Tsiviilkaitse elik kodanikukaitse tänases Eestis

[pwn13]

see 4-5h võimalik vb juhul, kui bussid ja inimesed juba hanereas ootasid nn üksteist.

[mart2]

Nii oligi - otsusest teavitati kell 11 ja evakuatsiooniga alustati kell 14. Vahepealne aeg oli transpordi kogumiseks (bussid-rongid).

Nõuka ajal oli sellega kergem, sest bussid olid riigi omad, mitte erakätes.
Lihtsustatult - Kui otsus tuli, siis tõsteti reisijad külmalt keset tänavat, miilits istus vajadusel juhi kõrvale ja andis käsi sõita ...

[Kapten Trumm]

"Mitte halvemad" saab nõukaaegsete plaanide kohta siis siis öelda, kui plaanid on ellu viidud. Päriselust on meil teada kaks suuremahulist Tallinna evakuatsiooni mereteed mööda - aastatel 1941 ja 1944. Suur nõukamaa jäi läbiviimises suurele saksamaale küll alla, aga plaanid olid neil kindlasti mitte halvemad

Tsiviilkaitsemeetmete planeerimine käis linna kategoogia järgi.

Tõesti, ka Eesti Vabariigis on praktilisi kogemusi, näiteks 2005 jaanuaritormi ajal mässati mõnesaja uputuspiirkonda jäänud maja asukate evakueerimisega terve ööpäev ja lõpus tuli seda juba kummipaatidel teha. Kui KL poleks enda paate andnud, siis vist oleks PA pidanud parvesid ehitama.

Tõde selgub võrdluses, kui vaadata meil olnud praktikat nt sama jaanuaritormi (kus oli aega küll ja veel mitte ainult inimeste, vaid ka nende autode äraviimiseks uputuse eest) või nt maskide kandmiskohustuse jõustamist krooniakriisi ajal, on vist üsna ilmne, et tänase ettevalmistuse taseme juures ei suuda me 50 tuhande elanikuga linna (nt Pärnu või Narva) evakueerida 1. ei 24 tunniga alates käsu andmisest ega 2. ei 4-5 tunniga alates busside linna sisenemise hetkest (Pripjati puhul saadi selles ajaraamis siiski hakkama).

Jah noh, see 1941 ja 1944 meritsi evakueerimise sedavõrd küündimatu võrdlus kõvalt WWII asjatundjalt....kui sakslased kohanuks analoogset vastutegevust nagu nad ise 1941 tegid, küllap ka sealsete konvoide kaotuste arv olnuks suurem.

[Kapten Trumm]

Nii oligi - otsusest teavitati kell 11 ja evakuatsiooniga alustati kell 14. Vahepealne aeg oli transpordi kogumiseks (bussid-rongid).

Nõuka ajal oli sellega kergem, sest bussid olid riigi omad, mitte erakätes.
Lihtsustatult - Kui otsus tuli, siis tõsteti reisijad külmalt keset tänavat, miilits istus vajadusel juhi kõrvale ja andis käsi sõita ...

Võibolla seepärast, et tänapäeval on suuremate linnade kiire evakuatsioon üsna võimatu, panustabki Põhjamaade tsiviilkaitse peamiselt betooni, 5. korruselt keldrisse jõuab minutiga, suurlinna evakueerimiseks täna (stiihiline pagemine eraautodega, umbes teed) kulub päevi.

Nõuka ajal oli sellega kergem, sest bussid olid riigi omad, mitte erakätes.
Lihtsustatult - Kui otsus tuli, siis tõsteti reisijad külmalt keset tänavat, miilits istus vajadusel juhi kõrvale ja andis käsi sõita ...

Nõuka ajal oli sellega kergem, sest bussid olid riigi omad, mitte erakätes.
Lihtsustatult - Kui otsus tuli, siis tõsteti reisijad külmalt keset tänavat, miilits istus vajadusel juhi kõrvale ja andis käsi sõita ...

Seda peaks tegelikult vähemalt osaliselt kompenseerima tsiviilvahendite sundkasutuse süsteem, kus kõik osalised on asja kursis, mitte rabelemine siis, kui kiireks läheb.

[Kapten Trumm]

Tasuks vist ikka küsida, et kuidas need 390 000 kodanikku oleks tulnud Tallinnast evakueerida ja mis aja jooksul.

Juba korra viidatud sellele, et Pripjati evakueerimiseks kasutati suuresti Kiievi linnatranspordi busse ja mõnda reisirongi. Kiiev oli ja ikka veel on miljonilinn. Busse oli tuhandeis ja neid ka kasutati.

Tallinna evakueerimiseks oleks saanud kasutada vaid Tallinna olemasolevat linnatransporti ja ronge. Mille mahutavus linna suurusega võrreldes on ikka hoopis teisest klassist. Busse oli vast sadades. Ronge ka kümmekond. Trammid linnast välja ei sõida.

Suurem osa inimestest oleks pidanud evakueeruma tipa-tapa meetodil...

Olen sama küsimuse esitanud Kalev Timbergile, kui ta veel PA peadirektor oli. Intervjuu teemaks olid ENSV tsiviilkaitseplaanid.
Vähemalt sealt saadud info põhjal see "suurem osa jalgsi" ei vasta tõele, jalgsi evakuatsioon oma aeglusega oli toonastes plaanides jäetud pigem väikestele asulatele, mis tõenäolisest epitsentrist kaugel asusid. Ikkagi motoriseeritud evakuatsioon, ühistransport, muudest rajoonidest kohale aetud masinad ja jalgsi kõige viimase võimalusena.

"Aeg" oli mälu järgi 48 tundi käsu andmisest, 24 tundi transpordi koondamiseks ja teine 24 tundi linnast lahkumiseks. Tallinn on ju "natuke" suurem kui Pripjat ja sisaldab ka hõredama asustusega aedlinnasid, mida Pripjatis polnud. Pripjati evakuatsioon 1200 bussiga 50 000 inimest pole ka võimaluste piir, 42 inimest bussis tähendab, et püstiseisjaid ei võetudki, mitte-lõõtsaga linnaliinibussi topib umbes 100 inimest. Tallinna jaoks olnuks vaja 3900 bussi.

[Castellum]

Tasuks vist ikka küsida, et kuidas need 390 000 kodanikku oleks tulnud Tallinnast evakueerida ja mis aja jooksul.

Juba korra viidatud sellele, et Pripjati evakueerimiseks kasutati suuresti Kiievi linnatranspordi busse ja mõnda reisirongi. Kiiev oli ja ikka veel on miljonilinn. Busse oli tuhandeis ja neid ka kasutati.

Tallinna evakueerimiseks oleks saanud kasutada vaid Tallinna olemasolevat linnatransporti ja ronge. Mille mahutavus linna suurusega võrreldes on ikka hoopis teisest klassist. Busse oli vast sadades. Ronge ka kümmekond. Trammid linnast välja ei sõida.

Suurem osa inimestest oleks pidanud evakueeruma tipa-tapa meetodil...

Olen sama küsimuse esitanud Kalev Timbergile, kui ta veel PA peadirektor oli. Intervjuu teemaks olid ENSV tsiviilkaitseplaanid.
Vähemalt sealt saadud info põhjal see "suurem osa jalgsi" ei vasta tõele, jalgsi evakuatsioon oma aeglusega oli toonastes plaanides jäetud pigem väikestele asulatele, mis tõenäolisest epitsentrist kaugel asusid. Ikkagi motoriseeritud evakuatsioon, ühistransport, muudest rajoonidest kohale aetud masinad ja jalgsi kõige viimase võimalusena.

"Aeg" oli mälu järgi 48 tundi käsu andmisest, 24 tundi transpordi koondamiseks ja teine 24 tundi linnast lahkumiseks. Tallinn on ju "natuke" suurem kui Pripjat ja sisaldab ka hõredama asustusega aedlinnasid, mida Pripjatis polnud. Pripjati evakuatsioon 1200 bussiga 50 000 inimest pole ka võimaluste piir, 42 inimest bussis tähendab, et püstiseisjaid ei võetudki, mitte-lõõtsaga linnaliinibussi topib umbes 100 inimest. Tallinna jaoks olnuks vaja 3900 bussi.

Autobuss...

Veel 1980-tel oli kindlasti arvestatav transpordiliik veoautokast. Isegi Tallinnas olen paar korda niimoodi sõitnud, viimati kindlasti 1982. aastal. Ja tolleagses autokoolis oli ikka päris palju ülesandeid inimeste veo puhul autokastis.

[Castellum]

Selle Prõpjati näitega olete minu meelest valedel jälgedel.

Seal toimus õnnetus ja nüüd pidi evakueerima inimesi. Tallinna analoog oleks ehk olnud mingi väetiserongi õnnetus Tallinna manööverjaamas näiteks. Sellest räägiti Nõuka-aegu, et valmistatkse ette manööverjaama äraviimist vanalinna külje alt. Tookord tehtigi ettevalmistusi uue kaubajaama ehitamiseks Lagedile, 1980-te lõpp tõmbas plaanile kriipsu peale. 1990-tel sellest plaanist räägiti, aga midagi enam ei tehtud. Nüüd sureb manööverjaam tasapisi ise välja ja ala ootab kinnisvara hiigelarendust.

Tallinna evakueerimine on ikka oodatava (tuuma)löögi kontekstis. Ehk siis aega on paar (vms ?) päeva. Eks põhiosas oleks olnud ikkagi ratastransport kuskile Harju rajooni lõunaossa, Rapla ja Paide rajooni, Viljandi rajooni põhjaossa. Sealt vb juba jalgsi täpsesse paiknemiskohta.

Praegu hetkel ei leia üles, aga mul on (oli?) kuskil plaan, kuidas hajutada Tallinna asutusi. Kuhu Paide rajoonis läheb Kalinini rajooni rahandusosakond, kuhu Viljandi rajoonis läheb Lenini rajooni komsomolikomitee jne jne. Kohad ja nimetused praegu puusalt kirjutatud, aga skeem oli umbes selline.

[Kapten Trumm]

See 390 000 oli tuumasõja kontekstis, linna jäävale 60 000-le olid varjendikohad. Või umbes nii.
Mingeid haisvatesse keldritesse massvarjumisi vms oli plaanis teha ainult siis, kui sõda algab ootamatult ning evakuatsiooni pole võimalik läbi viia.

[krijgsvolk]

Tsiteerin akf kpt Trummi: "...Võibolla seepärast, et tänapäeval on suuremate linnade kiire evakuatsioon üsna võimatu, panustabki Põhjamaade tsiviilkaitse peamiselt betooni, 5. korruselt keldrisse jõuab minutiga..."
Pole absoluutselt kursis millised ja kui kindlad on soomlaste majadel varjumiseks sobivad keldrid, nt 5k. majade all. Esimene küsimus on ju varuväljapääs(ud) kui peaukse kinni varistab? Jah, linnas võib jääda ikkagi mingi võimalus, et peale ootamatut rünnakut on olemas päästjad+ tehnika, kes nt keldrite kinni varisenud väljapääse lahti kaevab- vabastab.
Linnad linnadeks, aga meil on ju ka maal korrusmajad nii "tartu", kui muud tüüpi elamud, sh mitut projekti ridaelamud.
Ise elan Tartust ca 20 km kaugusel just sellises, 1986. aastat valminud ridaelamu sektsioonis. Kelder on. Mahukas. Aga sellel puuduvad aknad ehk varuväljapääs, kui maja kasvõi lähedasest plahvatusest kas osaliselt või täielikult kokku variseb. Keldri välisseinad, ehk maja vundament standardsetest omaaegsetest "Tartu Maja plokkidest, I. korruse põrand ehk keldrilagi sama firma laepaneelidest.
Ja selliseid maju on Eesti maapiirkondade küll ja veel. Ja pole absoluutselt mingit garantiid, et meie haja- asustusega maapiirkondadesse üldse häda korral mingisugusegi tehnikaga päästjaid jagub.
Aga sellisest keldrist saab kõige lõpuks pime ja niiske ühishaud. Ei muud
St, mind ei aja mingi väega sellisesse keldrisse varju.
Umbes nii, mõned mõtted, mis varjumise jutu peale pähe tulevad.
PS Loomulikult olen varuvariandid oma peas läbi mõelnud- planeerinud, aga sittade asjaolude kokkulangemise korral võib lihtsalt aega väheks jääda. Mitte isegi ainult evakuatsiooniks( Eesti suuruses riigis kuhu!?) vaid lihtsalt ka varuvariant- uruni jõudmiseks ja koos küljeluuga sinna pugemiseks.
Umbes nii.

[Kapten Trumm]

Soomlaste korrusmajade all (alates 1200 m2) on peamiselt S1 ja S2 tüüpi varjendid, seina ja lae paksus vastavalt siis 30 ja 50 cm raudbetooni.
S1 võib olla kuni 140 inimesele ehk see on väiksemal korrusmajal. Seal on ka varuväljapääsud õue ette nähtud ja varjend peab vastu pidama peal asuva maja varingule.

Palju soomekeelset lugemist, mis, kus, mispärast ja palju maksab.
https://pekkarajajarvi.fi/application/f ... 0.2020.pdf

S1 ehitatakse Soomes ka paneelidest, S2 enamasti mitte, kuna paneeli kaal läheb liiga suureks ja mõistlikum on valada. Õõnespaneelide kasutamine varjendi ehitusel on välistatud (tavaliselt on kortermajade laed sellistest).
Nõuka vundamendiplokkidest ja laepaneelidest saab (sai) olla ainult lihtradiatsioonivarje või varjendiks kohandatav ehitus.
Nõuka varjendid olid üldjuhul valatud. Kui on mingi vundamendiplokkidest seintega poolkeldrikorrus, siis selle nimetus oli lihtradiatsioonivarje.
Oli mõeldud kaitseks radioaktiivse saasta eest ja väga piiratud kaitsega ülerõhu eest (0,2 bar) ning seal ei olnud muid varuväljapääse kui see, et trepikodade keldrid olid omavahel ühendatud (tavaliselt on tuletõkke kaalutlustel igal trepikal eraldi keldri sektsioon).

99% paneelmajade keldreid ei omanud mitte mingit tsiviilkaitse funktsiooni ja seepärast neid ei ehitatud vastavalt. Erandi moodustab üks tüüp, viilkatusega 4-korruselisi 60ndate paneelikaid, kus keldri mõlemad otsad olid varjendiks kohandatavad. Selliseid maju leiab nt Mustamäel Vilde tee
lõpust. Kui tähele panete, siis pääs keldrisse on kahelt poolt maja ja maja otsas pole ainsatki akent. Olen sellises majas taolist otsa ka varjendiks ehitatuna näindu, seal asus tsiviilkaitse õppeklass.

Lisaks oma varjumiskohtade mantras pole Päästeamet siiani suutnud aru saada, et nõuded rahuaja keldrile ja varjumiskohale võivad olla erinevad. Nii näiteks ei luba nad kinni müürida keldri aknaid (kuskohast võetakse kriisiajal liivakotid ja liiv tuhandetele majadele?) ja rajada läbipääse ühest keldri sektsioonist teise, kuna see halvendaks tuletõket. Nõuka paneelmajad aga kipuvad varisema püstaku kaupa, kui konkreetne püstak variseb kokku, siis on see keldris olijale surmalõks ja need, kes konkreetses keldri sektsioonis on, ei pääse kuskile - isegi mitte hüpoteetiliste liivakottidega suletud akende kaudu, sest varingu "hunnik" ulatub maja seinast tunduvalt eemale.

UKR sõja üks õppetunde on, et kui selle varjumiskohaga läheb halvasti, siis variseb majaosa kokku ja kulub arvestatav päästeressurss selle hunniku lahti kaevamiseks - kui aga keldri lagi polnud toestatud, siis ulatub varing keldri põrandani ja päästa pole sealt kedagi.

[Kapten Trumm]

Praegu hetkel ei leia üles, aga mul on (oli?) kuskil plaan, kuidas hajutada Tallinna asutusi. Kuhu Paide rajoonis läheb Kalinini rajooni rahandusosakond, kuhu Viljandi rajoonis läheb Lenini rajooni komsomolikomitee jne jne. Kohad ja nimetused praegu puusalt kirjutatud, aga skeem oli umbes selline.

Olulistel asutustel rajati mingil ajal linnavälised juhtimispunktid.
Alates parteikomiteest/ministrite nõukogust ja tsiviilkaitse staabist.
Nende linnavälised juhtimispunktid asusid Kose ruumis, vastavalt Kose kutsekooli hoovis ja Kose-Vardjal. Viimases asus ka sidesõlm sideks Moskvaga.
Samuti olid linnavälised juhtimispunktid linnarajooni täitevkomiteedel. Eesti Energia eelkäijal jne.

Tsiviilkaitse nomeklatuursuse kohta annab ehk ettekujutust asjaolu, et enne Kose objektide valmimist (parteivarjend valmis 1980ndate alguses, Vardja oma vist natuke varem) täitis nende rolli Rannavärava bastioni all olnud linnasisene tsiviilkaitse juhtimispunkt, mille vastupidavuseks tsiviilkaitse hindas vist klass IV (1,0 bar) ehk see oli täielik naljanumber ja tõsisema tuumalöögi korral sadama piirkonda oleks see hävinud. Antud varjendis oli igale nomeklatuursele seltsimehele poole kannika jagu põrandapinda.

[toomas tyrk]

Autobuss...

Veel 1980-tel oli kindlasti arvestatav transpordiliik veoautokast. Isegi Tallinnas olen paar korda niimoodi sõitnud, viimati kindlasti 1982. aastal. Ja tolleagses autokoolis oli ikka päris palju ülesandeid inimeste veo puhul autokastis.

Veouautodega oli vähe teine probleem - need olid suures osas mobilisatsioonireserv. Suuremad autokolonnid ja -baasid oild tegelikult pool-sõjaväelised. Mopi väljakuulutamise korral oleks läinud juhid koos autodega.

Isegi moppi polnud vaja. Perestroika ajast meeled ühe mingi Tallinna autobaasi mehe mälestused Tšehhoslovakkia sündmustest osalemisest 1968. aastal. Kordusõppusele koos "oma" autoga, ja mitte tema üksi. Terve porukas saadeti sealt Tallinna autobaasist. Toetasid logistiliselt seda oppi.

Ja päeva või paari pikkuseid linna(de) evakueerimisi võis ette kujutada viiekümnendatel, ehk kusagil sinna kuuekümnendate keskpaigani. Sellest ajast alates oli ameeriklastel ikka päris korralik olukorrateadlikus ning kui N Liidus oleks samaaegselt hakatud mitmeid linnu evakueerima - ilmselt poleks isegi midagi enam küsitud.

Raketi lennuaeg umbes pool tundi. Allveelaevalt ilmselt veel vähem.

[krijgsvolk]

Soomlaste korrusmajade all (alates 1200 m2) on peamiselt S1 ja S2 tüüpi varjendid, seina ja lae paksus vastavalt siis 30 ja 50 cm raudbetooni.
S1 võib olla kuni 140 inimesele ehk see on väiksemal korrusmajal. Seal on ka varuväljapääsud õue ette nähtud ja varjend peab vastu pidama peal asuva maja varingule.

Palju soomekeelset lugemist, mis, kus, mispärast ja palju maksab.
https://pekkarajajarvi.fi/application/f ... 0.2020.pdf

S1 ehitatakse Soomes ka paneelidest, S2 enamasti mitte, kuna paneeli kaal läheb liiga suureks ja mõistlikum on valada. Õõnespaneelide kasutamine varjendi ehitusel on välistatud (tavaliselt on kortermajade laed sellistest).
Nõuka vundamendiplokkidest ja laepaneelidest saab (sai) olla ainult lihtradiatsioonivarje või varjendiks kohandatav ehitus.
Nõuka varjendid olid üldjuhul valatud. Kui on mingi vundamendiplokkidest seintega poolkeldrikorrus, siis selle nimetus oli lihtradiatsioonivarje.
Oli mõeldud kaitseks radioaktiivse saasta eest ja väga piiratud kaitsega ülerõhu eest (0,2 bar) ning seal ei olnud muid varuväljapääse kui see, et trepikodade keldrid olid omavahel ühendatud (tavaliselt on tuletõkke kaalutlustel igal trepikal eraldi keldri sektsioon).

99% paneelmajade keldreid ei omanud mitte mingit tsiviilkaitse funktsiooni ja seepärast neid ei ehitatud vastavalt. Erandi moodustab üks tüüp, viilkatusega 4-korruselisi 60ndate paneelikaid, kus keldri mõlemad otsad olid varjendiks kohandatavad. Selliseid maju leiab nt Mustamäel Vilde tee
lõpust. Kui tähele panete, siis pääs keldrisse on kahelt poolt maja ja maja otsas pole ainsatki akent. Olen sellises majas taolist otsa ka varjendiks ehitatuna näindu, seal asus tsiviilkaitse õppeklass.

Lisaks oma varjumiskohtade mantras pole Päästeamet siiani suutnud aru saada, et nõuded rahuaja keldrile ja varjumiskohale võivad olla erinevad. Nii näiteks ei luba nad kinni müürida keldri aknaid (kuskohast võetakse kriisiajal liivakotid ja liiv tuhandetele majadele?) ja rajada läbipääse ühest keldri sektsioonist teise, kuna see halvendaks tuletõket. Nõuka paneelmajad aga kipuvad varisema püstaku kaupa, kui konkreetne püstak variseb kokku, siis on see keldris olijale surmalõks ja need, kes konkreetses keldri sektsioonis on, ei pääse kuskile - isegi mitte hüpoteetiliste liivakottidega suletud akende kaudu, sest varingu "hunnik" ulatub maja seinast tunduvalt eemale.

UKR sõja üks õppetunde on, et kui selle varjumiskohaga läheb halvasti, siis variseb majaosa kokku ja kulub arvestatav päästeressurss selle hunniku lahti kaevamiseks - kui aga keldri lagi polnud toestatud, siis ulatub varing keldri põrandani ja päästa pole sealt kedagi.

"...Kui tähele panete, siis pääs keldrisse on kahelt poolt maja ja maja otsas pole ainsatki akent..."
Kui ma nüüd vähegi õigesti mäletan, siis Tartus Annelinnas oli vanematel 5. korruselistel elamutel samuti keldrisse sissepääs mõlemalt poolt maja. Aga kusagil kahetuhandateks said nad enamuses kinni ehitatud, kuna tollal valitses tõeline keldrivarguste nuhtlus, lisaks oli mitte trepikodade poolsed sissekäigud enamuses lagunenud ja ka aknad lasid kõike läbi, sh pahasid. Tänaseks peaks olema need väljapääsud enamuse kinni ehitatud, võimalik, et mõni erand veel eksisteerib.
PS. Tänan info eest.

[Castellum]

Autobuss...

Veel 1980-tel oli kindlasti arvestatav transpordiliik veoautokast. Isegi Tallinnas olen paar korda niimoodi sõitnud, viimati kindlasti 1982. aastal. Ja tolleagses autokoolis oli ikka päris palju ülesandeid inimeste veo puhul autokastis.

Veouautodega oli vähe teine probleem - need olid suures osas mobilisatsioonireserv. Suuremad autokolonnid ja -baasid oild tegelikult pool-sõjaväelised. Mopi väljakuulutamise korral oleks läinud juhid koos autodega.

Isegi moppi polnud vaja. Perestroika ajast meeled ühe mingi Tallinna autobaasi mehe mälestused Tšehhoslovakkia sündmustest osalemisest 1968. aastal. Kordusõppusele koos "oma" autoga, ja mitte tema üksi. Terve porukas saadeti sealt Tallinna autobaasist. Toetasid logistiliselt seda oppi.

Ja päeva või paari pikkuseid linna(de) evakueerimisi võis ette kujutada viiekümnendatel, ehk kusagil sinna kuuekümnendate keskpaigani. Sellest ajast alates oli ameeriklastel ikka päris korralik olukorrateadlikus ning kui N Liidus oleks samaaegselt hakatud mitmeid linnu evakueerima - ilmselt poleks isegi midagi enam küsitud.

Raketi lennuaeg umbes pool tundi. Allveelaevalt ilmselt veel vähem.

Hakkame otsast pihta.

Jämedalt: 1940-te lõpp...1950-d on selgelt uusehitistes näha, et ehitatakse ka varjendeid. Alates 1960-test enam pole uusi varjendeid laiale elanikkonnale.

Tähendab, kui enne eeldati elanikkonda varjatavat, siis nüüd pidi olema mingi teine tee. Maha ju ei pidanud neid tapma? Seega, arvestades suuri evakueerimiskavasid, on kõige tõenäolisem, et ka elanikkond pidi evakueeritama. Kui Sul on veel mõni idee, siis paku välja. Aga varjendeid elanikkonna põhiosale enam tõesti polnud.

Veoauto-märkus minu poolt oli mõeldud seleks, et tuletada meelde veel 1980-tel oli veoauto kui inimtranspordi oluline vahend. Kui suures ulatuses tegelikult, ei tea. See veoautode mobiliseerimine ei välista nende kasutamist ka tsiviilelanike evakueerimisel.

Kindlasti amide olukorrateadlikkus järjest paranes. Aga eriti 1970-test alates, seoses igatugu pingelõdvendustega maailmas, igasugune eskaleerumine olek sikak võtnud aega ja selelle oleks eelnenud mitmeid tegevusi - ähvardused, dip-suhete vähendamine ja katkestamine, punastest joontest teatamine jms. Aga kindlasti ei hakanuks amid välja saatma rakette ainult juhul, kui on teada, et USSR-s siirduvad inimesed massiliselt maale.

Üks juhtum, kus meie lähedal oleks toimunud tuumasaastega konflikt, on Karskrona mereväebaasi ette kinnijooksnud soveti allveelaev oktoobris 1981. Laeval oli tuumarelv, sovettidel olevat olnud käsk laev õhkida, kui rootslased üritanuks laeva vallutada. Seal on näha, kui palju oli seal diplomaatilisi jõupingutusi, et hoida eskalatsioon ära. Ilmselt mõlemalt poolt, sest Rootsi rannikukaitse olevat läinud lahinguolukorda ja rannikusuurtükiväe radar olevat võtnud appi tulnud sovetilaevad sihikule. Seega Rootsi merevägi päästikule vajutada ei kartnud, poliitikud ilmselt küll. Aga isegi mingeid tsiviilkaitse õppusi ei tehtud sel ajal Tallinnas, teabe sündmuse enda kohta saime tollal Soome TV-st. Ja kuskil pärast seda käis Rootsist sugulane külas, siis valgustas ka pikalt sündmust ennast ja Rootsi ühiskonna seisu selles küsimuses.

[Kapten Trumm]

Sa andsid mulle kunagi ühe kausta varjendite kohta, siiani on mul kuskil kapis. Olen neid andmeid ka siin jaganud.
Tsiviilkaitse strateegia muutust võis näha ka antud linnarajoonide varjendite inventuuris - mida uuem linnajagu, seda vähem oli seal varjendeid.
Täitsa nullist kuskilt vist 70ndatest ehitatud Õismäel oli üksainus varjend, see Rannamõisa teel tehase Teras õuel (ju siis tehasel oli mingi sõjaline roll).

Mustamäel oli natuke rohkem - aga jällegi tehase põhised. Telefonivõrk, Leibur, Juveelitehas jne. Elanikkonnale ei midagi.

Põhiosa Tallinna varjenditest annavad ammu ehitatud (st Pätsu või Stalini aegsed) väiksemad varjendid vanades linnajagudes nagu Kalamaja, Kesklinn, Kopli, Vana-Lasnamäe, Kristiine. Seal on tõesti ka varjendeid, mis on tavainimesele mõeldud (nt Koidu tänaval kortermajades). Lisaks muidugi tööstuse juures olevad. Aga Lasnamäe "uus" osa on enamvähem varjendivaba, kui paar tehasevarjendit (Dvigatel, betoonitehas) välja arvata.

Meil töötas aastaid üks vanem härra, kes nõuka ajal tegeles kortermajade projekteerimisega. Ütles, et nõuded ehitada maju "varuga", et sinna saaks vajadusel (st täiendavate ehitustöödega) tekitada hiljem varjendi, kadus kuskil 60ndatel. Suurem osa kortermaju on ehitatud ju peale seda. Need tüüpsed Mustamäe hallid 5-korruselised lamekatustega paneelmajad, mida 60ndatel siia ehitama hakati, pidid olema ilma "varuta".

Ehk siis minu seletus oleks, et peale vesinikupommi kasutuselevõttu (mis seadis varjendite ehitusele uued väljakutsed) lõpetati NSVL-s vähemalt II ja III liigi linnades (II on nt Tallinn) laiemaks tarbeks varjendite (ja ka varjendiks kohandatavate, "varuga" majade) ehitamine, sest kõrgenenud nõuded vastupidavusele tegid selle väga kalliks (suurpaneelmaja keldris oli see idee kahtlane) ja seda asendas plaanides asjasse mittepuutuvate elanike massiline evakueerimine. Varjendeid ehitati jätkuvalt edasi seal, kus rünnakuohu ajal oli linnas viibimine hädavajalik, näiteks elutähtsad ja sõjalise väljundiga asutused-tehased. Neid ehitati järk-järgult paremaid ja tugevamaid, näiteks 1980ndatel ehitatud töölisvarjendite hulgas kohtab ka klass II (3,0 bar) varjendeid, varasemad olid kas klass III (2,0 bar) või klass IV (1,0 bar). Neid ehitati arvestusega, et kui häire toimub vahetuse vahetumise ajal, mahuks varjendisse kaks vahetust korraga. Mis sai kolmandast või ühest vahetusest siis kui häire tabanuks neid kodus, ei tea, küllap oleks aurustunud.

Näiteks Moskvas (peaks olema I kategooria linn) ehitati edasi, kuid mitte kogu elanikkonnale, näiteks Moskva suurim üldvarjend 10 tuhandele inimesele asuv Novoje Tsertanovo rajoonis, mis on puhas 80ndate paneelikate rajoon.

Samasse ooperisse käis ilmselt ka juhtimispunktide linnast ära viimine, segaseks jääb, miks sellega hakati tegelema alles 1980ndate alguses, mitte varem. ENSV ja tsiviilkaitse juhtimine Rannavärava bastioni käikudest polnud usutav juba 1960ndatel.

Vello Vare oma raamatus kirjutab tagasihoidlikult 2,0 bar vastupidavusega Kose-Vardja "objektist". Inimene kas kartis või mäletas valesti, 2,5 m paksuse betoonlae (millest sisaldus 0,5 m seatinaplaatide kiht) ja meetripaksuste ustega "objekt" pole kindlasti nii lahja. 2,0 bar vastupidavusega nõuka tüüpvarjendid olid nii 0,6 m paksuse betooniga. Soome S2d on 0,5 m. Taolised objektid, ka nn Kose parteivarjend võisid olla mingite muude normide järgi rajatud, mis pole avalikuks saanud. Peale klass II oli veel olemas klass I, vastupidavusega 5,0 bar, sellised olid metroojaamades olevad varjendid ning tuumaelektrijaamade omad (ka Tsernobõlis oli taoline). 5,0 bar vastupidavusega varjend suudab elada üle tuumaplahvatuse üsna lähedal (kuid mitte otsetabamust).