---
Viktor Jerofejev kirjutab uue eliidi projektist. Kui see õnnestuks, siis oleks tegu väga suure saavutusega. Aga ei õnnestu. Järgmine tuleb ikka mingi uus hruštšovike või siis hüpatakse otse stagnaaega ja pannakse Anton Vaino näiteks.
Eliit unistab sisuliselt sellest, et pärast praegust diktaatorit tuleks uus Hruštšov, kes annaks riigile hingamisruumi ja kuulutaks välja järjekordse poliitilise sula. See võimalik sula raiuks ühel või teisel moel taas akna Euroopasse ja annaks Venemaale lõppkokkuvõttes hädavajaliku komplekti Euroopa väärtusi. Praegu kõrvetatakse neidsamu väärtusi kõikjalt välja ja nende asemele tuleb püstitada uus võimupüramiid.
Sellise püramiidi aluseks on patriootlik idee toetuda neile, kes on saanud kangelasteks sõjas Ukrainaga. See on läbilõige sõjaväelastest vanuses 20 kuni 60 aastat, kes paistsid silma võitudega vaenlasega peetud lahingutes.
Muidugi, Ukraina poolt vaadates kaasnesid nende võitudega sageli tsiviilisikute halastamatu kohtlemine, olgu siis Mariupolis või Butšas, kuid Vene versiooni järgi ei ole peale niinimetatud kaasnevate kahjude tapetud mitte ühtegi Ukraina tsiviilisikut. Uue eliidi kohtadele kandideerivad eelkõige Venemaa kangelase kõrgeima teenetemärgi omanikud. Jutt käib kõrgharidusega ja kriminaalkorras karistamata ohvitseridest.
Üks neist, 41-aastane Juri Nimtšenko, on kerkinud tõeliselt fantastilistesse kõrgustesse. Temast on saanud Venemaa senaator. Tema sõjaline teene seisnes selles, et sõja esimestel päevadel tulistas ta koos oma tankimeeskonnaga puruks üheksa vaenlase tanki ja ühe BTRi. Selle eest autasustas Putin teda kõrgeima autasuga, temast sai Venemaa kangelane. Pärast sai ta veel mitmeid ordeneid ja medaleid.
Praegu esindab ta senatis Krimmi ja on tihedas kontaktis Krimmi ülemuse Aksjonoviga, kellega on enda sõnul valmis kasvõi luurele minema. Nimtšenko oli enne Krimmi annekteerimist Ukraina kodanik ja läks seoses Venemaa võitudega Krimmis ja hiljem Donbassis Venemaa poolele üle.
Teised kandidaadid kõrgetele ametikohtadele on laiali pillutatud üle kogu riigi ja imbuvad võimu juurde eestkostjate, kraide ja oblastite kuberneride ning presidendi nõunike abiga. Neid ei ole veel kuigi palju, neid võib lugeda kümnetes, ja tavaliselt on nad paadunud, kalgistunud nägudega inimesed, kes on võimu külge klammerdunud nagu tõelised puugid – neid võimuorganitest välja kiskuda ei ole lihtne ülesanne.
Aga kas nad kujutavad endast tõelist ohtu vanale eliidile, kes unistab öösiti sõja lõpetamisest? Nende tugevus on nende noorus, nõrkus aga näib olevat selles, et nad on pigem ametisse määratud, mitte ei esinda uut eliidi põlvkonda, kelle rahvas oleks heaks kiitnud. Nad sõltuvad täielikult Putinist ja on talle hauani tänulikud – nad kas lahkuvad ametist koos Putini surmaga või sünnivad ümber ja hakkavad uue võimuga kokku mängima.
Tegemist on pigem uute kangelaste jäljendamisega kui tegeliku eliidipõlvkonna vahetusega, mis peegeldab Putini prioriteete ja tema lõplikku suhete katkestamist Euroopaga. Vana kaardivägi, kes on endale võimu juures juured alla kasvatanud, ei lase uutel sõjaväelistel tulnukatel juhtpositsioone haarata, vaid hakkab neile kogu oma bürokraatliku kaalu ja kogemuse jõuga vastu.
https://arvamus.postimees.ee/8112468/vi ... kangelasedVene vanasõna ütleb: poolel teel hobuseid ei vahetata. Aga siin ei ole tee keskpaik, siin on juba kaks aastat kestnud sõja hakklihamasin, ja sellised arreteerimised õõnestavad kindlasti sõjaväe autoriteeti ja sunnivad igat masti kindraleid, aga ka madalamate auastmete ohvitsere kuni kapteniteni välja mitte võitlema, vaid värisema oma tuleviku pärast.
Ilmselt magab öösiti halvasti ka endine kaitseminister Sergei Šoigu, Putini lähim semu, kellega koos veedeti Siberis aega ja suheldi šamaanidega, kes, nagu ironiseerivad opositsionäärid, peab kannatama koos oma nüüdseks karistatud kolleegidega. Karistatud mille eest?
No muidugi, korruptsiooni eest. Võtame näiteks Timur Ivanovi, endise kaitseministri asetäitja, kelle elustiil ei erinenud palju Monaco printside luksuslikust elust, võib-olla isegi ületas seda, kuna ta ei omanud mitte ainult rikkusi, vaid ka karmi võimu alluvate üle, mis armees ulatub vahel sadismini. Tema suursugune naine, kallites kleitides ja poolpaljaste rindadega, tal oli midagi näidata, valitses Venemaa pealinna seltskondlikku maailma ja reisis ringi mööda maailma kuurorte (vähemalt enne sõda).
Ootamatult trellide taha sattunud, ei suutnud nägus ülemus oma langust uskuda, kirjutas kõige kõrgemale pisaratest märgi kirju, kuid murdus peagi ja muutus hirmunud vangiks, keda ähvardab kuni 15 aastat vanglat. Muundumine, mis on väärt Lev Tolstoi sulge.
Hämmastaval kombel varastasid teised vähem sileda välimusega, täissöönud ja pannkooki meenutavate näojoontega kindralid Moskva lähedale rajatud patriootilise pargi ehituselt, kus just äsja oli valmis saanud kamuflaaživärvides katedraal. Putin, kes praegu suhtub õigeusku kui ühte peamisse traditsiooniliste väärtuste alustalasse Venemaal, pidi olema maruvihane, kui sai teada kindralite kelmusest selles patriootilise kasvatuse pühapaigas.