Oot-oot, mis parteilased neljandal kursusel? Kas parteisse ei saanud kandideerida alles siis kui komsomoli srok (aeg) oli kellast kellani ära istutud? Kuskil alates 27 eluaastast? Või sai juba varem ka? Ei tea
Sel parteilase Moskvitshil oli erinevalt kodumaistest autodest tehasepoolne täiendus - noore naise värvifoto keskkonsoolis. Muidu oli Mossel selle koha peal tavaline must plastik. Imperialistidele mõeldud variandis oli süvend ja umbes kämbla suurune pool-büst foto kas pleksiklaasi all või selle sisse valatult.
Midagi ABBA Agneta sarnast , tollele ajale iseloomuliku soenguga. Modell oli vist kuskilt Venemaa avarustest leitud. Inglaslikku hobusenägu mida oleks sihtturgu arvestades eeldanud ei olnud.
Ilmselt oli nüüd tahetud vihjata sellele et Moskvitsh ja NSV Liidus elavad nii ilusad naised ja üldse on NSV Liidus elu ilus.
Aga niimoodi ekspordist väljapraagitud autol hakkas see vastupidi tööle ning parteilast õigelt kursilt okkalisele patuteele vedama.
Toda srokki ei teagi, kuna huvi puudus. Aga hiljem majandis oli mul üks 25 aastane traktorist, kes astus partei liikmekandidaadiks. Seega sai ka varem vist. Aga EPAs meile parteid peale ei aetud.
Ah jaa, majandis oli meil 26 aastane kena noor naisolevus partorgiks
Sai varem ikka, ei pidanud ootama. Mind hakati kohe peale kroonut painama, mingist 21 eluaastast. Aga ma suutsin neile selgeks teha, et ma alles nii nooruke ja väljakujunemata vaadetega elule...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Parteisse astumisest. Mul hakkas teenistus nõukogude armees otsa saama, olin 20 aastane ja kutsuti vestlusele. Osobist pakkus välja, et kas ma ei sooviks parteisse astuda või partei kandidaadiks hakkama. Olin komsomol. Ma ajasin umbes sama juttu nagu eelmine kommentaator ja ütlesin, et sooviks veel komsomol olla. Seega ilmselt sai parteilaseks ka varem, kui komsomoli aeg otsa lõppenuks.
Igatahes seal vahel juhtus nende masinate lossimisel ja vedamisel mingeid väikseid ERROR-eid, kus mõni limu sai kriimukese vms külge ja siis need parseldati merelaevanduse siseliine (tutvuste kaudu) pidi vahel ka meremeestele maha.
Mäletamist mööda sattus kord terve laevatäis merd mööda Inglismaale saadetavaid Mossesid tormi kätte ja peale seda oli Tallinna linnapildis olnud parempoolse rooliga 408said (412???) hulgim liikumas.
Panen veel ühe temaatilise pommi.
1971 Spa ringrajal Belgias toimunud 24 tunni sõidus, kus tegi oma "Punasel Seal" megadebüüdi sõbrad Ausrecht ja Melcher (kelle firmat tuntakse hiljem nime all AMG) kuskil veski keldris ehitatud autol Mercedes 300 6,8 (viimane arv näitab töömahtu) osales ka kaks Moskvich 412, mis saavutasid vastavalt 5. ja 6. koha oma klassis
Vanasti oli taevas sinisem ja mossed korralikud
Muide, antud ürg-AMG jäi absoluudis teisele kohale "tänu" oma koletule bensiinikulule. Võitis päris suure varuga Ford Capri 2.6, peamiselt tänu vähemale tankimisele.
Viimati muutis Kapten Trumm, 23 Dets, 2024 8:56, muudetud 2 korda kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Rebane11 kirjutas: ↑20 Dets, 2024 15:51
Eks me samal ajal samu radu käisime, nüansid erinevad mis kellegile mälestusse jäänud, aga ZAZ oli tegija. Kusjuures selle muhu mootori looga - ega ma tea, äkki oli metsameeste oma.
Sapika headus avaldus peamiselt porimülkas ja libedal kohaltvõtul (raskus veoratastel abiks).
Muidu sõiduomaduste mõttes, juba asfaldil ja üsna väikesel kiirustel, tasub igasugu järskude liigutustega ettevaatlik olla, kas tekib räme ala- või ülejuhitavus, on suhteliselt õnne asi ja autojuhi liigutused peavad tavalisest kiiremad olema.
Kui tagamootoriga Porsche 911 peetakse tiba ohtlikuks masinaks ja Chevrolet Corvairi kohta kirjutati raamat "Unsafe at any speed", siis sappari puhul võib kõik selle rahulikult kolmega korrutada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Rebane11 kirjutas: ↑20 Dets, 2024 15:51
Eks me samal ajal samu radu käisime, nüansid erinevad mis kellegile mälestusse jäänud, aga ZAZ oli tegija. Kusjuures selle muhu mootori looga - ega ma tea, äkki oli metsameeste oma.
Sapika headus avaldus peamiselt porimülkas ja libedal kohaltvõtul (raskus veoratastel abiks).
Muidu sõiduomaduste mõttes, juba asfaldil ja üsna väikesel kiirustel, tasub igasugu järskude liigutustega ettevaatlik olla, kas tekib räme ala- või ülejuhitavus, on suhteliselt õnne asi ja autojuhi liigutused peavad tavalisest kiiremad olema.
Kui tagamootoriga Porsche 911 peetakse tiba ohtlikuks masinaks ja Chevrolet Corvairi kohta kirjutati raamat "Unsafe at any speed", siis sappari puhul võib kõik selle rahulikult kolmega korrutada.
Kusjuures olen omal ajal ise ülevalt aknast pealt vaadates näinud, kuidas maanteemuhk Tartus Rahu tänaval suht leebes kurvis ja suht süütu (eriti veel tänapäevases mastaabis) linnakiiruse juures lihtsalt üle katuse puude vahele minema veeres...
Peeter kirjutas: ↑23 Dets, 2024 11:27
Kusjuures olen omal ajal ise ülevalt aknast pealt vaadates näinud, kuidas maanteemuhk Tartus Rahu tänaval suht leebes kurvis ja suht süütu (eriti veel tänapäevases mastaabis) linnakiiruse juures lihtsalt üle katuse puude vahele minema veeres...
Muhu (sõltumatu) tagavedrustus oli sihuke, et mida kõrgemale auto tõusis (mida madalamale ratas kere suhtes vajus), seda väiksemaks muutus rööbe. See tähendas, et pärast hüppekat (või lihtsalt suuremat kühmu teel) oli pööramine ...mmm... huvitav.
Seebikarbil (966/968) oli tagumiste õõtshoobade pöördetelg autoga risti ja seda jama ei esinenud. Kaalujaotusest tingitud ülejuhitavus muidugi jäi.
Alajuhitavust mina ei märganud, aga, noh, ega ma nii kõva autojuht ka ei ole.
Kapten Trumm kirjutas: ↑23 Dets, 2024 8:54
Kui tagamootoriga Porsche 911 peetakse tiba ohtlikuks masinaks ja Chevrolet Corvairi kohta kirjutati raamat "Unsafe at any speed", siis sappari puhul võib kõik selle rahulikult kolmega korrutada.
Tagamootoriga 911 Porschede osas on see ohtlikkus peamiselt müüt. Tegemist on siiski keskmisest palju parema juhitavusega autoga. Tõsi, 930 turbo oma suure turbo lagiga vajas teistsuguseid sõiduvõtteid ja harjumist. Näiteks olukord, kus oskamatu juht lauges kurvis soovis kiirust lisada, annab gaasi - midagi ei juhtu. Vajutab rohkem - ikka vaikus. Ja siis, kui äkki lasti 300+ hobujõudu korraga lahti, ei aidanud kiired reaktsioonid ka. Samuti suurtel kiirustel gaasipedaali järsk vabastamine võis kurvalt lõppeda jne ootamatused andsid sellele autole "Lesestaja" tiitli.
Kui Ott Tänak käis Lõuna-Eestis autot testimas, pandi tema jaoks kinni Plaani Saaluse vaheline teelõik. Hindan tema valikut, sest tõenäoliselt on tegemist kõige kurvirajuma trassiga Eestis... Kuna minu vanavanemate talu asus seal lähedal, siis sõitma õppisin just nendes kurvides. Esimene auto, mille pedaalideni minu varbad küündima hakkasid, oli 06. Iseseisvuse alguseks oli läbi proovitud suur jagu nõukogude autotööstuse toodangut, praeguseks on läbi katsumata jäänud 09 ja kolhoosiesimehe Volga...
...Aga no kaua sa nurud sugulastelt autoid sõitmiseks? Ja tsiklid ei pakkunud ka enam põnevust (IZ, CZ250 ja poeuus Jawa olid meil kolme peale onupoegadega). Ja siis tuli külapealt info, et sugulased müüvad lahkunud vanapapi pärandust, sapakat... Kuuris seisiski läikima hoolitsetud vähesõitnud ülikorralik pill... Kui parema käega andsime pühaliku vandetõotuse tehnikaga korralikult ringi käia, siis vasak käsi taskus pigistas valusalt kellasid, et valu ei laseks irvitusel meid reeta...
Talv, lumevallid andestasid ja korrigeerisid me sõidutrajektooride valikul tehtud vead. Õppisime, tegelikult me omavahel kogu aeg võistlesime, kes on parim piloot ja ega me väga mõlki seda masinat ei tagunudki. Talvest sai suvi, külarahvas vangutas pead kui sapakas jälle külg ees kurvist välja sööstis, kanad-koerad kiljudes eest põgenemas... Kruusal sapakaga driftida, see on saavutus mida ma tänapäeval ilmselt ilma ette treenimata korrata ei suudaks. Mäest alla kaheksakend sisse, väike roolinõks ja kurvi lõpuni pedaal põrandas hoida... Pange ise diagnoos, mina ei oska... Sapaka lõpp oli traagiline, kehtib vana kauboide kõnekäänd: "Oma hobust, püssi ja naist mitte kunagi teisele ei laena"... Naabripoiss arvas, et suudab meie sõidustiili jäljendada... Tuhkagi, mägi, kurv ja kurvi taga põllul suure kivi vastu muutus tema staatus järgmise driftisapaka varuosadeks.
Hiljuti suguvõsa kokkutulekul mälestusi heietades läks jutuks, et kuidas siis tänapäeval liikluses ka hakkama saame? Tuli välja, et me kõik kolm pole kolmekümne aasta jooksul ühtki autot ära lõhkunud! (See, et mulle kaks korda tagant sisse on sõidetud, ei lähe ju arvesse?) Nii et siit soe soovitus liikluskultuuri parendamiseks: enne liiklushuligaanidele lube tagasi ei anta, kui sapakadrifti eksam sooritatud. Päriselt...
Kohustuslik pikendusrubriigi täide:
Aastaid tagasi jäi Lõuna-Saksamaalt näppu üks BMW. Põhimõtteliselt oli temas kõik see kõige õigem. Õige mootor, rida kuus; õige kere, kaks ust; õige värv, see punastest punaseim "zinnoberrot"; õige kaalujaotus, 51/49 ja õige mudel, seesama kuulus "Porschetapja". Ainus mis täiuslikkust rikkus oli katuseluuk, see oleks võinud olemata olla. Mugavuslisasid null, sobis hästi mu kontseptsiooniga, tahtsin endale "kartautot", kus peamine oli sõiduelamusest saadav nauding, mitte "autos elamine".Auto jäigi täiesti stockiks ja 100% originaaliks, ainus tuuning tuli vahetatud tavadiffer LSD vastu, ilma ei saanud ju kuidagi. Maitse üle ju ei vaielda, vaid kakeldakse... Mina kakelda ei soovi, seega sosistan ainult iseendale: "Parim auto maailmas!". Pärast seitset aastat sihtotstarbelist pruukimist, kus lumele ja jääle jäetud esi ja tagarattajäljed kolmandikul juhtudest ei kattunud, müüsin ta maha, ainsagi mõlgita ja tehasevärvis(praegu asetseb ühe kollektsionääri autotallis). Kõige lollim otsus mu elus, vannun ja kahetsen...
Praegu pruugitava auto ostmise juures saivad otsustavaks agressiivne välimus, silmi paitav sisedisain ja ihu hellitav alcantara; et ma selle komboga sain kaasa januse mootori on pigem paratamatus kui tungiv soov... Sõidan temaga, pisar silmanurgas, sest BMW kurvisuutlikkusest pole temas kübetki... Aga mis sellest, aastatega on rallipisik minust täiesti lahtunud, noor hing minus igatses edevat autot, kuid vananev keha sõidab rahulikult ja ettevaatlikult. Kui aga näete liikluses tobedat vaatepilti, kus hallipäine vanamees omab melanhoolset sõidustiili mis ei ole kooskõlas tema tumehalli Audi sumpsist kostva kõuekõminaga, siis teadke et see olen mina. Lehvitage siis mulle, austet kaasfoorumlased!
Siin eelpool toodud salakavalate kurvitapjate hulka võib lisada ka Clio V6 esimese versiooni, mille testisõit lõppes ühe ajakirjaniku jaoks letaalselt.
Renault tegi siis ajakirjanike testides ka ühe olulise muudatuse: testisõidu esimene etapp oli kinnisel ringrajal, kus aur välja lasti ja alles seejärel avalikus liikluses.
Meie kirjatsurasid Clio V6 rooli ei lastud, proovisõit piirdus Rain Pilve kõrval Bikernieki rajal tiirutamisega.
Ma käinud põlde ja talusid vaatamas varasemal ajal ja näinud praegu milliseid teid RMK metsade vahele rajanud. Enamuse vedusid peaks saama tavaautoga tehtud. Ja pea igal põllumehel on Toyota Landcruser kastikas.
Rebane11 kirjutas: ↑28 Dets, 2024 21:23
Ma käinud põlde ja talusid vaatamas varasemal ajal ja näinud praegu milliseid teid RMK metsade vahele rajanud. Enamuse vedusid peaks saama tavaautoga tehtud. Ja pea igal põllumehel on Toyota Landcruser kastikas.
Land Cruiser kastiauto on pigem haruldane nähe meie maal vs Hilux.
Need Toyota Landcruiser 70 seeria kastikad pole just kõige odavamad masinad. Lisavarustuseta masina baashind algab seal vist juba mingist 70 000 eurost? Pealegi ei saa tavainimesed nendega avalikel teedel liigelda ega neid arvelegi võtta.
War isn't a 100-meter dash, it's a marathon. Baseless optimism is a form of self-deception.
Kunagi 60-70ndatel oli väga levinud tagavedrustuse lahendus diagonaalsete õõtshoobadega ehk "semi-trailing arm". Üks tuntumaid selle kasutajaid oli BMW, kus see leidis kasutust veel 1990ndate alguses. Mercedes kasutas sellist kuni W123 ja W126ni. W201 sai uue "five arm" tagasilla, mis läks käiku ka W124 ja W140-l. BMW kasutab seda 1960ndatest alates, tõsi, iga mudeliga on setup vähem radikaalsemaks muudetud.
Tegelikult väga tugev ja lihtsa ehitusega tagasild - erinevalt hilisematest iselagunevatest "multilinkidest". Miinuseks on aga see, et ratta külgkalle ja pikijooks (kokkujooks) muutub kurvides päris tugevalt ja see muudab auto käitumise teel närviliseks (auto "otsib teed" koguaeg), eriti siis, kui teekattes on naelte kulutatud pikivaod.
Tulemuseks olid eksperdi käes väga hästi kurvitavad autod (tekib tagarataste passiivne roolimine, mis suurendab võimalikku kurvi kiirust), mis aga kobakäpa käes olid eluohtlikud ja nõudsid täpseid juhtimisvõtted. Tean elust juhtumit, kus äsja load saanud noormehele kinkisid vanemad E28 kerega BMW 535, paari päeva pärast tuli hakata matuseid korraldama.
Mul on garaazis olemas nii see "semi trailing arm" kui ka "5-link". Esimest kiidan rohkem, suht robustne ja kestev lahendus, pidin seal viimati muterdama hulk aastaid tagasi (stabika kondid). Mersu tagasilla pärast roomasin auto all viimati sügise hakul ja olen seda igal hooajal pidanud tegema, küll kulutab rehve, küll on mingi lõtk tekkinud. Aga käitumise teemal oskamatu käes on see "semi trailing" - DANGER DANGER
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
