Piraadirünnakud on olemuselt oportunistlikud. Nad saavad valida ilma ja sihtmärki ning ka siis ei lähe alati korda. Kas meile sobiks, kui õnnestuks iga kolmas pardumine? Aga iga kümnes?
Asutustevaheline koostöö on keeruline asi igas riigis. Ma kahtlustan, et soomlastel oli contingency plan ammu valmis ja põhimõttelised otsused vastu võetud ning see tõmmati käima, kui FINGRID või kes iganes ette kandis, et kaabel läks. Nagu mõni teine on eespool kirjutanud, siis on suur vahe, kas K-Komandol on oskused olemas ja nad on ka valmiduses või puhkusel ja jõululauas või kas kas kopterid on põhimõtteliselt olemas või ka lennuvalmis. Veel suurem vahe on, kas tegevusplaan on olemas või peavad targad mehed pead kokku panema ja mõtlema hakkama, et mis me siis nüüd teeme.
Kahe eelmise maailmasõja vahel opereeris Läänemerel piiritusevedajate laevastik. Kõik teadsid, et nad on pätid, laevade ja omanike nimed olid täpselt teada, samuti see, kust piiritus iga kord peale võeti ja kuhu müüdi. Ajalehed raporteerisid laevade asukohti ning piirituse hinda otse laevalt ostes. Aga kimbutada sai neid ainult otseselt ebaseadusliku tegevuse toimumise ajal. Kui nad ajasid paberid korda ning deklareerisid ausalt pardal oleva kauba, said nad rahulikult käia sadamates provianti võtmas ja meeskonda vahetamas.
