Juulis avaldas Ukraina meedia politsei andmetele viidates, et ainult Krõnki platsdarmil loetakse teadmata kadunuteks 788 Ukraina sõdurit. 262 Ukraina sõduri surnukeha suutsid nende kaaslased viia üle Dnepri. Enamus teadmata kadunutest on ilmselt hukkunud, sest Ukraina sõjaväelased ise rääkisid intervjuudest ja kirjutasid sotsiaalmeedias, et Vene üksused Dnepri platsdarmidel vange ei võtnud.
Krõnkis pidid Ukraina sõdurid päevade kaupa istuma keldrites, kui Vene armee püüdis süütepommidega neid sealt välja suitseda. Rahva seas nimetatakse neid fosforpommideks, kuid Romani sõnul sisaldasid need pommid pigem magneesiumi, mis maapinnale langedes pani kõik ümber ringi põlema suure kuumusega. See aine põletas kõik läbi: naha, luud, metalli.
«Tuli ette, et pidime mitmeid päevi järjest varjendis istuma, ei saanud kordagi nina ka välja pista,» rääkis Roman. «See oli juba füüsiliselt raske, kui ei saa liikuda. Hakkasin tegema mingeid harjutusi. Kükke, kätekõverdusi, et vähemalt kuidagi liigutada end. Psühholoogiliselt tuli ka end kokku võtta. Aitas see, kui keskendusid sellele, et sa pead oma ülesannet täitma, mitte mõtlema muule.»
Süüte- ja kõikvõimalike pommide eest varjumise kõrval tuli Krõnkis ju samal ajal tagasi lüüa ka Vene jalaväerünnakuid.
Ukrainlaste jaoks tegi asja keeruliseks see, et rünnakuid pidid nad tagasi lööma nii, et mitte paljastada neid kohti, kus nad elasid. See tähendab, et oma varjenditest nad tuld avada ei tohtinud. «Oli vaja jõuda eemalduda meie varjupaikadest, võtta positsioonid sisse mujal ja siis rünnak tagasi lüüa,» rääkis Roman.
Aga isegi kui Vene sõdurid suutsid ukrainlaste positsioonid hõivata, siis Ukraina suurtükiväelastel olid juba nende kohtade koordinaadid sisse löödud ja sinna anti kohe korralikult tuld. Ja seejärel võeti positsioonid jälle tagasi. Nii käis see korduvalt ja korduvalt. Nagu pingpongi mäng.
«Kui hakkas hämarduma, siis läksime sinna tagasi sisse ja «puhastasime» selle. Vaatad, kas on keegi seal ellu jäänud või mitte, tavaliselt polnud kedagi [elusat],» rääkis Roman.
Pärast seitset kuud kestnud selliseid lahinguid ei jäänud kahe pika tänavaga Krõnki külast midagi järele.
https://maailm.postimees.ee/8117459/pos ... anka-hindaÜks raskemaid ülesandeid oli jõgede ületamine kiirpaatidega. Krõnkisse ja Kozatši Laherisse pääsemiseks tuli kõigepealt ületada rohkem kui kilomeetri laiune Dnepri ja seejärel veel ka Konka-nimeline lisajõgi. Vene üksused võtsid kõiki jõeületajaid vastu enesetapudroonide, pommitusdsroonide ning miinipildujate tulega.
«Aitas ainult kiirus ja manööverdamine. Muid variante polnud,» rääkis Oleh. «Kõik lootsid [kiirpaadi] juhi meisterlikkusele.»
Maabuda tuli ahvikiirusel. Aega oli alla minuti.
Nüüd, kui positsioonid on kaotatud, laiavad venelased droonidega Hersonis, korraldades nendega inimjahti.
Otse üle jõe on ju kordades lähemaid asulaid ka kohti kust orkid seda teha saaksid.
. 
