Kriku kirjutas: ↑17 Sept, 2024 10:24
Selle vastu ma üldse ei vaidle, et kodanik käitus provotseerivalt ning ülal juba ütlesin, et menetluse üle ei viitsi arutada.
Muide, see KorS norm on ka omajagu topakalt sõnastatud:
Politsei ... võib isiku teadmisel kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasuse ... , kui see on vajalik ... korrarikkumise kõrvaldamiseks.
Suurel hulgal juhtudel võib tekkida küsimus, kuidas ikka on isiku tuvastamine vajalik korrarikkumise kõrvaldamiseks. Näiteks, isik istub keset sõiduteed. Kas korrarikkumise kõrvaldamiseks on vaja tema isik tuvastada või piisab tema sõiduteelt eemaldamisest? Sama praegusel juhul - kui filmimine oli korrarikkumine, kas siis piisanuks filmimise lõpetamisest ja video kustutamisest?
Seadusandja millegipärast pole arvestanud politsei seljaajurefleksiga dokumenti küsida
. Igaks juhuks, mina isiklikult ei pea seda küsimist liigseks, aga seaduse tekst tekitab sellise küsimuse küll.
Seadustega ei ole meil alati kõige paremini jah. Midagi ülalkirjeldatud olukorra "lahtimõtestamiseks" leiab Julgeolekuasutuste seadusest.
§ 211. Teabe kogumine ja töötlemine ning andmesubjekti õiguste piirangud
(1) Julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks või täitmise tagamiseks koguda ja töödelda muu hulgas järgmist teavet:
1) isikuandmeid;
2) eriliiki isikuandmeid;
3) anonüümitud andmeid;
4) üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid.
(2) Teabe kogumine ja töötlemine toimub vahetult julgeolekuasutuse või selleks volitatud asutuse või koostööle kaasatud isiku poolt.
(3) Julgeolekuasutus võib teabe kogumisel ja töötlemisel piirata andmesubjekti õigusi, sealhulgas õigust:
1) saada teada tema isikuandmete automatiseeritud või automatiseerimata töötlemisest, sealhulgas sellest, milliseid isikuandmeid töödeldakse, samuti töötlemise eesmärki, õiguslikku alust, ulatust ja põhjust;
2) saada teada tema isikuandmete vastuvõtjaid ja avaldatavate isikuandmete kategooriaid ning teavet selle kohta, kas tema isikuandmed edastatakse välisriigile või rahvusvahelisele organisatsioonile;
3) saada teada tema isikuandmete säilitamise tähtaega või tähtaja määramise kriteeriumeid;
4) saada teada tema isikuandmete töötlemise tehnilistest ja korralduslikest kaitsemeetmetest;
5) tutvuda kogutud ja töödeldavate isikuandmetega;
6) nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist;
7) nõuda tema isikuandmete ülekandmist;
8 ) esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta;
9) saada teada isikuandmetega seotud rikkumisest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel võib piirata andmesubjekti õigusi juhul, kui piiramata jätmine võib:
1) kahjustada julgeolekuasutuse ülesannete täitmist;
2) takistada kuriteo tõkestamist;
3) kahjustada andmesubjekti või teise isiku õigusi ja vabadusi.
https://www.riigiteataja.ee/akt/JAS
*
Meil on teatud probleemid seadusandlusega, mis ei kata riigisaladuse alla mittekäivate andmete kogumist (ja edastamist) ning nn OSINT tegevust.
Sinna alla kuuluvad siis ka nt millegi-kellegi filmimine ja fotografeerimine välisluureametite jaoks ja/või ülesandel. Objekt ei pea alati olema kaitstud riigisaladusega. Aga sellised tegijad, tegevused (eesmärgid) on vaja kuidagi tuvastada... eriti praeguses julgeolekuolukorras.
Martin Purre on oma 2014a magistritöös neid aspekte ja seadusandluse vajakajäämisi lahanud üsna põhjalikult.
Mõned olulisemad nopped.
Välisluure ja muu info. KarS-i eelnõu Riigikogule esitades väitis justiitsministeerium eelnõu seletuskirjas, et riigireetmise koosseis KarS-is katab ära sellel ajal veel kehtinud KrK § 62 lg 1 ja § 63 sätestatud teod, kuid paraku jäi välja üks oluline moment, mille põhjendust ei ole käesoleva töö raames õnnestunud leida. Nimelt, kui KrK § 63 kriminaliseeris ka muu teabe kogumise välisriigi luure ülesandel, siis KarS-is selline tegevus enam karistatav ei olnud ega ole praegugi. N-ö muud tegevust välismaa huvides võib kehtiva KarS järgi subsumeerida küll näiteks kaasaaitamise kaudu (KarS § 22 lg 3 – kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi). Samas ei ole alati välisriikide luureteenistuste huvi pääseda ligi riigisaladusele või ohustada otseselt riigi iseseisvust, sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, millisele järeldusele jõuti käesoleva töö spionaaži puudutavas osas. Sellised muud ülesanded võivad olla seotud ka luurele antud
taktikaliste ülesannetega ehk näiteks ühekordselt millegi teada saamisega, mis võib teise riigi otsustajatele korda minna lühemas ajaperspektiivis, näiteks diplomaatiliste läbirääkimiste positsioonide eelnev teada saamine vms. Luureteenistus aga kasutab info hankimiseks ikkagi
omi meetodeid.
Luure liigid. Väga laia tõlgenduse kohaselt jaguneb luureinfo kogumine kaheks: inimese kaudu hangitav teave ja tehniliste vahenditega hangitav teave. Siiski eksisteerib kolmaski suurem luurevaldkond, mida nimetatakse avalike allikate luureks ehk luureinfoks, mida kogutakse
avalike allikate kaudu (ingl k open source intelligence ehk OSINT). Nimetatud kolm peamist luure liiki ei ole ammendav loetelu luureliikidest, kuid on tuntumad. Kõik luureliigid võivad teineteist lõpptulemi osas täiendada ja olla samas teineteisele konkurentideks.
Kehtivas Eesti karistusõiguses moodustab riigisaladuse kogumine ja edastamine välisriigile süüteokoosseisu tunnuse nii riigireetmise kui
ka salakuulamise juures. Formaalselt on riigisaladus üks kehtiva KarSi riigireetmise ja salakuulamise sätete koosseisuline osa, formaalselt on selle kohta olemas ka legaaldefinitsioon riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses, kuid tihti ei pruugi olla spionaaži objektiks (sihtmärgiks, ülesandeks) tingimata riigisaladus, vaid näiteks muu saladus, sensitiivne info või hoopis informatsioon, mis isegi ei ole sensitiivne, kuid mingis kontekstis võib muutuda ohuks (riigi)julgeolekule nagu mõjutegevus, aktiivmeetmed. Peamine küsimus antud alapunktis seisnebki riigisaladuse kui millegi kvalitatiivse hindamises läbi ohu riigi julgeolekule või kitsamalt öeldes välisele julgeolekule, mida kaitsevad KrS-i paragrahvid 232 ja 234.115 Samuti tuleb vaadata, kas üksnes riigisaladus on saladus, mida peaks spionaaži eest kaitsma, ja kas on infot, mida võib spioonile, välisriigi luurele või välisriigile anda. Võib ju olla ka, et ka muu privaatinformatsioon on salajane igapäevases mõttes – inimesed, firmad, kes tahes, ei soovi, et selline teave oleks avalikkusele kättesaadav, mis ometi on spionaažiobjektiks kui selliseks, näiteks arvuti salasõnad, PIN-koodid, inimeste omavahelised vestlused vms. Seadused peavad olema võimalikult täpsed selleks, et aidata vahet teha, mis on riigisaladus ja mis mitte, kui
näiteks avaliku info ja saladuse vahel võiks tekkida hägune olukord.
Kõik, mis võib olla tunnistatud riigisaladuseks, ei pruugi olla kriitilise tähtsusega riigisaladus. Mõne muu saladuse paljastamine võib tuua oluliselt suuremat kahju kui näiteks riigisaladuse paljastus, olgu selleks või majandusspionaažiga tekitatav kahju
https://digikogu.taltech.ee/et/item/e83 ... 799049b70b
