Kapten Trumm kirjutas: ↑31 Aug, 2024 12:24
Täpsustuseks eelneva juurde: reservi juhtide (eelkõige jaoülemate) koolitamiseks on 2 erinevat süsteemi oma heade ja veadega.
1. Nn eelkutse süsteem - kuna seersandi õpe kestab kauem, tehakse mingit moodi miski eelvalik ja kandidaadid kutsutakse sisse varem kui reakoosseis.
Süsteemi plussiks on see, et üksus saab "valmis" samal hetkel, kuid miinuseks on see, et "mingit moodi" satub seersandimaterjali hulka igasugust rahvast, kes ei tahagi nii väga selleks saada - lihtsalt neid kutsuti sundkorras ja nad oleks parema meelega 8 kuud. Ja noh, kõik polegi juhtimiseks võimelised.
2. Nn loomuliku valiku süsteem. Kõik satuvad väljaõppesse samal ajal ja seersandid valitakse välja soorituse põhjal - kes on motiveeritum, kel on rohkem annet jne. Sedasi on saadav materjal palju parem, kuid probleem tekib üksuse ühel ajal "valmis saamisega". Suuremates riikides nagu NSVL tekkis probleem sellega, et seersandid jaotusid väga ebaühtlaselt - näiteks Moskva oblastis oli neid ülearugi, kuid Kesk-Aasias andis tikutulega otsida. Taoline süsteem oli nõuka armees kasutusel kuskil 1960ndateni suure sõja õpikohana ja kui see asendati p1ˇkirjeldatuga, siis ma pole kohanud kedagi, kes oleks öelnud, et midagi paremaks läks üksuse ettevalmistuse teemal, ikka kehvemaks.
Lühikese teenistuse jooksul nagu meil või Soomes on nr 2 puuduseks see, et seersandid ei lõpeta koos sõduritega, sest 11 kuud ei topi 8 kuu sisse. Soomes lausa 6 kuu sisse. N. armees, kus suure sõja järel teenistus maaväes oli 3 aastat, oli see suhteliselt väike probleem. Hiljem, teenistuse lühenemisega 2-le aastale muutus probleem suuremaks.
Mis puudutab keskharidust, siis mina olen seda meelt, et üldiselt haritud sõdurite hulgas ei võeta neid hädaga 9 klassi täis venitanud seersante kuigi tõsiselt, seega valik tuleb teha haritud meeste hulgast, kuid neid tuleks IMO paremini sõeluda kui täna seda tehakse.
Selle teema võib nüüd äkki üldise ajateenistuskohustuse alla tagasi tõsta, aga mõned märkused selle seersantide nn „eel-„ ja „loomuliku valiku“ süsteemi ning Nõukogude Armee komplekteerimise osas.
Esiteks ei saa täna enam päris nõus olla väitega, et meil valitakse tulevased jaoülemad-seersandid välja „mingi testi alusel“ kuidagi automaatselt või ettemääratult. Talvisesse ja suvisesse, st sellesse 11-kuulisesse kutsesse kuulub juba täna lõviosa teenistust alustavatest ajateenijatest (nt 2023. aastal kokku u 2750 kutsealust ning sügisesse 8-kuulisesse kutsesse jääb „vaid“ u 950 inimest. Aga mitte kõik, ja tõenäoliselt isegi mitte enamus 11-kuulisesse kutsesse sattunutest ei saa jaoülemateks ega ei määrata sinna kuidagi „automaatselt“. Vaid 11 kuuga komplekteeritakse täna ka juba terve rida n-ö reakoosseisu ametikohtadest nt SP-st, Mereväes, küberväejuhatuses, ka teiste allüksuste side-erialades; päris suur hulk tulevasi autojuhte, samuti tulevad nendest kutsetest ka parameedikud, kes tõsi, enamuses vist saavad ka nooremallohvitseri väljaõppe. Valik selle vahel, kas inimesest saab tulevane jaoülem või hoopis autojuht/sidemees/SP reamees/parameedik jms siiski tehakse väeosades pärast laskurikursuse (vanasti SBK) lõppu. Seda ei tehta pimesi, enne teenistust või mingi testi alusel. Jah, loomulikult satub seersantide hulka kindlasti ka isendeid, kes tegelikult siiski jaoülemaks ei sobi vms, kasvõi nt põhjusel, et kõik B-kategooria lubadega mehed (kellest osa oleksid tegelikult head jaoülemad) tuleb suunata autojuhi-kursustele vms. Ja kindlasti satub 8-kuulisesse kutsesse inimesi, kes tegelikult oleksid suurepärased jaoülemad, aga ma ei usu, et see oleks massiline probleem.
Teiseks, väikese ajaloolise tagasivaate korras võin meenutada enda ajateenistuse aega (2001-2002), kui polnud veel seda ühte terviklikku nn Kevadtormi tsüklit oma eel- ja põhikutsega, vaid igasse väeossa võeti uusi ajateenijaid sisse u kolm korda aastas, keegi enne teenistust ette ei teadnud, kas nende teenistuse pikkuseks kujuneb 8 või 11 kuud, ja selle raames toimis justkui paremini nn juhtide „loomulik valik“. Üldiselt ütlen mälu järgi, et enamus toona nooremallohvitseride ja reservrühmaülema kursustele määratutest olidki päris head seersandid-jaoülemad, aga siiski mitte kõik ja mitte tingimata. Oli nt ka meie rühmas üks (meie enda seast kasvanud ja „loomuliku valikuga“ NAK-i suunatud) jaoülem, kes kursuse lõpetas ilusti nooremseersandina ära jne, kuid kelle puhul jaoülema „teenistuspraktika“ ajal ilmnes uskumatult madal stressitaluvus, mis ilmnes selles, et õppuse käigus kippus mees väga ruttu n-ö tükkideks lagunema, kui ette sattusid mingit takistused, probleemid, „hõõrdumine“, distsipliiniprobleemiga alluv vms. Täiesti kindlalt julgen väita, et päris lahingus poleks see mees oma jao juhtimisega ilmselt hakkama saanud. Kuigi ideaalis poleks pidanud selliste iseloomuomadustega inimene isegi NAK-i mitte sattuma, või siis oleks see probleem pidanud ilmnema NAK-i käigus koos sellest tulenevaga. Teiseks mäletan, et see 8 vs 11 kuud oli ka toona paljudele „takistuseks“, miks paljud muidu ilmselt heade juhiomadustega ajateenijad praktiliselt keeldusid NAK-i minemast, kuna tahtsid teenistusest vabaneda 8 kuuga enne suurt suve. Selles mõttes pole vist väga suurt vahet tänase olukorraga – kes ikka põhimõtteliselt ei taha 11 kuud teenida ja suvel väeosas olla, see leiab endale tee sügisesse 8-kuulisesse kutsesse.
Lõpetuseks – ja see pole suuresti täna enam oluline – Nõukogude Armees iseenesest tegelikult polnud probleemi sellega, et „üksus ei saa ühel ajal valmis“, ega probleeme või kitsaskohti seoses seersantide teenistusaja pikkusega. Esiteks, kõigi ajateenija teenistusaja pikkus oli ühesugune olenamata sellest, kas inimene sai teenistuse ajal seersandiks, jefreitoriks või jäi reameheks – mereväes alguses 4-5, hiljem 3 aastat, muudes väeliikides alguses 3, hiljem kaks aastat. On tõsi, et kuni 1960. aastateni kehtis ka Nõukogude Armees seersantide osas nn loomulik valik, kus iga ülem suunas pärast noorsõduri kursust parimad sõdurid omaenda polgu juures olevasse polgukooli, kus valmistati samale polgule ette tulevasi seersante. 1960. aastatel asendati see nn õppediviiside ja igasuguste „utšebkade“ süsteemiga, kus sisuliselt sõjakomissariaat või Moskvast etteantud plaan määras ära, kas inimene alustab oma teenistust seersantide väljaõppekeskuses (pool aastat, millele järgnes siis 1,5 või 2,5 aastat teenistust n-ö tavalises väeosas) või läheb kohe tavalisse väeossa reasõduriks. Aga sõdurite teenistusaja pikkus sellest nüansist iseenesest ei muutunud. Teiseks ei olnudki Nõukogude Armee ajateenistuse eesmärgiks valmistada ette n-ö valmis terviklikke üksusi, mida selliste tervikutena reservi arvata ja samamoodi samasuguste tervikutena hiljem mobilisatsiooni korral teenistusse kutsuda. Vaid sisuliselt oli enamikes Nõukogude Armee väeosades tegemist n-ö alalises valmiduses olevate üksustega, mis olid (erandiks kadreeritud üksused) pidevalt enamvähem normaalselt mehitatud ning kus lihtsalt kord poole aasta jooksul – siis kui üks sats dembleid koju lasti ja uus sats noorsõdureid teenistusse võeti – vahetus u neljandik allüksuse koosseisust, sh neljandik seersantidest. Olukorras, kus Nõukogude Liidus ei soovitud pärast 1950. aastat enam kuskil taluda n-ö rahvuslikke ja seetõttu ka territoriaalselt komplekteeritud väeosasid, ei olnud teistsugune vägede komplekteerimise skeem ka eriti mõeldav, sest maailmasõja ja massilise mobilisatsiooni korral oleks ilmselt olnud võimatu kokku tagasi klopsida üksuste n-ö algseid koosseise, kuna see oleks eeldanud miljonite reservväelaste süsteemset ja läbiplaneeritud liikumist üle terve Nõukogude Liidu oma mobilisatsioonikohtadesse – see oleks ilmselt olnud praktikas võimatu teostada. Selle asemel toimus mobilisatsioon (aga mitte sellele eelnev ajateenistus!) enamvähem territoriaalselt, st teatud piirkonnast koguti kokku vajalik arv laskureid, seersante, tankiste, suurtükiväelasi jne et mobiliseerida nt üks motolaskurdiviis. See oli lõpuks ka Trummi poolt viidatud põhjuseks, miks seersantide valiku ja ettevalmistamise süsteem 1960. aastatel ümber tehti – oli vaja, et igast regioonist tuleks mobilisatsiooni korral kindlaksmääratud hulk seersante jms spetsialiste, mitte nii, et kõik seersandid tuleksid nt Ukrainast ja Baltikumist ning Kesk-Aasiast tuleks vaid ehitusvägede mehi ning väeosa katlakütjaid ja seakarjuseid.