Kui peale naelkummide midagi pähe ei mahu, siis peab eraldi juhtima tähelepanu puudusele, et meil puudub üldse elanikkonna teavitus, et millisest infokanalist saab kodanik ametliku riigiinfot.
Olen siin ka varem toonud välja viited, et "raadio toimimine" ei ole meie riigi elutähtsa teenuse osutajate nimekirjas olemas.
Kui riigis puudub ametliku riigiinfo levitamise korraldus, siis puudub ka riigil kohustus ametlikku infot jagada ja jäädaksegi lootma, et "vast eraraadiod midagi räägivad".
Tehnikakaugetele isikutele võib olla üllatus, et Tallinnas on FM sagedusalas kuulda ca 30 erinevat raadiojaama ja Tartus ca 18 erinevat jaama + nendele lisaks DAB+ saated.
Soovitus "kuulata raadiot" on väga lihtsameelne, sest kui inimesel on oma (kaasaegsesse) raadiosse salvestatud ainult paar oma lemmikprogrammi ja need vaikivad, siis vaikib ka selle inimese raadio.
(Jätkuvalt järjest jooksvat muusikat võib info mõttes lugeda ka "infovaikuseks", nagu nõuka ajal oli Luikede järv telekas.)
Kui piirkonnas kaob elekter ja ruuterid vaikivad, siis kui paljud suudavad oma (nuti)telekale eetrisignaali sisestada, et riigitelevisiooni ilma netiühenduseta näha?
Kui vanemad inimesed veel mäletavad, et raadiosignaale saab "katusele veetud traadiga" vastu võtta, siis noorem põlvkond loodab nutiseadme sots.meediale.
Kes Hispaania uputuse kajastamist jälgib, siis see on kindlasti märkanud inimeste kurtmist infopuuduse üle, sest et mobiilside ja -internet on katkendlik ja kohati üldse ei toimi.
Mobiilneti toimimist ülekoormuse olukorras on kindlasti ka meil paljud isiklikult tundnud suurematel rahvaüritustel ja aastavahetusel ning see ei ole alati usaldusväärne.