Lisan mõned mõtted elavale arutelule juurde.
- Füüsika valdkonnas pole võimalik 10x ega 100x areneda, piirid on teada.
- Sensorite ja andmetöötluse vallas on 10x ja 100x arengud võimalikud. Tänapäeval on COTS juppidel võimed, mille saamiseks minevikus räigelt pappi tuulutati.
- Tootmise lihtsustamise valdkonnas on 10x äginal saavutatav, vaja on andekaid inimesi, motivatsiooni ja loomevabadust. Klient ei tohi nina kirtsutada, lahendus võib olla esteetiliselt kole või intuitsioonile vastukäiv (v.t. Austraalia papist lennukid).
- Drooni start on raketi oma kõrval üks igavene jokutamine (raskendab näiteks optilise kiu maapealselt rullilt lahti tõmbamist, kiud jõuab kukkuma hakata). Rakett on kindlasti õhutõrjujate lemmik, kuna neil on alati kiire.
- Raketi iseeneslik stabiilsus on esmaklassiline. Drooni ja lennukit häirib tuuleiil või turbulentne tuul ja torm, häirib kui veojõu kese erineb massi ja tõstejõu keskmetest. Raketil saab need asjad üsna hästi ära korraldada, nii et läheb ilma juhtimiseta sirges joones.
- Rakettmootor ei ole kallis. Tuhat aastat vana Hiina tehnoloogia ikkagi. Rakett ei pea isegi olema pürotehniline toode - suruõhuga laetud veeraketi lennukõrguse rekord on 961 m, kahe astmelisel 1500 m. Muidugi on pürotehnilistel rakettidel kõvasti parem eriimpulss. Pürotehnika vallas on mõningaid segusid, mis on üsna lollikindlad ja pole kallid. Garaažifirmal on muidugi raske nendega alustada, aga päris inseneridega firmal jõukohane. Hea pataka retsepte leiab vabast levist, näiteks NASA JPL-i 1965. aasta
ülevaatest.
- Drooni või mudellennuki kiirendusmõõtjat (mõõdab näiteks kuni 16 G kiirenduseni) raketi peale panna on risk, aga parema kiirendusmõõtja hind pole utoopiline, ainult paar korda kõrgem. Raketile on võimalik anda iseeneslik stabiilsus, nii kergemal juhtumil ei vajagi güroskoopi. See, kui kiirendus mõõteriistal "seieri vastu seina" lükkab, pole maailma lõpp. Saab ehitada süsteemi, mis on stardi ajal juhitamatu ja muutub juhitavaks, kui kiirendus langeb. Raketimudelistid on teinud ja lennutanud.
- Mini-reaktiivmootor, erinevalt rakettmootorist, pigem on tõesti veidi kallis. Aga kas paartuhat eurot on liiga kallis? Suurem probleem võib olla hoopis see, kas mootor on kiire käivitumisega ja töökindel. Õhutõrje seade peab olema võimeline ilma meelitamata sõrmenipsust teele minema.
- Elektrimootoriga arendatav kiirus kipub kusagil 300 km / h juurde jääma, ja seda suure pingutamisega. See on teiste propellermootoriga droonide püüdmiseks täitsa piisav, eriti kui olukorrateave võimaldab piisavalt vara välja lennata, et tagant jälitamise asemel hea kokkupõrke kurss saada.
- Korduvkasutatava hävitusdrooni efektorid... hmm. Mina droonil püstolkuulipildujat ette ei kujuta. Küll aga kujutlen drooni küljes elektrisüütega haavli laenguid, igaüks omas torus, voolujooneline kork ees ja taga. Ette lendavad haavlid, taha lendab ballast, raketi / lennuki / drooni kere külge jääb tühi toru. Ühekordset pauku haavlitega, kui kellegi nägu lähedal ei ole, kannatab teha alumiinium- või koguni vasktorust, eriti kui süsikiudu tsipa ümber on mähitud. Jahipüssid on terasest ainult selle tõttu, et kütt ei taha isegi väikest riski näost ilma jääda, ning soovib püssist tuhat korda lasta.