nukkel kirjutas: ↑27 Sept, 2024 0:18
Tobe küsimus aga palun vabandust. Kas eestis siis antakse autistile tugiisik pooleks aastaks?
VI PUUDE KESTUS (PERIOOD)
1. Sotsiaalkindlustusamet tuvastab kuni 16-aastase lapse puude raskusastme ja perioodi,
võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse.
2. Lapsel tuvastatakse puude raskusaste kestusega 6 kuud, 1 aasta, 2 aastat või 3 aastat.
3. Lapsel ei tuvastata puude raskusastme kestust pikemalt kui kolmeks aastaks, välja arvatud
juhul, kui lapsel on muutumatu või progresseeruv püsiv seisund.
Iga uus puude pikenduse taotlus on riigile korralik 500€+ kulu ka veel, ekspertkomisjoni tasu arvamuse väljastamise eest. Vahet pole, on laps pime või kurt, äkki kolme aastaga läheb üle ja pead ikka uue ekspertiisi tegema (punktis 3 toodud erandi puhul on periood ikka maks. 5 aastat). Sama teema täiskasvanutega, puue määratakse maksimaalselt viieks aastaks. Ka siis kui oled näiteks ühe jala või käega. Siin annaks riigil raha kokku hoida küll aga miks seda tehtud pole, ei oska öelda.
Rebane11 kirjutas: ↑26 Sept, 2024 23:21Siin mõned afk rebivad käe liigesest lahti et Kaitseliitu. Keda ma kaitsen? Kohtukulud Valga valla vastu olid meil 20 Eur. Kas ma peaksin tegema midagi head kellelegi kes minu peale sülitab?
Inimesed võivad olla reetlikud, aga maa ei reeda sind kunagi, nagu Leo Kunnas kirjutas.
.... Sama teema täiskasvanutega, puue määratakse maksimaalselt viieks aastaks.
Ka siis kui oled näiteks ühe jala või käega...
Jep.
Kamraad "käib", vähemalt käis, miski aja tagant med. komisjonile enda amputeeritud kehaosa n.ö " näitamas ".
Olevat tavaline praktika.
Vast mõne läheb omal ka vaja teada juba palju aastaid kehtivat puude määramise süsteemi põhimõtet, millest taibukamad on ammu arusaanud.
Mõne kehaosa või organismi funktsiooni puudumist ei loeta automaatselt puudeks või töövõimekaotuseks.
Nimelt ei ole tähtis, et kas isikul on mõni kehaosa reaalselt olemas või mitte, vaid kõige määravam on inimese iseendaga hakkama saamine ja need andmed sisestab inimene ise ankeeti.
Kui (uhke?) inimene isiklikult deklareerib puude astme taotluse ankeedis, et ta saab: ise kõrvalise abita riietuda,
ise jala trepist poodi minna,
iseseisvalt poes ostelda,
ise kasutada meediavahendeid,
ise ... jne.,
siis ei ole süsteemil automaatselt alust töövõimekaotust või puuet määrata.
Kes küsib, on loll üks kord, aga kes ei küsi on loll surmani.
Kas seda ei vaadata, mis tööd inimene seni on teinud? Kui mina tarkvaraarendajana peaksin kaotama jala, ei mõjutaks see minu tööelu mitte kuidagi. Kui aga koristaja või autojuht kaotaks jala, ei saaks nad senist tööd enam teha. Ümberõpe võib ju teoreetiliselt aidata, aga siiski üsna vähestel juhtudel.
Kriku kirjutas: ↑27 Sept, 2024 10:50
Kas seda ei vaadata, mis tööd inimene seni on teinud? Kui mina tarkvaraarendajana peaksin kaotama jala, ei mõjutaks see minu tööelu mitte kuidagi. Kui aga koristaja või autojuht kaotaks jala, ei saaks nad senist tööd enam teha. Ümberõpe võib ju teoreetiliselt aidata, aga siiski üsna vähestel juhtudel.
Tööelu ja puue loetakse tänapäeval erinevateks asjadeks, sest tänapäeval on elukestva õppega võimalik eriala sobivamaks vahetada ja eelnev töökogemus ametnike ei huvita.
Tänapäeval on täitsa võimalik, et puuduliku töövõimega isik võib üle keskmise palka teenida ning omada ja juhtida autot.
Kui autojuht või koristaja kaotab jala, siis Töötukassa spetsialistid soovitavad näiteks tarkvaraarendajaks hakata.
Peaasi, et riigi poolt eraldatud koolitusrahad on kulutatud ja inimesele on järgmine võimalus antud.
(Mõned aastad tagasi oli mul võimalus näha Tais tänavatöökojas, kus pime mees parandas kaasaegset, lahti võetud lameekraaniga telekat.
Tükk aega jälgisin, et kuidas ta näppudega remondijuhendit luges ja kobades mõõteotsikuid külge ühendas aga ei suutnud nähtut uskuda.)
Kes küsib, on loll üks kord, aga kes ei küsi on loll surmani.
Kuidagi lajali valgub see teema. Inimesel on suur mure ja vajab riigi poolt abi. Isegi kohtus õigust saanud aga vald kas pole raha või tahtmist ei aita.
Eks puudega ole sama mis puudeta. Abi saamine sõltub ametnike suvast. Meie lapse puhul pole seda suva suutnud kõigutada ei õiguskantsler ega kohus. Õiguskantsler saab vaid näppu viibutada, kohus tegi otsuse, aga jättis märkimata täitmise tähtaja. Varsti saab aasta, kui raske puudega autisti koolitame ilma igasuguse riigi ja vallapoolse toeta. Tunneli lõpust midagi veel ei paista.
Konsulteeri haldusõiguse juristiga. Võib olla õigus kulutuste hüvitamisele analoogselt lastehoiu kulutuste hüvitamisega lastele, kellel pole lasteaiakohta.
nukkel kirjutas: ↑27 Sept, 2024 12:22
Kuidagi lajali valgub see teema. Inimesel on suur mure ja vajab riigi poolt abi. Isegi kohtus õigust saanud aga vald kas pole raha või tahtmist ei aita.
Jah. Lisaks kohtule andis ka õiguskantsler AKF Rebasele õiguse aga KOV ametnikud torpedeerivad sihilikult.
Ma soovitasin samuti alustuseks kohaliku ajakirjanduse poole pöörduda ja "asi suurema kella külge panna".
Arusaadavalt ei taha üldiselt tavakodanikud oma privaatasju... seda enam sensitiivseid... avalikult "kogu maailma ees" ajada.
Aga ühel hetkel tuleb oma õiguste eest seismisel vajadusel ka "musta pesu avalikult pesta".
KOV ametnikele (poliitilised ametikohad) mõjuks see IMHO AKF Rebase jaoks soodsalt.
Teine võimalus on uus hagi sisse anda juba konkreetse(te) ametnike vastu kes ei täida seadust ja kohtuotsust... aga see saab olema jälle pikk, vaevaline ja närvesööv teekond.
Mis kõige hullem - süüdimatute KOV ametnike, kes oleks justkui ametisse seatud lapse heaolu eest seisma ja seda tagama ning sellise lapse vanemaid toetama, tegevus on kõige rängema järelmiga just lapse enda suhtes...
Afk Fucsile tänud, on saanud privas vahel ikka oma kaeblemised ära kiunuda, kui juhe koos. Hullem on see, et meil puuduvad tegelikult hoovad ka kohalikul tasemel midagi mõjutada. Ja me ei tea midagi - valla dokumentide registris kõik on kas ametialaseks kasutuseks või salastatud aastani 2099. Ka kodaniku märgukiri teekatte olukorrast Mesimummu tänaval. Vastuskiri seda enam.
Siin on jah KOV sõtumatu , kohtu otsust , mis on Eesti Vabariigi nimel ei täideta , selliseid juhtumeid on massiliselt . Ainus mis aitaks vast on pöörduda pealtnägijasse , kuigi ma ise ei salli meediat silmaotsasgi .
Ma olen 27 aastat sellise mure/probleemiga juba elanud. Õigemini kogu meie pere, mitte ainult mina. Ma võiksin siin sellest palju kirjutada. Aga ma tean juba ette, et see ei vii tglt mitte kuhugi... See ongi niimoodi, et terved (ja noored) ei mõista haigete või muidu nõrgemate inimeste olukorda. On olnud ja jääb... kahjuks. Akf Rebase näide on täiesti tüüpiline, kui asja ajamise/otsustamise juurde oma kandva sõnaga satub inimene, kes ei oma ei arusaamisi asjast, ega empaatiavõimet jne. Kes suhtub asja olemusse nagu tüüpiline "terve (ja noor)". Siis ongi sellised tulemused.
Igasuguste meelsuste ja vaadetega lugejatele tahan öelda lihtsalt, et meie igaühe elu kardinaalseks muutumiseks piisab ainult ühest hetkest. Ja annaks jumal, et see hetk niipea veel ei tuleks.
Pean vajalikuks siinkohal selgitada lugejatele, et
*diagnoos (konkreetne kood)
*puue
*sotsiaalne hakkamasaamine
on kõik erinevad asjad. Üks ei taga automaatselt teist, või kolmandat. Ja samamoodi ühe puudumine neist ei tähenda, et teised mured ei ole tõsised.
Aja jooksul on asjad küll muutunud ja nime vahetanud, aga olemus lihtsustatud kujul on küll sama.
Meie olukord kirjeldan lihtsamalt, et asjad oleksid tavalisele lugejale mõistetavad: fikseeritud diagnoosid (koodiga) ühel poisil, tänaseks juba 27 aastasel mehel:
* kromosoomidefekt (ravimatu senimaani, kuniks pole toimunud meditsiinis maailmarevolutsiooni mitte ainult geenitehnoloogias, vaid juba ülimahukas geenidest koosnevas kromosoomiravi temaatikas)
*ajukahjustus
*südamedefekt (vajaks südameoppi)
*tsöliaakia
*kõnetu
*
*
.... mul tuli pisar silma ma rohkem ei taha kirjutada ... ma ei taha enam ...
kõik need tärnid saaksin ma täita konkreetse koodiga. Need on sünnist juba, tsöliaakia avastati kolmesena ja üks karm asi tuli juurde noorukieas.
Igaüks neist oleks oma koodiga teema puude määramisel. Oma tõsiduse pärast. Sellele vaatamata oleme pidevalt iga kolme aasta (maksimum!) järel läbinud kadalipu. Aegade jooksul paar korda on läinud libedalt, aga paar korda oleme ikka jäänud ka ametnike hammaste/hammasrataste vahele. Pärastine "olukorrast väljaklattimine" on sõltunud ametniku-inimesest ja olukorrast. On läinud hästi, aga on läinud ka niimoodi, et ametnik on tuimalt nelja (4!) kuu invaliidsus- ja toetusrahad jätnud välja maksmata, kuigi peale 4 kuud riikliku asjaajamist invaliidsuse tuvastamisel ja rehaplaanide ja kõige sinna juurde kuuluvaga tuvastamist oleks see olnud iseenesest mõistetav. Ja seda ajal, kui sellise lapsega kodus olev ema ei omanud mingit võimalustki tööle kuskile minna. Sest mitte ükski hommik ei olnud kindel, kas laps lasteaeda/kooli minna saab või mitte.
Kui meil oli eestkostja määramine, siis kestis see samamoodi 4 kuud. Kõigepealt otsustas kohtunik, et tahab teha täisistungi (paistis, et värske kohtunik ja lihtsalt ei olnud varem asjaga kokku puutunud). Määras algatuseks kohtupsühhi ekspertiisi poisile. See kõik käib ametlikke radu pidi ja mingil teda siiamaani kasvatanud lapsevanemal pole enam mingit voli ega rolli. Järjekorrad on nagu on, psühhist visati mind välja, "see pole teie asi, tegelem nagu ametiasjadega ikka", kulus nädalaid, kuni määrati psühhiaater, kes tegelema asjaga hakkab. Ekspertiis oli loomulikult lihtne, arst sai ju kohe aru, et patsient ja haiguslugu on samad tema ees. Siis otsustati riigi poolt minu pojale advokaat määrata. Sest tuleb täisistung. Advokaadiks sai (määrati) üks noor poiss, kes vist polnud puudega isikut varem nii lähedalt näinudki ja Maarja Kooli olemasolust kui sellisest vist kah polnud kuulnud. Soovis vestelda oma kliendiga, ... vestlesime (vt eelpool kirjutatut). Ahjaa lisapärle: Riikliku kaitsja määramine võttis aega pea poolteist kuud. Selle ajavahemiku jooksul said otsa nii määratud puude kestus, kui ka igatsugu muud reha jne plaanid. Uue taotlemiseks ei olnud mul enam õigust, kuna vastavalt eale, kas kirjutab ise alla, või eestkostja (mille määramine aga muudkui venis ja venis). Kuna (kehtivat) puuet enam ei olnud, aga poiss oli ju juba nii suur, siis leidis vahepeal enne riikliku kaitsja määramist tema üles Kaitseressurssside Amet (puuet ju pole!- komisjoni ja väearvele jne jne). Tartu Postimajas seisin tähitud kirja järel, lootsin, et nüüd lõpuks tuligi poisile riigilt kiri, et adokaat määratud. Mulle kirja kätte ei anna, ütleb, et poiss peab ise tulema, ütlen, et ta ei loe, ei kirjuta, ei räägi, et ta on erivajadustega, näitan tema ja oma ID-kaarti. Ütleb, et ma ei või tähitud kirja väljastada. Üritan veenda, kogu rahvas vaatab õhtul kella viie ajal pealt. Selgitan mis kiri see on (riigilt rõhutan riigilt) ja miks see oluline on, et asi järjekordsest venivast surnud punktist edasi saada. Näitan ID-kaardilt pilti, kust on näha, et poeg on ilmselgelt alaaranenud...... Leebus, tõi kirja. See oli Kaitseressursside Ametilt....
