Teatavasti on Tõnissoni surmaaeg ja -koht teadmata.
Tahan lihtsalt osutada sellele, et kui Mart Laar kirjutab, et kõige tõenäolisemalt hukati Tõnisson Eestis: http://arhiiv2.postimees.ee:8080/luup/9 ... alugu1.htm, leidub siiski ka inimesi, kes olevat näinud Tõnissoni Venemaal (mitte et see uudis oleks - toon lihtsalt paar näidet):
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/199 ... alugu.html
(kahtlane, vt. http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=7791)
Tõnissonist või temaga sarnanevast mehest on juttu ka siin:
http://kultuur.elu.ee/ke476_tonisson.htm
Jaan Tõnisson
Jaan Tõnisson
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Tõnisson oli jah Eesti suurkuju. Kahju, et ta pojaga nii läks. Ja ta endaga. Päts kiusas ka vaest meest.
Siit saab kuulata Jaan Tõnissoni kõnet tulevastele kuulajatele(1939): http://www.freewebs.com/lisaks/
Siit saab kuulata Jaan Tõnissoni kõnet tulevastele kuulajatele(1939): http://www.freewebs.com/lisaks/
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Harald Haberman meenutab:
Kuskil, see oli vist 1942 a sügisel, tekkis Moskvas idee panna Koodi Jaan raadios kõnelema. Eestis oli rahvas sakslasi vastu võtnud kui vabastajaid, partisaniliikumine ei edenenud, nüüd oli tarvis autoriteetset tegelast, kes rahva sakslaste vastu üles kihutaks. See oli H. Alliku idee, et leida selleks ikka mees, keda rahvas tunneb. Mindigi siis laagrisse Tõnissoni välja tooma. kumm oli välja uurinud, kus laagris ta istus. Tehtigi siis tõnissonile ettepanek, et esinegu raadios, ainult sakslaste vastu, kommunistide poolt pole tarvis sõna võtta, nii et südametunnistus ärgu Tõnissoni vaevaku. Tõnisson palunud endale mõtlemisaega, ajanud siis pea kuklasse ja teatanud: " Jah, sakslasi olen vihanud ja kogu aeg nende vastu sõdinud, aga teate teid ... vihkan ma veel rohkem. Ei!" Oligi niivõrd kange mees, et surigi laagrisse.
"Looming", 1988, 12, lk.1674.
Jaan Tõnisson 1939-1941.
Kuskil, see oli vist 1942 a sügisel, tekkis Moskvas idee panna Koodi Jaan raadios kõnelema. Eestis oli rahvas sakslasi vastu võtnud kui vabastajaid, partisaniliikumine ei edenenud, nüüd oli tarvis autoriteetset tegelast, kes rahva sakslaste vastu üles kihutaks. See oli H. Alliku idee, et leida selleks ikka mees, keda rahvas tunneb. Mindigi siis laagrisse Tõnissoni välja tooma. kumm oli välja uurinud, kus laagris ta istus. Tehtigi siis tõnissonile ettepanek, et esinegu raadios, ainult sakslaste vastu, kommunistide poolt pole tarvis sõna võtta, nii et südametunnistus ärgu Tõnissoni vaevaku. Tõnisson palunud endale mõtlemisaega, ajanud siis pea kuklasse ja teatanud: " Jah, sakslasi olen vihanud ja kogu aeg nende vastu sõdinud, aga teate teid ... vihkan ma veel rohkem. Ei!" Oligi niivõrd kange mees, et surigi laagrisse.
"Looming", 1988, 12, lk.1674.
Jaan Tõnisson 1939-1941.
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 624
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Jaan Tõnisson oli äärmiselt tugev isiksus. Tänapäeval vast võrreldav Savisaarega. Sellised mehed saavad reeglina rahva toetuse ja selle toel teevad suuri asju. Samas nende suur ego ei talu aga kaotusi, mis poliitikas aegajalt ette tulevad ja selle kibestumise taustal võivad nad hakkama saada ka lausa ettearvamata tegudega.
Ühest sellisest Jaan Tõnissoniga seotud seigast räägib tolleaegne poliitik ja diplomaat Oskar Mamers oma mälestusteraamatus "Häda Võidetuile". Et see seik ei kajastuks siin kui kontekstist väljarebitu, panen siia üles sellest raamatust kogu peatüki, kus Tõnissoni lausa uskumatut käitumist kajastatakse:
Leping Saksamaaga
Saksa saadik Tallinnas oli tüüpiline Saksa välisameti Geheimrat, kelle seljataga oli pikk diplomaatiline teenistus vähe silmapaistvatel kohtadel. Ta keha ülemine pool oli alati kergelt ette nihutatud, mis oli kõikumata viisakuse tõttu jäänud justkui kummardusvalmis asendisse. Ta prillide tagant kõneseltsilisele suunatud pilk oli veidi kuiv, kuid siiski heatahtlik. Ta oleks sobinud kindlasti paremini Wilhelmi keiserriiki kui Hitleri poolt ülesehitatavasse kolmandasse riiki.
Frohwein oli pärit Reinimaalt ja ta pakkus oma külalistele eriti häid reinveini sorte. Ta armastas klassilist muusikat, mida üsna sageli tema juures sai kuulda, ja eelistas kolme suurt „B'd“: Bachi, Beethovenit ja Brahmsi.
Välisministeeriumis oli Frohwein suhteliselt sageli minu külaliseks. Nende küllatulekute põhjused olid mitmesugused, milledest juba nimetasin Tartu Ülikooli germanistika õppetooli äpardunud asutamist.
Kõige rohkem põhjust mu külastamiseks andsid saadik Frohweinile aga meie tublid karikaturistid andeka Goriga eesotsas ning me iseseisvad ja vabaduse ideaalidest inspireeritud ajakirjanikud, kes fašiste ja Hitlerit ei pooldanud ning ütlesid või näitasid seda väga avameelselt ajalehtede veergudel. Kui Saksa saatkond leidis, et karikatuur või kirjutis sisaldas midagi haavavat või ebasündsat Hitleri aadressil, tuli saadik meie juurde protesti avaldama ja kuna võõraste riigipeade teotamine on igal pool, ja oli ka Eestis keelatud, siis pidime protesti vastu võtma ja asjale käigu andma, mis harilikult seisis protesti edasisaatmises siseministrile vastavate sammude astumiseks.
Itaalia saadik käis meie juures protestimas, kui meie lehed olid Mussolinit riivanud. Mul ei ole meeles, et eesti ajakirjanikud oleksid teisi riigipäid puudutanud.
Juba paar päeva pärast välisministri ameti ülevõtmist sai Selter minult esimese ettekande niisugusest Frohweini protestkülaskäigust. Süüdlane oli sotsialistliku „Rahva Sõna“ vastutav toimetaja. Asitõend oli olemas, inkrimineeritud artikkel sisaldas ilmselt Hitlerile ebameeldivaid ja haavavaid asju.
Selter kuulas ära, mida mul ütelda oli ja küsis: "Mis me selle protestiga teeme?"
Ma vastasin: "Ega muud ei ole teha, kui see saata siseministrile palvega, et süüdlase vastu tarvitusele võetaks sellekohased sanktsioonid." Selter vaatas mu otsa nagu ei tahaks ta uskuda, et ma seda olin ütelnud tõsiselt. Vaikisin ja ta ütles etteheitvalt: „Ega me Saksa saadiku nõudmisel ei hakka paluma Eesti kodaniku karistamist!“ See oli nõnda ütelda värske inimese spontaanne reaktsioon asjale, mis oli välisministeeriumis saanud rutiiniasjaks.
Oma proteste esitas Frohwein alati rahulikult, kunagi mitte loobudes asjalikkuse toonist, nagu toimuks meie vahel akadeemiline diskussioon, kus kirgedele ei olnud ruumi.
Ajal, mil Poola-Saksa vahekord oli väga teravaks muutunud, sõitsid Poola valitsuse kutsel Varssavi kindral Laidoner ja ta saatjana kolonel Maasing. Neid võeti seal ülihästi vastu, oli palju pidusööke, sõjaväeparaade ja peeti kõnesid.
Mida kindral Laidoner oma lauakõnes ütles, seda sain kuulda Frohweini käest. Ta tuli mu juurde küsima, kas Eesti valitsus on nüüd oma erapooletusest loobunud ja Poola-Saksa tülis võtnud seisukoha Poola kasuks.
Vastasin, et ei, ma ei tea midagi Eesti loobumisest erapooletuse poliitikast.
„Aga vaadake, mida kindral Laidoner on Varssavis ütelnud!“
Ta andis mulle väljalõike ajalehest, kus oli refereeritud kindrali kõne. Lugesin selle läbi ja leidsin, et tõepoolest see, mis Laidoner ütles, ei olnud enam erapooletus.
"Kindralil on küll Eestis kõrge positsioon, kuid ta ei ole siiski see isik, kes kõikides oma kõnedes väljendab Eesti ametlikku poliitikat. Sooja vastuvõtu mõjul ja peokõnedes on kerge ütelda asju, mida kainemas õhkkonnas ei öelda. On täiesti kindel, et Eesti valitsuse seisukoht meie erapooletuse suhtes ei ole muutunud.“
See seletus rahuldas Frohweini ja nähtavasti ka Saksa välisametit, sest sellest enam ei räägitud. Selle kõne puhul aga oli Päts Selterile kurtnud, et Laidoneri improvisatsioonid on tülikad ja tekitavad meile asjata raskusi.
„Kuidas see juhtus, et kindralile nii ettevaatamata lauseid tema Poola presidendi lõunasöögil peetud kõnesse panite?“ küsisin omalt
poolt kol. Maasingult esimesel kokkusaamisel pärast kindral Laidoneri sõitu.
"Meid võeti väga uhkelt ja südamlikult vastu," vastas ta veidi kohmetult. "Oli vaja midagi ütelda, mis ei oleks liiga tagasihoidlik."
Maasingu seletus oli otsekohene. Meie kindralstaabi tippudel ei olnud mõtteski oma sümpaatias Poola vastu minna kaugemale sõnadest, sest varsti oli tarvis vahelesegamist, et nad Eesti erapooletuseliini veel tugevamini kõveraks ei ajaks, kuid seekord Saksamaa kasuks. Ühel suvehommikul ilmus mu tuppa protokolliülem Kirotar: "Kas sul on teada, et me allveelaev läheb lähemail päevadel ametlikule külaskäigule Saksamaale?"
"Mis sa räägid? See ei ole võimalik, sest me ei tea sellest midagi ja välisministeeriumi teadmata ei või niisuguseid külaskäike teha."
"See on täitsa kindel." kinnitas Kirotar. "Kõik ettevalmistused on tehtud, isegi valged kindad on meeskonnale välja antud."
Pidin teda uskuma, sest teadsin, et Kirotari vend oli selle allveelaeva ohvitser - tähendab informatsioon tuli parimast allikast. See oli halb uudis ja halb temp, mida Pagari tänav kavatses. Maailma arvamine oli Saksamaad tembeldanud agressoriks, sõda seisis ukse ees, ja mis meile oli eriti halb, oli see asjaolu, et "Pravdas" ja teistes N. Liidu ajalehtedes oli aasta esimesel poolel ilmunud mitmeid kirjutisi, milledes Eestit ja Lätit süüdistati selles, et meie hoiak ei olnud küllaldaselt selge ja eitav Saksamaa agressiivsete kavatsuste puhul meie vastu. Tundes enamlasi tekitasid need ähvardavad kirjutised meis suurt rahutust. Meie allveelaeva küllasõit Saksamaale sel silmapilgul oli veeks enamlaste veskile.
"Aitäh informatsiooni eest,“ ütlesin Kirotarile. "Arvan, et sellest küllasõidust nüüd enam asja ei saa."
"Ara ütle kellelegi, et sa minu käest oled seda teada saanud," palus Kirotar enne minu juurest lahkumist "kui see saab teatavaks, et asi on minu kaudu ilmsiks tulnud, siis võib mu vennal halvasti minna.“
Allveelaeva küllasõit keelati valitsuse poolt, kuhu Selter oli asja viinud. Kindral Reek aga, nagu mulle Kirotar võis pärast jutustada, pani toime koduse juurdluse, et kindlaks teha, kes oli see "reetur“, kes "ametisaladuse" oli välja lobisenud. Reek olevat ähvardanud süüdlast karmilt karistada, kuid ma ei ole kuulnud, et temal oleks õnnestunud reeturit leida.
Vene lehtede kirjutistest, milledes oli juttu Saksamaa agressioonikavatsustest meie vastu ning meie loidusest nendele kavatsustele reageerimisel, rääkisin Selteriga mitu korda. Leidsin, et siin lõhnas Venemaa enda kavatsuste järele niisugust agressiooni meie vastu toime panna, kusjuures sakslaste süüdistamine oli pinna loomine omaenda kavatsuste õigustamiseks. Selter harilikult ei ütelnud midagi, sest mida võiski ta ütelda? Siis tulin väga illusoorsele mõttele: "võib-olla võiks rääkida Frohweiniga, et nende Vene rünnakute pareerimiseks oleks hea, kui Saksa valitsus annaks deklaratsiooni, mis Vene süüdistused ümber lükkaks". See idee ei olnud palju väärt, seda teadsin isegi, kuid midagi paremat ei olnud. Selter oli vähe vaimustatud. Lõpuks ütles ta siiski: “Rääkige pealegi Frohweiniga, kui ta peaks jälle teie jutule tulema."
Seda ma tegin. Frohwein kuulas tähelepanelikult pealt. "Ma teatan Berliini sellest, mida te olete ütelnud," ütles ta kui olin talle seletanud meie rahutuse põhjused ja esitanud oma idee Saksa valitsuse dementeerivast deklaratsioonist, "kuid ma ei arva, et asi on teostatav."
Põhjusi, miks see ei olnud teostatav, ta ei nimetanud. Enne lahkumist tahtis ta veel midagi trööstivat ütelda: „Vene lehtede kirjutusi ei või alati tõsiselt võtta. Küllap asi laheneb ka teisiti ja rahuldavalt." Mul oli mulje, et Saksa valitsus ühel või teisel põhjusel ei soovinud meile mingit, ka mitte üsna platoonilist toetust N. Liidu vastu anda.
Aga siis tuli maikuu lõpul kiri meie Berliini saadikult Tohverilt, milles ta teatas, et Ribbentrop oli teda enda juurde palunud ja ettepaneku teinud sõlmida Saksa ja Eesti vahel mittekallaletungileping. "Need kõnelused, mis Tallinnas härra Frohweini ja Eesti välisministri abi vahel on aset leidnud, on langenud heale pinnale," olid Ribbentropi sissejuhatavad sõnad.
Põhjuseks, miks meile nüüd see ettepanek tehti, ei olnud loomulikult mitte minu kõnelus Frohweiniga, vaid Roosevelti kõne, milles ta Saksamaad süüdistas agressiivsetes kavatsustes. Viimane reageeris sellele, tehes kõikidele Euroopa riikidele ettepaneku mittekallaletungilepingute sõlmimiseks, teiste hulgas ka meile.
Eestile oli sellise lepingu sõlmimine teretulnud esiteks N. Liidust tulevate kahtlustamiste pareerimiseks. Teiselt poolt, jättes kõrvale lepingute reaalse väärtuse hindamise ajal, nagu seda oli suvi 1939, ei võinud Saksa valitsuse lepinguvormis antud lubadus Eestile mitte kallale tungida meile kahjulik olla. Muidugi oli igaühel õigus lepingu reaalses väärtuses kahelda.
Arvasin, et juba mõne päeva pärast võime Saksa valitsusele oma jaatava vastuse anda. President, valitsus ja parlamendi rõhuv enamus olid samal arvamisel nagu meie välisministeeriumis, et ettepanek tuleb vastu võtta, kuna see ei võinud meile kahjulik olla ning N. Liidust tulevate süüdistuste pareerimiseks võis see võib-olla isegi osutuda kasulikuks.
Varsti aga selgus, et tegin oma järeldused liiga ruttu, ilma et oleksin kõiki asjaolusid arvesse võtnud. Peamiselt ei olnud ma arvestanud Jaan Tõnissoni isikut. Samuti oli ekslik arvata, et raske on vaielda selgete ja lihtsate tõsiasjade vastu ja et on võimalik loogika ja argumentide abil veenda inimesi ka siis, kui nende maitse kohane tõelisus peaks olema teistsugune kui see tegelikult oli.
Lepingu sõlmimine oleks võidud ka sellepärast kiirelt otsustada, et Saksa valitsuse poolt ettepandud tekst oli selline, kus muudatuste pärast läbirääkimisi tarvis ei olnud ja lepingu vastuvõtmiseks oli parlamendis olemas suur ja kindel enamus. Kuid Päts oli soovi avaldanud, et kõik tehtaks selleks, et opositsioon selles välispoliitilises küsimuses läheks koos enamusega. Opositsiooni juhi ja oma eluaegse rivaali Jaan Tõnissoni suhtes tahtis Päts eriti kannatlik ja ettevaatlik olla ja palus sellepärast Selterit katsuda hankida lepingu sõlmimiseks Tõnissoni nõusolek.
Juba esimesel väliskomisjoni koosolekul ilmnes, et üksikud opositsiooni liikmed olid otsustanud asja kui mitte nurja ajada, mida nad ei võinud, siis vähemalt seda kasutada selleks, et küsimuse ümber suuri laineid üles keerutada ja oma arusaamist Eesti välispoliitilistest huvidest täie jõuga esile tuua. Leping oli nende arvates Eestile otse kahjulik.
Möödus viis nädalat, enne kui võisime Saksa valitsusele vastata, et oleme lepingu sõlmimisega nõus. Selle aja jooksul võtsin osa paljudest välis- ja riigikaitsekomisjonide koosolekutest ja kuulasin ära palju J. Tõnissoni arutlusi, millede siht oli ilmselt venitamine ja obstruktsioon. Istusin tundide kaupa Selteri ja J. Tõnissoniga välisministri korteris, kus esimene, täites presidendi soovi, püüdis Tõnissonile selgeid asju selgeks teha ja otse sangarliku kannatusega kuulas tema arutlusi. Kõik see vaev oli asjata närvide ja ilusa suvise aja kulutus. Tõnissoni viimane nõuanne valitsusele ja manitsus oli: "Kui te surve all olles ei leia võimalusi ettepaneku tagasilükkamiseks, siis venitage, venitage nii palju kui saate! Selle lepingu sõlmimine võib Eestile saatuslikuks saada..." Kõik see öeldi sügava tõsidusega ja väga pühalikult, kusjuures aga vana rahvajuhi silmad näisid olevat ükskõiksed, nagu mõtleks ta paralleelselt millelegi muule.
Kõige suuremad lained meie välisorientatsiooni selgitamisel tekkisid juulikuu lõpul, kui välisminister oli Berliinist allakirjutatud lepinguga tagasi tulnud ja see läks parlamendi mõlemasse kotta kinnitamisele.
Tõnissoni üheks mõttekaaslaseks oli majanduskoja esimees Joakim Puhk, kes ameti poolest kuulus riiginõukogu koosseisu. Ta ei olnud Tõnissoni parteikaaslane, vaid sotsiaaldemokraat, mis küll halvasti sobis sellega, et ta samal ajal oli Eesti suuremaid tööstureid ja kaupmehi, kelle ettevõtteis makseti Eestis kõige madalamaid palku.
Lepingu ratifitseerimise puhul pidasid Jaan Tõnisson ja J. Puhk ühe ja sama sisuga kõned, esimene - riigivolikogus, teine - riiginõukogus.
Viibisin riiginõukogu kinnisel koosolekul Puhki kõne ajal. Puhki tundsin päris hästi aastaid kestnud tutvuse tõttu ja kuigi tal oli kalduvus oma arvamistes ja vaadetes mõnede originaalsuste poole, ei pidanud ma teda kunagi naiivseks inimeseks. Kuulates nüüd seda, mida ta oma kõnes ütles, ei leidnud ma mingit seletust selleks, mis temaga oli juhtunud. Ta väitis, et Eesti on praegusel hetkel otseselt ohustatud Saksamaa meievastaste agressiivsete kavatsuste tõttu ning et ainus võimalus selle ohu pareerimiseks oleks pöördumine N. Liidu valitsuse poole palvega saata Eestisse üks miljon sõjaväge, missugune arusaadavalt peab allutatama kindral Laidonerile. See oli Tõnisson-Puhki kõnede peaidee ja retsept Eesti päästmiseks. See idee võeti küll riiginõukogus üldise naeruga vastu, kuid varsti selgus, et Tõnissoni ja Puhki tegevus ei olnud ainult naeruväärne.
Peale oma asjatut opositsiooni sõitis Tõnisson augustikuu algul Soome. Sealt tagasi pöördudes külastas ta Pätsi Kadrioru lossis ja jutustas temale, mida ta oli Soomes teinud. Hella Vuolijoe korteris väljaspool Helsingit oli temal kokkusaamine N. Liidu Helsingi saatkonna liikmetega, kelledele ta tegi teatavaks – „eesti rahva“ soovi, et punaarmee kaitseks Eestit Saksamaa vallutamiskatse korral. Seda soovivat eesti rahva rõhuv enamus. Eestis on vaid vähe inimesi, kes seda ei soovi. Agaramad vastuseisjad on välisminister ja tema
abi, kindralstaabi ülem kindral Reek ja tema abi kolonel Maasing.
Vist nimetas ta veel mõnda teist "rahvavaenlast".
Kohe pärast Tõnissoni lahkumist Pätsi juurest kutsus Päts peaminister Eenpalu ja Selteri lossi ning palus Eenpalut seda, mida Tõnisson oli rääkinud, protokollida. Järgmisel, hommikul sain asjast teada Selterilt. Millegipärast soovis Päts kõike seda avalikkuse eest saladuses hoida.
Mõnigi kord olen püüdnud endale selgust muretseda Tõnissoni tegevuse motiivide kohta ja olen alati otsusele jõudnud, et tema ning paljude teiste tunnustatud rahvajuhtide tegevuse alused vääriksid rohkemat tähelepanu ja uurimist, rääkimata poliitilistest amatööridest.
Mõlemad, Tõnisson ja Puhk, vangistati Vene enamlaste poolt aasta hiljem. Nad jäid kadunuks, ilma et oleks vähematki teadet nende saatuse kohta.
Post factum võib konstateerida, et Eesti-Saksa mittekallaletungilepingul ei olnud mingit mõju Eesti saatusele, ei heas ega halvas mõttes.
Ühest sellisest Jaan Tõnissoniga seotud seigast räägib tolleaegne poliitik ja diplomaat Oskar Mamers oma mälestusteraamatus "Häda Võidetuile". Et see seik ei kajastuks siin kui kontekstist väljarebitu, panen siia üles sellest raamatust kogu peatüki, kus Tõnissoni lausa uskumatut käitumist kajastatakse:
Leping Saksamaaga
Saksa saadik Tallinnas oli tüüpiline Saksa välisameti Geheimrat, kelle seljataga oli pikk diplomaatiline teenistus vähe silmapaistvatel kohtadel. Ta keha ülemine pool oli alati kergelt ette nihutatud, mis oli kõikumata viisakuse tõttu jäänud justkui kummardusvalmis asendisse. Ta prillide tagant kõneseltsilisele suunatud pilk oli veidi kuiv, kuid siiski heatahtlik. Ta oleks sobinud kindlasti paremini Wilhelmi keiserriiki kui Hitleri poolt ülesehitatavasse kolmandasse riiki.
Frohwein oli pärit Reinimaalt ja ta pakkus oma külalistele eriti häid reinveini sorte. Ta armastas klassilist muusikat, mida üsna sageli tema juures sai kuulda, ja eelistas kolme suurt „B'd“: Bachi, Beethovenit ja Brahmsi.
Välisministeeriumis oli Frohwein suhteliselt sageli minu külaliseks. Nende küllatulekute põhjused olid mitmesugused, milledest juba nimetasin Tartu Ülikooli germanistika õppetooli äpardunud asutamist.
Kõige rohkem põhjust mu külastamiseks andsid saadik Frohweinile aga meie tublid karikaturistid andeka Goriga eesotsas ning me iseseisvad ja vabaduse ideaalidest inspireeritud ajakirjanikud, kes fašiste ja Hitlerit ei pooldanud ning ütlesid või näitasid seda väga avameelselt ajalehtede veergudel. Kui Saksa saatkond leidis, et karikatuur või kirjutis sisaldas midagi haavavat või ebasündsat Hitleri aadressil, tuli saadik meie juurde protesti avaldama ja kuna võõraste riigipeade teotamine on igal pool, ja oli ka Eestis keelatud, siis pidime protesti vastu võtma ja asjale käigu andma, mis harilikult seisis protesti edasisaatmises siseministrile vastavate sammude astumiseks.
Itaalia saadik käis meie juures protestimas, kui meie lehed olid Mussolinit riivanud. Mul ei ole meeles, et eesti ajakirjanikud oleksid teisi riigipäid puudutanud.
Juba paar päeva pärast välisministri ameti ülevõtmist sai Selter minult esimese ettekande niisugusest Frohweini protestkülaskäigust. Süüdlane oli sotsialistliku „Rahva Sõna“ vastutav toimetaja. Asitõend oli olemas, inkrimineeritud artikkel sisaldas ilmselt Hitlerile ebameeldivaid ja haavavaid asju.
Selter kuulas ära, mida mul ütelda oli ja küsis: "Mis me selle protestiga teeme?"
Ma vastasin: "Ega muud ei ole teha, kui see saata siseministrile palvega, et süüdlase vastu tarvitusele võetaks sellekohased sanktsioonid." Selter vaatas mu otsa nagu ei tahaks ta uskuda, et ma seda olin ütelnud tõsiselt. Vaikisin ja ta ütles etteheitvalt: „Ega me Saksa saadiku nõudmisel ei hakka paluma Eesti kodaniku karistamist!“ See oli nõnda ütelda värske inimese spontaanne reaktsioon asjale, mis oli välisministeeriumis saanud rutiiniasjaks.
Oma proteste esitas Frohwein alati rahulikult, kunagi mitte loobudes asjalikkuse toonist, nagu toimuks meie vahel akadeemiline diskussioon, kus kirgedele ei olnud ruumi.
Ajal, mil Poola-Saksa vahekord oli väga teravaks muutunud, sõitsid Poola valitsuse kutsel Varssavi kindral Laidoner ja ta saatjana kolonel Maasing. Neid võeti seal ülihästi vastu, oli palju pidusööke, sõjaväeparaade ja peeti kõnesid.
Mida kindral Laidoner oma lauakõnes ütles, seda sain kuulda Frohweini käest. Ta tuli mu juurde küsima, kas Eesti valitsus on nüüd oma erapooletusest loobunud ja Poola-Saksa tülis võtnud seisukoha Poola kasuks.
Vastasin, et ei, ma ei tea midagi Eesti loobumisest erapooletuse poliitikast.
„Aga vaadake, mida kindral Laidoner on Varssavis ütelnud!“
Ta andis mulle väljalõike ajalehest, kus oli refereeritud kindrali kõne. Lugesin selle läbi ja leidsin, et tõepoolest see, mis Laidoner ütles, ei olnud enam erapooletus.
"Kindralil on küll Eestis kõrge positsioon, kuid ta ei ole siiski see isik, kes kõikides oma kõnedes väljendab Eesti ametlikku poliitikat. Sooja vastuvõtu mõjul ja peokõnedes on kerge ütelda asju, mida kainemas õhkkonnas ei öelda. On täiesti kindel, et Eesti valitsuse seisukoht meie erapooletuse suhtes ei ole muutunud.“
See seletus rahuldas Frohweini ja nähtavasti ka Saksa välisametit, sest sellest enam ei räägitud. Selle kõne puhul aga oli Päts Selterile kurtnud, et Laidoneri improvisatsioonid on tülikad ja tekitavad meile asjata raskusi.
„Kuidas see juhtus, et kindralile nii ettevaatamata lauseid tema Poola presidendi lõunasöögil peetud kõnesse panite?“ küsisin omalt
poolt kol. Maasingult esimesel kokkusaamisel pärast kindral Laidoneri sõitu.
"Meid võeti väga uhkelt ja südamlikult vastu," vastas ta veidi kohmetult. "Oli vaja midagi ütelda, mis ei oleks liiga tagasihoidlik."
Maasingu seletus oli otsekohene. Meie kindralstaabi tippudel ei olnud mõtteski oma sümpaatias Poola vastu minna kaugemale sõnadest, sest varsti oli tarvis vahelesegamist, et nad Eesti erapooletuseliini veel tugevamini kõveraks ei ajaks, kuid seekord Saksamaa kasuks. Ühel suvehommikul ilmus mu tuppa protokolliülem Kirotar: "Kas sul on teada, et me allveelaev läheb lähemail päevadel ametlikule külaskäigule Saksamaale?"
"Mis sa räägid? See ei ole võimalik, sest me ei tea sellest midagi ja välisministeeriumi teadmata ei või niisuguseid külaskäike teha."
"See on täitsa kindel." kinnitas Kirotar. "Kõik ettevalmistused on tehtud, isegi valged kindad on meeskonnale välja antud."
Pidin teda uskuma, sest teadsin, et Kirotari vend oli selle allveelaeva ohvitser - tähendab informatsioon tuli parimast allikast. See oli halb uudis ja halb temp, mida Pagari tänav kavatses. Maailma arvamine oli Saksamaad tembeldanud agressoriks, sõda seisis ukse ees, ja mis meile oli eriti halb, oli see asjaolu, et "Pravdas" ja teistes N. Liidu ajalehtedes oli aasta esimesel poolel ilmunud mitmeid kirjutisi, milledes Eestit ja Lätit süüdistati selles, et meie hoiak ei olnud küllaldaselt selge ja eitav Saksamaa agressiivsete kavatsuste puhul meie vastu. Tundes enamlasi tekitasid need ähvardavad kirjutised meis suurt rahutust. Meie allveelaeva küllasõit Saksamaale sel silmapilgul oli veeks enamlaste veskile.
"Aitäh informatsiooni eest,“ ütlesin Kirotarile. "Arvan, et sellest küllasõidust nüüd enam asja ei saa."
"Ara ütle kellelegi, et sa minu käest oled seda teada saanud," palus Kirotar enne minu juurest lahkumist "kui see saab teatavaks, et asi on minu kaudu ilmsiks tulnud, siis võib mu vennal halvasti minna.“
Allveelaeva küllasõit keelati valitsuse poolt, kuhu Selter oli asja viinud. Kindral Reek aga, nagu mulle Kirotar võis pärast jutustada, pani toime koduse juurdluse, et kindlaks teha, kes oli see "reetur“, kes "ametisaladuse" oli välja lobisenud. Reek olevat ähvardanud süüdlast karmilt karistada, kuid ma ei ole kuulnud, et temal oleks õnnestunud reeturit leida.
Vene lehtede kirjutistest, milledes oli juttu Saksamaa agressioonikavatsustest meie vastu ning meie loidusest nendele kavatsustele reageerimisel, rääkisin Selteriga mitu korda. Leidsin, et siin lõhnas Venemaa enda kavatsuste järele niisugust agressiooni meie vastu toime panna, kusjuures sakslaste süüdistamine oli pinna loomine omaenda kavatsuste õigustamiseks. Selter harilikult ei ütelnud midagi, sest mida võiski ta ütelda? Siis tulin väga illusoorsele mõttele: "võib-olla võiks rääkida Frohweiniga, et nende Vene rünnakute pareerimiseks oleks hea, kui Saksa valitsus annaks deklaratsiooni, mis Vene süüdistused ümber lükkaks". See idee ei olnud palju väärt, seda teadsin isegi, kuid midagi paremat ei olnud. Selter oli vähe vaimustatud. Lõpuks ütles ta siiski: “Rääkige pealegi Frohweiniga, kui ta peaks jälle teie jutule tulema."
Seda ma tegin. Frohwein kuulas tähelepanelikult pealt. "Ma teatan Berliini sellest, mida te olete ütelnud," ütles ta kui olin talle seletanud meie rahutuse põhjused ja esitanud oma idee Saksa valitsuse dementeerivast deklaratsioonist, "kuid ma ei arva, et asi on teostatav."
Põhjusi, miks see ei olnud teostatav, ta ei nimetanud. Enne lahkumist tahtis ta veel midagi trööstivat ütelda: „Vene lehtede kirjutusi ei või alati tõsiselt võtta. Küllap asi laheneb ka teisiti ja rahuldavalt." Mul oli mulje, et Saksa valitsus ühel või teisel põhjusel ei soovinud meile mingit, ka mitte üsna platoonilist toetust N. Liidu vastu anda.
Aga siis tuli maikuu lõpul kiri meie Berliini saadikult Tohverilt, milles ta teatas, et Ribbentrop oli teda enda juurde palunud ja ettepaneku teinud sõlmida Saksa ja Eesti vahel mittekallaletungileping. "Need kõnelused, mis Tallinnas härra Frohweini ja Eesti välisministri abi vahel on aset leidnud, on langenud heale pinnale," olid Ribbentropi sissejuhatavad sõnad.
Põhjuseks, miks meile nüüd see ettepanek tehti, ei olnud loomulikult mitte minu kõnelus Frohweiniga, vaid Roosevelti kõne, milles ta Saksamaad süüdistas agressiivsetes kavatsustes. Viimane reageeris sellele, tehes kõikidele Euroopa riikidele ettepaneku mittekallaletungilepingute sõlmimiseks, teiste hulgas ka meile.
Eestile oli sellise lepingu sõlmimine teretulnud esiteks N. Liidust tulevate kahtlustamiste pareerimiseks. Teiselt poolt, jättes kõrvale lepingute reaalse väärtuse hindamise ajal, nagu seda oli suvi 1939, ei võinud Saksa valitsuse lepinguvormis antud lubadus Eestile mitte kallale tungida meile kahjulik olla. Muidugi oli igaühel õigus lepingu reaalses väärtuses kahelda.
Arvasin, et juba mõne päeva pärast võime Saksa valitsusele oma jaatava vastuse anda. President, valitsus ja parlamendi rõhuv enamus olid samal arvamisel nagu meie välisministeeriumis, et ettepanek tuleb vastu võtta, kuna see ei võinud meile kahjulik olla ning N. Liidust tulevate süüdistuste pareerimiseks võis see võib-olla isegi osutuda kasulikuks.
Varsti aga selgus, et tegin oma järeldused liiga ruttu, ilma et oleksin kõiki asjaolusid arvesse võtnud. Peamiselt ei olnud ma arvestanud Jaan Tõnissoni isikut. Samuti oli ekslik arvata, et raske on vaielda selgete ja lihtsate tõsiasjade vastu ja et on võimalik loogika ja argumentide abil veenda inimesi ka siis, kui nende maitse kohane tõelisus peaks olema teistsugune kui see tegelikult oli.
Lepingu sõlmimine oleks võidud ka sellepärast kiirelt otsustada, et Saksa valitsuse poolt ettepandud tekst oli selline, kus muudatuste pärast läbirääkimisi tarvis ei olnud ja lepingu vastuvõtmiseks oli parlamendis olemas suur ja kindel enamus. Kuid Päts oli soovi avaldanud, et kõik tehtaks selleks, et opositsioon selles välispoliitilises küsimuses läheks koos enamusega. Opositsiooni juhi ja oma eluaegse rivaali Jaan Tõnissoni suhtes tahtis Päts eriti kannatlik ja ettevaatlik olla ja palus sellepärast Selterit katsuda hankida lepingu sõlmimiseks Tõnissoni nõusolek.
Juba esimesel väliskomisjoni koosolekul ilmnes, et üksikud opositsiooni liikmed olid otsustanud asja kui mitte nurja ajada, mida nad ei võinud, siis vähemalt seda kasutada selleks, et küsimuse ümber suuri laineid üles keerutada ja oma arusaamist Eesti välispoliitilistest huvidest täie jõuga esile tuua. Leping oli nende arvates Eestile otse kahjulik.
Möödus viis nädalat, enne kui võisime Saksa valitsusele vastata, et oleme lepingu sõlmimisega nõus. Selle aja jooksul võtsin osa paljudest välis- ja riigikaitsekomisjonide koosolekutest ja kuulasin ära palju J. Tõnissoni arutlusi, millede siht oli ilmselt venitamine ja obstruktsioon. Istusin tundide kaupa Selteri ja J. Tõnissoniga välisministri korteris, kus esimene, täites presidendi soovi, püüdis Tõnissonile selgeid asju selgeks teha ja otse sangarliku kannatusega kuulas tema arutlusi. Kõik see vaev oli asjata närvide ja ilusa suvise aja kulutus. Tõnissoni viimane nõuanne valitsusele ja manitsus oli: "Kui te surve all olles ei leia võimalusi ettepaneku tagasilükkamiseks, siis venitage, venitage nii palju kui saate! Selle lepingu sõlmimine võib Eestile saatuslikuks saada..." Kõik see öeldi sügava tõsidusega ja väga pühalikult, kusjuures aga vana rahvajuhi silmad näisid olevat ükskõiksed, nagu mõtleks ta paralleelselt millelegi muule.
Kõige suuremad lained meie välisorientatsiooni selgitamisel tekkisid juulikuu lõpul, kui välisminister oli Berliinist allakirjutatud lepinguga tagasi tulnud ja see läks parlamendi mõlemasse kotta kinnitamisele.
Tõnissoni üheks mõttekaaslaseks oli majanduskoja esimees Joakim Puhk, kes ameti poolest kuulus riiginõukogu koosseisu. Ta ei olnud Tõnissoni parteikaaslane, vaid sotsiaaldemokraat, mis küll halvasti sobis sellega, et ta samal ajal oli Eesti suuremaid tööstureid ja kaupmehi, kelle ettevõtteis makseti Eestis kõige madalamaid palku.
Lepingu ratifitseerimise puhul pidasid Jaan Tõnisson ja J. Puhk ühe ja sama sisuga kõned, esimene - riigivolikogus, teine - riiginõukogus.
Viibisin riiginõukogu kinnisel koosolekul Puhki kõne ajal. Puhki tundsin päris hästi aastaid kestnud tutvuse tõttu ja kuigi tal oli kalduvus oma arvamistes ja vaadetes mõnede originaalsuste poole, ei pidanud ma teda kunagi naiivseks inimeseks. Kuulates nüüd seda, mida ta oma kõnes ütles, ei leidnud ma mingit seletust selleks, mis temaga oli juhtunud. Ta väitis, et Eesti on praegusel hetkel otseselt ohustatud Saksamaa meievastaste agressiivsete kavatsuste tõttu ning et ainus võimalus selle ohu pareerimiseks oleks pöördumine N. Liidu valitsuse poole palvega saata Eestisse üks miljon sõjaväge, missugune arusaadavalt peab allutatama kindral Laidonerile. See oli Tõnisson-Puhki kõnede peaidee ja retsept Eesti päästmiseks. See idee võeti küll riiginõukogus üldise naeruga vastu, kuid varsti selgus, et Tõnissoni ja Puhki tegevus ei olnud ainult naeruväärne.
Peale oma asjatut opositsiooni sõitis Tõnisson augustikuu algul Soome. Sealt tagasi pöördudes külastas ta Pätsi Kadrioru lossis ja jutustas temale, mida ta oli Soomes teinud. Hella Vuolijoe korteris väljaspool Helsingit oli temal kokkusaamine N. Liidu Helsingi saatkonna liikmetega, kelledele ta tegi teatavaks – „eesti rahva“ soovi, et punaarmee kaitseks Eestit Saksamaa vallutamiskatse korral. Seda soovivat eesti rahva rõhuv enamus. Eestis on vaid vähe inimesi, kes seda ei soovi. Agaramad vastuseisjad on välisminister ja tema
abi, kindralstaabi ülem kindral Reek ja tema abi kolonel Maasing.
Vist nimetas ta veel mõnda teist "rahvavaenlast".
Kohe pärast Tõnissoni lahkumist Pätsi juurest kutsus Päts peaminister Eenpalu ja Selteri lossi ning palus Eenpalut seda, mida Tõnisson oli rääkinud, protokollida. Järgmisel, hommikul sain asjast teada Selterilt. Millegipärast soovis Päts kõike seda avalikkuse eest saladuses hoida.
Mõnigi kord olen püüdnud endale selgust muretseda Tõnissoni tegevuse motiivide kohta ja olen alati otsusele jõudnud, et tema ning paljude teiste tunnustatud rahvajuhtide tegevuse alused vääriksid rohkemat tähelepanu ja uurimist, rääkimata poliitilistest amatööridest.
Mõlemad, Tõnisson ja Puhk, vangistati Vene enamlaste poolt aasta hiljem. Nad jäid kadunuks, ilma et oleks vähematki teadet nende saatuse kohta.
Post factum võib konstateerida, et Eesti-Saksa mittekallaletungilepingul ei olnud mingit mõju Eesti saatusele, ei heas ega halvas mõttes.
Tõnisson
E. Laamani raamatus "Eesti iseseisvumise lugu" on üks karikatuur, mis peaks andma vastuse kõnealuses küsimuses.
Piire, mis on mõõgaga tõmmatud, pliiatsiga ei paranda.
Jaan Tõnissoni loetakse küll eestlaste auks ja uhkuseks, aga ......
"Oligi niivõrd kange mees, et surigi laagrisse" - ehk oli see kangus suurest ootamatusest, et ta kinni võeti. Tegemist oli mehega, kes esimesena (? esimeste seas)tõttas Barbaruse valitsust õnnitlema.
Kui Savisaart süüdistatakse selles, et Rahvarinne nõudis ainult IMEt, siis Koodi Jaaniga asi hullem - tema palus ajutiselt valitsuselt enda autonoomset "vürstiriiki" Lõuna-Eesti näol. Mis ja kuidas asi edasi arenes ....
Mõlemid faktid on kusagilt ärkamisaja "loomingutest" loetud. Viimane oli küll ka hiljuti Palametsa raadiosaates.
"Oligi niivõrd kange mees, et surigi laagrisse" - ehk oli see kangus suurest ootamatusest, et ta kinni võeti. Tegemist oli mehega, kes esimesena (? esimeste seas)tõttas Barbaruse valitsust õnnitlema.
Kui Savisaart süüdistatakse selles, et Rahvarinne nõudis ainult IMEt, siis Koodi Jaaniga asi hullem - tema palus ajutiselt valitsuselt enda autonoomset "vürstiriiki" Lõuna-Eesti näol. Mis ja kuidas asi edasi arenes ....
Mõlemid faktid on kusagilt ärkamisaja "loomingutest" loetud. Viimane oli küll ka hiljuti Palametsa raadiosaates.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline