On küll, ma valmistangi just ette järjekordset oopust Raketade teemal. Mõni päev läheb aega. Ühtlasi selge, et R-Kušnirovi ümberehitust see mingil moel olematuks ei muuda.
Jõelaevad Emajõel
Re: Jõelaevad Emajõel
Kohalike Raketade teemaga kipub asi olema nagu Tallinna linnaga- ei saa kunagi päris valmis. Nii ka seekord- jälle tekkis võimalus täpsustada mingeid nendega seotud aspekte.
Kui akf Zoig kaheksa aastat tagasi siin lõimes välja tõi, et see Raketa, mida pidasime Tartu kõige esimeseks, on konstruktsioonilt täiesti anomaalne, siis said jäädvustatud ka sellised read
Aga polnud veel välja tulnud sellised seigad nagu nr 3 justkui vale Raketa ahtril, nr 322 esitiiva peal, saladusliku Raketa rongiga Tartusse toomine ja R-Komarovi tulek. Kõik need avardasid tõlgendusvõimalusi ja tegid loost võrrandi mitme tundmatuga.
Vahepeal tegi andmebaas ETERA vanade Edasi-lehtede veebiriputamisega kena tööd, aga nad millegipärast jätsid selle pooleli ja Edasi aastakäikudesse jäid väiksemad või suuremad augud. Kahjuks sattus auku ka 1964.a. I pool. Et esimese Raketa Tartusse toomine ja käikulaskmine jääb just sinna aega, siis olnuks põhjust seal ringi tuhnida. Jõesadama arhiivimaterjalid 1964.a. kohta paraku midagi olulist selle kohta välja ei toonud.
Aga paar päeva tagasi avastasin et DIGAR-i andmebaas on välja pannud Edasi aastakäigud 1948-64 ja oli põhjust kohe 1964.a uurima hakata. Nii et väga kena, et see lõpuks kättesaadav on, hea tahtmise korral annab seal ka nii mõneski muus küsimuses veidi rohkem selgust saada
Nüüd siis saaga juurde. Ka see on lõimest varem läbi lipsanud, et Tartu sadama suur plaan Raketaga polnud mitte Pihkva suund, vaid hoopis Tartu- Narva kiirliini käimapanek. Võimalus sõita umbes kolme tunniga Tartust Narva oli tol ajal kõva sõna.
Loomulikult olid sadama rahvale Raketade tehnilised andmed teada, nagu ka asjaolu, et tavalise projekti nr 340 laevaga tema süvise tõttu üle Omuti kärestike ei pääse. Aga selleks ajaks olid juba väljalastud esimesed madala süvisega eksemplarid, nii et sellisega tundus plaani realiseerimine täiesti võimalik. Ja eks siis laeva tellides peetigi silmas 340ME varianti, aga sokutati ikka tavaline Raketa. Milline kulissidetagune töö sellega seoses jätkus, ei tule küll kusagilt välja, aga lugu lõppes sellega, et kevadel 1964.a. ilmus Tartusse tiiburite tehasest väike brigaad töömehi, kaasas kõik Feodossias valmis tehtud vajalikud vidinad ja jubinad. Laev saigi maikuus ümber ehitatud.
Aga nüüd tekib esimene sisuline küsimus- millise variandi järgi Raketa tagaosa üldse ümber ehitati? Neile, kes on meie lõime aegade jooksul pisut rohkem süvenenud, ei tohiks tulla uudisena, et Feodossia tehasest tuli ME laevu välja kahes erinevas variandis. Aga on ka kaks süsteemivälist.
Esimese madalalt vees istuva laevaga on nii, et korpuse osad ehitati valmis hoopis Krasnoje Sormovo tehases, toodigi tükkidena Valgevenesse Homieli tehasesse, pandi seal kokku (väidetavalt Raketade väljamõtleja R.Aleksejevi isiklikul juhtimisel) ja hakkas 1960. juunis Valgevenes sõitma.
Teine selline on üks 1960.a. Feodossias ehitatud Kiievi Raketa, mis saadeti ka Homieli ümberehitusele ja läks pärast Kiievisse tagasi. Täpset aastaarvu ei julgeta pakkuda, aga pidavat olema ikka 60-te alguspoolest.
Paraku pole neist kummastki leitud sellist fotot, kus neil oleks taguots õhus.
Feodossias tehtute esimene variant nägi välja niimoodi (kasutan siin ja edaspidi juba varem lõimes leiduvaid pilte)
Sinna alla lähevad
1961- üks Valgevene laev
1962- üks või kaks leedukat (asi selles, et praegugi suviti Nemunasel sõitvat loetakse juskui 1963.a. ehitatuks, aga üks Raketasid uuriv seltskond on talle külge pookinud sovetiajal omistatud registreerimisnumbri ja see viitab üheselt 1962.aastale.
1963- juhul kui eelmine info on õige, siis ümmargune 0
1964- üks leedukas
siis oli väga pikk vahe, 70-te keskel toodeti sellistena viimane Leedu Raketa, mõned valgevenelased ja võimalik, et paar aastat Londonis Thamesil tiirutanud ja sealt Poola toodud Raketa on ka sama masti.
Nüüd teine tehasevariant. Akf Zoig riputas sellise pildi kunagi üles.
Ikka ülemine, mitte alumine
Selliseid toodeti Feodossias vahemikus 1965 II pool- 1970 peaaegu 50 tk
Seni ainuke saadaolev foto (1970), kus esimese Tartu Raketa tagaosast saab mingit aimu.
Kahjuks on nii kehva kvaliteediga, et mina ei suuda küll öelda, kumma variandi poole kaldub.
Ja lõpuks Soomes oleva Raketa tagaots.
Selgelt sarnane teise tehasevariandiga. Juhul, kui 1964 kevade ümberehitus oli tõesti selline, siis olid siinkäinud Feodossia poisid kõvad novaatorid. Midagi taolist läks seeriatootmisse üle aasta hiljem.
Liigume siis jälle 1979.aastasse ja käime kummalised momendid uuesti üle.
* Esiteks „R-1M” ootamatu navigatsioonilt ärakoristamine 11.septembril 1979 ja „reklamatsiooniremonti” saatmine. See peaks olema midagi garantiiremondi taolist. Paraku pole kusagilt välja tulnud, kas selle remondiga kellelegi väljastpoolt mingeid konkreetseid nõudeid esitati. Aga püüdsin tarkadelt üht-teist ikkagi uurida.
Zvezda tehase mootorite võimalikest garantiiaegadest ei teatud midagi. Aga sain üht-teist teada mõnede normide kohta.
M-400 mootorite tööaeg kuni täieliku kapitaalremondini oli 4000 tundi. Sinna vahele pidi mahtuma kaks korralikku remonti.
Üritasin orienteeruvalt arvutada Tartu Raketade aastast sõidukoormust ja selle järgi mootorite tööaegu. Lühidalt- kui mõnel tõesti 1000 tundi aastas täis tuleb, siis on ikka väga kõva sõna.
Millal „R-1M” viimati uue mootori sai, ei õnnestunud kindlaks teha, kõik käskkirjad ei ole detailselt täpselt formuleeritud. Kuna Tartu poolt oli mängus korraga 4 laeva, olid suhted üsna tihedad. Aga kindlasti käisid üks R-1M kapten ja autojuht mootoritehases aprilli 1979 keskel. Autojuhi kaasamine tähendab, et tehasesse tühjade kätega ei mindud. Katkise mootori tõttu oli viimane kaks nädalat kestnud seisak olnud 1978.a. augusti II poolel.
Küsisin ka, kas defektne mootor võib oma suurema vibraga põhja deformeerida. Sellele ei osatud vastata, küll aga märgiti, et väga ohtlik on kolvi purunemine ning lahtipääsenud keps võib paraja möllu tekitada.
Aga lisandus üks põnev infokild natuke teisest vallast.
Kui võrrelda omavahel Raketade sõidutingimusi, siis neil, kelle tegevus möödus üsna sügavatel veekogudel, olid head šansid elada kauem, kui nendel, mille tegevuspiirkond oli madalapõhjalistes liivasogastes veekogudes (just nagu Peipsi bassein) Tiibadel sõites koos lainetega vastu põhja põrganud liivaterad andsid aja jooksul liivapaberi efekti. Ka siin on kokkulangevus ammuse infoga, et esimese väljalangenud Tartu Raketa põhi polnud terve. „R-1M”-l kogunes lõpuks 16 hooaega, see jäi kindlasti alla nö ettenähtud miinimumnormatiivile (ei mäleta, kas oli 18 või 20 aastat)
Järgnevale sündmustejadale pole mõtet erilist tähelepanu pöörata, midagi väga uut sinna juurde pole lisada. Aga see, miks tuli Kiievist samuti 1963.a. ehitatud Raketa, on nüüd vast selgem. Sama aasta laevadena täiesti identsed. Kiievist võinuks saada ka aasta noorema laeva, vanematest rääkimata. Isegi Homielis ümberehitatud Raketa liikus veel ringi (läks 80-te alguses mahakandmisele)
Igaks juhuks vaatasin järgi, et kas minu tuttaval sadamamehel olnuks võimalus pöörata asi seebiooperiks ehk kas on võimalik, et R-Kušnirov ei saanud tulla hoopis 1978? Paraku mitte, töömees läks puhkusele novembri keskel ja uuesti näitas sadamas nägu alles kevadel (korraline puhkus+ lisatööpäevade tõttu tekkinud tasustatud lisapuhkepäevad + palgata puhkus; formuleering selge)
Insener Tšebõševi osa näib siiski kahanevat. Väljamõtleja rolli asemel on ta pigem juhendaja-ülevaataja. Tõenäoliselt siiski oli eeskujuks esimene Raketa ja tema küljest kaksati vähemalt osa vidinaid ära.
Kahju, et sel hooajal ei õnnestunud saada Soomes oleva Raketa (Vahepeal kandis nime Hupeli, mullu nimetati tagasi Rosettaks) tagatiiva numbrit. Kui see olnuks taas 322, siis poleks mingit kahtlust. Kui 314, siis jääb tõlgendamisruum koos küsimusega- mille kuradi pärast toodi terve laev, kui vaja läks vaid esitiibu? Neid saanuks lähemalt ka.
Arhiivist ja ajakirjandusest müsteeriumi kohta eeldatavasti enam midagi saada ei ole, ainuke lootus, et tulevad välja eri aastatest korralikud fotod, kus tagaosa kenasti peal. Võimalik, et need on olemas. Lugesin hiljuti ühte nii 30 aasta tagust artiklit, millest selgub, et tollasel staažikal kaptenil hr Peep Haljastel on väga suur isiklik sovetiaegsete Peipsi laevanduse fotode alane kogu. Amatöörfotograafina oli ta siis laevandusteemat väga põhjalikult jäädvustanud.
Juhul kui ta elus on, peaks ta olema 85 kanti. Kui aga kahjuks pole, siis järsku keegi tundis teda isiklikult ja on mingeid mõtteid, kuhu tema kollektsioon võis sattuda?
Nii palju olen siiski vähestelt leida olevatelt fotodelt tuvastanud, et 70-te teise poole Raketa-1-l ja 80-te Raketa-1-l on siiski välimuses kaks märgatavat erinevust. Need pole küll konstruktsioonilised vaid nö poogitavad, mida võib soovi korral eemaldada.
Ehk siis- 70-te nr 1-l on välimuses mitme aasta jooksul midagi, mida 80-tel enam ei ole ja 80-te nr 1-l on välimuses mitme aasta jooksul midagi, mida 70-tel veel ei ole.
paar täiendust muude kiirlaevade juurde
* Kunagises Pihkva Raketade ülevaates kirjutasin, et R-156 oli Pihkvas sõidus kuni 1983.aastani ja R-165 alates 1984-st. See sai paigaldatud ühe Pihkva materjali põhjal, kus väideti, et R-165 tuli Pihkvasse 1983.a. septembris. Tegemist on ilmselt tagantjärgi üleminekupaberite vormistamise aja, mitte füüsilise kohaleilmumisega. S.t. R-165 peaks reaalselt Pihkvas sõidus olema juba 1983.a. kevadest ja järelikult R-156 viimane hooaeg oli 1982.
* Tartu „Zarja-1” ei seinud kuival mitte kaks hooaega vaid koguni kolm.
Esimene oli just 1979.a. kui looduskaitse rahvas keelas laeva Narva jõe vesikonnas senisel kujul tankimise. Järgmiseks aastaks klaariti see siiski ära.
Teine seisak oli 1982-83.aastatel ja põhjuseks mitte looduskaitse jonn vaid hoopis plaanimajanduse keerdkäigud...nimelt määrati Tartu sadamale varasemate aastatega võrreldes oluliselt väiksem kiirlaevade erikütuse limiit ja siis otsustati Raketade hüvanguks Zarja sõidud ohverdada.
* Saab isegi täiendada Anne kanali ääres paar aastat vedelenud Riia Raketaga seonduvat. Tõenäoliselt on tegu sealse „Raketa-3”-ga, mis oma viimased sõidud tegi 1986.a. ja tõsteti siis lihtsalt kaldale seisma. Ehitusnumbriga 370 tavaline Raketa. Lätlaste „R-2” kanti maha veel paar aastat varem, nii et tema säilitamist ei peeta väga tõenäoliseks. Ja Anne kanali juurde tassiti sama seltskonna poolt, kes üht Riia Meteori üritas Tallinnast Tartusse vedada ja Mäol laeva maha põletas. Tegemist oli Tartu jõesadama töötajate poolt moodustatud firmakesega, kes sadama tehnikat kasutades püüdis endile lisaraha teenida. Riia Raketat pakuti siis Meteori ostnud taksokooperatiivile Eliita osaliseks kompensatsiooniks hävinud Meteori eest. Raketa veetigi Riiast kohale, aga ma ei tea, kas Eliita säärase tehinguga nõustus...pigem mitte.
Ja sellega seonduvalt veel üks vana teema. Päris ammu oli juttu Leedu „kummitusRaketadest” ehk siis legendi järgi kolmest leedukast, millest kaks olid Poola sõidul meres uppunud ja üks suure kära ja särinaga maha põlenud. Et põlemisjutt meenutas omamoodi kompotti Riia laevade seiklustest Eestis, siis tekkis mõte, et ehk olid uppunud Raketad ka Riiast, aga ei mitte- need olid juba kaua maha kantud. Siiski usun, et ka uppumislool on tõepõhi olemas ja leidub tõesti kaks kandidaati, kes 90-te alguses veel sõitsid ja siis äkki kadunuks jäid. Üks Kaliningradi Raketa passiks kenasti. Ja oli ka üks Valgevene Raketa, kes tuli umbes sel ajal Kaliningradi ja haihtus.
Nii, praeguseks aitab. Hea, et akf Zoig pole wikipedias Raketade teksti uuendanud. Nüüd tuleks jälle muuta.
Kui akf Zoig kaheksa aastat tagasi siin lõimes välja tõi, et see Raketa, mida pidasime Tartu kõige esimeseks, on konstruktsioonilt täiesti anomaalne, siis said jäädvustatud ka sellised read
Täpselt nii oligi. Info „R-1” ümberehitamisest oli Rainer Napitsa baka töö kaudu ammu teada.Vahepeal suhtusin "R-1" ümberehitamise versiooni skeptiliselt, sest Vene Raketade nimekirjad muudkui täienesid ja M-laevad hakkasid uute andmete järgi ilmuma juba 60-te I poolel. Aga nüüd sattus ette nupuke kohapealsest ümberehitusest Valgevenes. Nii et võimalik, et seda ikkagi tehti ja kui ühes kohas kindlalt toimus, siis ehk mujalgi. "R-1" puhul pani mind tegelikult mõtlema, et laev toodi küll juba talvel, aga sõite alustas alles 1964.a. juuni lõpus. Täiesti võimalik sellise ajaga ümberseadmine, sadama töökodadel oli korralik tehniline võimekus olemas....
Aga polnud veel välja tulnud sellised seigad nagu nr 3 justkui vale Raketa ahtril, nr 322 esitiiva peal, saladusliku Raketa rongiga Tartusse toomine ja R-Komarovi tulek. Kõik need avardasid tõlgendusvõimalusi ja tegid loost võrrandi mitme tundmatuga.
Vahepeal tegi andmebaas ETERA vanade Edasi-lehtede veebiriputamisega kena tööd, aga nad millegipärast jätsid selle pooleli ja Edasi aastakäikudesse jäid väiksemad või suuremad augud. Kahjuks sattus auku ka 1964.a. I pool. Et esimese Raketa Tartusse toomine ja käikulaskmine jääb just sinna aega, siis olnuks põhjust seal ringi tuhnida. Jõesadama arhiivimaterjalid 1964.a. kohta paraku midagi olulist selle kohta välja ei toonud.
Aga paar päeva tagasi avastasin et DIGAR-i andmebaas on välja pannud Edasi aastakäigud 1948-64 ja oli põhjust kohe 1964.a uurima hakata. Nii et väga kena, et see lõpuks kättesaadav on, hea tahtmise korral annab seal ka nii mõneski muus küsimuses veidi rohkem selgust saada
Nüüd siis saaga juurde. Ka see on lõimest varem läbi lipsanud, et Tartu sadama suur plaan Raketaga polnud mitte Pihkva suund, vaid hoopis Tartu- Narva kiirliini käimapanek. Võimalus sõita umbes kolme tunniga Tartust Narva oli tol ajal kõva sõna.
Loomulikult olid sadama rahvale Raketade tehnilised andmed teada, nagu ka asjaolu, et tavalise projekti nr 340 laevaga tema süvise tõttu üle Omuti kärestike ei pääse. Aga selleks ajaks olid juba väljalastud esimesed madala süvisega eksemplarid, nii et sellisega tundus plaani realiseerimine täiesti võimalik. Ja eks siis laeva tellides peetigi silmas 340ME varianti, aga sokutati ikka tavaline Raketa. Milline kulissidetagune töö sellega seoses jätkus, ei tule küll kusagilt välja, aga lugu lõppes sellega, et kevadel 1964.a. ilmus Tartusse tiiburite tehasest väike brigaad töömehi, kaasas kõik Feodossias valmis tehtud vajalikud vidinad ja jubinad. Laev saigi maikuus ümber ehitatud.
Aga nüüd tekib esimene sisuline küsimus- millise variandi järgi Raketa tagaosa üldse ümber ehitati? Neile, kes on meie lõime aegade jooksul pisut rohkem süvenenud, ei tohiks tulla uudisena, et Feodossia tehasest tuli ME laevu välja kahes erinevas variandis. Aga on ka kaks süsteemivälist.
Esimese madalalt vees istuva laevaga on nii, et korpuse osad ehitati valmis hoopis Krasnoje Sormovo tehases, toodigi tükkidena Valgevenesse Homieli tehasesse, pandi seal kokku (väidetavalt Raketade väljamõtleja R.Aleksejevi isiklikul juhtimisel) ja hakkas 1960. juunis Valgevenes sõitma.
Teine selline on üks 1960.a. Feodossias ehitatud Kiievi Raketa, mis saadeti ka Homieli ümberehitusele ja läks pärast Kiievisse tagasi. Täpset aastaarvu ei julgeta pakkuda, aga pidavat olema ikka 60-te alguspoolest.
Paraku pole neist kummastki leitud sellist fotot, kus neil oleks taguots õhus.
Feodossias tehtute esimene variant nägi välja niimoodi (kasutan siin ja edaspidi juba varem lõimes leiduvaid pilte)
Sinna alla lähevad
1961- üks Valgevene laev
1962- üks või kaks leedukat (asi selles, et praegugi suviti Nemunasel sõitvat loetakse juskui 1963.a. ehitatuks, aga üks Raketasid uuriv seltskond on talle külge pookinud sovetiajal omistatud registreerimisnumbri ja see viitab üheselt 1962.aastale.
1963- juhul kui eelmine info on õige, siis ümmargune 0
1964- üks leedukas
siis oli väga pikk vahe, 70-te keskel toodeti sellistena viimane Leedu Raketa, mõned valgevenelased ja võimalik, et paar aastat Londonis Thamesil tiirutanud ja sealt Poola toodud Raketa on ka sama masti.
Nüüd teine tehasevariant. Akf Zoig riputas sellise pildi kunagi üles.
Ikka ülemine, mitte alumine
Selliseid toodeti Feodossias vahemikus 1965 II pool- 1970 peaaegu 50 tk
Seni ainuke saadaolev foto (1970), kus esimese Tartu Raketa tagaosast saab mingit aimu.
Kahjuks on nii kehva kvaliteediga, et mina ei suuda küll öelda, kumma variandi poole kaldub.
Ja lõpuks Soomes oleva Raketa tagaots.
Selgelt sarnane teise tehasevariandiga. Juhul, kui 1964 kevade ümberehitus oli tõesti selline, siis olid siinkäinud Feodossia poisid kõvad novaatorid. Midagi taolist läks seeriatootmisse üle aasta hiljem.
Liigume siis jälle 1979.aastasse ja käime kummalised momendid uuesti üle.
* Esiteks „R-1M” ootamatu navigatsioonilt ärakoristamine 11.septembril 1979 ja „reklamatsiooniremonti” saatmine. See peaks olema midagi garantiiremondi taolist. Paraku pole kusagilt välja tulnud, kas selle remondiga kellelegi väljastpoolt mingeid konkreetseid nõudeid esitati. Aga püüdsin tarkadelt üht-teist ikkagi uurida.
Zvezda tehase mootorite võimalikest garantiiaegadest ei teatud midagi. Aga sain üht-teist teada mõnede normide kohta.
M-400 mootorite tööaeg kuni täieliku kapitaalremondini oli 4000 tundi. Sinna vahele pidi mahtuma kaks korralikku remonti.
Üritasin orienteeruvalt arvutada Tartu Raketade aastast sõidukoormust ja selle järgi mootorite tööaegu. Lühidalt- kui mõnel tõesti 1000 tundi aastas täis tuleb, siis on ikka väga kõva sõna.
Millal „R-1M” viimati uue mootori sai, ei õnnestunud kindlaks teha, kõik käskkirjad ei ole detailselt täpselt formuleeritud. Kuna Tartu poolt oli mängus korraga 4 laeva, olid suhted üsna tihedad. Aga kindlasti käisid üks R-1M kapten ja autojuht mootoritehases aprilli 1979 keskel. Autojuhi kaasamine tähendab, et tehasesse tühjade kätega ei mindud. Katkise mootori tõttu oli viimane kaks nädalat kestnud seisak olnud 1978.a. augusti II poolel.
Küsisin ka, kas defektne mootor võib oma suurema vibraga põhja deformeerida. Sellele ei osatud vastata, küll aga märgiti, et väga ohtlik on kolvi purunemine ning lahtipääsenud keps võib paraja möllu tekitada.
Aga lisandus üks põnev infokild natuke teisest vallast.
Kui võrrelda omavahel Raketade sõidutingimusi, siis neil, kelle tegevus möödus üsna sügavatel veekogudel, olid head šansid elada kauem, kui nendel, mille tegevuspiirkond oli madalapõhjalistes liivasogastes veekogudes (just nagu Peipsi bassein) Tiibadel sõites koos lainetega vastu põhja põrganud liivaterad andsid aja jooksul liivapaberi efekti. Ka siin on kokkulangevus ammuse infoga, et esimese väljalangenud Tartu Raketa põhi polnud terve. „R-1M”-l kogunes lõpuks 16 hooaega, see jäi kindlasti alla nö ettenähtud miinimumnormatiivile (ei mäleta, kas oli 18 või 20 aastat)
Järgnevale sündmustejadale pole mõtet erilist tähelepanu pöörata, midagi väga uut sinna juurde pole lisada. Aga see, miks tuli Kiievist samuti 1963.a. ehitatud Raketa, on nüüd vast selgem. Sama aasta laevadena täiesti identsed. Kiievist võinuks saada ka aasta noorema laeva, vanematest rääkimata. Isegi Homielis ümberehitatud Raketa liikus veel ringi (läks 80-te alguses mahakandmisele)
Igaks juhuks vaatasin järgi, et kas minu tuttaval sadamamehel olnuks võimalus pöörata asi seebiooperiks ehk kas on võimalik, et R-Kušnirov ei saanud tulla hoopis 1978? Paraku mitte, töömees läks puhkusele novembri keskel ja uuesti näitas sadamas nägu alles kevadel (korraline puhkus+ lisatööpäevade tõttu tekkinud tasustatud lisapuhkepäevad + palgata puhkus; formuleering selge)
Insener Tšebõševi osa näib siiski kahanevat. Väljamõtleja rolli asemel on ta pigem juhendaja-ülevaataja. Tõenäoliselt siiski oli eeskujuks esimene Raketa ja tema küljest kaksati vähemalt osa vidinaid ära.
Kahju, et sel hooajal ei õnnestunud saada Soomes oleva Raketa (Vahepeal kandis nime Hupeli, mullu nimetati tagasi Rosettaks) tagatiiva numbrit. Kui see olnuks taas 322, siis poleks mingit kahtlust. Kui 314, siis jääb tõlgendamisruum koos küsimusega- mille kuradi pärast toodi terve laev, kui vaja läks vaid esitiibu? Neid saanuks lähemalt ka.
Arhiivist ja ajakirjandusest müsteeriumi kohta eeldatavasti enam midagi saada ei ole, ainuke lootus, et tulevad välja eri aastatest korralikud fotod, kus tagaosa kenasti peal. Võimalik, et need on olemas. Lugesin hiljuti ühte nii 30 aasta tagust artiklit, millest selgub, et tollasel staažikal kaptenil hr Peep Haljastel on väga suur isiklik sovetiaegsete Peipsi laevanduse fotode alane kogu. Amatöörfotograafina oli ta siis laevandusteemat väga põhjalikult jäädvustanud.
Juhul kui ta elus on, peaks ta olema 85 kanti. Kui aga kahjuks pole, siis järsku keegi tundis teda isiklikult ja on mingeid mõtteid, kuhu tema kollektsioon võis sattuda?
Nii palju olen siiski vähestelt leida olevatelt fotodelt tuvastanud, et 70-te teise poole Raketa-1-l ja 80-te Raketa-1-l on siiski välimuses kaks märgatavat erinevust. Need pole küll konstruktsioonilised vaid nö poogitavad, mida võib soovi korral eemaldada.
Ehk siis- 70-te nr 1-l on välimuses mitme aasta jooksul midagi, mida 80-tel enam ei ole ja 80-te nr 1-l on välimuses mitme aasta jooksul midagi, mida 70-tel veel ei ole.
paar täiendust muude kiirlaevade juurde
* Kunagises Pihkva Raketade ülevaates kirjutasin, et R-156 oli Pihkvas sõidus kuni 1983.aastani ja R-165 alates 1984-st. See sai paigaldatud ühe Pihkva materjali põhjal, kus väideti, et R-165 tuli Pihkvasse 1983.a. septembris. Tegemist on ilmselt tagantjärgi üleminekupaberite vormistamise aja, mitte füüsilise kohaleilmumisega. S.t. R-165 peaks reaalselt Pihkvas sõidus olema juba 1983.a. kevadest ja järelikult R-156 viimane hooaeg oli 1982.
* Tartu „Zarja-1” ei seinud kuival mitte kaks hooaega vaid koguni kolm.
Esimene oli just 1979.a. kui looduskaitse rahvas keelas laeva Narva jõe vesikonnas senisel kujul tankimise. Järgmiseks aastaks klaariti see siiski ära.
Teine seisak oli 1982-83.aastatel ja põhjuseks mitte looduskaitse jonn vaid hoopis plaanimajanduse keerdkäigud...nimelt määrati Tartu sadamale varasemate aastatega võrreldes oluliselt väiksem kiirlaevade erikütuse limiit ja siis otsustati Raketade hüvanguks Zarja sõidud ohverdada.
* Saab isegi täiendada Anne kanali ääres paar aastat vedelenud Riia Raketaga seonduvat. Tõenäoliselt on tegu sealse „Raketa-3”-ga, mis oma viimased sõidud tegi 1986.a. ja tõsteti siis lihtsalt kaldale seisma. Ehitusnumbriga 370 tavaline Raketa. Lätlaste „R-2” kanti maha veel paar aastat varem, nii et tema säilitamist ei peeta väga tõenäoliseks. Ja Anne kanali juurde tassiti sama seltskonna poolt, kes üht Riia Meteori üritas Tallinnast Tartusse vedada ja Mäol laeva maha põletas. Tegemist oli Tartu jõesadama töötajate poolt moodustatud firmakesega, kes sadama tehnikat kasutades püüdis endile lisaraha teenida. Riia Raketat pakuti siis Meteori ostnud taksokooperatiivile Eliita osaliseks kompensatsiooniks hävinud Meteori eest. Raketa veetigi Riiast kohale, aga ma ei tea, kas Eliita säärase tehinguga nõustus...pigem mitte.
Ja sellega seonduvalt veel üks vana teema. Päris ammu oli juttu Leedu „kummitusRaketadest” ehk siis legendi järgi kolmest leedukast, millest kaks olid Poola sõidul meres uppunud ja üks suure kära ja särinaga maha põlenud. Et põlemisjutt meenutas omamoodi kompotti Riia laevade seiklustest Eestis, siis tekkis mõte, et ehk olid uppunud Raketad ka Riiast, aga ei mitte- need olid juba kaua maha kantud. Siiski usun, et ka uppumislool on tõepõhi olemas ja leidub tõesti kaks kandidaati, kes 90-te alguses veel sõitsid ja siis äkki kadunuks jäid. Üks Kaliningradi Raketa passiks kenasti. Ja oli ka üks Valgevene Raketa, kes tuli umbes sel ajal Kaliningradi ja haihtus.
Nii, praeguseks aitab. Hea, et akf Zoig pole wikipedias Raketade teksti uuendanud. Nüüd tuleks jälle muuta.
Re: Jõelaevad Emajõel
Lisamaterjali akf auriku loole.Konkreetne nimi kes nõustas ja mehed kes töö tegid
Katsesõidu artiklis on mainitud ka erikütust
- Esimene Raketa 29.12.1963.png (402.66 KiB) Vaadatud 1618 korda
- Manused
-
-
- Raketa Ümberehitus Edasi 22.05.1964.png (561.69 KiB) Vaadatud 1618 korda
Re: Jõelaevad Emajõel
Oma tolleaegse taustainfo kohaselt (mida olen siin ka varem selgitanud) ma mäletan, et kolmandaks tuli see kosmonaut Komarov. Et nüüd said kolmanda Tartusse. Tuli kolmas ja hakkab sõitma. Ma paneks oma juttude ja mälestuste järgi selle Kušnirovi ikka pärastiseks neljandana tulnuks, peale kolmanda, Komarovi saabumist tulnuks. Komarovi tulek on täpselt teada.
Re: Jõelaevad Emajõel
Kui mõtled seda tsitaatiPeeter kirjutas: ↑21 Jaan, 2025 0:31 Oma tolleaegse taustainfo kohaselt (mida olen siin ka varem selgitanud) ma mäletan, et kolmandaks tuli see kosmonaut Komarov. Et nüüd said kolmanda Tartusse. Tuli kolmas ja hakkab sõitma. Ma paneks oma juttude ja mälestuste järgi selle Kušnirovi ikka pärastiseks neljandana tulnuks, peale kolmanda, Komarovi saabumist tulnuks. Komarovi tulek on täpselt teada.
, siis said vähe teistmoodi aru. Need on meie jaoks küsimuste ja küsitavuste väljailmumise, mitte omaaegse laevade tulemise järjekorras.
Info Kušnirovist tuli kiiresti pärast nr 322 teadasaamist. Komarov kargas välja paar aastat hiljem.
Re: Jõelaevad Emajõel
Ei-ei. Ma mõtlen isiklikke mälestusi ja kokkupuuteid antud asjaga. Tuletan veelkord meelde (vb kirjutasin kellelgi sellest PS-ina), et minu ema väga-väga hea sõbranna, pinginaaber ja mida kõike veel kuskilt koolist vmt, oli Tartu Jõesadamas see inimene, kes tegeles selle reisilaevanduse asjaga. Tema "kontor" oli Maabussijaama taksopeatuse juures olevas Turu tänavalt sisse teisele korrusele olevas kabinetis. Müüs pileteid laevadele, reisigrupid, suhtlemine Pihkvaga jne. Tookord me käisime ikka suht pidevalt (kui nn soovi oli, nii, et lõpus enam ei olnudki) Raketaga Pihkvas. Ja süsteem käis lihtsalt, see naine tuli hommikul Raketade juurde ja ütles seal kellelgi, et "võta nemad, minu omad, peale". Ma ei mäleta, et see oleks mingi pikalt etteteatamise värk olnud, vaid, et kui soovi oli, siis läksime, ja ta ikka pani peale. Seda, et me peale ei saanud, seda küll polnud. Ükskõik kummale. Lihtsalt ta pidi teadma, et laevade juurde tulla hommikul. Ja käisime ka klassiekskursioonidel. Ja lisaks elas meie majast kaks maja edasi Kastani tänaval ühe Raketa kapten kellega midagi-miskit-moodi vanemad ikka suhtlesid. Ei tea täpselt, aga vist oli Raketa-2-e kapten. Mingitest matsudest ja purjuspeaga kaldasse sõitmistest mingit üks-kõik mingit liini pidi midagi ikka aegajalt kuskilt jälle kostus. Näiteks oli teada, et "kohe tuleb kolmas Raketa", et vahetatakse selle laeva vastu, mis meil siin kalda lõhkumise pärast korralikult sõita ei saa". No vat ja siis tuligi kosmonaudinimega laev. Jutt oli lihtsalt, et "kui see kolmas tuleb, siis saab kevadest veel lihtsamalt peale, et kuskil ju ikka ruumi on". Ja siis hakkas see turismibüroovärgi vmt kaudu ajamine, et kolmas laev täidetud saaks, st avanes võimalus pakkuda büroo kaudu grupitellimusi. Sellest kevade-ajast alates hakkas ka vähemalt meie koolis see kampaania a´la "parimale spordiklassile, parimale kolhoosiskäijale klassile, parimale vanapaberikorjajale klassile" jne jne. See tädi Kaie (kui ma nüüd nimes ei eksi) siis tema seda asja orgunniski Tartus seal taksopeatuse juures teisekorruse kontoris Jõesadama Turismibüroo vmt sildi all. Ja nn amet, või siis tööraamat või kuidas seda öelda, oli tal Jõesadama hingekirjas. Ja ma mäletan ka seda seika kuidas isa rääkis, et naabrikapten olevat täispeaga matsupaneku pärast sangast maha võetud ja nn "kanalisse karistuseks pandud", et nüüd käib norgus peaga ja mossis vmt. Aga seda, et tädi Kaie kaudu oleks mingigi info, et nüüd ei saa, et nüüd on jama majas ja ainult üks sõidab, ma ei mäleta, et oleks olnud. Kaks oli kõikseaeg ja kolmas tuli juurde. Ja mul klassivend kes kutsekasse mujale edasi läks ütles nüüd paar aastat tagasi suheldes, et meie koolide lõpu ajal oli neljas kere kesklinnas sadama territooriumil jõe pealt nähtav, et tema ise nägi veel. Ja selle jutu peale, et käib vaidlus mitu keret siis Tartus oli, ütles lihtsalt: neli muidugi, mida te vaidlete üldse?
Sellele oma mälestustele tuginedes ma pakuksingi, et Kušnirov tuli ikka neljandana, peale Kosmonaut Komarovi.
Sellele oma mälestustele tuginedes ma pakuksingi, et Kušnirov tuli ikka neljandana, peale Kosmonaut Komarovi.
Re: Jõelaevad Emajõel
Ja-jaa Peeter, kõik on õige, loomulikult tuli Kušnirov viimasena.
Aga ma pidasin ikkagi seda silmas, et meie lõimes oli esmakorselt Kušnirovist juttu 2017.aastal, (lk 60). Ja Komarovi olemasolu teadvustus alles 2020.a. (lk 91), siis kui ETERA andmebaasi oli värskendatud ja ports 1979.a. kevade lehti lugemiseks välja pandud.
Aga mind õudsalt huvitab see klassivenna poolt neljanda Raketa kaldal nägemine. Mis aastal see võis olla ja umbkaudu kuskohas võis seista? Mingeid aerofotosid ja kaadreid 80-te algusest ikka netis leida on, äkki saab siis mõnda kohta teravama pilguga vaadata.
Mina olin siis lähipiirkonna elanik ja regulaarsesse kesklinna mineku-tuleku tee vaatevälja jäi vahemik sadama algusest kuni slipini. Aga see, mis jäi slipist allavoolu kaist mõnevõrra eemale, jäi fookusest tõesti välja.
Re: Jõelaevad Emajõel
Mul on vist ikka anne tekitada mõnikord vandenõuteooriaid....üks sodipodi sai tänu DIGARI edusammudele lahendatud.
Artikkel on lõpuks ometi vabalevis.
On paar asja, millega ma seal siiski rahul pole. Märgitakse, et laev toodi ära Narva-Jõesuust, kuid kogu vastav komandeeringukäskkirjade hunnik pajatab Narvast. Aga ega Tartust vaadates suurt vahet pole ja ju siis sel ajal hirmtäpset bürokraatiat ei nõutud.
Ja asjad, mida peainsener Feodossias ajas, jäävad veidi uduseks. Tegemist oli tavalise 340ME laevaga, mille joonis siin leheküljel paar postitust eespool olemas. Tõsi küll, on üks tegur, mis võib-olla peainseneri asjatamisega seotud. Nimelt oli projekti 340ME laevade ametlik reisijakohtade arv kõigest 50, kõigil Tartu sadama Raketadel aga oli 70tel-80tel aastatel lubatud reisijate arvuks määratud 56, nii et võis olla mingi täiendus, mis lubas mõned reisijad rohkem peale võtta.
Mõistatuseks jääb, mis värki see seltskond, kes laeva juba kuu I poolel Narva ära tooma saadeti, seal siis lõpuks ajas.
Üks asi vajab veel täpsustust. Artiklis märgitakse, et uus Raketa on oma 1200 hj. mootoriga võimsam, kui esimene. Tavalise projekti 340 mootor oli 1000 hj. ja sadama laevade nimekirjade järgi oligi esimesel Raketal alguses paar aastat selline. Aga alates 1967.a. kevadest liigub number paberites 1200 peale ja jääbki sinna. Nii et toimus mootorivahetus.
ME laevadel oli võimsamat mootorit vaja selleks, et saaks ennast hõlpsamini tiibadele vinnata. 1000 hj. sai ka ME laevade peal üldiselt sellega hakkama, aga tiibadele tõus võttis kauem aega ja suurema lainetusega, kui laev rahvast täis, ei pruukinudki alati õnnestuda. Kui juba üleval oldi, siis edasi piisas nii 600-st hobusest.
-------
Vikipeedias on endist viisi üleval vana versioon, aga artiklis on viide meie lõimele. Kirjutan siia siis uued tekstid muutmist vajavatele lõikudele (tont teab, millal jälle muutma peab, ehk nüüd on mõneks ajaks rahu)
Raketa 314
Ehitatud Feodossia laevatehases 1963. aastal, ehitusnumber 314. Projekt 340. 1963.a. novembris jõudis Narva. Tartusse saabus treileril 1964.a. jaanuaris. Kuna Tartu sadam oli laevatehasest soovinud projekti 340МЭ ehk M-tüübi (madalalt vees istuv) järgset laeva, siis 1964.a. maikuus ehitasid Feodossia tehase töölised laeva ümber. Sõite alustas sama aasta suvel. Kandis alguses nime "Rakett" (pardale maalitult jätkuvalt " Ракета"). 1968. aastast "Rakett-1M" ja lisanimi "Peipsi Jõnn", 1976. aastast lihtsalt "Raketa-1M".
Oma viimase navigatsiooni lõpetas 1979.a. septembri algupoole ja suunati remonti. Põhjus pole teada, usutaivamaks versiooniks on võimalik katkine põhi. Laeva saatus teadmata, võimalik, et kasutati mõnda aega teiste Raketade „doonorlaevana”. Samas laevaregistrist maha ei võetud ja laevapabereid kasutati ära aastaid hiljem ”Raketa 322” Soome müümisel.
Raketa 422
Ehitatud Feodossias 1967. aastal, ehitusnumber 422. Projekt 340МЭ. Jõudis veeteed pidi Feodossiast Narva 1967.a. septembri algul. Tartusse toodi kolm nädalat hiljem treileril. Alustas sõite 1968. aastal nime all "Rakett-2M"
Mõlemale laevale nime saamiseks korraldati Tartus 1968. aasta suvel avalik konkurss ja sai lisanimeks "Tuuslar". Paraku uued nimed inimeste seas ei juurdunud, neid kutsuti ikka suupäraselt Raketadeks. Alates 1976. aastast lihtsalt"Raketa-2M"
Viimane navigatsioon 1988. aastal. Seisis peaaegu kaks aastat kaldal. 1990. aastal pidi saama seisvaks laev-baariks. Emajõe ääres Vabaduse puiestee pargis praeguse HTM majaga kohakuti ehitati talle puust kai, anti nimi Junga Baar ja viidi uude kohta seisma. Jõudis sügisest kevadeni baarina tegutseda, kuid sanitaareeskirjade täitmata jätmise tõttu suleti. 1991. aasta suvel viidi treileriga Narva-Jõesuusse ja veeti puksiiris Leningradi. Edasine saatus teadmata.
Raketa 453
Ehitatud Feodossias 1968. aastal, ehitusnumber 453. Projekt 340МЭ. Algne kodusadam Dnepropetrovsk, nimi "Vladimir Komarov". Tartusse saabus 1978. aasta novembris vahetustehinguna "Zarja-2" vastu. Tuli veeteed mööda Novgorodini, kus pandi treileriplatvormile ja toodi Pihkvasse. Seal lasti tõenäoliselt uuesti vette ja sõitis omal jõul Tartusse. Edaspidi liikus nime all „Raketa-3M”.
Viimane navigatsioon 1989.a. Seisis mitu aastat kaldal. 1993.a pandi laevakere oksjonile, kuid osta soovijaid ei leidunud. Lõplik saatus teadmata, kuid arvatavasti läks 1994.a. vanametalliks.
Raketa 322
Ehitatud Feodossias 1963. aastal, ehitusnumber 322. Projekt 340. Algne kodusadam Kiiev. Esimene nimi „Taifun“, mitte varem kui 1977.a. sai nime „Fedir Kušnirov“.
70-te lõpus otsustas Kiievi sadam mitmed vanemad Raketad vahetada välja uute „Voshod”-tüüpi tiiburite vastu.
Tartusse saabus raudteeplatvormil 1979.a. lõpus. Ehitati 1980.a. alguses ümber M-tüüpi laevaks. Tõenäoliselt kasutati selleks esimese Tartu Raketa küljest võetud spetsiifilist tüürisüsteemi. Hakkas liikuma nime all „Raketa-1M” ja esimesele Raketale iseloomuliku värviskeemiga. Sattus 1982. aasta 27. mail Lämmijärvel Samolva lähedal õnnetusse- laevale sõitis küljelt sisse venelaste kalapaat, mille tagajärjel reisilaev uppus (õnneks suutis kapten pärast kokkupõrget laeva madalikuni suunata). Taastusremont kestis 2,5 kuud ja suve lõpupoole jätkas sõite.
Viimane navigatsioon Eestis 1990.a. Selleks hooajaks sai seniteadmata põhjusel nime "Raketa-3M". 1991.a. oli sadama laevade nimekirjas kui "Rakett", kuid teda vette ei lastud. Edasi seisis paar aastat kaldal. 1993.aasta sügisel müüdi Soome. Ilmselt polnud laeval nõuetekohaseid pabereid, seetõttu kasutati esimese ”Raketa” omi ning müüdi kui mootorlaev Raketa (reg.nr 81582; kere nr.314, väljalaskeaasta 1963)
Alates 1995.aastast sõitis mitmesugustel ekskursiooni- ja huvisõidu marsruutidel Päijänne järvistul. Kuni 2001.aastani nime all „Suvijet“, edasi nimeks „Rosetta“. Läbis XXI sajandi alguses põhjaliku ümberehituse, mille käigus tehti uus roolikamber laeva esiossa ja seati sisse päikesetekk. 2022.aastal omanikuvahetus, uus nimi "Hupeli" ja sõidab Põhja-Savo maakonnas Suvasvesil ja sellega ühenduses olevas järvederägastikus. 2024. ennistati nimi „Rosetta”
Raketa
Viimane Tartu Raketa. Tegemist oli Feodossias 1965. aastal ehitatud projekti 340Э järgse laevaga, Kodusadam Riia. Tõenäoliselt laev, mille ehitusnumber oli 370 ja kandis Riias nime „Raketa-3”. Lõpetas seal sõidud 1986.a. (Lätis müüdi Nõukogude aja lõpus kiiresti kogu tiiburlaevastik: kaks Kometa-tüüpi laeva sõitsid nimedega Sinilind ja Luik paar aastat Tallinna - Helsingi vahel; üks Meteor-tüüpi tiibur läks Tallinnast Tartusse transportimisel 1991. aasta septembris Mäo lähedal põlema, üks Voshod-tüüpi tiibur sõitis nime all Pääsuke üürikest aega Tallinna lahel).Toodi Riiast 1991. aasta sügisel Anne kanali äärde seisma ja jäeti kohe saatuse hooleks. Laeva hävitas paar aastat hiljem toimunud põleng, misjärel vrakk läks vanametalliks.
---
Päris lõppu sobiks üks foto esimesest Tartu Raketast, tehtud Pihkvas nii 1974-75
Pildil näha, et roolikambri tahapoole aheneval aknal on tagaosas mingi valge ollus, sama asi on olemas ka ühel veel 3-4 aastat hiljem tehtud fotol. Veel on fotol salongi I aken klaasist.
80-te aastate R-1 ehk ex-Kušnirovi roolikambri aknal see valge värk puudus. Küll aga oli Kušnirovil algusest peale salongi esimene aken plaadiga suletud- tuligi Kiievist niimoodi.
Seda raadiostkuuldut olen ma püüdnud mälus takkajärgi restaureerida. Toimus vahemikus 1973-75 suve II poolel teises Eesti servas olnud spordilaagrist Tartusse tagasisõidul. Istusin ja unelesin päris bussi eesotsas. Raadio vaikselt mängis, vist oli mingi Päevakaja laadne saade. Siis ergastusin, kui raadiost kostusid sõnad (ma ei mäleta mis käändes või pöördes) Narva, jõgi, kärestikud, laev, tiivad, vigastada... Peagi jutt lõppes ja teatati, et reporteriga vestles mootorlaeva „Tuuslar” kapten.aurik kirjutas: ↑25 Juul, 2023 10:21 * Üks müstikus, mis püsti jäänud, on „Raketa-2” Tartusse jõudmineVõtan omaks, et vett mööda kohale jõudmine oli minu lisandus. Arvasin, et kui ta vette tõsteti, siis Omutil vigasaanud tiibade kiuste ta ikka kohale koperdas. Aga mitte. Narvas ta treileri peale lõpuks pandi.aurik kirjutas: ↑01 Juul, 2017 10:14......... Aga selle „R-2“ vett mööda Tartusse tuleku infoga on nii, et kas oli kirjas mõnes 1967.a. Edasi lehes, kui laev Tartusse saabus. Kunagi ammu sattus kaust vanade ajalehtedega ette. Või hoopis sügaval stagnaajal täiesti juhuslikult kuuldud väikeses raadiointervjuus, kus vestles „Tuuslari“ kapten..........
Olin juba valmis mõtlema, et raadiost kuuldu kontekst võis olla järgmine a´la ajakirjaniku küsimus- miks vett mööda Narvast Tartusse ei tulnud ; ja vastus- kärestikel oleks tiivad viga saanud. Mälusse aga kinnistus vaid dialoogi teine pool............Internetis olevates Edasi-lehtedes mingit kajastust pole. Kahjuks on aga puudu 30.sept leht. Laev võis Tartusse jõuda päev-kaks enne ja kui lehes mingi märge on, siis just seal.
Nii et mõistatus jääb õhku rippuma. Kaudne tõend- ebaõnnestunud äratoomiskatse näitab, et mingi jama seal kindlasti oli.
Artikkel on lõpuks ometi vabalevis.
- 1967.09.30.png (433.98 KiB) Vaadatud 1399 korda
Ja asjad, mida peainsener Feodossias ajas, jäävad veidi uduseks. Tegemist oli tavalise 340ME laevaga, mille joonis siin leheküljel paar postitust eespool olemas. Tõsi küll, on üks tegur, mis võib-olla peainseneri asjatamisega seotud. Nimelt oli projekti 340ME laevade ametlik reisijakohtade arv kõigest 50, kõigil Tartu sadama Raketadel aga oli 70tel-80tel aastatel lubatud reisijate arvuks määratud 56, nii et võis olla mingi täiendus, mis lubas mõned reisijad rohkem peale võtta.
Mõistatuseks jääb, mis värki see seltskond, kes laeva juba kuu I poolel Narva ära tooma saadeti, seal siis lõpuks ajas.
Üks asi vajab veel täpsustust. Artiklis märgitakse, et uus Raketa on oma 1200 hj. mootoriga võimsam, kui esimene. Tavalise projekti 340 mootor oli 1000 hj. ja sadama laevade nimekirjade järgi oligi esimesel Raketal alguses paar aastat selline. Aga alates 1967.a. kevadest liigub number paberites 1200 peale ja jääbki sinna. Nii et toimus mootorivahetus.
ME laevadel oli võimsamat mootorit vaja selleks, et saaks ennast hõlpsamini tiibadele vinnata. 1000 hj. sai ka ME laevade peal üldiselt sellega hakkama, aga tiibadele tõus võttis kauem aega ja suurema lainetusega, kui laev rahvast täis, ei pruukinudki alati õnnestuda. Kui juba üleval oldi, siis edasi piisas nii 600-st hobusest.
-------
Vikipeedias on endist viisi üleval vana versioon, aga artiklis on viide meie lõimele. Kirjutan siia siis uued tekstid muutmist vajavatele lõikudele (tont teab, millal jälle muutma peab, ehk nüüd on mõneks ajaks rahu)
Raketa 314
Ehitatud Feodossia laevatehases 1963. aastal, ehitusnumber 314. Projekt 340. 1963.a. novembris jõudis Narva. Tartusse saabus treileril 1964.a. jaanuaris. Kuna Tartu sadam oli laevatehasest soovinud projekti 340МЭ ehk M-tüübi (madalalt vees istuv) järgset laeva, siis 1964.a. maikuus ehitasid Feodossia tehase töölised laeva ümber. Sõite alustas sama aasta suvel. Kandis alguses nime "Rakett" (pardale maalitult jätkuvalt " Ракета"). 1968. aastast "Rakett-1M" ja lisanimi "Peipsi Jõnn", 1976. aastast lihtsalt "Raketa-1M".
Oma viimase navigatsiooni lõpetas 1979.a. septembri algupoole ja suunati remonti. Põhjus pole teada, usutaivamaks versiooniks on võimalik katkine põhi. Laeva saatus teadmata, võimalik, et kasutati mõnda aega teiste Raketade „doonorlaevana”. Samas laevaregistrist maha ei võetud ja laevapabereid kasutati ära aastaid hiljem ”Raketa 322” Soome müümisel.
Raketa 422
Ehitatud Feodossias 1967. aastal, ehitusnumber 422. Projekt 340МЭ. Jõudis veeteed pidi Feodossiast Narva 1967.a. septembri algul. Tartusse toodi kolm nädalat hiljem treileril. Alustas sõite 1968. aastal nime all "Rakett-2M"
Mõlemale laevale nime saamiseks korraldati Tartus 1968. aasta suvel avalik konkurss ja sai lisanimeks "Tuuslar". Paraku uued nimed inimeste seas ei juurdunud, neid kutsuti ikka suupäraselt Raketadeks. Alates 1976. aastast lihtsalt"Raketa-2M"
Viimane navigatsioon 1988. aastal. Seisis peaaegu kaks aastat kaldal. 1990. aastal pidi saama seisvaks laev-baariks. Emajõe ääres Vabaduse puiestee pargis praeguse HTM majaga kohakuti ehitati talle puust kai, anti nimi Junga Baar ja viidi uude kohta seisma. Jõudis sügisest kevadeni baarina tegutseda, kuid sanitaareeskirjade täitmata jätmise tõttu suleti. 1991. aasta suvel viidi treileriga Narva-Jõesuusse ja veeti puksiiris Leningradi. Edasine saatus teadmata.
Raketa 453
Ehitatud Feodossias 1968. aastal, ehitusnumber 453. Projekt 340МЭ. Algne kodusadam Dnepropetrovsk, nimi "Vladimir Komarov". Tartusse saabus 1978. aasta novembris vahetustehinguna "Zarja-2" vastu. Tuli veeteed mööda Novgorodini, kus pandi treileriplatvormile ja toodi Pihkvasse. Seal lasti tõenäoliselt uuesti vette ja sõitis omal jõul Tartusse. Edaspidi liikus nime all „Raketa-3M”.
Viimane navigatsioon 1989.a. Seisis mitu aastat kaldal. 1993.a pandi laevakere oksjonile, kuid osta soovijaid ei leidunud. Lõplik saatus teadmata, kuid arvatavasti läks 1994.a. vanametalliks.
Raketa 322
Ehitatud Feodossias 1963. aastal, ehitusnumber 322. Projekt 340. Algne kodusadam Kiiev. Esimene nimi „Taifun“, mitte varem kui 1977.a. sai nime „Fedir Kušnirov“.
70-te lõpus otsustas Kiievi sadam mitmed vanemad Raketad vahetada välja uute „Voshod”-tüüpi tiiburite vastu.
Tartusse saabus raudteeplatvormil 1979.a. lõpus. Ehitati 1980.a. alguses ümber M-tüüpi laevaks. Tõenäoliselt kasutati selleks esimese Tartu Raketa küljest võetud spetsiifilist tüürisüsteemi. Hakkas liikuma nime all „Raketa-1M” ja esimesele Raketale iseloomuliku värviskeemiga. Sattus 1982. aasta 27. mail Lämmijärvel Samolva lähedal õnnetusse- laevale sõitis küljelt sisse venelaste kalapaat, mille tagajärjel reisilaev uppus (õnneks suutis kapten pärast kokkupõrget laeva madalikuni suunata). Taastusremont kestis 2,5 kuud ja suve lõpupoole jätkas sõite.
Viimane navigatsioon Eestis 1990.a. Selleks hooajaks sai seniteadmata põhjusel nime "Raketa-3M". 1991.a. oli sadama laevade nimekirjas kui "Rakett", kuid teda vette ei lastud. Edasi seisis paar aastat kaldal. 1993.aasta sügisel müüdi Soome. Ilmselt polnud laeval nõuetekohaseid pabereid, seetõttu kasutati esimese ”Raketa” omi ning müüdi kui mootorlaev Raketa (reg.nr 81582; kere nr.314, väljalaskeaasta 1963)
Alates 1995.aastast sõitis mitmesugustel ekskursiooni- ja huvisõidu marsruutidel Päijänne järvistul. Kuni 2001.aastani nime all „Suvijet“, edasi nimeks „Rosetta“. Läbis XXI sajandi alguses põhjaliku ümberehituse, mille käigus tehti uus roolikamber laeva esiossa ja seati sisse päikesetekk. 2022.aastal omanikuvahetus, uus nimi "Hupeli" ja sõidab Põhja-Savo maakonnas Suvasvesil ja sellega ühenduses olevas järvederägastikus. 2024. ennistati nimi „Rosetta”
Raketa
Viimane Tartu Raketa. Tegemist oli Feodossias 1965. aastal ehitatud projekti 340Э järgse laevaga, Kodusadam Riia. Tõenäoliselt laev, mille ehitusnumber oli 370 ja kandis Riias nime „Raketa-3”. Lõpetas seal sõidud 1986.a. (Lätis müüdi Nõukogude aja lõpus kiiresti kogu tiiburlaevastik: kaks Kometa-tüüpi laeva sõitsid nimedega Sinilind ja Luik paar aastat Tallinna - Helsingi vahel; üks Meteor-tüüpi tiibur läks Tallinnast Tartusse transportimisel 1991. aasta septembris Mäo lähedal põlema, üks Voshod-tüüpi tiibur sõitis nime all Pääsuke üürikest aega Tallinna lahel).Toodi Riiast 1991. aasta sügisel Anne kanali äärde seisma ja jäeti kohe saatuse hooleks. Laeva hävitas paar aastat hiljem toimunud põleng, misjärel vrakk läks vanametalliks.
---
Päris lõppu sobiks üks foto esimesest Tartu Raketast, tehtud Pihkvas nii 1974-75
80-te aastate R-1 ehk ex-Kušnirovi roolikambri aknal see valge värk puudus. Küll aga oli Kušnirovil algusest peale salongi esimene aken plaadiga suletud- tuligi Kiievist niimoodi.
Re: Jõelaevad Emajõel
Sellest klassivennast: peale 8ndatat klassi läksid teed lahku. See mingi paar aastakest tagasi mingi selle Raketa-teema asjus nn "neti-trehvasime". Ja siis ta kirjutaski mulle selle kohta, et "loomulikult neli oli". Jutt oli, et seda ta nägi, kui käisid kalal ja/või jõe peal vmt ja kui tulid altpoolt, siis peale katlamaja torusid ja enne slippi. Et olevat olnud kuskil seal kuskil seal kuni praeguse Ansipi-sillani. Et jõe pealt oli näha, kui teadsid vaadata.aurik kirjutas: ↑21 Jaan, 2025 13:46Ja-jaa Peeter, kõik on õige, loomulikult tuli Kušnirov viimasena.
Aga ma pidasin ikkagi seda silmas, et meie lõimes oli esmakorselt Kušnirovist juttu 2017.aastal, (lk 60). Ja Komarovi olemasolu teadvustus alles 2020.a. (lk 91), siis kui ETERA andmebaasi oli värskendatud ja ports 1979.a. kevade lehti lugemiseks välja pandud.
Aga mind õudsalt huvitab see klassivenna poolt neljanda Raketa kaldal nägemine. Mis aastal see võis olla ja umbkaudu kuskohas võis seista? Mingeid aerofotosid ja kaadreid 80-te algusest ikka netis leida on, äkki saab siis mõnda kohta teravama pilguga vaadata.
Mina olin siis lähipiirkonna elanik ja regulaarsesse kesklinna mineku-tuleku tee vaatevälja jäi vahemik sadama algusest kuni slipini. Aga see, mis jäi slipist allavoolu kaist mõnevõrra eemale, jäi fookusest tõesti välja.
P.S. Kui see sul mingite jälgede ajamisel oluline on, siis selle ema sõbranna nimi võis olla Helju, aga kindlalt midagi öelda siiski ma enam ei julge.
Ja veel P.S. Me armastasime seal ees aknast käia ette välja vaatamas, sest lapsi üldiselt sõidu ajal sinna välja lubada ei tahetud. Suured küll käisid, aga lapsi üritati ikka alati sees hoida (no eks ka grupijuhtidel lihtsam), sinna sai ainult nn üle õpetaja loa kempsu minnes). Ja siis läksid kaarega läbi saba teise poole uksest. Kui ise käisime, siis käisid kuidas tahtsid seal taga istumas ja tagant laia veejuga vaatamas. Möirgas mõnusalt. Ja seda ma mäletan ka, et ühest hetkest oli ühel Raketal eest esimesed aknad kinni. Mäletan näiteks ühte reisi, kus sealt eest aknavahelt lõi vett sisse ja sees olid mingid tekid või madratsid seal ees, et vett imada vmt. Ja siis madrus käis neid kohendamas ja ka ronis sealt eest uksest ninasse veel jne. Mingi jama oli. Ja siis ükskord olid ühel aknad kinni mingi tahvliga ja siis me arutasime ja keegi targutas, et tema teab, et lainega olevat Peipsil puru löönud ja siis olevat vett sisse lahmanud jmt poiskeste juttu... ja siis ükskord oligi ühel esimesed aknad kinnikeevitatud.
Neil kõigil oli mingi tänapäevamõistes andmesilt kuskil. Ei mäleta enam kas salongis oli vist andmesilt istmetearvu ja millega veel, aga mootori võimsuse kohta oli kuskil kah andmesilt ja siis seal oli neil number 1200. 1000ndet ma küll ei mäleta et oleksin näinud, aga ma seda ka ei välista. Aga ma olen sõitnud nende kõigiga ja minu mäletamist mööda oli küll üks neist kolmest pillist teistest kahest erineva istmetearvuga andmesildil. Minu arust oli see Komarov erinev, kui teised varasemad, aga jällegi ega kindlalt väita ei julge, ikkagi ca 40-50 aastakest möödas sellest kui enne kooli juba sai hakatud Raketaga sõitmas käima. Minu meelest oli mootori võimsusega andmesilt mootoriruumi ukse kõrval seal taga väljas. Ühel pool oli peldiku uks ja teisel pool oli mootoriruumi uks ja üles roolikambrisse mineku uks.
Ja veel sellest Kušnirovist: Kui siin see Kušnirovi-jutt algas, siis ma mäletan, et lugesin, aga kuidagi imelik tunne oli: no mingi K-tähtedega jant oli, justkui klapiks ja aastaid kah juba möödas, et ju ta siis nii oli, kuigi justkui midagi oli kahtlast, aga nii nagu kuulsin/lugesin "Kosmonavt Komarov", nii tuli kõik paugust meelde ja asjad asetusid justkui mälus oma kohtadele! Nii ajaleheartikkel laeva pildiga, kui ka see asjaolu, et kuigi ta siin värviti üle ja nimetati Raketa-3-ks, siis vana kiri "Kosmonavt Komarov" oli alguses kuskilt ilusti nähtav. Värv oli küll valge, aga eelnev kiri oli all alles ja värvikihtide paksuse vahest ilusti näha. Taga oli suurt tähtedega sinise värviga maalitud V. Komarov läbi kumamas näha, kui vaadata oskasid. Ja juba siis tookord mõtlesin juba, et Komarov küll jah loomulikult muidugi, aga kus-kuradi-kohast nüüd see Kušnirovi-jutt üldse välja hüppanud on kui laev, mis juurde tuli ja millest enne juba kuulsin, et tuleb jne jne oli ju ikka Komarov. Ja sõitis ju aastaid Raketa-3-na. Seesama 3.ndaks nimetatud laev nende samade ülevärvitud, aga otsides leitavate Komarovi-kirjadega sabas, mis muidugi iga ülevärvimisega rohkem peitu jäid.
Re: Jõelaevad Emajõel
See tädi Helju on ilmselt Helju Piirsalu. Tema tegeleski reisijateveo korraldamisega
Mis puutub Raketa kere võimalikku nägemist seal sadama tagumises otsas... kui jääb vahemikku 1980-82, siis äkki tõesti? 1983 seal enam kindlasti ei olnud, tollel suvel oli mul Anne kanali vastas olevale osale pilk peal.
Selle kohta, kas moortoriruumi kõrval võis mõni silt olla, ei oska ma muhvigi öelda.
Raketade tehasesildi tavalist asukohta näeb siit- baari tagaseinas kella all. https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/ph ... 2619bc2c37
Selles klipis https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-fi ... -laevaliin
on ka salongi sisevaadet näha, kvaliteet on kehva, aga kella all midagi läigib. (klipis on loomulikul muudki, aga lk 101 on juttu Konsade laevadest ja kaamera ette on jäänud ka see naftapütt, millest Toivo Konsa hiljem endale liiklusvahendi aretas)
Panen veel uuesti ühe Moskva Raketa sildiviite, hästi näha, mis asjad peale kantud.
https://fleetphoto.ru/photo/12745/
See on Raketade sildi hilisem variant https://fleetphoto.ru/photo/78368/
See aga varasemast ajast. Ekspordilaevale https://fleetphoto.ru/photo/330836/
Nii et kujundus ja pealekantav info aja jooksul muutus. Osadel Meteoridel oli mootori võimsus tehasesildil täiesti olemas nii et mingitel Raketadel võis ka olla.
Mis puutub nüüd Rosettat, siis karta, et tema tagatiival on number 314. Sellist tiiva-tüürisüsteemi andis kere küljest suuremalt jaolt tervena lahti monteerida ja teisele laevale külge panna, suurt tükeldamist polnudki vaja.
----
Vahetan teemat, muidu jääb asi kuidagi Raketakeskseks.
Ehitatud 1929.a. Saksamaal Brandenburgi linnas. Algne nimi „Iltis”, sõitis põhiliselt Berliini lähikonnas
Reparatsioon Saksamaalt. Anti Peipsi laevandusele NSVL jõelaevandusministeeriumi otsusega. Toimetati Peipsile 1947.aasta navigatsiooniks(üleveost lõimes paar pilti varasemast olemas). Transiitnimi „556” . Korralike mõõtmetega alus- aurumasin 225hj , üldpikkus pea 26 m ja laius üle 5,5 m. ning süvis täislastis 1,7 m. Puksiirlaev, mis siin vetes algul ajutiselt reisilaevaks ümber kohandati. 1947.a. kasutas teda Pihkva sadam liinidel Pihkva-Oudova ja Pihkva-Tartu. Järgmisel aastal sõitis juba Tartu sadama egiidi all kevadel Tartu- Pihkva liini ja pärast „Joala” liikumaasumist kuni „Uku” reisilaevaks kohandamiseni Tartu ja Mustvee vahet. Alates 1949.a. kevadest „J.Lauristin” ja vedas kuni 50-te aastate lõpuni Peipsil peamiselt suuri palgiparvi. Mõnikord kevadeti oli paar nädalat kasutuses reisilaevana.
Pärast aurulaevastiku lõplikku likvideerimist otsutati ta ümber ehitada platvormtüüpi jõetrammiks. Ümberehituse tagajärjel süvis tunduvalt vähenes. 1963.a. enne jaanipäeva hakkaski 150 hj mootoriga varustatud laev Tartu lähiliinidel sõitma. Laevale oli seatud sisse ca 100 istekohta, kuid vajadusel jätkus ruumi veel vähemalt poolesajale seisjale.
Üks seni siin avaldamata foto „Lauristinist”
Ajapaigast pärit, seal on ta suunatud Lätimaale. Asi paistab olema siiski proosaline. Ta on ühe augustis 1963 Lätis toimunud ürituse albumis, aga paistab, et päevake enne sinnasõitu on fotograaf kodus vahetanud aparaadis filmi ära ja teinud sissejuhatuseks Kvissentalis paar klõpsu. Nii et foto kuupäev võib olla 22.08.1963 või miskit sinnakanti.
1966.a. kevadel otsustati seisma jätta, kuid suve hakul pandi ikkagi tööle ja viidi reisilaevastiku alt hoopis veeteede osakonna alla (veeteede majandi järvelaev „Tormilind” oli pikas remondis). Vajadusel tegi ka reisijatega sõite. 1967 samad sõidud mis eelmisel aastal, ajuti veeteedega seotud ülesanded, siis jälle Tartu-Ranna liinil. Temaga oli see naljakas asi, et unustati nimekirjadesse lisamata. Pole teda ei 1967.a. reisi-kaubalaevastiku all ega ka veeteede laevastiku all (veeteede majandi laevade nimekirju pole iga aasta kohta säilinud) Uuesti ilmus reisi-kaubalaevastiku loenditesse alles 70-te alguses märkusega konserveeritud. Paar aastat hiljem visati üldse nimekirjadest välja.
1968.aastal tema kohta kirjalikud teated puuduvad. Tundub, et ta on siiski hooaja sees mingeid sõite teinud, kuna temast on netis leida kaks jäädvustust- kevadel on ta sadamas seismas ühes kohas, sügaval sügisel aga hoopis teises kohas. Ametlikult polnud talle meeskonda määratud, aga mõne asendusmeeskonnaga võis ta vajadusel üksikuid Ranna otsi teha.
Alates 1969. aastast ei kasutatud, oli edaspidi ametlikult nö konserveeritud, kusjuures järgmise kümnendi teisel poolel oli ta sadamast koos teiste mittevajalike laevadega viidud seisma Kabina vanasse karjääri. Laevaga oli varem tehtud mõningaid plaane, üks võimalus oli rookida üsna kõrge kere tühjaks, ehitada peale mingi tekiehitis ja kasutada seisva laev-võõrastemajana, teine variant nägi ette ehitada ümber jõetankeriks (mulle pole teada, kas iseliikuvaks või lihtsalt seisvaks küttemahutiks). Kumbki siiski töösse ei läinud, kümnendi lõpus kanti laev ametlikult maha ja 80-te alguses lammutati Tartus slipil (1981?).
----
Lk 99 ühes postituses on kujutatud postmarki, mille peal Pihkva Kreml ja stiliseeritud Moskvitš- tüüpi laev. Leidsin pastvu-st ühe omamoodi huvitava pildi. 1969.a. pärit ajalehefoto.
Alus, mis on suuskaja varjus vasakul pool, on ikka väga Moskvitši moodi, ehk siis kas „Koidula” või „Kreutzwald”. Pealegi seisab ta kohas, kuhu oli paigutatud pontoon Tartu laevadele.
Tartu suurte jõetrammide mõned Pihkvasse reisid tolle kümnendi vahetusel on täiesti võimalikud. Alles 1969.a. kevadel avastati, et „Turist” enam sõitu minna ei saa ja ekskursioonitellimusi ka nagu ei tahetud tühistada. Värskas viibine on nagunii tuvastatud nii fotol kui ajaleheveergudel, asi see siis veel paar tundi edasi sõita.
„Koidula” ja „Kreutzwald” tegid rahulikult ekskursioone Piirissaarde ja üle Peipsi Želtsa jõele veel 70-te keskel, edaspidi aga pandi Peipsil sõitudele käsi ette. Laevad olid jõudnud tegelikult sellise vanuseni, kus neid oleks võinud lihtsalt maha kanda. Eks siis seisund oli pisut halvenenud ja võimalik, et registri nõuded läksid ka pisut kurjemaks.
Mis puutub Raketa kere võimalikku nägemist seal sadama tagumises otsas... kui jääb vahemikku 1980-82, siis äkki tõesti? 1983 seal enam kindlasti ei olnud, tollel suvel oli mul Anne kanali vastas olevale osale pilk peal.
Selle kohta, kas moortoriruumi kõrval võis mõni silt olla, ei oska ma muhvigi öelda.
Raketade tehasesildi tavalist asukohta näeb siit- baari tagaseinas kella all. https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/ph ... 2619bc2c37
Selles klipis https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-fi ... -laevaliin
on ka salongi sisevaadet näha, kvaliteet on kehva, aga kella all midagi läigib. (klipis on loomulikul muudki, aga lk 101 on juttu Konsade laevadest ja kaamera ette on jäänud ka see naftapütt, millest Toivo Konsa hiljem endale liiklusvahendi aretas)
Panen veel uuesti ühe Moskva Raketa sildiviite, hästi näha, mis asjad peale kantud.
https://fleetphoto.ru/photo/12745/
See on Raketade sildi hilisem variant https://fleetphoto.ru/photo/78368/
See aga varasemast ajast. Ekspordilaevale https://fleetphoto.ru/photo/330836/
Nii et kujundus ja pealekantav info aja jooksul muutus. Osadel Meteoridel oli mootori võimsus tehasesildil täiesti olemas nii et mingitel Raketadel võis ka olla.
Mis puutub nüüd Rosettat, siis karta, et tema tagatiival on number 314. Sellist tiiva-tüürisüsteemi andis kere küljest suuremalt jaolt tervena lahti monteerida ja teisele laevale külge panna, suurt tükeldamist polnudki vaja.
----
Vahetan teemat, muidu jääb asi kuidagi Raketakeskseks.
"Narva" ja "Tasuja" lühielulugu on ammu kirja saanud, lisan siis lõpuks "Lauristini".
Ehitatud 1929.a. Saksamaal Brandenburgi linnas. Algne nimi „Iltis”, sõitis põhiliselt Berliini lähikonnas
Reparatsioon Saksamaalt. Anti Peipsi laevandusele NSVL jõelaevandusministeeriumi otsusega. Toimetati Peipsile 1947.aasta navigatsiooniks(üleveost lõimes paar pilti varasemast olemas). Transiitnimi „556” . Korralike mõõtmetega alus- aurumasin 225hj , üldpikkus pea 26 m ja laius üle 5,5 m. ning süvis täislastis 1,7 m. Puksiirlaev, mis siin vetes algul ajutiselt reisilaevaks ümber kohandati. 1947.a. kasutas teda Pihkva sadam liinidel Pihkva-Oudova ja Pihkva-Tartu. Järgmisel aastal sõitis juba Tartu sadama egiidi all kevadel Tartu- Pihkva liini ja pärast „Joala” liikumaasumist kuni „Uku” reisilaevaks kohandamiseni Tartu ja Mustvee vahet. Alates 1949.a. kevadest „J.Lauristin” ja vedas kuni 50-te aastate lõpuni Peipsil peamiselt suuri palgiparvi. Mõnikord kevadeti oli paar nädalat kasutuses reisilaevana.
Pärast aurulaevastiku lõplikku likvideerimist otsutati ta ümber ehitada platvormtüüpi jõetrammiks. Ümberehituse tagajärjel süvis tunduvalt vähenes. 1963.a. enne jaanipäeva hakkaski 150 hj mootoriga varustatud laev Tartu lähiliinidel sõitma. Laevale oli seatud sisse ca 100 istekohta, kuid vajadusel jätkus ruumi veel vähemalt poolesajale seisjale.
Üks seni siin avaldamata foto „Lauristinist”
Ajapaigast pärit, seal on ta suunatud Lätimaale. Asi paistab olema siiski proosaline. Ta on ühe augustis 1963 Lätis toimunud ürituse albumis, aga paistab, et päevake enne sinnasõitu on fotograaf kodus vahetanud aparaadis filmi ära ja teinud sissejuhatuseks Kvissentalis paar klõpsu. Nii et foto kuupäev võib olla 22.08.1963 või miskit sinnakanti.
1966.a. kevadel otsustati seisma jätta, kuid suve hakul pandi ikkagi tööle ja viidi reisilaevastiku alt hoopis veeteede osakonna alla (veeteede majandi järvelaev „Tormilind” oli pikas remondis). Vajadusel tegi ka reisijatega sõite. 1967 samad sõidud mis eelmisel aastal, ajuti veeteedega seotud ülesanded, siis jälle Tartu-Ranna liinil. Temaga oli see naljakas asi, et unustati nimekirjadesse lisamata. Pole teda ei 1967.a. reisi-kaubalaevastiku all ega ka veeteede laevastiku all (veeteede majandi laevade nimekirju pole iga aasta kohta säilinud) Uuesti ilmus reisi-kaubalaevastiku loenditesse alles 70-te alguses märkusega konserveeritud. Paar aastat hiljem visati üldse nimekirjadest välja.
1968.aastal tema kohta kirjalikud teated puuduvad. Tundub, et ta on siiski hooaja sees mingeid sõite teinud, kuna temast on netis leida kaks jäädvustust- kevadel on ta sadamas seismas ühes kohas, sügaval sügisel aga hoopis teises kohas. Ametlikult polnud talle meeskonda määratud, aga mõne asendusmeeskonnaga võis ta vajadusel üksikuid Ranna otsi teha.
Alates 1969. aastast ei kasutatud, oli edaspidi ametlikult nö konserveeritud, kusjuures järgmise kümnendi teisel poolel oli ta sadamast koos teiste mittevajalike laevadega viidud seisma Kabina vanasse karjääri. Laevaga oli varem tehtud mõningaid plaane, üks võimalus oli rookida üsna kõrge kere tühjaks, ehitada peale mingi tekiehitis ja kasutada seisva laev-võõrastemajana, teine variant nägi ette ehitada ümber jõetankeriks (mulle pole teada, kas iseliikuvaks või lihtsalt seisvaks küttemahutiks). Kumbki siiski töösse ei läinud, kümnendi lõpus kanti laev ametlikult maha ja 80-te alguses lammutati Tartus slipil (1981?).
----
Lk 99 ühes postituses on kujutatud postmarki, mille peal Pihkva Kreml ja stiliseeritud Moskvitš- tüüpi laev. Leidsin pastvu-st ühe omamoodi huvitava pildi. 1969.a. pärit ajalehefoto.
Tartu suurte jõetrammide mõned Pihkvasse reisid tolle kümnendi vahetusel on täiesti võimalikud. Alles 1969.a. kevadel avastati, et „Turist” enam sõitu minna ei saa ja ekskursioonitellimusi ka nagu ei tahetud tühistada. Värskas viibine on nagunii tuvastatud nii fotol kui ajaleheveergudel, asi see siis veel paar tundi edasi sõita.
„Koidula” ja „Kreutzwald” tegid rahulikult ekskursioone Piirissaarde ja üle Peipsi Želtsa jõele veel 70-te keskel, edaspidi aga pandi Peipsil sõitudele käsi ette. Laevad olid jõudnud tegelikult sellise vanuseni, kus neid oleks võinud lihtsalt maha kanda. Eks siis seisund oli pisut halvenenud ja võimalik, et registri nõuded läksid ka pisut kurjemaks.
Re: Jõelaevad Emajõel
Ainus aerofoto 1980 aastast minule teadaolevalt
Re: Jõelaevad Emajõel
Leidsin, et olen selle vaate kunagi ammu salvestanud kahest kohast. Üks on sama foto, teine aga must-valge variant. Ühele juurde kirjutatud 1979, teisele 1980. Mille põhjal arvad, et see on just 1980?
Re: Jõelaevad Emajõel
See ei ole minu, vaid ühine arvamus. NTs arutati pikalt. Miks foto ei saa olla 1979 enam ei mäleta. 1981 olla ei saa sest fotol olev punastest tellistest maja Kaubamaja vastas lammutati kevadel 1981. Aleksander Dormidontov kes foto postitas suri eelmisel aastal. Suhtlusest temaga sain vihje et Tartu sõjaväelendurite fotosid on tal veel.
Re: Jõelaevad Emajõel
Jäi silma jõepolitsei/riigilaev - Koiot.
Pole siit veel läbi käinud ?
Pole siit veel läbi käinud ?
- Koiot 1.png (226.84 KiB) Vaadatud 1016 korda
Re: Jõelaevad Emajõel
Ilmsesti jäi NT-s midagi tähelepanuta.retti kirjutas: ↑24 Jaan, 2025 20:10See ei ole minu, vaid ühine arvamus. NTs arutati pikalt. Miks foto ei saa olla 1979 enam ei mäleta. 1981 olla ei saa sest fotol olev punastest tellistest maja Kaubamaja vastas lammutati kevadel 1981. Aleksander Dormidontov kes foto postitas suri eelmisel aastal. Suhtlusest temaga sain vihje et Tartu sõjaväelendurite fotosid on tal veel.
Üks viide Edasi lehele https://www.etera.ee/zoom/76612/view?pa ... ,3215,1759
Esiküljel vastav artikkel. Annab selge vastuse, miks aerofotol Ülikooli Raamatukogu hoone jõepoolses küljes suur auk ja millal see kinni peab saama.
Tasub tähelepanu pöörata veel sellele, et Tähe 4 jures on vaikus. 1980.a. suvel pidi algava juurdeehitusega seoses juba mingi siblimine käima.
Ja jõe peale maksab ka vaadata. Kus on randumispontoonid ja kus neid (veel) ei ole.
Ma pakuks julgelt 1979.a. mai lõppu või juuni(I pool)t
----
Edit: "Koiot" pole meilt siit tõesti varem läbi käinud ja selliseid on teisigi. "Koiotist" ma lähipäevil siis nats kirjutan, temast on EW ajal (siis loomulikult teise nimega) paar fototki. Tsaariajast temast ühtegi pilti ma näinud pole (ehkki NT-s pakuti ühe foto juures, et mööda Aia tänavat veetav laev võib "Koiot" olla. Aga pole mitte)
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline