aru, et asi on tõesti tõsine.
Ajasin end üles ja haakisin tangid hamba külge.
Kaks korda libises hammas tangide haardest välja.
Kolmas kord hoidsin kõvasti kinni ja sikutasin! Hammas murdus vaikse krõksuga pikuti pooleks. Ülevalt alla juurenivälja.
Duishenalõ ronis mörisedes ja niutsudes orava kombel mööda sigala seinu peaaegu üles laeni välja.
Vabandusi pomisedes pugesin kähku vaikselt oma koikule.
Tangid jätsin igaks juhuks enda ligi. Kättemaksu hirmus peitsin nad enda padja alla.
Kaasfoorumlased. Te olete täiskasvanud inimesed ja pole minu võimuses teid keelata, aga
MONTÖÖRITANGIDEGA PURIHAMMAST VÄLJA TÕMMATA EI SAA
Meil tabasid ülemused ära, et sinna tulab panna püsikomando.
sest kui käivad narjaadid, siis on kõigil kõigest savi.
Kõik sinnasattunud õnnelikud hoidsid heast kohast küünte ja hammastega kinni.
Igasugu haigusi püüti ka siis vastavalt varjata ja ravida käepäraste vahenditega....nagu ikka.
Oli meil üks kirgiis Duishenalõ Beishenbajev
Ja sel vaesel mehel hakkas hammas valutama.
Paar päeva kannatas, aga mingi hetk sai jaks otsa.
Ühel öösel äratas ta mind üles. Nähes noormehe palavikuliselt hõõguvaid silmi ja käes olevat tööriista aimas mu süda halba:
"Tarmo, tõmba mu hammas välja"
"Loll oled peast või"
"Tõmba hammas välja raisk, muidu kärvan maha"
"Hea küll, aga mina ei vastuta."
"MINA VASTUTAN!"
Sain aru, et asi on tõesti tõsine.
Ajasin end üles ja haakisin tangid hamba külge.
Kaks korda libises hammas tangide haardest välja.
Kolmas kord hoidsin kõvasti kinni ja sikutasin! Hammas murdus vaikse krõksuga pikuti pooleks. Ülevalt alla juurenivälja.
Duishenalõ ronis mörisedes ja niutsudes orava kombel mööda sigala seinu peaaegu üles laeni välja.
Vabandusi pomisedes pugesin kähku vaikselt oma koikule.
Tangid jätsin igaks juhuks enda ligi. Kättemaksu hirmus peitsin nad enda padja alla.
Kaasfoorumlased. Te olete täiskasvanud inimesed ja pole minu võimuses teid keelata, aga
MONTÖÖRITANGIDEGA PURIHAMMAST VÄLJA TÕMMATA EI SAA

Georg Iltal kirjutab oma mälestustes, et Bad Tölzi junkrukoolil oli oma hambaarst, kes kasutas uut saksa hambaravimeetodit, mis öeldi olevat sõjasaladus. Kui kellelgi oli auk hambas või plomm välja tulnud, siis tõmbas hambaarst hamba välja, parandas selle kahe minutiga ära ja pani jälle oma kohale tagasi. Ja tõepoolest kasvas 99% hammastest uuesti kinni, nagu poleks midagi juhtunud.
Kas on meie foorumlaste hulgas ka hambaarste või muid tohtreid, kes oskaksid seda uskumatuna tunduvat lugu kommenteerida?
Kas on meie foorumlaste hulgas ka hambaarste või muid tohtreid, kes oskaksid seda uskumatuna tunduvat lugu kommenteerida?
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
See hambaarsti jutt ajab siiamaani judinad peale.Teenisin omal ajal Orenburgi oblastis spets väeosas "Kosmos" ja seal olevatel kuttidel hakkasid hambad lihtsalt lambist lagunema.Arsti juurde ei julgnud keegi minna, sest seal ravi ei tuntud.Kui valutas, siis välja.Mul tõmmati esimene hammas nii välja, et ei jõudnud veel õieti toolile ennast sissegi seada.
See väeosa vedas neid sõjaväe sputnikuid, mis steppi langevarjuga maandusid.Ohvitserid rääkisid, et need pidid levitama radiatsiooni.Olid sellised hirmus mustad ja põlenud.Mis seal sees oli seda ei teadnud keegi.Fakt oli see, et hambad hakkasid suust tulema.
Meie tõime need sealt stepist niisama ära, aga mingid tegelased kes nendele AN 12 järgi tulid olid kõik kaitseülikondades kui neid lennukile panid.
Andsin veel mingile dokumendile allkirja, et ei tohi sellest 20 aastat miskit rääkida.Isegi puhkusele ei lastud.Vot selline oli see 2 aastat.
See väeosa vedas neid sõjaväe sputnikuid, mis steppi langevarjuga maandusid.Ohvitserid rääkisid, et need pidid levitama radiatsiooni.Olid sellised hirmus mustad ja põlenud.Mis seal sees oli seda ei teadnud keegi.Fakt oli see, et hambad hakkasid suust tulema.
Meie tõime need sealt stepist niisama ära, aga mingid tegelased kes nendele AN 12 järgi tulid olid kõik kaitseülikondades kui neid lennukile panid.
Andsin veel mingile dokumendile allkirja, et ei tohi sellest 20 aastat miskit rääkida.Isegi puhkusele ei lastud.Vot selline oli see 2 aastat.
väljatõmmatud hamba ravimisest ja tagasiistutamisest pajatab ka harri rent, kes sellega kokku puutus.
lisaks tean ise täpset juhust - klassivend lõi ühel tolkamist koolivennal hamba välja. hammas otsiti kooli eest murust üles, viidi kutiga haiglasse ja istutati tagasi. juhtumist kuni tagasiistutamiseni kulus julgelt 3 tundi aga jäi pidama.
lisaks tean ise täpset juhust - klassivend lõi ühel tolkamist koolivennal hamba välja. hammas otsiti kooli eest murust üles, viidi kutiga haiglasse ja istutati tagasi. juhtumist kuni tagasiistutamiseni kulus julgelt 3 tundi aga jäi pidama.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Majestic-12 [Bot] ja 1 külaline