Venemaa alistab Ukraina. Vene rünnaku ootuses.

[toomas tyrk]

Seepärast on meie strateegiline huvi hoida vatnikud seal hõivatuna, ka teatud maani ise end relvitustades ja rahaliseks toetamiseks ise elujärjes püksirihma pingutades. Sest sõda siin on kindlasti hullem variant.

Desarmeerimine ehk relvitustamine (prantsuse keeles désarmer, 'vägesid vähendama', 'relvituks tegema') on vahendite süsteem, mida rakendatakse, et vähendada sõjaväe isikkoosseisu ja relvastust.
https://et.wikipedia.org/wiki/Desarmeerimine

[Kapten Trumm]

Refraseerin: teatud ulatuses võib oma relvi ja moona Ukrainale anda, et seda ei peaks kasutama kunagi siin. Seniks kuni vatnik on Ukrainas seotud, on sõjaliste aktsioonide võimalus meil üsna väike.

[AndresTy]

Täna oli Ilmar Raagi artikkel ERR-is, kus ta kirjeldab seda, kuidas ukrainlased on lääne väheses ja pidevalt hilinevas abis üha rohkem pettunud. Sellest tulenevalt kujutan ette, kuidas Ukraina kaotuse puhul tekiks ka lääneriikide eneste vahel pikaaegne hõõrumine ja üksteise süüdistamine teemal, et miks küll seda abi nii vähe anti ja kes on süüdi. Mõned riigid kindlasti rohkem, kui teised jne. Seda hakatakse poliitilise retoorikana ära kasutama igasuguste populistidest poliitikute poolt ka siseriiklikult ja see valab veel rohkem õli tulle. Lahkhelisid ja võõrandumist riikide vahel on seetõttu oodata. Mille üle Putin kindlasti rõõmus oleks.

[Kriku]

Suurbritannia endine kaitseminister kirjutab, et Ukraina kaotuse järel on järgmine Taivan.

Hiina ja Taiwani vahelist füüsilist konflikti on vaja ära hoida mitte ainult vabaduse ja demokraatia põhimõtete kaitsmiseks, vaid ka ülemaailmse majandusliku mõju tõttu. Kui Hiina kehtestaks Taiwanile blokaadi, siis tekitaks see ülemaailmse pooljuhtide puuduse, mis mõjutaks igapäevaseid asju, nagu nutitelefonid, sülearvutid, pesumasinad ja autod. Inflatsioon lendaks lakke, töötajaid tabaks koondamine. Maailm võidakse tõugata sügavasse majanduslangusse, mis läheks maksma triljoneid ja tekitaks häireid mitmetes majandussektorites alates tehnoloogiast ja lõpetades kaitsetööstusega – tõenäoliselt kahvatuksid selle kõrval koroonapandeemia ja Ukraina sõja rahalised kahjud kokku. On selgelt maailma huvides, et Taiwanit ei tabaks blokaad. Õnneks on meil võimalus saata Hiina juhtkonnale selge sõnum, et me ei lepi kunagi demokraatliku naabermaa jõuga allutamisega. Peame selle sõnumi edastama sellega, et tegutseme kodule palju lähemal, siinsamas Euroopas.

Peaaegu 1000 päeva tagasi, pärast selget avalikust allikast pärit signaali marssis Putin Kiievisse. Ta lootis paari päevaga kontrolli saavutada. Kuid vaprad ukrainlased ei olnud valmis pealt vaatama, kuidas nende suur naaber nende demokraatia lömastab. Ühendkuningriik oli esimene Ukraina liitlane, kes võttis väljakutse vastu, pakkudes relvi, väljaõpet ja luureandmeid, et aidata Putini ebaseaduslikule sõjale vastupanu osutada. Ikka ja jälle – olgu siis tankide või pikamaa-rakettide tarnetega – aitasime tagada, et see türann peatatakse, mitte ei hakata teda lepitama. Meie roll on olnud otsustav, sest nagu president Zelenskõi on mulle rohkem kui korra öelnud – ilma Ühendkuningriigita ei oleks tõenäoliselt enam praegu veel suures osas vaba Ukrainat. Me innustasime, näitasime eeskuju ja panime teisi riike piinlikkust tundma, et nad meiega ühineksid.

See on lääne jaoks eksistentsiaalne proovikivi. Me ütlesime, et on vastuvõetamatu, kui demokraatlikkusse Ukrainasse tungib suurem autokraatlik naaber. Me vandusime oma toetust, kehtestasime sanktsioonid ning andsime relvi ja väljaõpet. Meie luureandmed näitavad, et neid on vähe, kes pööraksid sellele veel suuremat tähelepanu kui administratsioon Pekingis. Ärge laske ennast eksitada: Hiina ja teised autoritaarsed riigid tahavad, et me ebaõnnestuksime. Need riigid ei hooli demokraatiast ega oma kodanike õigustest. Nende eesmärk on muuta maailmakorda oma totalitaarsete režiimide huvides. Ometi ei paista lääs olevat nii häiritud, kui ta peaks olema. Kui me praegu ei tee kõike, mis on vajalik, et Putin kaotaks, siis saame tunda tagajärgi mitte ainult siin Euroopas, vaid ka India ja Vaikse ookeani piirkonnas ja kogu maailmas.

Me peaksime minema veelgi kaugemale ja oma kaitsetoetuse Ukrainale kahekordistama, hoolimata laskemoona varude taastamise kuludest. Hind, mis kaasneks meie relvade kasutamise lubamisega isegi Venemaal sees, kui Putin sealt ründab, oleks minimaalne võrreldes tagajärgedega, kui Putin võidaks – ja seeläbi laseks teistel arvata, et lääne huvi kadumist on võimalik ära oodata. Seepärast on nüüd õige aeg mitte ainult anda luba meie Storm Shadow pikamaa rakettide kasutamiseks, vaid teha seda ilma Washingtoni otsust ootamata. Just sellist lähenemisviisi kasutasin eelmisel aastal Krimmis – see töötas siis ja töötab ka nüüd.

Kulud on tühised võrreldes Taiwani ja Hiina vahelise täiemahulise konflikti potentsiaalselt laastava mõjuga. Üks kulutõhusamaid viise Hiina juhtkonda tagasi tõmbuma veenda on rahumeelse poliitilise dialoogi kaudu ja selge sõnumi edastamisega, et lääne otsusekindlus seista vastu jõukasutusele ei ole ajutine ega sõltu hetkemeeleoludest. Kui me praegu oma toetuse Ukrainale kahekordistaksime, siis teeksime mitte ainult õiget asja, vaid muudaksime ka Taiwanile tungimise palju ebatõenäolisemaks ja kaitseksime sellega ennast majanduslanguse või isegi majanduskriisi eest.

https://arvamus.postimees.ee/8125454/gr ... esti-sojas

Ma lisaksin niipalju, et koos Hinna rünnakuga Taivanile toimub ülima tõenäosusega ka Venemaa rünnak mõne Ida-Euroopa NATO riigi vastu, et NATO jõudusid killustada ja mitmel rindel siduda ning järjekordne raund Lähis-Idas. Ühesõnaga, mida varem Ukraina kaotab, seda varem maailmasõda algab. Kui Ukraina võidab, siis pole Venemaast enam asja ning maailmasõja asemel võib tulla Kagu-Aasia regionaalne sõda.

[Kriku]

Musta stsenaariumi ajagraafik:
sügis 2024: viimane USA abipakett Ukrainale;
november 2024: Trump presidendiks;
suvi 2025: Ukraina alistub (ükskõik, kuidas seda ka ei nimetataks), USA kas väljub NATO-st või loobub kollektiivkaitse põhimõttest;
suvi 2027: Venemaa on taastanud pealetungivõimelise ca 10 diviisiekvivalendi suuruse väekoondise kasutamiseks kas Baltikumis või järelejäänud Ukrainas;
sügis 2028: Presidendivalimised USA-s võidab trumpist;
talv 2028: Baltikumis külm.

2025. suvi on siis järgmine kontrollpunkt. Kui Ukraina suudab võitlust järgmise aasta jooksul Euroopa abi toel jätkata, siis võib Venemaal hakata nii moona kui tehnikaga kitsaks minema.

[Kapten Trumm]

Võitluse jätkamine on kindlasti võimalik, küsimus on, kas selleks peab UKR läbi viima strateegilise taganemise ja tõmbuma Dnepri jõe joonele või mitte.
See tähendab muidu ka lahingute jõudmist Kiievisse.

Dnepri ületamine on tänast suht hädist esitust Donetski tillunirede juures täna asi, mida VF naljalt tegema ei asu.

[Kriku]

Ma kardan, et rindejoone lühendamine oleks vaenlase huvides. Seni on nad edasi liikunud suhteliselt kitsastele lõikudele suurt tulejõudu koondades.

[Kapten Trumm]

Ma kardan, et rindejoone lühendamine oleks vaenlase huvides. Seni on nad edasi liikunud suhteliselt kitsastele lõikudele suurt tulejõudu koondades.

Kaitsja huvides on ka. Pealegi, kui venelased Donetski ruumis suurema läbimurde saavutavad, pole seljataga muid tõsisemaid looduslikke kaitsejooni kui Dnepri jõgi. Põhiosas on Ukraina ju suht lageda maastikuga ja mehhaniseeritud rünnakuks hästi sobiv. Donetski ruumis on ju alates 2014 kõvasti kaevatud, vaevalt sama on tehtud vahepealsel stepialal kuni Dneprini.

Lihtsalt ühel hetkel võib tekkida oht, et venelased saavutavadki operatsioonilist laadi läbimurde ja siis ei pruugi taganemine enam õnnestuda, tekivad kotid jne. See oht oli tegelikult ka 2022 suvel, lihtsalt UKR kaitse Donetski alal osutus arvatust kõvemaks. Mäletad veel neid kindral Karuse etteasteid sel teemal, kuidas toimunuks UKR idagrupi sissepiiramine?

[Kriku]

Mäletan. Ma ei väida, et sinu jutus poleks loogikat. Ma ka kartsin, et Popasna alt taganeb UA kohe Bahmutini. Aga siiski, alates Popasna läbimurdest on venelased edu saavutanud suhteliselt kitsastel lõikudel hagu andes sel ajal, kui Ukraina on kas otsinud võimalust manööversõda pidada (mille viimane avaldus on Kurski oblastis) või siis pole kindlustatud liinide vastu edu saavutanud (Robotõne).

Omal ajal akf Oleeg, keda ma jätkuvalt targaks inimeseks pean, väitis, et kui peaks saabuma positsioonisõja faas (mida ta siis ei uskunud), siis lööb Ukraina venelased puruks, sest seal on ajalooliselt väga tugev STV koolkond. Kahjuks on läinud pigem vastupidi.

[Kriku]

Ukraina «kaotab» sõja Venemaa vastu, kui USA kärbib Kiievi sõjalist rahastamist, ütles president Volodõmõr Zelenskõi teisipäeval Fox Newsile. «Kui nad kärbivad, siis me kaotame – ma arvan, et me kaotame,» ütles Zelenskõi USA televõrgule antud usutluses. «Me võitleme. Meil ​​on oma tootmine, aga sellest ei piisa võiduks. Ja ma arvan, et ka ellujäämiseks sellest ei piisa,» jätkas ta.

https://maailm.postimees.ee/8138214/zel ... me-kaotame

[Kriku]

WSJ -> PM:

Üle-eelmisel nädalal Budapesti tippkohtumisel arutasid Euroopa liidrid esimest korda, mida tuleks ette võtta juhul, kui USA Trumpi all tuleva aasta jaanuaris Ukrainale abikraanid kinni keerab. Pärast arvukaid telefonikõnesid ametisse astuva presidendiga kõlasid Euroopa ametnikud aga optimistlikumalt ning ütlesid, et kuigi Trump tundus olevat täis otsustavust otsida konfliktile diplomaatilist lahendust, mõistis ta ka vajadust Putinilt järeleandmisi välja pigistada ning sai aru, et Ukrainas nõrkust nähes muutuks Moskva liitlane Hiina võib-olla agressiivsemaks omaenda regioonis.

Enamiku Euroopa riikide ametlik sõnum on jätkuvalt, et Euroopa toetab Ukrainat, kuni vaja. Söakalt on sellise seisukoha taga Poola, Baltimaad ja Skandinaavia. Prantsuse president Emmanuel Macron ja Itaalia peaminister Giorgia Meloni hoiatasid Budapestis siiski selle eest, et Euroopa ei pruugi olla võimeline pakkuma Ukrainale vajalikku sõjalist, rahalist ja humanitaarabi, kui Trump USA rahastuse seiskab.

Ungari peaminister Viktor Orbán on kutsunud Euroopat juba pikemat aega üles soostuma Trumpi strateegiaga taotleda sõja kiiret lõpetamist. Tema argument, et Euroopal puudub realistlik strateegia saavutamaks oma artikuleeritud eesmärki – Ukraina võitu ja alade tagasisaamist –, kajab nüüd vastu ka Euroopa riikidest, kes Kiievit kirglikult toetavad. Tegelikult loodavad ka mõned Ukraina kõige tulihingelisemad toetajad Euroopas lihtsalt seda, et Ukraina iseseisvaks jääks, isegi kui selleks esialgu alasid loovutada tuleb. Mõned diplomaadid ütlevad, et sõjategevuse varasem lõpetamine paistab olevat selle saavutamiseks parem variant.

Konkreetsemalt tuntakse end ebakindlalt küsimuses, millega nõustuks Trump juhul, kui Putin ei võtaks läbirääkimisi tõsiselt ning otsiks võimalusi Ukrainat tugevamalt oma haardesse saada – stsenaarium, mis tundub kõrgetele USA ja Euroopa ametnikele tõenäoline. Euroopa ametnikud räägivad, et kui Ukraina NATO ukse taga hoitakse, tuleb neile tagada piisav sõjaline abi Venemaa edasiste rünnakute tõrjumiseks – ning nad tahaksid, et USA toetaks neid pingutusi ka edaspidi. Samuti tahavad nad tagada, et läbirääkimislaua taga oleks koht nii Ukrainal kui Euroopal, et mainida maailmajao julgeolekuhuve.

Mõned kõrged Euroopa diplomaadid on valmistanud valitsusi ette ka võimaluseks, et Trump tahab Euroopa sõdureid Ukraina julgeolekugarantiisid kindlustama ning tegema seiret kontaktijoone Ukraina poolel, mis võib olla mitmesaja miili pikkune. Mistahes selline otsus oleks poliitiliselt keerukas isegi Euroopa tuumajõududele Suurbritanniale ja Prantsusmaale. Ja veelgi riskantsem oleks astuda selline samm ilma USA kaasalöömise või lubaduseta neid toetada, kui Venemaa peaks sõda kunagi tulevikus jätkama.

https://wallstreetjournal.postimees.ee/ ... -kolapinda

[Kapten Trumm]

Samas - vana Vene kombe järgi tuleb küsida võimatut. Siis annab Lääs vähem ja endal veel tunne, et on hästi kaubelnud. Tegelikult ei oleks Venemaa pidanud pooltki sellest saama. Mis siis niiväga viga on, kui rindejoon samasse kohta jääb?

Eesmärgid jäävad täitmata, 8/10 Ukrainast kätte ei saa, majandus kängub endiselt. Põhimõtteliselt kogu 2022. aasta pingutuse ainuke saavutus Krimmi veevarustuse tagamine.

Ukrainlased peavad idaoblastites meeleheitlikult vastu seepärast, et "selja taga on Moskva" nagu vanasti öeldi - kui venelased tänastest kindlustusvöönditest läbi murravad, on tükk tühja maad ja siis on Dnepri jõgi, vatnike sinnani jõudes kaotatakse nii Kiiev (mis asub ka Dnepril) kui ka umbes pool riiki kah.

[Fucs]

Stsenaariumite võimalikud arengud ja osapoolte prognoosid saavad olla täiesti erinevad olenevalt sellest kas
* UKR-le antav abi väheneb
* UKR-le antav abi jääb endisele tasemele
* UKR-le antav abi suureneb veidi
* UKR-le antavat abi suurendatakse kardinaalselt või kordades

Iga erineva olukorra puhul on osapoolte prognoosid erinevad ja ma arvan, et kõik neli erinevat asjade käiku on ka läbi analüüsitud ja vastavad erinevad prognoosid tehtud nii Ukrainas kui VF-s. Vastavalt sellel on ka täiesti erinev see, kellele mingi areng või perspektiiv mingil ajahetkel kasumlikum on kui teisele. Kuivab UKR abi kokku on UKR-le kasulikum mingi vaherahu sõlmida. Antakse UKR-le kordades rohkem abi, on VF-le kasulikum vaherahu sõlmida. JNE

Kõik ootavad võrrandi ühe olulise osa suhtes, milleks on USA tegevus pärast Trumpi presidendiks saamist, vähemalt mingitki selgust, mis ei saabu enne, kui Trump presidendiks saab. Sinnamaani üritatakse tegutseda "kohvipaksu pealt" midagi arvates ja "parima äranägemise juures".

Minu arvamus asjade praegusest seisust on selline:

VF-l on olemas prognoosid, kui kaua nad suudavad rindel initsiatiivi ja edu (kasvõi minimaalset) hoida praeguse UKR varustamise ja võimekuste juures (ja enda võimekuste ning perspektiivide juures Hiinast, Iraagist, PK-st vm jooksvalt täiendavat abi saada ja kui suur on selle maht).
Mulle tundub, et need prognoosid ei ole eriti lootusrikkad ega paljulubavad.

Teoretiseerime näitlikustamiseks:
Ütleme, et VF prognoosid näitavad, et kui kõik jääb nii nagu praegu, siis saab VF-l "aur otsa" ütleme hiljemalt 2025a keskel.
Seega oleks VF-l vaja mingit lahendust enne seda.
Samal ajal ollakse kahvlis: Kas säästa reserve ja hoida olemasolevat, et UKR ei saaks kusagil midagi tagasi võtta, et kindlustada "vaherahu sõlmimise ajaks" vähemalt olemasolev edu VÕI riskida ja panna oma reservid mängu, üritades enne "vaherahu sõlmimise aega" võita ja võtta juurde mida vähegi võimalik on.

Võtmeküsimuseks on, millal siis täpselt saabub see "vaherahu sõlmimise aeg", sest sellest oleneb praktiliselt kõik.
Kõige mustem stsenaarium VF jaoks oleks see, kui see "vaherahu sõlmimise aeg" ei saabu enne, kuhumaani prognoosi järgi veel auru on, kui lihtsalt saavutatut hoida. See tähendab, et selleni ei tohi ja ei taha VF mingil juhul asjade arengul lasta jõuda.

Samal ajal VF ei tea, mida hakkab USA tegema pärast järgmise aasta jaanuari. Seal on kõik võimalik. Tähendab, kõige parem oleks, et "vaherahu sõlmimise aeg" saabuks enne seda kui USA tõttu võib kõik täiesti ebakindlaks muutuda või isegi peapeale pöörduda. Et "vaherahu sõlmimise aeg" saabuks võimalikult täpselt etteprognoositavas ajaaknas.

IMHO on seepärast VF otsustanud "vaherahu sõlmimise aja saabumiseks enne Trumpi presidendiks saamist", Ukrainlasi sundida kõikide vahenditega mis neil olemas on, et see toimuks enne seda aega, kui prognoosid muutuvad ähmasteks. Selleks on otsustatud mitte reserve hoida saavutatu kindlustamiseks, vaid saata need rindele tekitamaks Ukrainale sellist pressi, et nad otsustavad kiiremini vaherahu sõlmida. Ja seda me praegu ka lhinguväljal näeme.

Loomulikult on Putini eesmärgiks kogu Ukraina enda kätte (kontrolli alla, kasvõi poliitilise) saamine ja ta ei lepi ainult mingi aseainega, aga praeguses VF olukorras nad saavad IMHO ka ise aru, et kogu UKR on hetkel saavutamatu nii poliitiliselt kui sõjaliselt ja halbadest valikutest tuleb välja pigistada maksimum ning valida neist parim. Väljapoole näidatakse, et ollakse justkui "meil savi, me sõdime nii kaua kui tahame ja vaja", aga tegelikkuses ei olda selleks võimeline ja vaja oleks kiiremas korras mingit kasvõi ajutist lahendust mis laseks jõudu koguda.

UKR seevastu ilmselt näeb seda mängu läbi ja saab aru mis seisus VF tegelikult on. AGA tal pole võimekust hetkel midagi kardinaalselt muuta.
Samas ilmselt on UKR prognoosinud, et kui abi suureneb siis nad suudavad hetkel X (kui VF võimekus, ressursid ja vahendid hakkavad UKR-le alla jääma) pöörde tuua.

Samal ajal näeb UKR, et nende liitlased ja abiandjad "pressivad" vaikselt/leebelt peale, et UKR oleks nõus vaherahu sõlmima. Kardetakse, et VF saab oma tahtmise ja tema riskimine tasub ennast ära, sest "vaherahu sõlmimise aeg" saabub ajal millal see on VF-le kõige soodsam. IMHO selleks, et VF ei saaks (või, et see oleks ta piinarikas ja raske) talle sobival ajal vaherahu sõlmida, võeti ette ka nn Kurski operatsioon. VF omakorda üritab nüüd teha kõik selleks, et Kursk vabastada enne, kui saabub "vaherahu sõlmimise aeg".

Ma eeldan, et "lääne" luurel on olemas võimalikult adekvaatne ülevaade VF võimekuste hetkeseisust ja "maskirovkaga" neid ei ole suudetud eksitada, mis on eelduseks, et kui "läänes" tõsiselt tahetakse, et "UKR sõja võidab" või siis vähemalt haaraks initsiatiivi ja suudaks hakata venelasi tagasi lööma, siis seda saaks ka korraldada ja see ei ole võimatu ega mingi "sinine unistus". Aga kas tahab?

Tahmist takistavad VF hõisked, et "meil on AATOM" ja VF on teinud ning teeb ka kõik selleks, et see "läänt" ka tulemuslikult mõjutaks.

Ja nagu ma kusagil siin juba varem kirjutasin, siis nii UKR kui VF on n.ö. "viimase piiri peal", üks ei ole teisest väga palju üle ega alla. Kumb enne "täiesti põhja" jõuab ei oska vist keegi ennustada. Ja seda, kes või kas sinna põhjani jõuab või ei jõua, saab mõjutada ning suunata nn "lääs".

Ohh... keerulisi mõtteid, eriti kui on väga mahukad teemad ja "sada erinevat stsenaariumi", on väga raske kiiruga kirja panna. Ma ei tea, kas suutsin oma mõtteid suurest teemast ainult kitsast nüanssi ära seletada püüdes piisavalt hästi kirja panna.

[Kriku]

Loomulikult on Putini eesmärgiks kogu Ukraina enda kätte (kontrolli alla, kasvõi poliitilise) saamine ja ta ei lepi ainult mingi aseainega, aga praeguses VF olukorras nad saavad IMHO ka ise aru, et kogu UKR on hetkel saavutamatu nii poliitiliselt kui sõjaliselt ja halbadest valikutest tuleb välja pigistada maksimum ning valida neist parim. Väljapoole näidatakse, et ollakse justkui "meil savi, me sõdime nii kaua kui tahame ja vaja", aga tegelikkuses ei olda selleks võimeline ja vaja oleks kiiremas korras mingit kasvõi ajutist lahendust mis laseks jõudu koguda.

Seda juhul, kui nad ei ülehinda enda ja ei alahinda vastase vastupidavust.

Vabalt võib plaan olla ka selline, et 2026. aastast alates läheme tsiviiltranspordiga liharünnakutele ja igale võidetud meetrile paneme ikka 4 miini. Sellisest meetodist loobutakse siis, kui see enam lahinguväljal tulemust ei anna, mitte enne (ja tõenäoliselt natuke aega veel pärast seda).

Põhja-Korea abi on ka veel tundmatu.

Kui praegune FAB + vanatehnika + väikeste ründegruppide massiga peale strateegia ja taktika enam tulemusi ei anna, siis oleneb kõik sellest, kas UA-l on võhma ja välisabi, et kuskil lõigus initsiatiiv haarata. Kui ei ole, siis tõepoolest võib mõneks ajaks saabuda mõlemapoolne operatiivpaus, aga ma ei kujuta ette ühtegi põhjust, miks Venemaa pärast seda Ukrainas jätkama ei peaks (nagu Tšetšeenias jätkati).

[ruger]

Kaitseminister Belousov-orkistan tegeleb siis NATO suunalise sõja eelarvestamisega... 10 aasta perspektiivis

Belousov: the task of the Russian Ministry of Defense is to prepare for a war with NATO in Europe in the next 10 years.

Still doubt that Russia will now fight constantly?
And by the way: there won’t be enough contract soldiers for the war with NATO. They will mobilize. Moreover, they will mobilize in millions.

https://x.com/prof_preobr/status/1868632514593689716