Sündimus vähenes läänemaailmas järsult juba eelmisel sajandil nn demograafilise ülemineku käigus, jõudes taastetasemeni või ka sellest allapoole. Viimastel kümnenditel on see üleminek toimunud suuremas osas maailma riikides, sh ka rahvarohkeimas Indias, kuid mitte veel Aafrikas, kus elab täna 18 protsenti Maa rahvastikust. Siingi väheneb sündimus, viimase 50 aasta jooksul on summaarne sündimuskordaja langenud 6,7-lt 4,1-ni, st 40 protsenti. Tõhusalt on sellele kaasa aidanud naiste haridustaseme tõus ja eriti rasestumisvastaste meetmete ulatuslik kasutuselevõtt.
Praeguste suundumuste põhjal ennustatakse, et käesoleval sajandil (kas keskpaigas või lõpupoole) saavutab Maa rahvaarv oma maksimumtaseme, mis on pisut üle kümne miljardi, st ca 25 protsenti rohkem kui praegu, ja hakkab seejärel vähenema. Miks rahvaarv jätkab kasvamist, kuigi sündimus kahaneb? Põhjuseks on inimeste ligemale 70-aastane eluiga, mis põhjustab kõigi rahvastikuprotsesside toimumist pika viitaja – «inertsiga».
Paljud arenenud riigid nägid oma rahvaarvu vähenemises ja vanusekoosseisu muutumises ohtu ja nii käivitati juba eelmisel sajandil mitmesuguseid perepoliitilisi meetmeid, et sündimust soodustada. Need on parandanud küll lastega perede elujärge, kuid sündimust märkimisväärselt suurendada pole kuskil õnnestunud.
Mis põhjustab sündimuse vähenemist?
Oluline on see, et tänapäeval oskavad inimesed arenenud maailmas – aga tegelikult juba enamikus maailmast – rasedusest hoiduda ja seega sünnivad valdavalt vaid soovitud lapsed. Noorte inimeste orienteeritus edule ja enese arendamisele, sh rändamisele ja naudingutele (sh kultuurilistele meelelahutustele), samuti ka põlvkondade vaheliste sidemete nõrgenemine ei soosi suurt laste arvu peres. Loomulikult leidub kõikjal ka erandeid, kes naudivad elu suures peres. Siiski pakub huvi selgitada, kuidas mõjutavad tänapäeval sündimust mitmesugused tegurid ja asjaolud.
Kas perede kehv elujärg vähendab arenenud maailmas laste saamise soovi? Ajaloost on tuntud tõdemus, et vaesemates peredes oli lapsi rohkem, kuid tänapäeva arenenud maailmas sünnivad (pisikese idealistliku liialdusega) vaid soovitud lapsed vanematele sobival ajal. Siin (ka Eestis) on perede vaesus enamasti suhteline, st tegemist on olukorraga, kus pere tegelik elujärg jääb alla soovitule (mille mõõdupuuks võivad olla näiteks naabrid või reklaam).
Objektiivselt on täna ka kehvemal järjel olevate perede elu-olu märksa parem kui oli enamasti nende emade-isade ja veelgi enam vanaemade-vanaisade elujärg. Eestis võib võrdluseks tuua toonaste titade esimese aseme pesukorvis, mis oli noorpaari ainsa toa soojemas nurgas, ja marlimähkmed, mida ema iga päev pesi ja triikis. Küllap ongi tänase põlvkonna soovid ja pereideaalid sageli ebarealistlikult helged, murevabad ja kaunid.
Globaalsete kriiside mõju. Arenenud riikides, kus sündimust on pikka aega registreeritud, on täheldatud sündimuse vähenemist sõdade ja majanduskriiside mõjul (kuid ka sõjajärgset sündimuse kasvu). Sõda mõjutab lisaks sõdivatele riikidele ka meeleolu naaberriikides, tekitades hirmu ja masendust, mis aga vaieldamatult takistab heade, muretute ja tulevikku vaatavate peresuhete loomist.
Eriti oluline on sõja mõju riikides, mis paiknevad sõjakolde lähedal kas füüsiliselt või ka vaimselt (varasema kogemuse mõttes). Sarnane masendust ja lootusetust põhjustav mõju on ka pikaajalisel majanduskriisil, eriti noorte jaoks, kellel on oht kaotada töökoht.
Ka koroonakriis, mis ootamatult kogu ühiskonna sulges, mõjutas igasugust suhtlust, sealhulgas partneri leidmise võimalusi ja intiimsuhtlust. Suures osas maailmast (ka Eestis) täheldati koroonaperioodil sündimuse vähenemist.
Kas sündimuse vähenemist võib põhjustada vähenenud seksihuvi? Selle viimasel ajal sõnastatud hüpoteesi poolt näib rääkivat ka järjest hilisem abiellumine (kui üldse abiellutakse) ja järjest hilisem esmasünnitamine suures osas maailmast, samuti seksuaalkäitumises toimunud muutused. Katsetatakse ja isegi afišeeritakse erinevusi normaalsena käsitletud seksuaalsusest, nt homoseksuaalseid suhteid ja muid mitteeostavaid praktikaid.
Rahvusvahelised võrdlusuuringud kinnitavad, et riikides, kus hinnatakse kõrgemalt romantilist armastust, on ka seksuaalsuhtlus aktiivsem ning sündimuski pisut suurem ja stabiilsem. Meenutagem viimaseid olümpiamänge Pariisis, mis reklaamis end armastuse linnana. Siiski on riikidevahelised erinevused võrdlemisi väiksed, nii et muutusi seksuaalkäitumises ei saa pidada vähese sündimuse tõestatud põhjuseks. Küll aga võib lastetuse põhjuseks olla mõni tervisehäire, mis ilmneb tänu pereloome protsessi lükkamisele hilisemasse elujärku.
https://arvamus.postimees.ee/8108722/en ... uleks-tehaEesti on olnud oma ajaloo jooksul nii sisse- kui väljarände maa. Praegu ei ole meie rahvastikust ligi kolmandik (32,2 protsenti) etnilised eestlased ja ligemale viiendik (18 protsenti) pole Eesti kodanikud, enam-vähem sama palju on ka väljaspool Eestit sündinuid. Seega kuulume suurima sisserännanute osakaaluga Euroopa riikide hulka, kusjuures viimastel aastatel on lisandunud ka üle 40 000 ukraina pagulase. Siiski on praegu eestlaste osakaal rahvastikus (67,8 protsenti) märksa suurem, kui oli nõukogude okupatsiooniaja lõpul (61,5 protsenti). Ka eestlaste arv (932 000) on hoolimata sündimuse madalseisust pisut suurenenud, võrreldes käesoleva sajandi algusega (930 000).
.
