Riigikaitse eelarve

[Lemet]

Ma kuulun nende inimeste hulka, kes on täiesti veendunud, et mitte üksnes Reagan ja Thatcher ja Gorbatšovi glasnosti-poliitika ei tõmmanud Nõukogude Liitu hauda, vaid selle tõmbas hauda hoopis kuiv poliitika ja kuiv seadus – see, inimesed ei saanud enam viina. See oli viimane kirstunael, mis ajas venelased tänavale ja mis hävitas selle riigi.

Inimene ei suuda IMHO ilmselgelt põhjuse ja tagajärje vahel vahet teha.

[Kriku]

Põhimõtteliselt on tal ju õigus. Riik ei tohiks muutuda lihtsalt sisutuks fasaadiks. Kultuur on väga oluline osa riigiks olemisel.

https://en.wikipedia.org/wiki/Maslow%27 ... y_of_needs

[gooligan]

Venelased on Eestile suunatud Tähesõdade programmi võitmas?

Aasta viimasel päeval on paslik pisut tagasi vaadata ja mõelda, kuidas venelaste (hübriid) rünnkautele reageerinud oleme.
Eston Kohvri röövimise otsene tulem oli sadu miljoneid maksnud riigipiir, mis väidetavalt on moodsaim Euroopas. Kindlasti on seal palju ägedaid vigureid, kuid ehitatud aiad jms atribuutika on puhas rahuaegne viivitus - sõjalisest seisukohast rajatud sensorid ning aiad mingit heidutust ei oma. Kui sensor punasesse läheb, on s..tt ammu juba ventikas.
Selle aia maksumus kujuneb üle 300 miljoni euri + kümneid miljoneid aastas selle hoolduseks (ja need legendaarsed sensorid on ju vaja pidevalt kaasajastada). Asju konteksti pannes, oleks sama rahaga saanud olulise osa Tartu mnt 4-realiseks ehitada.

Eelmise energiakriisi kõrghetkel käis kõva ajakirjanduslik/ühiskondil hüsteeria LNG-terminali ümber. Legendaarse puuduva käpa pärast tahti inimesi vangi panna. 60 milli pandi magama, ühtegi kuupi gaasi selle kaudu liikunud ei ole (ega vististi saagi liikuma?). Selle "investeeringu" maksavad kuhjaga kinni järjekordselt Eleringi tarbijad, mitte anonüümne "riik".

Ajas natuke edasi minnes meenub tohutu ühiskondlik hüsteeria 1,5 miljardilisel moonaostul. Kõik kes vähegi julgesid küsimusi esitada tituleeriti riigivaenlasteks. Nt selle raames plaaniti Eestisse teiseks-suured ATACAMSi rakettide varud maailmas. Tänaseks väidavad ukrainlased, et venelased suudavad neid üsna edukalt alla lasta. Koostöös drooniparve ja 7-8 raketiga jõuab vb 1-2 sihtmärgini. Mul on raske uskuda, et ajaks mil meil neid rakette vaja läheks, pole nad muutunud ülikalliteks vanarauakolakateks (Bayraktarideks). Lisaks peame ju arvestama kogu elutsükli kuluga (laod, valve jne jne), ka tuleb periooditi neid rakette hooldada ning uuendada. Erinevalt Ukrainast (ja ka Soomest) puudub meil strateegiline sügavus ning kõik Eesti moonalaod oleks suht lihtsad sihtmärgid ka ballistilistele rakettidele.
Kaheldamatult on meil moona varuda vaja jne, aga kas pisike Eesti peab nüüd ikka suurte poiste liigasse trügima või pigem keskenduma analoogselt ukrainlastele alternatiivsetele lahendustele, mis oluliselt odavamad ning mis jätaks R & D rahad meie murukamarale?
Eile esines endine mereväe ülem avaldusega, et KV meredomeenis on väga suured lüngad ning me pole suutelised bariteetsust venelastega tagama. Ja ajakirjandus kiitis takka ning nõuab uusi laevu ja kiiresti. Vähegi adekvaatse laevaprogrammi puhul räägime ju jälle miljarditest, mis "kuskilt ja kohe" võtta tuleb. Jällegi, alla 3 laeva ei taga meile 24/7 reageerimisvõimekust, lisaks peaks neid ju hajutama piki merepiiri jne jne (nt (üli)olulised ühendused lähevad ju ka Hiiumaalt Rootsi).
Järgmine hetk tekib uus kriis ja avastatakse, et meil puudub täielikult oma lennuvägi, oma lahingukopterid, allveelaevad jne jne. Kuigi juba täna oleme kõige suurema kaitsekuludega % riik NATOs, siis uute domeenide lisamine lööks tänased nõuded veel kordades üles.
Kas need lisanduvad 3..4...5 laeva tekitaks olulise heidutuse venelastele? Mis teeme, kui järgmine kord lohiseb hoopis ankur hambuni relvastatud sõjalaeval? Pakun, et 20-30 Magura Eesti analoogi oleks oluliselt suuremad mängumuutjad ning võtaks kuraasi kõvasti vähemaks...

Sama seis tundub olema energeetikas - täna nõutakse, et Eestis peab olema baastootmisvõime kohapeal N+2 tasemel tagatud (arvestamata tuult-päikest jms). Ehk situatsioon, kus KÕIK kaablid/välisühendused on katkenud, on meil piisavalt võimsust et lahedasti status quo'ga jätkata (s.t samal hetkel võib olla üks jaam planeeritud remondis, üks toodab ja üks oleks valmisolekus juhul kui tootva jaamaga midagi juhtuks + piisav võimekus tagada ka stabiilne sagedus.
Sõbrad see tähendab miljardeid investeeringuid jaamadesse, mis enamus ajast seisavad. Pigem tuleb otsida ja leida lahendusi riikidevahelisest koostööst. Ja vajadusel kriitilistel hetkedel seisatagi suurtööstused, kui paar päeva 20 aasta jooksul puudujääk on (Soomel samasugused plaanid olemas). Valmisehitatud jaamade amorti peaksime maksma ju igapäevaselt.

Analoogseid näiteid on veel. Kuid neil kõigil teemadel on üks ühine nimetaja - need teemad on meile "tekitanud" venelased ja ehk on nad ka soovitud edu saavutanud? Vb ei olegi kaabli lõhkumise eesmärk Eestile mõneks hetkeks black-outi tekitamine, vaid aastakümneid mõttetuid pealesunnitud paanika ajel tehtud "investeeringuid" ?

Väikeriigina ei saa me kunagi suppi "kuumalt" süüa ega hakata nõudma bariteetseid reageeringuid suurriikidega. Me peame tegema asju nutikamalt, teistmoodi, olema agiilsemad. Ja peame julgema oma sõpradelt-partneritelt abi küsida.
Kui Eagle-S tegutsenuks Eesti territoriaalvetes, poleks olnud häbiasi somme appi kutsuda. Kui vajame abi kaablite valvamisel, tuleb appi NATO missioon. Oma piirivalvel saame toetuda ELi programmidele jne.
Täna tundub, et me neelame iga nende visatud konksu mõnuga alla - tekitame endale paanika (loe kasvõi Kiisleri "kajastust" https://www.err.ee/1609561258/indrek-ki ... konverents , kus tõmmati mõne pintslitõmbega vesi peale nii Eesti KV'le, Politseile kui ka üleüldisele riiklikule valmisolekule kriisidega tegelemiseks. Hetkel tundub et ebaausalt.), läheme omavahel kisklema ning tekitame ühiskondliku surve ja ootuse, et asjad ülikiiresti laheneks.

PS! Kui toome Soomet endale pidevalt eeskujuks, siis ärme unusta, et nad on meist 5x suuremad ja 3x rikkamad ning maksukoormus on 2025a omast ikkagi 20-30% kõrgem. Ning nendel on olnud oluliselt rohkem aega riiki üles ehitada, kui meil. Ka nemad on suured elektriimportöörid (ca 2x EV aastane tarbimine) ning sõlminud vastastikuse abistamise kokkuleppeid nt Rootsi, USA jt riikidega.

See kõik ei tähenda loomulikult seda, et me ei peakski tegelema enda võimekuste arendamisega. Kindlasti peame. Kuid me peame sellega tegelema enda valitud prioriteetide ja plaanide alusel ja viisil, mis oleksid jätkusuutlikud ning tagaks parima "bang per buck".

Mis oli selle pika traktaadi mõte lisaks ventiili välja laskmisele ? See, et me keksenduksime eelkõige oma asja ajamisele - omad plaanid mida viime ellu endale jõukohasel tempol ning kavaldame omi ebameeldivaid riukaid oma vanelasele. Selleks on vaja riigisiseselt need plaanid kokku leppida ning neid süsteemselt ka ellu viia. Ja siin peab appi tulema ka ajakirjandus, kes vahelduseks paanika tekitamisele, elanikele enesekindlust süstiks - meie riik, tema ametiasutuse jne on võimelised erinevatele ohtudele reageerima ning meil on vajadusel olemas sõbrad-partnerid kellelt pole meil häbi abi küsida. Samamoodi jätkates saab meil varsti jaks otsa.

[Inxs]

Kõik see jutt on õige, aga need aiad, käpad, laevad ja õhuvõimekused on nagu varblane peos. Ilma nendeta oleks meil lihtsalt samad kulutused ja hulk seletajaid miks midagi teha vaja pole. Juba ümbes kümnendi räägime energiajulgeolekust. Oleks ikka vaja liigutada, mitte ainult muliseda.

[aj1972]

"Nt selle raames plaaniti Eestisse teiseks-suured ATACAMSi rakettide varud maailmas"
Ajakirjanduses on läbi käinud võimalusena hetke võimekuste baasil 1000 ATACAMSi samas oleme me seni lepinguga ostmas 20 tk.
Minu meelest on hankimise võimalusi seal 20 ja 1000 vahel tervelt 980.
Ladude koha pealt Juudiriik on kordades väiksem kui Eesti ja saavad hakkama.

Lisaks me võrdleme ennast umbes nii,et ühel mehel on püksid jalas ja teised ilma püksteta ning siis kui meie samuti lühikesed püksid plaanime osta siis see kuidagi liiga palju tahetud. Selgituseks 1000 ATACAMSi vmt.peaks olema samuti üks NATO-sse kuulumise nõue.
Võrdleme inglastel maaväes alla 80000 mehe meil plaanitud 43000. Sakslastel 100 haubitsat meile piisab kahest jne. Minu meelest ei ole hetkel sobilik ennast liitlastega võrrelda kellest enamik enda militaarvõimekuse sümboolseks tuuninud/demilitariseerinud.

[davidsoniharald]

Selle pika eide hala, vabandust traktaadi peale tahaks öelda, et oleks ma täna sama tark kui mu eit homme on, siis oleks ma ülehomme miljonär!

[maksipoiss]

Selle pika eide hala, vabandust traktaadi peale tahaks öelda, et oleks ma täna sama tark kui mu eit homme on, siis oleks ma ülehomme miljonär!

No selle traktaadi autori eesmärk peaks ju postituste põhjal selge olema, kogu viimanegi raha riigieelarvest juhuelektri tootmise lõputuks laiendamiseks

[aj1972]

Kaitseministri kaitseolukorra ülevaate ja RKIK juhi intervjuu numbrid ei jookse minu arust kokku.
https://www.err.ee/1609566490/eesti-saa ... -himars-id - siin info,et 2025 kulub 700 miljonit laskemoonale.
Eriväease jutud saates RKIK-i juht: laiaulatusliku sõja jaoks pole kõikide asjade valmis varumine lihtsalt võimalik 28.12.2024 https://tasku.delfi.ee/podcast/ff0c1df9 ... 8decd50f45 2025 aastal kaitseinvesteeringud 55% eelarvest.
Välja hõigatud number 1,34 miljardit 2025 aastal mis teeb 737 miljonit investeeringuteks, samas meil tegemist tegevuspõhise eelarvega st.maksame kauba laekumisel.
Pevkuri jutu järgi laekuvad meile käesoleval aastal Himars (koguhange 200 milj) , Ceasar (koguhange 54 miljonit),K9 6tk(18 milj), Türgi soomukid enamik(koguhange 200 milj), Iris-T osised (koguhange 380milj), veoautod, Piorun jne.laekumised mis kõik avalik info.

Kogu selle väljaöeldud info järgi ei osta me kuidagi 700 miljoni eest laskemoona käesoleval aastal kus on minu loogika viga?

PS! Eesti kaitsekulude jaotus viimastel ja tulevastel aastatel - investeeringud 50-55%; taristu(ülalpidamine ja uus) 5-10%, palgakulu kuni 20%, tegevuskulud 20% ja natuke liikmemakse.

[mart2]

Minu mäletamist mööda peab hanke kuulutamisel raha olema eraldatud. Kui kohe kaupa kätte ei saa, siis kandub raha edasi uude aastasse ja makstakse saamisel.
Seega peaks praegu olema eelarvesse kirjutatud osa sellist raha, mis on juba ette teada, et kandub edasi...

Loodan, et akf A4 täpsustab.

[strateegiline sõdur]

Kogu selle väljaöeldud info järgi ei osta me kuidagi 700 miljoni eest laskemoona käesoleval aastal kus on minu loogika viga?

Loogika viga lipsab sisse terminite vääriti tõlgendamise osas.
Täpne kaitseministri tsitaat: "Alanud aastal laekub Eestile laskemoona umbes 700 miljoni euro eest".

Hankimine, lepingu sõlminine, ostmine ja laekumine jne on eraldi mõisted.
Suvaline näide: hange viidi läbi 4 aastat tagasi, leping sõlmiti 3 aastat tagasi, ostutellimus tehti 2 aastat tagasi, tarne ja makse oli kavas eelmine aasta, kuid näiteks ei jõudnud kohale ja laekumine on hoopis käesoleval aastal. Seega tekkepõhises eelarves kajastub 2025. Palju tegelikult laekub laskemoona 2025. aastal selgub alles ikka siis kui aasta on lõppenud. Põhimõtteliselt on võimalik ka, et nt hankeid toimub null euro eest, ostutellimusi tehakse 2 miljardi eest, kuid 2025 laekub 3 miljardi eest (teoreetiline näide).

Nii, et kui proovid arvutada kui palju Eesti ostab (teeb ostutellimusi) laskemoona osas 2025. aastal, siis sellele küsimusele artiklist vastust ei leia.

PS. Laskemoona laekumiste rahastamiseks võib kasutada ka möödnunud aastast ülekanduvaid jääke. Ühesõnaga nüansirohke värk.

[aj1972]

Suured tänud selgituste eest, mulle väga meeldib kuidas siinses keskkonnas saab mõistmatu kiirelt proffidelt selgituse. SUUR KIITUS!

[aj1972]

Pikk lugu Eesti viimaste aastate kaitsepoliitikast ja selle ümber toimunud suhetest,juhtumistest ja intriigidest (Kiili ja co).
Pevkur saab küll kõvasti puid alla aga samas peab tänama jumalat,et Alender pole kaitseministriks määratud

Artikli lõpp võtab meie elu hästi kokku:
„Ta tegeleb oluliste teemadega alles siis, kui selleks on avalik surve,“ ütleb üks inimene. Ent kas ei tee seda pea kõik poliitikud? „Kui palju selliseid ministreid üldse Eestis on, kellel oleks suur ja tugev nägemus?“ küsib üks kõnelenu, ja vastab ise: „Neid ei olegi.“

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1203 ... -puudumist

[Lemet]

Eesti Rkspress kirjutab...
Eero Epner
Erik Moora
Toimetas: Urmas Jaagant

Kaitseminister Hanno Pevkur on kõige usaldatum minister meie valitsuses. Eesti Ekspress vestles mitme kuu jooksul kümnete inimestega. Avaliku usaldusprotsendi tagant avaneb hoopis vastuolulisem poliitik – osale initsiatiivitu kohatäitja, teistele koostööaldis professionaal. Kas rolli, mida Pevkurilt oodatakse, on üldse võimalik kaasaegses Lääne demokraatias täita?

Neljapäeval, 16. jaanuaril kogunes valitsuse julgeolekukabinet Toompeal salajases keldris. Mõned päevad hiljem teisipäeval istusid ühes teises keldris Tallinna kesklinnas mitmed meie kaitsevaldkonna võtmeinimesed. Seal oli kaitseväe juhtkond. Mitu kaitseministeeriumi inimest. Kuid mitte kaitseminister Hanno Pevkur, kes kohtus samal ajal USA suursaadikuga. Keldrist maa peale tõustes kuulsid kohalviibinud, et peaminister Kristen Michal on raadiosaates lubanud tõsta Eesti kaitsekulutused viie protsendini. „See oli suur üllatus,“ ütleb üks väga kõrge ametnik. Kummaski keldris ei olnud sellest räägitud.

Veelgi enam: siiani oli Michal olnud kaitsekulude veel kiirema tõusu osas skeptiline. „Olen alates ametisse astumisest öelnud, et lähiajal tuleb juurde panustada. Ainuke küsimus on olnud, kas suudame seda raha nii kiiresti arukalt ja mitte üle makstes kasutada, kas vajalik jõuab kohale,“ ütleb peaminister. Kuid eelmiste päevade jooksul olid nii leedukad kui lätlased hakanud Donald Trumpi tuules rääkima viiest protsendist. Eesti on olnud kaitsekulude valdkonnas liider. Michal ei tahtnud maha jääda.

Michal informeeris eelnevalt Hanno Pevkurit ning ka Reformierakonna fraktsiooni, täpsustamata, millal kavatseb avalikkusele teatada. Pevkur oli poolteist kuud varem avalikult öelnud, et Eestile piisaks maksimaalselt neljast protsendist ning sel juhul ei jõuaks sõda siia mitte kunagi. Umbes aasta tagasi ütles Pevkur, et „kusagile tuleb mõistlik piir tõmmata“ ning viitas õpetajate palkadele, mis samuti vajavad kulutusi. Ka valdkonna sees ei ole keegi kuulnud Pevkurit tihti kõnelemas viiest protsendist.

Nüüdki andis Pevkur peaministrile „mahunumbrid kaitsest“. Ent otsuse seada eesmärk kaitsekulutuste tõstmiseks viie protsendi peale tegi peaminister. Seda ilma, et ta oleks kellegi teisega peale oma lähima meeskonna pikemat nõu pidanud. Kaitsevaldkond on tähtis: siin tahab praegu igaüks initsiatiivi hoida.

Aeglustus

Initsiatiivi hoidmine, algatuste näitamine, strateegiate väljatöötamine on see, mida kaitsevaldkond ootab praegusel äreval ajal teiste seas ka kaitseminister Hanno Pevkurilt. Ja praegusel ajastul küsitakse neid tavapärasest palju nõudlikumalt.

Kui aga küsida, millised on olnud kaitseminister Hanno Pevkuri suured strateegilised algatused, jäädakse vastused võlgu. Pevkur ise nimetab bürokraatia vähendamist, regionaalset koostööd ja „veel palju muud“, ka kaitsetööstuse arendamist, mis on olnud aastaid erinevates koalitsioonilepingutes. Kaitseministeeriumi uue kantsleri Kaimo Kuuse sõnul ei olnud ministeeriumis samas siiani kaitsetööstusega piisavalt aktiivselt ja süsteemselt tegeletud. „Selle asemel eelistati osta kaupa mujalt,“ ütleb ta. Nüüd on tema sõnul ministeeriumis kavas ka olulised ümberkorraldused kaitsetööstuse arendamiseks.

Et asjad kaitsetööstuse arendamisel viimastel kuudel tegelikult liiguvad, siin nähakse mõne sõnul aga hoopis Kristen Michali taganttõukamist. Kui eelmisel sügisel selgus, et Eesti kaitsetööstuse arendamise tegevused lonkavad kahte jalga, loodi peaministri algatusel ning tema büroo, Kaitsetööstuse Liidu ja ministeeriumi ametnike koostöös konkreetsete kuupäevadega tegevuste nimekiri, et ebamäärasus lõppeks. Alles siis hakkasid asjad liikuma. Teiselt poolt kirjeldab kantsler Kuusk, kuidas Hanno Pevkur pidevalt erinevaid ministeeriumi ja valitsemisala struktuuriüksusi utsitab, tähtaegu varasemaks nihutab ning ootab kiiremini tulemusi ja tegusid.

Eri allikate sõnul tulid aga pea kõik viimaste aastate suured kaitsealased strateegilised algatused endise kantsleri Kusti Salmi, kaitseväe juhtkonna ning kaitseministeeriumi ametkonna taganttõukamisel. Täna sääraseid algatusi enam ei nähta. Enamgi veel.

„Valitseb täielik kaos,“ ütleb üks väga kõrge riigiametnik. Tema sõnul kaitseministeeriumis ideed ei liigu, olulisi otsuseid ei langetata. Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu Eesti kaitsevõime nõrgenemas, kaotatud on initsiatiiv ja juhtroll Ukraina abistamisel.

„See, mis toimub, on masendav ja kohutav,“ lausub üks Eesti välissuhtluse olulisi inimesi. „Minister peaks tegema otsuseid, tagama süsteemile stabiilsuse, kaitsma algatusi eliidi ja avalikkuse ees ning panustama. Hanno Pevkur ei tee neist ühtegi.“

Hanno Pevkur vaidleb kriitikutele vastu. „Meie kaitse-eelarve suureneb sadade miljonite võrra. Soetame võimeid, mida pole kunagi varem olnud. Teeme täiesti uuel tasemel koolitusi kaitseväes, ehitame uusi rajatisi ja nii edasi. Lisaks innustame teisi riike rohkem panustama,“ ütleb ta. „Kuidas saab rääkida Eesti kaitsevõime nõrgenemisest?“

Usk

Hinnangud Hanno Pevkurile on vastuolulised. Need sõltuvad suuresti sellest, kui tõenäoliseks peavad inimesed sõja jõudmist siia. Kusti Salm, Martin Herem ja Veiko-Vello Palm olid kogu aeg veendunud, et sõda Ukrainas ja üpris varsti ka NATOs on ukse ees, kuid üleliia tõsiselt neid ei võetud.

„Nad olid valdkonna ametnike seas ketserid,“ lausub kaitseministeeriumi endine asekantsler Meelis Oidsalu. Riigisekretär Taimar Peterkop olevat nende hoiatusi nimetanud pelgalt sõjahirmu tõstmiseks, et saada muude valdkondade arvelt lisaressurssi. „Tema nägemust toetasid siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna ja Mikk Marrani juhitud välisluure. Mingil tasandil oli see sama ränk süüdistus kui süüdistus riigireetmises,“ lausub Oidsalu.

Kuu aega pärast Ukraina täiemahulise sõja algust juurutas Salm kaitseministeeriumis loosungi „24. veebruar 2024“. Kõik teadsid, et see pole konkreetne hinnang, mil sõda võib Eestis alata, ega ka loosung, vaid pigem „mental note“, mis pidi valitsemisalas suunama keskendumise vahetule ohule. Mida on tehtud õigesti, mida õpetab Ukraina sõda tähele panema, ja millega peab kohe tegelema, kui teaksime, et meil on paari aasta pärast sõda. Ka avalikkuse ees ei ole Salm varjanud, et tema arvates pole sõda pelgalt ebamäärane „oht“, vaid reaalsus ning ühiskond peab mobiliseeruma.

Detsembri keskel annab Hanno Pevkur intervjuu Vilja Kiislerile. Ta lausub kaamerasse, et Kusti Salm oma sõjahirmutusega „blufib“. Tema toetub samas professionaalidele, kelle arvates olukord pole sugugi nii hull. Kui ma samal hilisõhtul ühel pimedal Pelgulinna tänavanurgal Salmi numbri valin ja tema käest küsin, kas ta siis blufib, ei taha Salm mitte midagi öelda ja paneb toru ära. Ühe kõrge riigiametniku sõnul oli Salm veel 2024. aasta augustis veendunud, et luureteenistused pisendavad meelega ohtu ja välisluureametist tuleks seetõttu konkreetseid inimesi vallandada.

21 aastat välisluures töötanud praeguse kaitseministeeriumi kantsleri Kaimo Kuuse sõnul on see üks suuremaid vigu, mida luureinfo tarbija teha saab, kui hakkab „tellima“ ohuhinnangut. „Selle tagajärjeks on tegutsemine valedel eeldustel,“ lausub Kuusk. „Sellega kaasneb tõsiseltvõetavuse kadumine välispartnerite silmis ja usalduse taastamine on väga pikk protsess.“

Teiste sõnul pole sõjaoht vahetu ning ühiskonda ei tohi üleliia hirmutada. See halvab. Mitmed investeeringud on jäänud siia tulemata, inimesed ostavad välismaale kinnisvara, on minemakolinuid, pessimistlik surutunne ei luba normaalselt elada ja töötada.

President Alar Karise sõnum „me räägime sõjast liiga palju“ riimub hästi Taimar Peterkopi mõttega, kes ütles ühel hetkel kaitseväe juhatajale Andrus Merilole, et kõlama võiks jääda sõnum: kui teeme piisavalt, on sõda välditav. Ta toetus eelmisel suvel tehtud riigikantselei uuringule, kus ⅔ inimestest olid öelnud, et pidev sõjast rääkimine tekitab neis ärevust juurde.

„Võimalikust kallaletungist ei saa rääkida kindlas kõneviisis,“ lausub riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. „Vene agressioon NATO vastu on igal juhul välditav.“ Ta juhib tähelepanu ohust rääkimise toonile: „On õhkõrn piir, mis mõnele on tajutav ja mõnele mitte.“ Ohust tuleb rääkida realistlikult, ent viisil, et see ei halvaks ühiskonda, rõhutab Stoicescu. „Pole tähtis üksnes see, mida räägime, vaid kuidas räägime“.

Hanno Pevkur ongi avalikkuses hoidnud rahustavat tonaalsust, võtab pingeid maha. Kaitsevaldkonnas ei pruugita ehk mõista alati avaliku suhtluse tegelikku väärtust, kuid ometi võib see osutuda pea sama oluliseks kui uus rakett. Säärases suhtluses on Pevkur osutunud ühiskonna hinnangul suurepäraseks: ta on küsitlustes pidevalt valitsuse kõige usaldatum minister. Võita kaitseministrina publiku usaldus pole mitte ainult silmatorkav, vaid ka väga oluline.

Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, viitab ta olukorra liigsele hägususele, et selgeid kuupäevi ja tõenäosusi öelda. „Oma hinges olen arvestanud, et peame olema valmis kaitsma Eestit ka täna. Kuid olen veendunud, et sõda on välditav,“ ütleb ta. „Ja kui ei õnnestu vältida, siis on sõda võidetav.“ Need, kes usuvad sõja vältimatust või seda, et oleme teinud võitmiseks liiga vähe, rahva usaldust aga ei jaga. See veab hinnangud Eesti kaitsepoliitikale ning ka ministrile teravalt kahte lehte.

Hea minister

Pevkur on väga tark, ütlevad mitmed. Ülimalt viisakas ja mitte pealiskaudselt, vaid siiralt. Oskab veenvalt rääkida. Valdab kõige väiksemaidki detaile. Meie intervjuu lõpetuseks suudab ta pikalt rääkida uutest nanodroonidest, mis võib olla sõja tulevik.

„Tema abstraheerimisvõime on fenomenaalne, ma pole midagi sellist näinud,“ lausub pikalt kõrgetes riigiametites olnud inimene. „Pevkur suudab kiiresti omandada keerulise teksti, sellest aru saada ja selgitada seejärel rahvale arusaadaval moel.“ Süda on õige koha peal. Äärmiselt professionaalne: kohtumised on hästi ette valmistatud.

„Ta saab aru, kuidas riik toimib,“ ütleb muidu kriitiline inimene. Teab, kuidas toimuvad protsessid. Kes on kes. Kust küsida. Ka tema välisvõrgustik on ulatuslik ning kohtumised kolleegidega väljapeetud. „Enamik tööst käibki mitte laua taga, vaid koridorides,“ ütleb Hanno Pevkur ise. Ramsteini kohtumistel on tal sääraseid kiireid kohtumisi „kümneid“, kus Eesti huvide eest seista. „Olen üks pikemalt ametis olnud kaitseministreid NATO laua taga, mis annab eeliseid suhtluses partneritega ja tekitab usaldust meie poliitilise stabiilsuse suhtes,“ ütleb Pevkur.

Kui alluvad kaitseväes või kaitseministeeriumis on tulnud välja ideedega, ei ole Pevkur neile peaaegu kunagi vastu sõdinud, vaid heaks kiitnud ja kaasa aidanud. „Ta ei kirjuta midagi ette,“ lausub üks. Laseb alluvatel vastu vaielda, kuulab argumente. Samuti ei kirjuta enda nimele: kui tema pole idee autor (minister ei saagi olla kõigi ideede autor), siis ei väida vastupidist.

Korruptsioon ei tuleks tema puhul kõne allagi, öeldakse. Vastupidi: Kusti Salm korraldas mõne arvates valdkonnas ümber kontrollifunktsioone, mis olevat kaasa toonud nende nõrgenemise. Kaimo Kuuse sõnul sisekontrolli ministeeriumis pole, julgeolek on alamehitatud ning audiitorite read on harvendatud allapoole kriitilist vajadust. „Näiteks kaitseressursside ametis olnud auditi osakond tõsteti ministeeriumisse ja siis koondati,“ ütleb Kuusk.
Hankeid toimub aga miljardite eurode ulatuses. Pevkur on andnud nüüd suunise kontrolli tugevdada. Allikate sõnul on juba ilmnenud ka „teatud kahtlused“ mõnede moonahangetega ning need „pole üksnes hüpoteetilised“.

Pevkur suudab koostööd teha ka rivaalidega. Pea kümme aastat kestnud võimuvõitlus Kristen Michaliga Reformierakonna juhi ja peaministri koha pärast ei ole tal takistanud olemast Michali valitsuse minister. Surub ego alla, teeb suure mängu nimel koostööd.

„Ta tajub oma rolli ja selle piire väga hästi,“ ütleb Pevkuri kutsel kantsleriks asunud Kaimo Kuusk. Kui on tulnud arutluse alla kaitse jaoks raha eraldamine, siis võtab arvesse kogu ühiskonna huve ja proovib arvestada ka Narva toasooja hinnaga. Hanno Pevkur on hea inimene ja hea minister.

Halb minister
„Ta on suur feikija,“ lausub üks Pevkuriga pikalt koostööd teinud inimene. Detailide tundmisega varjab strateegilise visiooni puudumist. On loonud endast meedias kuvandi kui asjatundjast, sest oskab isegi raketitüüpi ära tunda, aga strateegilisem vaade taktikalise kõrval on täiesti puudu. „Isegi kaitseministeeriumi osakonnajuhatajal on suurem vaade asjadele kui temal,“ lausub teine.

Esineb usinalt meedias. Umbes kahe aasta jooksul on kaitseministeerium välja lasknud üle 300 pressiteate ehk iga kahe ja poole päeva tagant uus teade, kuid ministri sisuline töö – strateegiad, algatused, initsiatiivid, ideed – on tegemata. Pevkuri sõnul on tegelikult uusi algatusi, kus Eesti on rahvusvahelisel tasemel liider. Ta nimetab Vene külmutatud varade ja nende intresside kasutamist Ukraina abistamisel ning IT-koalitsiooni loomist ja vedamist Ukraina toetuseks – kuid mõlemaga alustati juba üle-eelmisel aastal.

Väldib teisi poliitikuid, üks-ühele kohtumisi teiste ministritega teeb harvemini kui oodatakse, asju läbi ei suru. (Pevkuri sõnul on see valeväide, ta ei väldi kedagi ja kõigi ministritega on tema sõnul hea koostöö.) Riigikantseleis koostatava valmisolekuseadusega seoses ei kohtunud kordagi Kaja Kallasega, kuigi seadusega oldi valdkonnas rahulolematud.

„Siiani on otsuste tegemisel ja narratiivi juhtimisel kaitseväel ja ministril olnud suur roll,“ ütleb üks asjaga kursis olnud inimene. Uue seadusega viiakse see aga riigikantseleisse, kus kriitikute arvates võetakse arvesse „liiga palju aspekte“, sõnum hägustub, protsessid aeglustuvad.

Ent mõnedel andmetel tegigi Pevkur teistele ministritele ettepaneku korrigeerida teisi seadusi – siis poleks valmisolekuseadust vajagi. Ettepanek ei läinud läbi, kuid ei saa öelda, nagu poleks Pevkur sõdinud.

Kogu pinge seaduse ümber lõppes alles mõned nädalad tagasi käiguga, mida mõned nimetavad Michali „geniaalsuseks“: peaminister andis korralduse seadus lõpuni viia Pevkurile endale – kui ei meeldi, tuleb ise korda teha. Pevkur, kes on öelnud ka avalikult, et valmisolekuseadust ei peaks looma, oli peaministri ettepanekuga nõus – saab oma käe järgi ümber teha.

Asjad ongi hakanud liikuma. Hiljuti lükati Pevkuri algatusel muudest kohustustest puhtaks terve esmaspäev, erinevad julgeolekuvaldkondade otsustajad kohtusid, arutasid ja vaidlesid päev otsa. Tänaseks on kaua vindunud kompromissid peaaegu leitud, märtsis peaks seadus olema valitsuses.

Välissuhtluses on Pevkuril tõesti häid kontakte. Valitsuse istungitel meeldib talle nimesid puistata ja sealjuures kutsuda teisi kaitseministreid eesnimepidi. Aga need tutvused „ei ole konverteerunud millekski“. Mitu allikat kirjeldavad tunniajalist kohtumist USA endise kaitseministri Lloyd Austiniga, mis „visati maha“. Valitsuses lubas Pevkur, et räägib Austiniga – keda Pevkur nimetas järjekindlalt Lloydiks ja kellega enda sõnul „saab ja saan väga hästi läbi“ – HIMARSi laskemoona ja ATACMSi rakettide tarnete kiirendamisest, kuid Austin ütles sellele kohe ei. Ülejäänud ajast rääkis Pevkur peamiselt rindeuudiseid Ukrainast ning küsis siis Eestile mõningaid pisiasju – üht inimest struktuuridesse, USA üksuse suurendamist ja jätkamist Eestis. Kõik. Strateegilise vaate jättis ta meie olulisima liitlasega kõneledes täiesti puutumata.

Ukrainast lubas Pevkur meie sõjaväeluurajatele tuua venelaste Orlani drooni. Tal on Ukrainas enda sõnul hea pidamine. Koha peal käies on laulnud ukrainakeelset laulu, mis aitas tal siinses tele-show’s finaali jõuda. „See oli nagu suvetuur,“ ütleb üks inimene. Pevkur kohtus Ukraina sõjaväeluure juhi Kõrõlo Budanoviga. Kohtumise juures viibinud Kaimo Kuusk mäletab, kuidas Budanov vaatas nimekirja ja lubas järjest asju ning droonini jõudes küsis siis, kui palju ministri masinal pagasiruumi on. „Piisavalt,“ ütles Pevkur.
Droon antigi, aga kui see musta prügikotti pakituna siia jõudis, oli see kriitikute sõnul ainult tühi plastmassist kest. Kuuse sõnul saadeti aga elektroonika hiljem järgi. Lisaks tulid ka paljud teised asjad Budanovile antud nimekirjast.

Väga palju olevat Pevkuriga mikromanageerimist. Ühe kohtumise pooletunnisel eelbriifil suutis kulutada suure osa ajast küsimuse peale, kus asuvad kõnepult ja lipud. Jaanuari alguses korraldas ministeeriumis pressikonverentsi, kus osales ainult ise ning rääkis muu hulgas järelhaagiste jõudmisest Eestisse.

Kirjutab tihti ise oma pressiteateid, vaatab üle komad. Raskeid, keerulisi ja vastuolulisi teemasid pigem väldib, sest tahab populaarne olla. Tõsi, Nursipalu teemadel käis ise kohal, kuulas kohalike pahameelt, vastas neile, kuigi oleks võinud saata ka mõne ametniku.

„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas,“ kõneleb üks inimene. „Ei,“ vaidleb üks aastakümneid valdkonnas töötanu vastu, „meil on väga suur jama juba praegu.“ Alates kaitseväe juhataja valimise protsessist on usaldus Pevkuri vastu kõvasti murenenud. „Kurat, ma läheksin talle kätega kallale,“ lausub kaitseväele palju andnud inimene.

Küsimused, mida valdkonna inimesed esile tõstavad, on laiemad. „Ta on klassikaline broiler,“ lausub üks temaga kümmekond aastat tagasi tihedalt koos töötanud inimene. „Siiralt kena ja sugugi mitte rumal, aga sügavusest jääb puudu. Kuid see pole Eesti poliitikas sugugi ainult tema probleem.“

„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni. Hanno Pevkur on hea inimene ja oleks mõnel teisel ajal ehk korralik kaitseminister. Aga meie ajad on teised.

„Oleme kaotamas seda, mis meil on,“ ütleb üks inimene. Lähikuudel ei juhtu midagi, aga „oht on selles, et magame maha olulised võimaluseaknad ja need maksavad meile varsti kätte“. Sest ideid on ju süsteemis endiselt, aga „kuidas need ellu viia, kui pole poliitilist toetust ja keegi ei vii neid Euroopasse – see on väga keeruline“.

Pevkuri sõnul on nõnda väitja halvasti informeeritud sellest, mis Euroopas toimub. „Eesti kaitsevaldkond on Euroopas üks kiiremini arenevaid valdkondi ja see on üldteada,“ lausub ta. Lähikuudel kinnitatakse tema sõnul ka kaitseministeeriumi nelja aasta arengukava, millel hakkab baseeruma meie kaitsevõime arendamine.

Passiivsus
2023. aasta oktoobris vedas Hiina firmale kuuluv laev oma ankrut nii kaua mööda Läänemere põhja, kuni see rebis pooleks Eesti ja Soome vahelise gaasitoru. Pea poolteist aastat hiljem rebis teine laev oma ankruga puruks Estlink 2 elektrikaabli. Vahepealsel ajal korrastati riigikantselei eestvõttel erinevate ministeeriumide „olukorrateadlikkust“, kuid kaitseministeeriumis olevat olnud vaikus.

Endise justiitsministrina oleks Pevkur saanud hakata kärmelt seadusi korrigeerima, täpsustama reegleid, mille alusel Eesti merevägi sekkub, kuid seda tehakse alles nüüd, pärast Estlink 2 lõhkumist ja soomlaste otsustavat käitumist. „Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“ küsib üks inimene – selle artikli intervjuudele omaselt emotsionaalselt. Riigikaitsekomisjon proovis teemat kohe esimesel korral tõstatada, kuid Pevkur „pisendas juhtunut räigelt“ ning ei leidnud, et midagi erilist peaks üleüldse ette võtma.

Merevägi ei ole juurde saanud olulisi võimekusi. Kaimo Kuusk, kes on kantsler olnud üpris lühikest aega ja sellestki osa on kulunud valdkonda sisseõppimisele – ta on töötanud välisluures ja diplomaadina –, väidab, et parandada on jõutud infovahetuse kiirust. Laevastiku tugevdamine jäi tema sõnul suuresti varem valitsenud usu taha, et me valmistume pea täiesti ainult maismaasõjaks.

Martin Heremi vaidlused endise mereväe ülema Jüri Saskaga mereväe tuleviku üle olid mitmete sõnul väga tulised. Herem ei pannud mereväe vajadusi kaitseväe juhataja prioriteetide tippu. Ka Kaimo Kuusk ei taha tagantjärele tark olla. Kui oleks ostetud uusi laevu, siis „oleks jällegi muud asjad tegemata jäänud“.

Ent nii Kuusk kui Pevkur vaidlevad vastu sellele, nagu poleks midagi tehtud. Vastupidi. „Laevad on valmis kiiremini reageerima, loodud on koostööpunktid siseministeeriumiga, luureasutused on oma kogumist suunanud, koostöö Soomega on tugevnenud,“ loetleb Kuusk. Ka Pevkur tõstab esile arenguid luuretegevuses, kuid kuna tegemist on saladusega, ei saa ta lähemalt kommenteerida.

Meelis Oidsalu sõnul on Pevkuri probleem ministrina see, et ta kehastub avalikus suhtluses professionaaliks, mitte ei jää ministriks. „Ta läks detailselt ajakirjanikele selgitama, kuidas käib mereseire ja miks rahvusvaheline mereõigus ei luba sekkuda,“ ütleb Oidsalu.

Tema sõnul nõuab professionaali etendamine pidevalt uute infokildude saamist tõelistelt professionaalidelt, tal tekib infosõltuvus neist, keda kontrollima peaks, ning ta ei suuda enam kriitiliselt hinnata talle söödetavate väidete kehtivust laiemas plaanis. Balticconnectori puhul viis see mereväe õigustamise, tsiviilkontrolli nõrgenemise ning vajalike sammude kärbumiseni.

Säärasena on Pevkur mitmete inimeste sõnul tüüpiline kaasaegne minister: kriisidele reageerimisel käbe ja toimekas ning mingi määrani ka tõhus. Meenutatakse Pevkuri rolli siseministrina näiteks Eston Kohveri vabastamisel, kus ta oli üldiselt väga kriitiliste inimeste sõnul „täiesti omal kohal“. Ent kahe kriisi vahelisel ajal, meedia vaatest igaval platool, mil tuleks protsesse kas alustada või neid mingi selge otsusega lõpetada, seisab paigal. „Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“

Pärast Vilja Kiislerile antud intervjuud saadab kõrge riigiametnik sõnumi: „Ta võitleb endiselt tuuleveskitega.“ Selleks tuuleveskiks on Kusti Salm. Vastuoluline isik, kes juba kaitseväes aega teenides oli vilistanud teiste huvidele ning teinud isepäiselt asju, isegi kui karistada said kõik. Tema tõus kantsleriks oli üpris kiire, ta koostas asekantsleritest endale uue meeskonna (õigemini naiskonna) ning karismaatilise inimesena suutis aparaadi tööle panna enda väärtuste rütmis.

Nende väärtuste seas oli kriitikute sõnul kõigi teiste riigiasutuste pidamine lollideks, kaevikusse kaevumine ning vastandumine teistele. Salm lasi ministeeriumist lahti kümmekond, veel paljud lahkusid, suhted rebenesid. On siiski neid, kelle sõnul oli selle põhjuseks nõudlikkus ning töökultuuri muutumine kaasaegsemaks.

Eelmise aasta suvel viskas Salm sealt kaevikust granaadi riigijuhtimise kaptenisillale ja teatas oma lahkumisest. Nii mitmedki on väga kriitilised. „Meie peame ju sama laevaga edasi sõitma,“ ütleb nördinult kõrge riigiametnik, kes Salmiga palju koostööd teinud. Teiselt poolt on raske ülehinnata Salmi jälge Eesti viimaste aastate riigikaitses.

Alles kümmekond aastat tagasi mahtus kogu Eesti kaitseväe tankitõrjemoon sõiduauto pagasnikusse. Mõnel relvatüübil oli laskemoona vähem kui relvi endid. Lahinguvõimelisi üksusi oli null. Ja nii edasi. Mitmete inimeste ühise pingutuse tulemusel oleme täna hoopis teises kohas, kuid sõda Ukrainas esitas uued väljakutsed.

Mitmete allikate sõnul kujunes teatud rollijaotus juba Kalle Laaneti ministriksoleku ajal. Laanet – nagu väga paljud ministrid – ei paistnud silma erilise ideederikkusega. Tema mõte oli ühendada laevastikud, kuid jämeda otsa andis ta Kusti Salmi ning Martin Heremi kätte. Endale jättis Laanet aga valitsuses „klattimise“ ning teiste poliitikutega maadlemise – mis paljude sõnul võikski poliitilise ametikoha ülesanne olla.

Hanno Pevkuri tulekuga ei juhtunud esialgu midagi dramaatilist. Salm ja Herem hoidsid initsiatiivi, neid toetas juba Salmi moodustatud kõrgemate ametnike rinne ministeeriumis ja loendamatud kaitseväelased kaitsejõududes. Pevkur ei töötanud ka kriitikute sõnul vastu, jagas asja, tundis paljusid ning aitas algatustele kaasa. „Algus oli väga hea,“ ütleb üks muidu mõru allikas.

Seda isegi siis, kui tehti asju tavapärasest erinevalt. Juba 2021. aasta detsembris (enne teisi Baltimaid) langetati otsus anda Ukrainale relvaabi. Javelini tankitõrjerakettide edasisaatmiseks andis USA loa enneolematu seitsme päevaga, suurtükkide saamiseks tuli aga astuda Saksamaale ja Soomele varba peale, avaldada neile diplomaatilist survet, kuni load saadi.

Kui toona Salmi käest selle kõige kohta küsisin, kummardus ta ettepoole, viskas mõned pähklid suhu ja ütles ükskõikselt: „Tegime, mida oli vaja teha.“

Kõigega oli väga kiire: kui langetati mingi otsus, siis juba hiljemalt 48 tunni pärast anti relvad ukrainlastele Poolas üle. „See oli võimalik ainult reegleid painutades, suuliste korralduste ja isikliku vastutusega,“ ütleb üks abi andmisele väga lähedal seisnud inimene.

Tehti asju, mida tavaliselt ei tehta. Aga juriidiliselt hoiti allikate sõnul ranget joont, Ukrainasse jõudes olid kõigil annetustel korrektsed dokumendid. Ministrist mööda ei mindud, lõplikud otsused tehti tema juures koosolekul ning annetusotsused jõudsid alates Pevkuri ametiaja algusest isegi valitsusse, kuigi seadus seda ei nõua.

Kontakte otsiti üle kogu maailma. „Me tegime nüüd äri nendega, kellega ei tohiks,“ ütleb sama inimene. Kahtlased relvaärikad, tumedad tüübid, kellega äri tegemiseks lendasid mõned meie omad Araabiasse, panid kinni hotellitoa ja tegid seal oma diilid, et saada Ukrainasse uusi relvi. Ühel hetkel lõpetati sisejulgeolekus töötavate kolleegide poole pöördumine, et nad müüjate kohta taustauuringuid teeksid, sest hakati väidetavalt uurima hoopis pöördujaid. „Eesti on tegutsenud Ukraina abistamisel nagu röövlijõuk,“ ütleb üks abi otsustamise juures olnuid silmanähtava rahuloluga.

Algatusi tuli. Kaitsefond. Üleüldine kaitsekulutuste tõstmine. Relvade hankimine. Balti kaitseliin. Ukraina võidustrateegia. Eesti diviisi loomine. Kaitseväe sõjaaja struktuuri kahekordistamine. Ja nii edasi. Salmi (aga ka Palmi ning Heremi) rolli rõhutavad mitmed. „Tal on olnud üleeuroopaline mõju,“ lausub Meelis Oidsalu. Euroopa Liidu kaitsevõlakirjad ja Euroopa Liidu kaitsefond (Euroopa Liit hakkas esimest korda ühisraha kaitsesse suunama) olid Kusti Salmi ettepanekud.

Kuid Salm polnud ainuke, töötas terve suur masinavärk. Tajuti ajaloolist hetke, ohtu, hirmu. Aga mingid liivaterad hakkasid allikate sõnul hammasrataste vahele pudenema. Keegi ei töötanud vastu, kuid kärsituma natuuriga inimesed oleksid tahtnud näha teatud algatuste kiiremat edasiliikumist.


Hanno Pevkur jäi nende sõnul aeglaseks, ettevaatlikuks. Kui ühel hetkel tõsteti kogu Ukraina abistamine kaitse-eelarve osaks ja selle arvelt tuli plaanitud asju vähem teha, tekkisid uued pinged. „Olime aru saanud, et valitsusliikmete suurte sõnade taga on ka valmidus rohkem panustada,“ märgib üks inimene pettunult ega mäleta, et Pevkur oleks selle sammu vastu eriti sõdinud.

Ühel hetkel lülitati Hanno Pevkur teatud suhtlusliinidest välja. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe inimesed hakkasid suhtlema otse peaministri büroo juhataja Gerrit Mäesaluga (see juhtus juba Laaneti ajal), kes natuurilt meenutab Kusti Salmi. Neid mõlemaid iseloomustatakse inimestena, kellele sobib kriis. Nii saab tegutseda väljaspool erinevaid piire. Suurema eesmärgi nimel tuleb valmis olla konfliktideks, mitte oodata konsensust, ja minna mööda erinevatest bürokraatlikest mehhanismidest. Sõda pole demokraatia pidupäev.


Mäesalu kaudu hakati liigutama mitmesuguseid ideid peaministrini. Selle iseloomustamiseks kasutatakse ka sõnu „rammima“ või „läbi suruma“, suurem plaan jooksis nüüd kaitseministrist mööda. Kalle Laanet sai väidetavalt kahest suurest rahastamisotsusest teada alles valitsuse istungil.

Pevkuriga säärane kõrvalejätmine süvenes. „Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks,“ ütleb üks inimene. Tajuti, et mingitele rahastusotsustele tuleb muidu vastuseis. „Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur,“ lausub ta. „Gerrit on hoidnud üleval meie südametunnistust,“ lisab teine. Kolmas ei vaidle vastu, kui Mäesalu „varikaitseministriks“ nimetada. „Kõigis suuremates asjades on tema käsi sees olnud,“ ütleb ta.

Ühtlasi on mitmete sõnul peaministri büroo juhataja rolliks Hanno Pevkuri „kureerimine“: kaitseministrile antakse ülevalt teatud ülesanded ning Mäesalu valvab nende täitmise üle. „See on ainuke viis, et asjad saaks tehtud,“ ütleb Reformierakonna juhatuse liige.

Eesti Ekspress
MINA JA KÕIK MU SÕBRAD: Kaitseminister Hanno Pevkur on avalikkuse ees laitmatu, maailma suurtega sina peal. Talle on oluline, et see kuvand püsiks. Mõne arvates liiga oluline.
MINA JA KÕIK MU SÕBRAD: Kaitseminister Hanno Pevkur on avalikkuse ees laitmatu, maailma suurtega sina peal. Talle on oluline, et see kuvand püsiks. Mõne arvates liiga oluline.
FOTO: Delfi Meedia
Kuum
03.02.2025, 07:30
„Ta on meie aja kangelane“. Rahva ees säravale Pevkurile heidetakse ette suure plaani puudumist (145)
Kaitseminister Hanno Pevkur on kõige usaldatum minister meie valitsuses. Eesti Ekspress vestles mitme kuu jooksul kümnete inimestega. Avaliku usaldusprotsendi tagant avaneb hoopis vastuolulisem poliitik – osale initsiatiivitu kohatäitja, teistele koostööaldis professionaal. Kas rolli, mida Pevkurilt oodatakse, on üldse võimalik kaasaegses Lääne demokraatias täita?

Eero Epner
Erik Moora
Toimetas: Urmas Jaagant
53 min
Neljapäeval, 16. jaanuaril kogunes valitsuse julgeolekukabinet Toompeal salajases keldris. Mõned päevad hiljem teisipäeval istusid ühes teises keldris Tallinna kesklinnas mitmed meie kaitsevaldkonna võtmeinimesed. Seal oli kaitseväe juhtkond. Mitu kaitseministeeriumi inimest. Kuid mitte kaitseminister Hanno Pevkur, kes kohtus samal ajal USA suursaadikuga.


Keldrist maa peale tõustes kuulsid kohalviibinud, et peaminister Kristen Michal on raadiosaates lubanud tõsta Eesti kaitsekulutused viie protsendini. „See oli suur üllatus,“ ütleb üks väga kõrge ametnik. Kummaski keldris ei olnud sellest räägitud.

Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu meie kaitsevõime nõrgenemas.

Veelgi enam: siiani oli Michal olnud kaitsekulude veel kiirema tõusu osas skeptiline. „Olen alates ametisse astumisest öelnud, et lähiajal tuleb juurde panustada. Ainuke küsimus on olnud, kas suudame seda raha nii kiiresti arukalt ja mitte üle makstes kasutada, kas vajalik jõuab kohale,“ ütleb peaminister. Kuid eelmiste päevade jooksul olid nii leedukad kui lätlased hakanud Donald Trumpi tuules rääkima viiest protsendist. Eesti on olnud kaitsekulude valdkonnas liider. Michal ei tahtnud maha jääda.

Michal informeeris eelnevalt Hanno Pevkurit ning ka Reformierakonna fraktsiooni, täpsustamata, millal kavatseb avalikkusele teatada. Pevkur oli poolteist kuud varem avalikult öelnud, et Eestile piisaks maksimaalselt neljast protsendist ning sel juhul ei jõuaks sõda siia mitte kunagi. Umbes aasta tagasi ütles Pevkur, et „kusagile tuleb mõistlik piir tõmmata“ ning viitas õpetajate palkadele, mis samuti vajavad kulutusi. Ka valdkonna sees ei ole keegi kuulnud Pevkurit tihti kõnelemas viiest protsendist.

Nüüdki andis Pevkur peaministrile „mahunumbrid kaitsest“. Ent otsuse seada eesmärk kaitsekulutuste tõstmiseks viie protsendi peale tegi peaminister. Seda ilma, et ta oleks kellegi teisega peale oma lähima meeskonna pikemat nõu pidanud. Kaitsevaldkond on tähtis: siin tahab praegu igaüks initsiatiivi hoida.


Aeglustus
Initsiatiivi hoidmine, algatuste näitamine, strateegiate väljatöötamine on see, mida kaitsevaldkond ootab praegusel äreval ajal teiste seas ka kaitseminister Hanno Pevkurilt. Ja praegusel ajastul küsitakse neid tavapärasest palju nõudlikumalt.

Kui aga küsida, millised on olnud kaitseminister Hanno Pevkuri suured strateegilised algatused, jäädakse vastused võlgu. Pevkur ise nimetab bürokraatia vähendamist, regionaalset koostööd ja „veel palju muud“, ka kaitsetööstuse arendamist, mis on olnud aastaid erinevates koalitsioonilepingutes. Kaitseministeeriumi uue kantsleri Kaimo Kuuse sõnul ei olnud ministeeriumis samas siiani kaitsetööstusega piisavalt aktiivselt ja süsteemselt tegeletud. „Selle asemel eelistati osta kaupa mujalt,“ ütleb ta. Nüüd on tema sõnul ministeeriumis kavas ka olulised ümberkorraldused kaitsetööstuse arendamiseks.


KORD MAJJA: Kaimo Kuusk ei varja, et kui Pevkur ta Kusti Salmi asemele kantsleriks kutsus, sai üheks ülesandeks „taastada hea tööõhkkond“.
KORD MAJJA: Kaimo Kuusk ei varja, et kui Pevkur ta Kusti Salmi asemele kantsleriks kutsus, sai üheks ülesandeks „taastada hea tööõhkkond“.
FOTO: Ilmar Saabas | Delfi Meedia

Et asjad kaitsetööstuse arendamisel viimastel kuudel tegelikult liiguvad, siin nähakse mõne sõnul aga hoopis Kristen Michali taganttõukamist. Kui eelmisel sügisel selgus, et Eesti kaitsetööstuse arendamise tegevused lonkavad kahte jalga, loodi peaministri algatusel ning tema büroo, Kaitsetööstuse Liidu ja ministeeriumi ametnike koostöös konkreetsete kuupäevadega tegevuste nimekiri, et ebamäärasus lõppeks. Alles siis hakkasid asjad liikuma. Teiselt poolt kirjeldab kantsler Kuusk, kuidas Hanno Pevkur pidevalt erinevaid ministeeriumi ja valitsemisala struktuuriüksusi utsitab, tähtaegu varasemaks nihutab ning ootab kiiremini tulemusi ja tegusid.

Eri allikate sõnul tulid aga pea kõik viimaste aastate suured kaitsealased strateegilised algatused endise kantsleri Kusti Salmi, kaitseväe juhtkonna ning kaitseministeeriumi ametkonna taganttõukamisel. Täna sääraseid algatusi enam ei nähta. Enamgi veel.

„Valitseb täielik kaos,“ ütleb üks väga kõrge riigiametnik. Tema sõnul kaitseministeeriumis ideed ei liigu, olulisi otsuseid ei langetata. Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu Eesti kaitsevõime nõrgenemas, kaotatud on initsiatiiv ja juhtroll Ukraina abistamisel.


„See, mis toimub, on masendav ja kohutav,“ lausub üks Eesti välissuhtluse olulisi inimesi. „Minister peaks tegema otsuseid, tagama süsteemile stabiilsuse, kaitsma algatusi eliidi ja avalikkuse ees ning panustama. Hanno Pevkur ei tee neist ühtegi.“

Hanno Pevkur vaidleb kriitikutele vastu. „Meie kaitse-eelarve suureneb sadade miljonite võrra. Soetame võimeid, mida pole kunagi varem olnud. Teeme täiesti uuel tasemel koolitusi kaitseväes, ehitame uusi rajatisi ja nii edasi. Lisaks innustame teisi riike rohkem panustama,“ ütleb ta. „Kuidas saab rääkida Eesti kaitsevõime nõrgenemisest?“

Usk
Hinnangud Hanno Pevkurile on vastuolulised. Need sõltuvad suuresti sellest, kui tõenäoliseks peavad inimesed sõja jõudmist siia. Kusti Salm, Martin Herem ja Veiko-Vello Palm olid kogu aeg veendunud, et sõda Ukrainas ja üpris varsti ka NATOs on ukse ees, kuid üleliia tõsiselt neid ei võetud.


„Nad olid valdkonna ametnike seas ketserid,“ lausub kaitseministeeriumi endine asekantsler Meelis Oidsalu. Riigisekretär Taimar Peterkop olevat nende hoiatusi nimetanud pelgalt sõjahirmu tõstmiseks, et saada muude valdkondade arvelt lisaressurssi. „Tema nägemust toetasid siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna ja Mikk Marrani juhitud välisluure. Mingil tasandil oli see sama ränk süüdistus kui süüdistus riigireetmises,“ lausub Oidsalu.

MÄNGUST VÄLJA: Veiko-Vello Palm sai enda kaitseväe juhiks mittenimetamisest teada alles siis, kui vastaskandidaat Andrus Merilo talle helistas.
MÄNGUST VÄLJA: Veiko-Vello Palm sai enda kaitseväe juhiks mittenimetamisest teada alles siis, kui vastaskandidaat Andrus Merilo talle helistas.
Kuu aega pärast Ukraina täiemahulise sõja algust juurutas Salm kaitseministeeriumis loosungi „24. veebruar 2024“. Kõik teadsid, et see pole konkreetne hinnang, mil sõda võib Eestis alata, ega ka loosung, vaid pigem „mental note“, mis pidi valitsemisalas suunama keskendumise vahetule ohule. Mida on tehtud õigesti, mida õpetab Ukraina sõda tähele panema, ja millega peab kohe tegelema, kui teaksime, et meil on paari aasta pärast sõda. Ka avalikkuse ees ei ole Salm varjanud, et tema arvates pole sõda pelgalt ebamäärane „oht“, vaid reaalsus ning ühiskond peab mobiliseeruma.

Detsembri keskel annab Hanno Pevkur intervjuu Vilja Kiislerile. Ta lausub kaamerasse, et Kusti Salm oma sõjahirmutusega „blufib“. Tema toetub samas professionaalidele, kelle arvates olukord pole sugugi nii hull. Kui ma samal hilisõhtul ühel pimedal Pelgulinna tänavanurgal Salmi numbri valin ja tema käest küsin, kas ta siis blufib, ei taha Salm mitte midagi öelda ja paneb toru ära. Ühe kõrge riigiametniku sõnul oli Salm veel 2024. aasta augustis veendunud, et luureteenistused pisendavad meelega ohtu ja välisluureametist tuleks seetõttu konkreetseid inimesi vallandada.


Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, siis viitab ta olukorra liigsele hägususele.

21 aastat välisluures töötanud praeguse kaitseministeeriumi kantsleri Kaimo Kuuse sõnul on see üks suuremaid vigu, mida luureinfo tarbija teha saab, kui hakkab „tellima“ ohuhinnangut. „Selle tagajärjeks on tegutsemine valedel eeldustel,“ lausub Kuusk. „Sellega kaasneb tõsiseltvõetavuse kadumine välispartnerite silmis ja usalduse taastamine on väga pikk protsess.“

Teiste sõnul pole sõjaoht vahetu ning ühiskonda ei tohi üleliia hirmutada. See halvab. Mitmed investeeringud on jäänud siia tulemata, inimesed ostavad välismaale kinnisvara, on minemakolinuid, pessimistlik surutunne ei luba normaalselt elada ja töötada.


President Alar Karise sõnum „me räägime sõjast liiga palju“ riimub hästi Taimar Peterkopi mõttega, kes ütles ühel hetkel kaitseväe juhatajale Andrus Merilole, et kõlama võiks jääda sõnum: kui teeme piisavalt, on sõda välditav. Ta toetus eelmisel suvel tehtud riigikantselei uuringule, kus ⅔ inimestest olid öelnud, et pidev sõjast rääkimine tekitab neis ärevust juurde.

„Võimalikust kallaletungist ei saa rääkida kindlas kõneviisis,“ lausub riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. „Vene agressioon NATO vastu on igal juhul välditav.“ Ta juhib tähelepanu ohust rääkimise toonile: „On õhkõrn piir, mis mõnele on tajutav ja mõnele mitte.“ Ohust tuleb rääkida realistlikult, ent viisil, et see ei halvaks ühiskonda, rõhutab Stoicescu. „Pole tähtis üksnes see, mida räägime, vaid kuidas räägime“.

Hanno Pevkur ongi avalikkuses hoidnud rahustavat tonaalsust, võtab pingeid maha. Kaitsevaldkonnas ei pruugita ehk mõista alati avaliku suhtluse tegelikku väärtust, kuid ometi võib see osutuda pea sama oluliseks kui uus rakett. Säärases suhtluses on Pevkur osutunud ühiskonna hinnangul suurepäraseks: ta on küsitlustes pidevalt valitsuse kõige usaldatum minister. Võita kaitseministrina publiku usaldus pole mitte ainult silmatorkav, vaid ka väga oluline.

Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, viitab ta olukorra liigsele hägususele, et selgeid kuupäevi ja tõenäosusi öelda. „Oma hinges olen arvestanud, et peame olema valmis kaitsma Eestit ka täna. Kuid olen veendunud, et sõda on välditav,“ ütleb ta. „Ja kui ei õnnestu vältida, siis on sõda võidetav.“


Need, kes usuvad sõja vältimatust või seda, et oleme teinud võitmiseks liiga vähe, rahva usaldust aga ei jaga. See veab hinnangud Eesti kaitsepoliitikale ning ka ministrile teravalt kahte lehte.

Hea minister
Pevkur on väga tark, ütlevad mitmed. Ülimalt viisakas ja mitte pealiskaudselt, vaid siiralt. Oskab veenvalt rääkida. Valdab kõige väiksemaidki detaile. Meie intervjuu lõpetuseks suudab ta pikalt rääkida uutest nanodroonidest, mis võib olla sõja tulevik.


„Tema abstraheerimisvõime on fenomenaalne, ma pole midagi sellist näinud,“ lausub pikalt kõrgetes riigiametites olnud inimene. „Pevkur suudab kiiresti omandada keerulise teksti, sellest aru saada ja selgitada seejärel rahvale arusaadaval moel.“ Süda on õige koha peal. Äärmiselt professionaalne: kohtumised on hästi ette valmistatud.

„Ta saab aru, kuidas riik toimib,“ ütleb muidu kriitiline inimene. Teab, kuidas toimuvad protsessid. Kes on kes. Kust küsida. Ka tema välisvõrgustik on ulatuslik ning kohtumised kolleegidega väljapeetud. „Enamik tööst käibki mitte laua taga, vaid koridorides,“ ütleb Hanno Pevkur ise. Ramsteini kohtumistel on tal sääraseid kiireid kohtumisi „kümneid“, kus Eesti huvide eest seista. „Olen üks pikemalt ametis olnud kaitseministreid NATO laua taga, mis annab eeliseid suhtluses partneritega ja tekitab usaldust meie poliitilise stabiilsuse suhtes,“ ütleb Pevkur.

Kui alluvad kaitseväes või kaitseministeeriumis on tulnud välja ideedega, ei ole Pevkur neile peaaegu kunagi vastu sõdinud, vaid heaks kiitnud ja kaasa aidanud. „Ta ei kirjuta midagi ette,“ lausub üks. Laseb alluvatel vastu vaielda, kuulab argumente. Samuti ei kirjuta enda nimele: kui tema pole idee autor (minister ei saagi olla kõigi ideede autor), siis ei väida vastupidist.

Korruptsioon ei tuleks tema puhul kõne allagi, öeldakse. Vastupidi: Kusti Salm korraldas mõne arvates valdkonnas ümber kontrollifunktsioone, mis olevat kaasa toonud nende nõrgenemise. Kaimo Kuuse sõnul sisekontrolli ministeeriumis pole, julgeolek on alamehitatud ning audiitorite read on harvendatud allapoole kriitilist vajadust. „Näiteks kaitseressursside ametis olnud auditi osakond tõsteti ministeeriumisse ja siis koondati,“ ütleb Kuusk.


Hankeid toimub aga miljardite eurode ulatuses. Pevkur on andnud nüüd suunise kontrolli tugevdada. Allikate sõnul on juba ilmnenud ka „teatud kahtlused“ mõnede moonahangetega ning need „pole üksnes hüpoteetilised“.

Pevkur suudab koostööd teha ka rivaalidega. Pea kümme aastat kestnud võimuvõitlus Kristen Michaliga Reformierakonna juhi ja peaministri koha pärast ei ole tal takistanud olemast Michali valitsuse minister. Surub ego alla, teeb suure mängu nimel koostööd.


„Ta tajub oma rolli ja selle piire väga hästi,“ ütleb Pevkuri kutsel kantsleriks asunud Kaimo Kuusk. Kui on tulnud arutluse alla kaitse jaoks raha eraldamine, siis võtab arvesse kogu ühiskonna huve ja proovib arvestada ka Narva toasooja hinnaga. Hanno Pevkur on hea inimene ja hea minister.

Halb minister
„Ta on suur feikija,“ lausub üks Pevkuriga pikalt koostööd teinud inimene. Detailide tundmisega varjab strateegilise visiooni puudumist. On loonud endast meedias kuvandi kui asjatundjast, sest oskab isegi raketitüüpi ära tunda, aga strateegilisem vaade taktikalise kõrval on täiesti puudu. „Isegi kaitseministeeriumi osakonnajuhatajal on suurem vaade asjadele kui temal,“ lausub teine.

Esineb usinalt meedias. Umbes kahe aasta jooksul on kaitseministeerium välja lasknud üle 300 pressiteate ehk iga kahe ja poole päeva tagant uus teade, kuid ministri sisuline töö – strateegiad, algatused, initsiatiivid, ideed – on tegemata. Pevkuri sõnul on tegelikult uusi algatusi, kus Eesti on rahvusvahelisel tasemel liider. Ta nimetab Vene külmutatud varade ja nende intresside kasutamist Ukraina abistamisel ning IT-koalitsiooni loomist ja vedamist Ukraina toetuseks – kuid mõlemaga alustati juba üle-eelmisel aastal.

„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas.“


Väldib teisi poliitikuid, üks-ühele kohtumisi teiste ministritega teeb harvemini kui oodatakse, asju läbi ei suru. (Pevkuri sõnul on see valeväide, ta ei väldi kedagi ja kõigi ministritega on tema sõnul hea koostöö.) Riigikantseleis koostatava valmisolekuseadusega seoses ei kohtunud kordagi Kaja Kallasega, kuigi seadusega oldi valdkonnas rahulolematud.

„Siiani on otsuste tegemisel ja narratiivi juhtimisel kaitseväel ja ministril olnud suur roll,“ ütleb üks asjaga kursis olnud inimene. Uue seadusega viiakse see aga riigikantseleisse, kus kriitikute arvates võetakse arvesse „liiga palju aspekte“, sõnum hägustub, protsessid aeglustuvad.

Ent mõnedel andmetel tegigi Pevkur teistele ministritele ettepaneku korrigeerida teisi seadusi – siis poleks valmisolekuseadust vajagi. Ettepanek ei läinud läbi, kuid ei saa öelda, nagu poleks Pevkur sõdinud.


Kogu pinge seaduse ümber lõppes alles mõned nädalad tagasi käiguga, mida mõned nimetavad Michali „geniaalsuseks“: peaminister andis korralduse seadus lõpuni viia Pevkurile endale – kui ei meeldi, tuleb ise korda teha. Pevkur, kes on öelnud ka avalikult, et valmisolekuseadust ei peaks looma, oli peaministri ettepanekuga nõus – saab oma käe järgi ümber teha.

„VISATI MAHA“: Pevkur ja USA kaitseminister Lloyd Austin said kenasti läbi, ometi iseloomustasid mitu allikat nende kohtumist maha visatud ajana – Eesti peamisi soove kuulda ei võetud.
„VISATI MAHA“: Pevkur ja USA kaitseminister Lloyd Austin said kenasti läbi, ometi iseloomustasid mitu allikat nende kohtumist maha visatud ajana – Eesti peamisi soove kuulda ei võetud.
FOTO: Kiur Kaasik | Delfi Meedia
Asjad ongi hakanud liikuma. Hiljuti lükati Pevkuri algatusel muudest kohustustest puhtaks terve esmaspäev, erinevad julgeolekuvaldkondade otsustajad kohtusid, arutasid ja vaidlesid päev otsa. Tänaseks on kaua vindunud kompromissid peaaegu leitud, märtsis peaks seadus olema valitsuses.

Välissuhtluses on Pevkuril tõesti häid kontakte. Valitsuse istungitel meeldib talle nimesid puistata ja sealjuures kutsuda teisi kaitseministreid eesnimepidi. Aga need tutvused „ei ole konverteerunud millekski“. Mitu allikat kirjeldavad tunniajalist kohtumist USA endise kaitseministri Lloyd Austiniga, mis „visati maha“. Valitsuses lubas Pevkur, et räägib Austiniga – keda Pevkur nimetas järjekindlalt Lloydiks ja kellega enda sõnul „saab ja saan väga hästi läbi“ – HIMARSi laskemoona ja ATACMSi rakettide tarnete kiirendamisest, kuid Austin ütles sellele kohe ei. Ülejäänud ajast rääkis Pevkur peamiselt rindeuudiseid Ukrainast ning küsis siis Eestile mõningaid pisiasju – üht inimest struktuuridesse, USA üksuse suurendamist ja jätkamist Eestis. Kõik. Strateegilise vaate jättis ta meie olulisima liitlasega kõneledes täiesti puutumata.

Ukrainast lubas Pevkur meie sõjaväeluurajatele tuua venelaste Orlani drooni. Tal on Ukrainas enda sõnul hea pidamine. Koha peal käies on laulnud ukrainakeelset laulu, mis aitas tal siinses tele-show’s finaali jõuda. „See oli nagu suvetuur,“ ütleb üks inimene.


Pevkur kohtus Ukraina sõjaväeluure juhi Kõrõlo Budanoviga. Kohtumise juures viibinud Kaimo Kuusk mäletab, kuidas Budanov vaatas nimekirja ja lubas järjest asju ning droonini jõudes küsis siis, kui palju ministri masinal pagasiruumi on. „Piisavalt,“ ütles Pevkur.


„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni.

Droon antigi, aga kui see musta prügikotti pakituna siia jõudis, oli see kriitikute sõnul ainult tühi plastmassist kest. Kuuse sõnul saadeti aga elektroonika hiljem järgi. Lisaks tulid ka paljud teised asjad Budanovile antud nimekirjast.

Väga palju olevat Pevkuriga mikromanageerimist. Ühe kohtumise pooletunnisel eelbriifil suutis kulutada suure osa ajast küsimuse peale, kus asuvad kõnepult ja lipud. Jaanuari alguses korraldas ministeeriumis pressikonverentsi, kus osales ainult ise ning rääkis muu hulgas järelhaagiste jõudmisest Eestisse.

Kirjutab tihti ise oma pressiteateid, vaatab üle komad. Raskeid, keerulisi ja vastuolulisi teemasid pigem väldib, sest tahab populaarne olla. Tõsi, Nursipalu teemadel käis ise kohal, kuulas kohalike pahameelt, vastas neile, kuigi oleks võinud saata ka mõne ametniku.

„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas,“ kõneleb üks inimene. „Ei,“ vaidleb üks aastakümneid valdkonnas töötanu vastu, „meil on väga suur jama juba praegu.“ Alates kaitseväe juhataja valimise protsessist on usaldus Pevkuri vastu kõvasti murenenud. „Kurat, ma läheksin talle kätega kallale,“ lausub kaitseväele palju andnud inimene.

Küsimused, mida valdkonna inimesed esile tõstavad, on laiemad. „Ta on klassikaline broiler,“ lausub üks temaga kümmekond aastat tagasi tihedalt koos töötanud inimene. „Siiralt kena ja sugugi mitte rumal, aga sügavusest jääb puudu. Kuid see pole Eesti poliitikas sugugi ainult tema probleem.“


„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni. Hanno Pevkur on hea inimene ja oleks mõnel teisel ajal ehk korralik kaitseminister. Aga meie ajad on teised.

„Oleme kaotamas seda, mis meil on,“ ütleb üks inimene. Lähikuudel ei juhtu midagi, aga „oht on selles, et magame maha olulised võimaluseaknad ja need maksavad meile varsti kätte“. Sest ideid on ju süsteemis endiselt, aga „kuidas need ellu viia, kui pole poliitilist toetust ja keegi ei vii neid Euroopasse – see on väga keeruline“.


Pevkuri sõnul on nõnda väitja halvasti informeeritud sellest, mis Euroopas toimub. „Eesti kaitsevaldkond on Euroopas üks kiiremini arenevaid valdkondi ja see on üldteada,“ lausub ta. Lähikuudel kinnitatakse tema sõnul ka kaitseministeeriumi nelja aasta arengukava, millel hakkab baseeruma meie kaitsevõime arendamine.

Passiivsus
2023. aasta oktoobris vedas Hiina firmale kuuluv laev oma ankrut nii kaua mööda Läänemere põhja, kuni see rebis pooleks Eesti ja Soome vahelise gaasitoru. Pea poolteist aastat hiljem rebis teine laev oma ankruga puruks Estlink 2 elektrikaabli. Vahepealsel ajal korrastati riigikantselei eestvõttel erinevate ministeeriumide „olukorrateadlikkust“, kuid kaitseministeeriumis olevat olnud vaikus.

Endise justiitsministrina oleks Pevkur saanud hakata kärmelt seadusi korrigeerima, täpsustama reegleid, mille alusel Eesti merevägi sekkub, kuid seda tehakse alles nüüd, pärast Estlink 2 lõhkumist ja soomlaste otsustavat käitumist. „Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“ küsib üks inimene – selle artikli intervjuudele omaselt emotsionaalselt. Riigikaitsekomisjon proovis teemat kohe esimesel korral tõstatada, kuid Pevkur „pisendas juhtunut räigelt“ ning ei leidnud, et midagi erilist peaks üleüldse ette võtma.

„Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“


Merevägi ei ole juurde saanud olulisi võimekusi. Kaimo Kuusk, kes on kantsler olnud üpris lühikest aega ja sellestki osa on kulunud valdkonda sisseõppimisele – ta on töötanud välisluures ja diplomaadina –, väidab, et parandada on jõutud infovahetuse kiirust. Laevastiku tugevdamine jäi tema sõnul suuresti varem valitsenud usu taha, et me valmistume pea täiesti ainult maismaasõjaks.

Martin Heremi vaidlused endise mereväe ülema Jüri Saskaga mereväe tuleviku üle olid mitmete sõnul väga tulised. Herem ei pannud mereväe vajadusi kaitseväe juhataja prioriteetide tippu. Ka Kaimo Kuusk ei taha tagantjärele tark olla. Kui oleks ostetud uusi laevu, siis „oleks jällegi muud asjad tegemata jäänud“.

Ent nii Kuusk kui Pevkur vaidlevad vastu sellele, nagu poleks midagi tehtud. Vastupidi. „Laevad on valmis kiiremini reageerima, loodud on koostööpunktid siseministeeriumiga, luureasutused on oma kogumist suunanud, koostöö Soomega on tugevnenud,“ loetleb Kuusk. Ka Pevkur tõstab esile arenguid luuretegevuses, kuid kuna tegemist on saladusega, ei saa ta lähemalt kommenteerida.


Meelis Oidsalu sõnul on Pevkuri probleem ministrina see, et ta kehastub avalikus suhtluses professionaaliks, mitte ei jää ministriks. „Ta läks detailselt ajakirjanikele selgitama, kuidas käib mereseire ja miks rahvusvaheline mereõigus ei luba sekkuda,“ ütleb Oidsalu.

Tema sõnul nõuab professionaali etendamine pidevalt uute infokildude saamist tõelistelt professionaalidelt, tal tekib infosõltuvus neist, keda kontrollima peaks, ning ta ei suuda enam kriitiliselt hinnata talle söödetavate väidete kehtivust laiemas plaanis. Balticconnectori puhul viis see mereväe õigustamise, tsiviilkontrolli nõrgenemise ning vajalike sammude kärbumiseni.

Säärasena on Pevkur mitmete inimeste sõnul tüüpiline kaasaegne minister: kriisidele reageerimisel käbe ja toimekas ning mingi määrani ka tõhus. Meenutatakse Pevkuri rolli siseministrina näiteks Eston Kohveri vabastamisel, kus ta oli üldiselt väga kriitiliste inimeste sõnul „täiesti omal kohal“. Ent kahe kriisi vahelisel ajal, meedia vaatest igaval platool, mil tuleks protsesse kas alustada või neid mingi selge otsusega lõpetada, seisab paigal. „Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“

„Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“


Pärast Vilja Kiislerile antud intervjuud saadab kõrge riigiametnik sõnumi: „Ta võitleb endiselt tuuleveskitega.“ Selleks tuuleveskiks on Kusti Salm. Vastuoluline isik, kes juba kaitseväes aega teenides oli vilistanud teiste huvidele ning teinud isepäiselt asju, isegi kui karistada said kõik. Tema tõus kantsleriks oli üpris kiire, ta koostas asekantsleritest endale uue meeskonna (õigemini naiskonna) ning karismaatilise inimesena suutis aparaadi tööle panna enda väärtuste rütmis.

Nende väärtuste seas oli kriitikute sõnul kõigi teiste riigiasutuste pidamine lollideks, kaevikusse kaevumine ning vastandumine teistele. Salm lasi ministeeriumist lahti kümmekond, veel paljud lahkusid, suhted rebenesid. On siiski neid, kelle sõnul oli selle põhjuseks nõudlikkus ning töökultuuri muutumine kaasaegsemaks.

Eelmise aasta suvel viskas Salm sealt kaevikust granaadi riigijuhtimise kaptenisillale ja teatas oma lahkumisest. Nii mitmedki on väga kriitilised. „Meie peame ju sama laevaga edasi sõitma,“ ütleb nördinult kõrge riigiametnik, kes Salmiga palju koostööd teinud. Teiselt poolt on raske ülehinnata Salmi jälge Eesti viimaste aastate riigikaitses.


Alles kümmekond aastat tagasi mahtus kogu Eesti kaitseväe tankitõrjemoon sõiduauto pagasnikusse. Mõnel relvatüübil oli laskemoona vähem kui relvi endid. Lahinguvõimelisi üksusi oli null. Ja nii edasi. Mitmete inimeste ühise pingutuse tulemusel oleme täna hoopis teises kohas, kuid sõda Ukrainas esitas uued väljakutsed.

Mitmete allikate sõnul kujunes teatud rollijaotus juba Kalle Laaneti ministriksoleku ajal. Laanet – nagu väga paljud ministrid – ei paistnud silma erilise ideederikkusega. Tema mõte oli ühendada laevastikud, kuid jämeda otsa andis ta Kusti Salmi ning Martin Heremi kätte. Endale jättis Laanet aga valitsuses „klattimise“ ning teiste poliitikutega maadlemise – mis paljude sõnul võikski poliitilise ametikoha ülesanne olla.

Hanno Pevkuri tulekuga ei juhtunud esialgu midagi dramaatilist. Salm ja Herem hoidsid initsiatiivi, neid toetas juba Salmi moodustatud kõrgemate ametnike rinne ministeeriumis ja loendamatud kaitseväelased kaitsejõududes. Pevkur ei töötanud ka kriitikute sõnul vastu, jagas asja, tundis paljusid ning aitas algatustele kaasa. „Algus oli väga hea,“ ütleb üks muidu mõru allikas.

Seda isegi siis, kui tehti asju tavapärasest erinevalt. Juba 2021. aasta detsembris (enne teisi Baltimaid) langetati otsus anda Ukrainale relvaabi. Javelini tankitõrjerakettide edasisaatmiseks andis USA loa enneolematu seitsme päevaga, suurtükkide saamiseks tuli aga astuda Saksamaale ja Soomele varba peale, avaldada neile diplomaatilist survet, kuni load saadi.


Kui toona Salmi käest selle kõige kohta küsisin, kummardus ta ettepoole, viskas mõned pähklid suhu ja ütles ükskõikselt: „Tegime, mida oli vaja teha.“

Kõigega oli väga kiire: kui langetati mingi otsus, siis juba hiljemalt 48 tunni pärast anti relvad ukrainlastele Poolas üle. „See oli võimalik ainult reegleid painutades, suuliste korralduste ja isikliku vastutusega,“ ütleb üks abi andmisele väga lähedal seisnud inimene.

Tehti asju, mida tavaliselt ei tehta. Aga juriidiliselt hoiti allikate sõnul ranget joont, Ukrainasse jõudes olid kõigil annetustel korrektsed dokumendid. Ministrist mööda ei mindud, lõplikud otsused tehti tema juures koosolekul ning annetusotsused jõudsid alates Pevkuri ametiaja algusest isegi valitsusse, kuigi seadus seda ei nõua.


„Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks.“

Kontakte otsiti üle kogu maailma. „Me tegime nüüd äri nendega, kellega ei tohiks,“ ütleb sama inimene. Kahtlased relvaärikad, tumedad tüübid, kellega äri tegemiseks lendasid mõned meie omad Araabiasse, panid kinni hotellitoa ja tegid seal oma diilid, et saada Ukrainasse uusi relvi. Ühel hetkel lõpetati sisejulgeolekus töötavate kolleegide poole pöördumine, et nad müüjate kohta taustauuringuid teeksid, sest hakati väidetavalt uurima hoopis pöördujaid. „Eesti on tegutsenud Ukraina abistamisel nagu röövlijõuk,“ ütleb üks abi otsustamise juures olnuid silmanähtava rahuloluga.

Algatusi tuli. Kaitsefond. Üleüldine kaitsekulutuste tõstmine. Relvade hankimine. Balti kaitseliin. Ukraina võidustrateegia. Eesti diviisi loomine. Kaitseväe sõjaaja struktuuri kahekordistamine. Ja nii edasi. Salmi (aga ka Palmi ning Heremi) rolli rõhutavad mitmed. „Tal on olnud üleeuroopaline mõju,“ lausub Meelis Oidsalu. Euroopa Liidu kaitsevõlakirjad ja Euroopa Liidu kaitsefond (Euroopa Liit hakkas esimest korda ühisraha kaitsesse suunama) olid Kusti Salmi ettepanekud.

Kuid Salm polnud ainuke, töötas terve suur masinavärk. Tajuti ajaloolist hetke, ohtu, hirmu. Aga mingid liivaterad hakkasid allikate sõnul hammasrataste vahele pudenema. Keegi ei töötanud vastu, kuid kärsituma natuuriga inimesed oleksid tahtnud näha teatud algatuste kiiremat edasiliikumist.


Hanno Pevkur jäi nende sõnul aeglaseks, ettevaatlikuks. Kui ühel hetkel tõsteti kogu Ukraina abistamine kaitse-eelarve osaks ja selle arvelt tuli plaanitud asju vähem teha, tekkisid uued pinged. „Olime aru saanud, et valitsusliikmete suurte sõnade taga on ka valmidus rohkem panustada,“ märgib üks inimene pettunult ega mäleta, et Pevkur oleks selle sammu vastu eriti sõdinud.

VARIKAITSEMINISTER: Kaitseministeeriumist pöördutakse muredega otse peaministri büroo juhi Gerrit Mäesalu poole, mööda minister Pevkurist.
VARIKAITSEMINISTER: Kaitseministeeriumist pöördutakse muredega otse peaministri büroo juhi Gerrit Mäesalu poole, mööda minister Pevkurist.
FOTO: Taavi Sepp | Delfi Meedia
Ühel hetkel lülitati Hanno Pevkur teatud suhtlusliinidest välja. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe inimesed hakkasid suhtlema otse peaministri büroo juhataja Gerrit Mäesaluga (see juhtus juba Laaneti ajal), kes natuurilt meenutab Kusti Salmi. Neid mõlemaid iseloomustatakse inimestena, kellele sobib kriis. Nii saab tegutseda väljaspool erinevaid piire. Suurema eesmärgi nimel tuleb valmis olla konfliktideks, mitte oodata konsensust, ja minna mööda erinevatest bürokraatlikest mehhanismidest. Sõda pole demokraatia pidupäev.


Mäesalu kaudu hakati liigutama mitmesuguseid ideid peaministrini. Selle iseloomustamiseks kasutatakse ka sõnu „rammima“ või „läbi suruma“, suurem plaan jooksis nüüd kaitseministrist mööda. Kalle Laanet sai väidetavalt kahest suurest rahastamisotsusest teada alles valitsuse istungil.

Pevkuriga säärane kõrvalejätmine süvenes. „Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks,“ ütleb üks inimene. Tajuti, et mingitele rahastusotsustele tuleb muidu vastuseis. „Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur,“ lausub ta. „Gerrit on hoidnud üleval meie südametunnistust,“ lisab teine. Kolmas ei vaidle vastu, kui Mäesalu „varikaitseministriks“ nimetada. „Kõigis suuremates asjades on tema käsi sees olnud,“ ütleb ta.

Ühtlasi on mitmete sõnul peaministri büroo juhataja rolliks Hanno Pevkuri „kureerimine“: kaitseministrile antakse ülevalt teatud ülesanded ning Mäesalu valvab nende täitmise üle. „See on ainuke viis, et asjad saaks tehtud,“ ütleb Reformierakonna juhatuse liige.

„Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur.“


Mõnes mõttes on see paratamatu: Ukraina sõja ajal on üle kogu Euroopa läinud kaitsevaldkonna üle otsustamine rohkem peaministrite kätte. Suured otsused sünnivad liidrite vahel, ülemkogus. Hanno Pevkuri sõnul suhtleb ta loomulikult Mäesaluga, aga mitte nii tihti, et mingilgi moel vastaks tõele väide, nagu ta oleks ta Mäesalu poolt kureeritud. „Totaalne halvustav jama,“ ütleb Pevkur.

Ent ministrit hakati kõrvale jätma ka kaitseministeeriumis ja kaitseväes. Otsused tehti enne „pärisotsuseid“. Pevkur protsessides enam ei osalenud, väidab üks inimene, kes on osalenud arvukatel säärastel koosolekutel. „Tal tekkis tunne, et teeb kõike,“ ütleb ta. „Kuid see on sügavalt ekslik.“ Pevkur seda ei taju. Tema sõnul on ministeeriumi otsustusprotsessid selgelt paigas ja kaitseväe sisemistes otsustes polegi ta kunagi osalenud, sest ükski minister ei tee seda.

Järgneb...

[Lemet]

Kõrvalejäetu.

Ühel õhtul saatis Martin Herem Kaja Kallasele sõnumi. „Teie ei ole seda paska ära teeninud,“ kirjutas Herem. „Palun vabandust, kui olen selle põhjustanud. Ma ei tahtnud.“ Meedia ründas samal ajal Kallast selle eest, et too ei osanud vastata laskemoona soetamisega seotud küsimustele.


„Olin Pevkurile kõik rääkinud, aga arvan, et ta otsustas infot kinni hoida ja Kallasele mitte rääkida,“ ütleb Herem täna. Mõni nädal varem oli Herem rääkinud arvutustest ka Riho Terrasele ja kurtis juba siis, et „Pevkur ei võta tuld“. „Ta lihtsalt kulges kaasa,“ lausub teine inimene.

Muutunud oli Ukraina abistamine. Enam kõike teha ei saanud, riigikontroll hakkas nõudma korralikke pabereid. „Järelikult keegi ülalt ei defineerinud neile olukorda: me oleme Lääne eest eksistentsiaalses sõjas ja peamegi selle nimel reegleid rikkuma,“ ütleb kõrge kaitseväelane.

Laopidajad ja teised väiksemad ametnikud said pähe, sellest informeeriti ka Pevkurit, kuid ta ei võtnud nende kaitseks midagi ette. Valitsuse kriisikomisjonis ütles Martin Herem, et meie abi saatmisel on tekkinud viivitused ja selle tõttu surevad praegu ukrainlased. Peaminister Kaja Kallas tahtis asju muuta, kuid Pevkur oli teatanud, et see pole mingi probleem. „Ma tundsin end täieliku m…na,“ ütleb Herem täna.

Eesti Ekspress
MINA JA KÕIK MU SÕBRAD: Kaitseminister Hanno Pevkur on avalikkuse ees laitmatu, maailma suurtega sina peal. Talle on oluline, et see kuvand püsiks. Mõne arvates liiga oluline.
MINA JA KÕIK MU SÕBRAD: Kaitseminister Hanno Pevkur on avalikkuse ees laitmatu, maailma suurtega sina peal. Talle on oluline, et see kuvand püsiks. Mõne arvates liiga oluline.
FOTO: Delfi Meedia
Kuum
03.02.2025, 07:30
„Ta on meie aja kangelane“. Rahva ees säravale Pevkurile heidetakse ette suure plaani puudumist (145)
Kaitseminister Hanno Pevkur on kõige usaldatum minister meie valitsuses. Eesti Ekspress vestles mitme kuu jooksul kümnete inimestega. Avaliku usaldusprotsendi tagant avaneb hoopis vastuolulisem poliitik – osale initsiatiivitu kohatäitja, teistele koostööaldis professionaal. Kas rolli, mida Pevkurilt oodatakse, on üldse võimalik kaasaegses Lääne demokraatias täita?

Eero Epner
Erik Moora
Toimetas: Urmas Jaagant
53 min
Neljapäeval, 16. jaanuaril kogunes valitsuse julgeolekukabinet Toompeal salajases keldris. Mõned päevad hiljem teisipäeval istusid ühes teises keldris Tallinna kesklinnas mitmed meie kaitsevaldkonna võtmeinimesed. Seal oli kaitseväe juhtkond. Mitu kaitseministeeriumi inimest. Kuid mitte kaitseminister Hanno Pevkur, kes kohtus samal ajal USA suursaadikuga.


Keldrist maa peale tõustes kuulsid kohalviibinud, et peaminister Kristen Michal on raadiosaates lubanud tõsta Eesti kaitsekulutused viie protsendini. „See oli suur üllatus,“ ütleb üks väga kõrge ametnik. Kummaski keldris ei olnud sellest räägitud.

Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu meie kaitsevõime nõrgenemas.

Veelgi enam: siiani oli Michal olnud kaitsekulude veel kiirema tõusu osas skeptiline. „Olen alates ametisse astumisest öelnud, et lähiajal tuleb juurde panustada. Ainuke küsimus on olnud, kas suudame seda raha nii kiiresti arukalt ja mitte üle makstes kasutada, kas vajalik jõuab kohale,“ ütleb peaminister. Kuid eelmiste päevade jooksul olid nii leedukad kui lätlased hakanud Donald Trumpi tuules rääkima viiest protsendist. Eesti on olnud kaitsekulude valdkonnas liider. Michal ei tahtnud maha jääda.

Michal informeeris eelnevalt Hanno Pevkurit ning ka Reformierakonna fraktsiooni, täpsustamata, millal kavatseb avalikkusele teatada. Pevkur oli poolteist kuud varem avalikult öelnud, et Eestile piisaks maksimaalselt neljast protsendist ning sel juhul ei jõuaks sõda siia mitte kunagi. Umbes aasta tagasi ütles Pevkur, et „kusagile tuleb mõistlik piir tõmmata“ ning viitas õpetajate palkadele, mis samuti vajavad kulutusi. Ka valdkonna sees ei ole keegi kuulnud Pevkurit tihti kõnelemas viiest protsendist.

Nüüdki andis Pevkur peaministrile „mahunumbrid kaitsest“. Ent otsuse seada eesmärk kaitsekulutuste tõstmiseks viie protsendi peale tegi peaminister. Seda ilma, et ta oleks kellegi teisega peale oma lähima meeskonna pikemat nõu pidanud. Kaitsevaldkond on tähtis: siin tahab praegu igaüks initsiatiivi hoida.


Aeglustus
Initsiatiivi hoidmine, algatuste näitamine, strateegiate väljatöötamine on see, mida kaitsevaldkond ootab praegusel äreval ajal teiste seas ka kaitseminister Hanno Pevkurilt. Ja praegusel ajastul küsitakse neid tavapärasest palju nõudlikumalt.

Kui aga küsida, millised on olnud kaitseminister Hanno Pevkuri suured strateegilised algatused, jäädakse vastused võlgu. Pevkur ise nimetab bürokraatia vähendamist, regionaalset koostööd ja „veel palju muud“, ka kaitsetööstuse arendamist, mis on olnud aastaid erinevates koalitsioonilepingutes. Kaitseministeeriumi uue kantsleri Kaimo Kuuse sõnul ei olnud ministeeriumis samas siiani kaitsetööstusega piisavalt aktiivselt ja süsteemselt tegeletud. „Selle asemel eelistati osta kaupa mujalt,“ ütleb ta. Nüüd on tema sõnul ministeeriumis kavas ka olulised ümberkorraldused kaitsetööstuse arendamiseks.


KORD MAJJA: Kaimo Kuusk ei varja, et kui Pevkur ta Kusti Salmi asemele kantsleriks kutsus, sai üheks ülesandeks „taastada hea tööõhkkond“.
KORD MAJJA: Kaimo Kuusk ei varja, et kui Pevkur ta Kusti Salmi asemele kantsleriks kutsus, sai üheks ülesandeks „taastada hea tööõhkkond“.
FOTO: Ilmar Saabas | Delfi Meedia

Et asjad kaitsetööstuse arendamisel viimastel kuudel tegelikult liiguvad, siin nähakse mõne sõnul aga hoopis Kristen Michali taganttõukamist. Kui eelmisel sügisel selgus, et Eesti kaitsetööstuse arendamise tegevused lonkavad kahte jalga, loodi peaministri algatusel ning tema büroo, Kaitsetööstuse Liidu ja ministeeriumi ametnike koostöös konkreetsete kuupäevadega tegevuste nimekiri, et ebamäärasus lõppeks. Alles siis hakkasid asjad liikuma. Teiselt poolt kirjeldab kantsler Kuusk, kuidas Hanno Pevkur pidevalt erinevaid ministeeriumi ja valitsemisala struktuuriüksusi utsitab, tähtaegu varasemaks nihutab ning ootab kiiremini tulemusi ja tegusid.

Eri allikate sõnul tulid aga pea kõik viimaste aastate suured kaitsealased strateegilised algatused endise kantsleri Kusti Salmi, kaitseväe juhtkonna ning kaitseministeeriumi ametkonna taganttõukamisel. Täna sääraseid algatusi enam ei nähta. Enamgi veel.

„Valitseb täielik kaos,“ ütleb üks väga kõrge riigiametnik. Tema sõnul kaitseministeeriumis ideed ei liigu, olulisi otsuseid ei langetata. Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu Eesti kaitsevõime nõrgenemas, kaotatud on initsiatiiv ja juhtroll Ukraina abistamisel.


„See, mis toimub, on masendav ja kohutav,“ lausub üks Eesti välissuhtluse olulisi inimesi. „Minister peaks tegema otsuseid, tagama süsteemile stabiilsuse, kaitsma algatusi eliidi ja avalikkuse ees ning panustama. Hanno Pevkur ei tee neist ühtegi.“

Hanno Pevkur vaidleb kriitikutele vastu. „Meie kaitse-eelarve suureneb sadade miljonite võrra. Soetame võimeid, mida pole kunagi varem olnud. Teeme täiesti uuel tasemel koolitusi kaitseväes, ehitame uusi rajatisi ja nii edasi. Lisaks innustame teisi riike rohkem panustama,“ ütleb ta. „Kuidas saab rääkida Eesti kaitsevõime nõrgenemisest?“

Usk
Hinnangud Hanno Pevkurile on vastuolulised. Need sõltuvad suuresti sellest, kui tõenäoliseks peavad inimesed sõja jõudmist siia. Kusti Salm, Martin Herem ja Veiko-Vello Palm olid kogu aeg veendunud, et sõda Ukrainas ja üpris varsti ka NATOs on ukse ees, kuid üleliia tõsiselt neid ei võetud.


„Nad olid valdkonna ametnike seas ketserid,“ lausub kaitseministeeriumi endine asekantsler Meelis Oidsalu. Riigisekretär Taimar Peterkop olevat nende hoiatusi nimetanud pelgalt sõjahirmu tõstmiseks, et saada muude valdkondade arvelt lisaressurssi. „Tema nägemust toetasid siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna ja Mikk Marrani juhitud välisluure. Mingil tasandil oli see sama ränk süüdistus kui süüdistus riigireetmises,“ lausub Oidsalu.

MÄNGUST VÄLJA: Veiko-Vello Palm sai enda kaitseväe juhiks mittenimetamisest teada alles siis, kui vastaskandidaat Andrus Merilo talle helistas.
MÄNGUST VÄLJA: Veiko-Vello Palm sai enda kaitseväe juhiks mittenimetamisest teada alles siis, kui vastaskandidaat Andrus Merilo talle helistas.
Kuu aega pärast Ukraina täiemahulise sõja algust juurutas Salm kaitseministeeriumis loosungi „24. veebruar 2024“. Kõik teadsid, et see pole konkreetne hinnang, mil sõda võib Eestis alata, ega ka loosung, vaid pigem „mental note“, mis pidi valitsemisalas suunama keskendumise vahetule ohule. Mida on tehtud õigesti, mida õpetab Ukraina sõda tähele panema, ja millega peab kohe tegelema, kui teaksime, et meil on paari aasta pärast sõda. Ka avalikkuse ees ei ole Salm varjanud, et tema arvates pole sõda pelgalt ebamäärane „oht“, vaid reaalsus ning ühiskond peab mobiliseeruma.

Detsembri keskel annab Hanno Pevkur intervjuu Vilja Kiislerile. Ta lausub kaamerasse, et Kusti Salm oma sõjahirmutusega „blufib“. Tema toetub samas professionaalidele, kelle arvates olukord pole sugugi nii hull. Kui ma samal hilisõhtul ühel pimedal Pelgulinna tänavanurgal Salmi numbri valin ja tema käest küsin, kas ta siis blufib, ei taha Salm mitte midagi öelda ja paneb toru ära. Ühe kõrge riigiametniku sõnul oli Salm veel 2024. aasta augustis veendunud, et luureteenistused pisendavad meelega ohtu ja välisluureametist tuleks seetõttu konkreetseid inimesi vallandada.


Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, siis viitab ta olukorra liigsele hägususele.

21 aastat välisluures töötanud praeguse kaitseministeeriumi kantsleri Kaimo Kuuse sõnul on see üks suuremaid vigu, mida luureinfo tarbija teha saab, kui hakkab „tellima“ ohuhinnangut. „Selle tagajärjeks on tegutsemine valedel eeldustel,“ lausub Kuusk. „Sellega kaasneb tõsiseltvõetavuse kadumine välispartnerite silmis ja usalduse taastamine on väga pikk protsess.“

Teiste sõnul pole sõjaoht vahetu ning ühiskonda ei tohi üleliia hirmutada. See halvab. Mitmed investeeringud on jäänud siia tulemata, inimesed ostavad välismaale kinnisvara, on minemakolinuid, pessimistlik surutunne ei luba normaalselt elada ja töötada.


President Alar Karise sõnum „me räägime sõjast liiga palju“ riimub hästi Taimar Peterkopi mõttega, kes ütles ühel hetkel kaitseväe juhatajale Andrus Merilole, et kõlama võiks jääda sõnum: kui teeme piisavalt, on sõda välditav. Ta toetus eelmisel suvel tehtud riigikantselei uuringule, kus ⅔ inimestest olid öelnud, et pidev sõjast rääkimine tekitab neis ärevust juurde.

„Võimalikust kallaletungist ei saa rääkida kindlas kõneviisis,“ lausub riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. „Vene agressioon NATO vastu on igal juhul välditav.“ Ta juhib tähelepanu ohust rääkimise toonile: „On õhkõrn piir, mis mõnele on tajutav ja mõnele mitte.“ Ohust tuleb rääkida realistlikult, ent viisil, et see ei halvaks ühiskonda, rõhutab Stoicescu. „Pole tähtis üksnes see, mida räägime, vaid kuidas räägime“.

Hanno Pevkur ongi avalikkuses hoidnud rahustavat tonaalsust, võtab pingeid maha. Kaitsevaldkonnas ei pruugita ehk mõista alati avaliku suhtluse tegelikku väärtust, kuid ometi võib see osutuda pea sama oluliseks kui uus rakett. Säärases suhtluses on Pevkur osutunud ühiskonna hinnangul suurepäraseks: ta on küsitlustes pidevalt valitsuse kõige usaldatum minister. Võita kaitseministrina publiku usaldus pole mitte ainult silmatorkav, vaid ka väga oluline.

Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, viitab ta olukorra liigsele hägususele, et selgeid kuupäevi ja tõenäosusi öelda. „Oma hinges olen arvestanud, et peame olema valmis kaitsma Eestit ka täna. Kuid olen veendunud, et sõda on välditav,“ ütleb ta. „Ja kui ei õnnestu vältida, siis on sõda võidetav.“


Need, kes usuvad sõja vältimatust või seda, et oleme teinud võitmiseks liiga vähe, rahva usaldust aga ei jaga. See veab hinnangud Eesti kaitsepoliitikale ning ka ministrile teravalt kahte lehte.

Hea minister
Pevkur on väga tark, ütlevad mitmed. Ülimalt viisakas ja mitte pealiskaudselt, vaid siiralt. Oskab veenvalt rääkida. Valdab kõige väiksemaidki detaile. Meie intervjuu lõpetuseks suudab ta pikalt rääkida uutest nanodroonidest, mis võib olla sõja tulevik.


„Tema abstraheerimisvõime on fenomenaalne, ma pole midagi sellist näinud,“ lausub pikalt kõrgetes riigiametites olnud inimene. „Pevkur suudab kiiresti omandada keerulise teksti, sellest aru saada ja selgitada seejärel rahvale arusaadaval moel.“ Süda on õige koha peal. Äärmiselt professionaalne: kohtumised on hästi ette valmistatud.

„Ta saab aru, kuidas riik toimib,“ ütleb muidu kriitiline inimene. Teab, kuidas toimuvad protsessid. Kes on kes. Kust küsida. Ka tema välisvõrgustik on ulatuslik ning kohtumised kolleegidega väljapeetud. „Enamik tööst käibki mitte laua taga, vaid koridorides,“ ütleb Hanno Pevkur ise. Ramsteini kohtumistel on tal sääraseid kiireid kohtumisi „kümneid“, kus Eesti huvide eest seista. „Olen üks pikemalt ametis olnud kaitseministreid NATO laua taga, mis annab eeliseid suhtluses partneritega ja tekitab usaldust meie poliitilise stabiilsuse suhtes,“ ütleb Pevkur.

Kui alluvad kaitseväes või kaitseministeeriumis on tulnud välja ideedega, ei ole Pevkur neile peaaegu kunagi vastu sõdinud, vaid heaks kiitnud ja kaasa aidanud. „Ta ei kirjuta midagi ette,“ lausub üks. Laseb alluvatel vastu vaielda, kuulab argumente. Samuti ei kirjuta enda nimele: kui tema pole idee autor (minister ei saagi olla kõigi ideede autor), siis ei väida vastupidist.

Korruptsioon ei tuleks tema puhul kõne allagi, öeldakse. Vastupidi: Kusti Salm korraldas mõne arvates valdkonnas ümber kontrollifunktsioone, mis olevat kaasa toonud nende nõrgenemise. Kaimo Kuuse sõnul sisekontrolli ministeeriumis pole, julgeolek on alamehitatud ning audiitorite read on harvendatud allapoole kriitilist vajadust. „Näiteks kaitseressursside ametis olnud auditi osakond tõsteti ministeeriumisse ja siis koondati,“ ütleb Kuusk.


Hankeid toimub aga miljardite eurode ulatuses. Pevkur on andnud nüüd suunise kontrolli tugevdada. Allikate sõnul on juba ilmnenud ka „teatud kahtlused“ mõnede moonahangetega ning need „pole üksnes hüpoteetilised“.

Pevkur suudab koostööd teha ka rivaalidega. Pea kümme aastat kestnud võimuvõitlus Kristen Michaliga Reformierakonna juhi ja peaministri koha pärast ei ole tal takistanud olemast Michali valitsuse minister. Surub ego alla, teeb suure mängu nimel koostööd.


„Ta tajub oma rolli ja selle piire väga hästi,“ ütleb Pevkuri kutsel kantsleriks asunud Kaimo Kuusk. Kui on tulnud arutluse alla kaitse jaoks raha eraldamine, siis võtab arvesse kogu ühiskonna huve ja proovib arvestada ka Narva toasooja hinnaga. Hanno Pevkur on hea inimene ja hea minister.

Halb minister
„Ta on suur feikija,“ lausub üks Pevkuriga pikalt koostööd teinud inimene. Detailide tundmisega varjab strateegilise visiooni puudumist. On loonud endast meedias kuvandi kui asjatundjast, sest oskab isegi raketitüüpi ära tunda, aga strateegilisem vaade taktikalise kõrval on täiesti puudu. „Isegi kaitseministeeriumi osakonnajuhatajal on suurem vaade asjadele kui temal,“ lausub teine.

Esineb usinalt meedias. Umbes kahe aasta jooksul on kaitseministeerium välja lasknud üle 300 pressiteate ehk iga kahe ja poole päeva tagant uus teade, kuid ministri sisuline töö – strateegiad, algatused, initsiatiivid, ideed – on tegemata. Pevkuri sõnul on tegelikult uusi algatusi, kus Eesti on rahvusvahelisel tasemel liider. Ta nimetab Vene külmutatud varade ja nende intresside kasutamist Ukraina abistamisel ning IT-koalitsiooni loomist ja vedamist Ukraina toetuseks – kuid mõlemaga alustati juba üle-eelmisel aastal.

„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas.“


Väldib teisi poliitikuid, üks-ühele kohtumisi teiste ministritega teeb harvemini kui oodatakse, asju läbi ei suru. (Pevkuri sõnul on see valeväide, ta ei väldi kedagi ja kõigi ministritega on tema sõnul hea koostöö.) Riigikantseleis koostatava valmisolekuseadusega seoses ei kohtunud kordagi Kaja Kallasega, kuigi seadusega oldi valdkonnas rahulolematud.

„Siiani on otsuste tegemisel ja narratiivi juhtimisel kaitseväel ja ministril olnud suur roll,“ ütleb üks asjaga kursis olnud inimene. Uue seadusega viiakse see aga riigikantseleisse, kus kriitikute arvates võetakse arvesse „liiga palju aspekte“, sõnum hägustub, protsessid aeglustuvad.

Ent mõnedel andmetel tegigi Pevkur teistele ministritele ettepaneku korrigeerida teisi seadusi – siis poleks valmisolekuseadust vajagi. Ettepanek ei läinud läbi, kuid ei saa öelda, nagu poleks Pevkur sõdinud.


Kogu pinge seaduse ümber lõppes alles mõned nädalad tagasi käiguga, mida mõned nimetavad Michali „geniaalsuseks“: peaminister andis korralduse seadus lõpuni viia Pevkurile endale – kui ei meeldi, tuleb ise korda teha. Pevkur, kes on öelnud ka avalikult, et valmisolekuseadust ei peaks looma, oli peaministri ettepanekuga nõus – saab oma käe järgi ümber teha.

„VISATI MAHA“: Pevkur ja USA kaitseminister Lloyd Austin said kenasti läbi, ometi iseloomustasid mitu allikat nende kohtumist maha visatud ajana – Eesti peamisi soove kuulda ei võetud.
„VISATI MAHA“: Pevkur ja USA kaitseminister Lloyd Austin said kenasti läbi, ometi iseloomustasid mitu allikat nende kohtumist maha visatud ajana – Eesti peamisi soove kuulda ei võetud.
FOTO: Kiur Kaasik | Delfi Meedia
Asjad ongi hakanud liikuma. Hiljuti lükati Pevkuri algatusel muudest kohustustest puhtaks terve esmaspäev, erinevad julgeolekuvaldkondade otsustajad kohtusid, arutasid ja vaidlesid päev otsa. Tänaseks on kaua vindunud kompromissid peaaegu leitud, märtsis peaks seadus olema valitsuses.

Välissuhtluses on Pevkuril tõesti häid kontakte. Valitsuse istungitel meeldib talle nimesid puistata ja sealjuures kutsuda teisi kaitseministreid eesnimepidi. Aga need tutvused „ei ole konverteerunud millekski“. Mitu allikat kirjeldavad tunniajalist kohtumist USA endise kaitseministri Lloyd Austiniga, mis „visati maha“. Valitsuses lubas Pevkur, et räägib Austiniga – keda Pevkur nimetas järjekindlalt Lloydiks ja kellega enda sõnul „saab ja saan väga hästi läbi“ – HIMARSi laskemoona ja ATACMSi rakettide tarnete kiirendamisest, kuid Austin ütles sellele kohe ei. Ülejäänud ajast rääkis Pevkur peamiselt rindeuudiseid Ukrainast ning küsis siis Eestile mõningaid pisiasju – üht inimest struktuuridesse, USA üksuse suurendamist ja jätkamist Eestis. Kõik. Strateegilise vaate jättis ta meie olulisima liitlasega kõneledes täiesti puutumata.

Ukrainast lubas Pevkur meie sõjaväeluurajatele tuua venelaste Orlani drooni. Tal on Ukrainas enda sõnul hea pidamine. Koha peal käies on laulnud ukrainakeelset laulu, mis aitas tal siinses tele-show’s finaali jõuda. „See oli nagu suvetuur,“ ütleb üks inimene.


Pevkur kohtus Ukraina sõjaväeluure juhi Kõrõlo Budanoviga. Kohtumise juures viibinud Kaimo Kuusk mäletab, kuidas Budanov vaatas nimekirja ja lubas järjest asju ning droonini jõudes küsis siis, kui palju ministri masinal pagasiruumi on. „Piisavalt,“ ütles Pevkur.


„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni.

Droon antigi, aga kui see musta prügikotti pakituna siia jõudis, oli see kriitikute sõnul ainult tühi plastmassist kest. Kuuse sõnul saadeti aga elektroonika hiljem järgi. Lisaks tulid ka paljud teised asjad Budanovile antud nimekirjast.

Väga palju olevat Pevkuriga mikromanageerimist. Ühe kohtumise pooletunnisel eelbriifil suutis kulutada suure osa ajast küsimuse peale, kus asuvad kõnepult ja lipud. Jaanuari alguses korraldas ministeeriumis pressikonverentsi, kus osales ainult ise ning rääkis muu hulgas järelhaagiste jõudmisest Eestisse.

Kirjutab tihti ise oma pressiteateid, vaatab üle komad. Raskeid, keerulisi ja vastuolulisi teemasid pigem väldib, sest tahab populaarne olla. Tõsi, Nursipalu teemadel käis ise kohal, kuulas kohalike pahameelt, vastas neile, kuigi oleks võinud saata ka mõne ametniku.

„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas,“ kõneleb üks inimene. „Ei,“ vaidleb üks aastakümneid valdkonnas töötanu vastu, „meil on väga suur jama juba praegu.“ Alates kaitseväe juhataja valimise protsessist on usaldus Pevkuri vastu kõvasti murenenud. „Kurat, ma läheksin talle kätega kallale,“ lausub kaitseväele palju andnud inimene.

Küsimused, mida valdkonna inimesed esile tõstavad, on laiemad. „Ta on klassikaline broiler,“ lausub üks temaga kümmekond aastat tagasi tihedalt koos töötanud inimene. „Siiralt kena ja sugugi mitte rumal, aga sügavusest jääb puudu. Kuid see pole Eesti poliitikas sugugi ainult tema probleem.“


„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni. Hanno Pevkur on hea inimene ja oleks mõnel teisel ajal ehk korralik kaitseminister. Aga meie ajad on teised.

„Oleme kaotamas seda, mis meil on,“ ütleb üks inimene. Lähikuudel ei juhtu midagi, aga „oht on selles, et magame maha olulised võimaluseaknad ja need maksavad meile varsti kätte“. Sest ideid on ju süsteemis endiselt, aga „kuidas need ellu viia, kui pole poliitilist toetust ja keegi ei vii neid Euroopasse – see on väga keeruline“.


Pevkuri sõnul on nõnda väitja halvasti informeeritud sellest, mis Euroopas toimub. „Eesti kaitsevaldkond on Euroopas üks kiiremini arenevaid valdkondi ja see on üldteada,“ lausub ta. Lähikuudel kinnitatakse tema sõnul ka kaitseministeeriumi nelja aasta arengukava, millel hakkab baseeruma meie kaitsevõime arendamine.

Passiivsus
2023. aasta oktoobris vedas Hiina firmale kuuluv laev oma ankrut nii kaua mööda Läänemere põhja, kuni see rebis pooleks Eesti ja Soome vahelise gaasitoru. Pea poolteist aastat hiljem rebis teine laev oma ankruga puruks Estlink 2 elektrikaabli. Vahepealsel ajal korrastati riigikantselei eestvõttel erinevate ministeeriumide „olukorrateadlikkust“, kuid kaitseministeeriumis olevat olnud vaikus.

Endise justiitsministrina oleks Pevkur saanud hakata kärmelt seadusi korrigeerima, täpsustama reegleid, mille alusel Eesti merevägi sekkub, kuid seda tehakse alles nüüd, pärast Estlink 2 lõhkumist ja soomlaste otsustavat käitumist. „Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“ küsib üks inimene – selle artikli intervjuudele omaselt emotsionaalselt. Riigikaitsekomisjon proovis teemat kohe esimesel korral tõstatada, kuid Pevkur „pisendas juhtunut räigelt“ ning ei leidnud, et midagi erilist peaks üleüldse ette võtma.

„Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“


Merevägi ei ole juurde saanud olulisi võimekusi. Kaimo Kuusk, kes on kantsler olnud üpris lühikest aega ja sellestki osa on kulunud valdkonda sisseõppimisele – ta on töötanud välisluures ja diplomaadina –, väidab, et parandada on jõutud infovahetuse kiirust. Laevastiku tugevdamine jäi tema sõnul suuresti varem valitsenud usu taha, et me valmistume pea täiesti ainult maismaasõjaks.

Martin Heremi vaidlused endise mereväe ülema Jüri Saskaga mereväe tuleviku üle olid mitmete sõnul väga tulised. Herem ei pannud mereväe vajadusi kaitseväe juhataja prioriteetide tippu. Ka Kaimo Kuusk ei taha tagantjärele tark olla. Kui oleks ostetud uusi laevu, siis „oleks jällegi muud asjad tegemata jäänud“.

Ent nii Kuusk kui Pevkur vaidlevad vastu sellele, nagu poleks midagi tehtud. Vastupidi. „Laevad on valmis kiiremini reageerima, loodud on koostööpunktid siseministeeriumiga, luureasutused on oma kogumist suunanud, koostöö Soomega on tugevnenud,“ loetleb Kuusk. Ka Pevkur tõstab esile arenguid luuretegevuses, kuid kuna tegemist on saladusega, ei saa ta lähemalt kommenteerida.


Meelis Oidsalu sõnul on Pevkuri probleem ministrina see, et ta kehastub avalikus suhtluses professionaaliks, mitte ei jää ministriks. „Ta läks detailselt ajakirjanikele selgitama, kuidas käib mereseire ja miks rahvusvaheline mereõigus ei luba sekkuda,“ ütleb Oidsalu.

Tema sõnul nõuab professionaali etendamine pidevalt uute infokildude saamist tõelistelt professionaalidelt, tal tekib infosõltuvus neist, keda kontrollima peaks, ning ta ei suuda enam kriitiliselt hinnata talle söödetavate väidete kehtivust laiemas plaanis. Balticconnectori puhul viis see mereväe õigustamise, tsiviilkontrolli nõrgenemise ning vajalike sammude kärbumiseni.

Säärasena on Pevkur mitmete inimeste sõnul tüüpiline kaasaegne minister: kriisidele reageerimisel käbe ja toimekas ning mingi määrani ka tõhus. Meenutatakse Pevkuri rolli siseministrina näiteks Eston Kohveri vabastamisel, kus ta oli üldiselt väga kriitiliste inimeste sõnul „täiesti omal kohal“. Ent kahe kriisi vahelisel ajal, meedia vaatest igaval platool, mil tuleks protsesse kas alustada või neid mingi selge otsusega lõpetada, seisab paigal. „Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“

„Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“


Pärast Vilja Kiislerile antud intervjuud saadab kõrge riigiametnik sõnumi: „Ta võitleb endiselt tuuleveskitega.“ Selleks tuuleveskiks on Kusti Salm. Vastuoluline isik, kes juba kaitseväes aega teenides oli vilistanud teiste huvidele ning teinud isepäiselt asju, isegi kui karistada said kõik. Tema tõus kantsleriks oli üpris kiire, ta koostas asekantsleritest endale uue meeskonna (õigemini naiskonna) ning karismaatilise inimesena suutis aparaadi tööle panna enda väärtuste rütmis.

Nende väärtuste seas oli kriitikute sõnul kõigi teiste riigiasutuste pidamine lollideks, kaevikusse kaevumine ning vastandumine teistele. Salm lasi ministeeriumist lahti kümmekond, veel paljud lahkusid, suhted rebenesid. On siiski neid, kelle sõnul oli selle põhjuseks nõudlikkus ning töökultuuri muutumine kaasaegsemaks.

Eelmise aasta suvel viskas Salm sealt kaevikust granaadi riigijuhtimise kaptenisillale ja teatas oma lahkumisest. Nii mitmedki on väga kriitilised. „Meie peame ju sama laevaga edasi sõitma,“ ütleb nördinult kõrge riigiametnik, kes Salmiga palju koostööd teinud. Teiselt poolt on raske ülehinnata Salmi jälge Eesti viimaste aastate riigikaitses.


Alles kümmekond aastat tagasi mahtus kogu Eesti kaitseväe tankitõrjemoon sõiduauto pagasnikusse. Mõnel relvatüübil oli laskemoona vähem kui relvi endid. Lahinguvõimelisi üksusi oli null. Ja nii edasi. Mitmete inimeste ühise pingutuse tulemusel oleme täna hoopis teises kohas, kuid sõda Ukrainas esitas uued väljakutsed.

Mitmete allikate sõnul kujunes teatud rollijaotus juba Kalle Laaneti ministriksoleku ajal. Laanet – nagu väga paljud ministrid – ei paistnud silma erilise ideederikkusega. Tema mõte oli ühendada laevastikud, kuid jämeda otsa andis ta Kusti Salmi ning Martin Heremi kätte. Endale jättis Laanet aga valitsuses „klattimise“ ning teiste poliitikutega maadlemise – mis paljude sõnul võikski poliitilise ametikoha ülesanne olla.

Hanno Pevkuri tulekuga ei juhtunud esialgu midagi dramaatilist. Salm ja Herem hoidsid initsiatiivi, neid toetas juba Salmi moodustatud kõrgemate ametnike rinne ministeeriumis ja loendamatud kaitseväelased kaitsejõududes. Pevkur ei töötanud ka kriitikute sõnul vastu, jagas asja, tundis paljusid ning aitas algatustele kaasa. „Algus oli väga hea,“ ütleb üks muidu mõru allikas.

Seda isegi siis, kui tehti asju tavapärasest erinevalt. Juba 2021. aasta detsembris (enne teisi Baltimaid) langetati otsus anda Ukrainale relvaabi. Javelini tankitõrjerakettide edasisaatmiseks andis USA loa enneolematu seitsme päevaga, suurtükkide saamiseks tuli aga astuda Saksamaale ja Soomele varba peale, avaldada neile diplomaatilist survet, kuni load saadi.


Kui toona Salmi käest selle kõige kohta küsisin, kummardus ta ettepoole, viskas mõned pähklid suhu ja ütles ükskõikselt: „Tegime, mida oli vaja teha.“

Kõigega oli väga kiire: kui langetati mingi otsus, siis juba hiljemalt 48 tunni pärast anti relvad ukrainlastele Poolas üle. „See oli võimalik ainult reegleid painutades, suuliste korralduste ja isikliku vastutusega,“ ütleb üks abi andmisele väga lähedal seisnud inimene.

Tehti asju, mida tavaliselt ei tehta. Aga juriidiliselt hoiti allikate sõnul ranget joont, Ukrainasse jõudes olid kõigil annetustel korrektsed dokumendid. Ministrist mööda ei mindud, lõplikud otsused tehti tema juures koosolekul ning annetusotsused jõudsid alates Pevkuri ametiaja algusest isegi valitsusse, kuigi seadus seda ei nõua.


„Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks.“

Kontakte otsiti üle kogu maailma. „Me tegime nüüd äri nendega, kellega ei tohiks,“ ütleb sama inimene. Kahtlased relvaärikad, tumedad tüübid, kellega äri tegemiseks lendasid mõned meie omad Araabiasse, panid kinni hotellitoa ja tegid seal oma diilid, et saada Ukrainasse uusi relvi. Ühel hetkel lõpetati sisejulgeolekus töötavate kolleegide poole pöördumine, et nad müüjate kohta taustauuringuid teeksid, sest hakati väidetavalt uurima hoopis pöördujaid. „Eesti on tegutsenud Ukraina abistamisel nagu röövlijõuk,“ ütleb üks abi otsustamise juures olnuid silmanähtava rahuloluga.

Algatusi tuli. Kaitsefond. Üleüldine kaitsekulutuste tõstmine. Relvade hankimine. Balti kaitseliin. Ukraina võidustrateegia. Eesti diviisi loomine. Kaitseväe sõjaaja struktuuri kahekordistamine. Ja nii edasi. Salmi (aga ka Palmi ning Heremi) rolli rõhutavad mitmed. „Tal on olnud üleeuroopaline mõju,“ lausub Meelis Oidsalu. Euroopa Liidu kaitsevõlakirjad ja Euroopa Liidu kaitsefond (Euroopa Liit hakkas esimest korda ühisraha kaitsesse suunama) olid Kusti Salmi ettepanekud.

Kuid Salm polnud ainuke, töötas terve suur masinavärk. Tajuti ajaloolist hetke, ohtu, hirmu. Aga mingid liivaterad hakkasid allikate sõnul hammasrataste vahele pudenema. Keegi ei töötanud vastu, kuid kärsituma natuuriga inimesed oleksid tahtnud näha teatud algatuste kiiremat edasiliikumist.


Hanno Pevkur jäi nende sõnul aeglaseks, ettevaatlikuks. Kui ühel hetkel tõsteti kogu Ukraina abistamine kaitse-eelarve osaks ja selle arvelt tuli plaanitud asju vähem teha, tekkisid uued pinged. „Olime aru saanud, et valitsusliikmete suurte sõnade taga on ka valmidus rohkem panustada,“ märgib üks inimene pettunult ega mäleta, et Pevkur oleks selle sammu vastu eriti sõdinud.

VARIKAITSEMINISTER: Kaitseministeeriumist pöördutakse muredega otse peaministri büroo juhi Gerrit Mäesalu poole, mööda minister Pevkurist.
VARIKAITSEMINISTER: Kaitseministeeriumist pöördutakse muredega otse peaministri büroo juhi Gerrit Mäesalu poole, mööda minister Pevkurist.
FOTO: Taavi Sepp | Delfi Meedia
Ühel hetkel lülitati Hanno Pevkur teatud suhtlusliinidest välja. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe inimesed hakkasid suhtlema otse peaministri büroo juhataja Gerrit Mäesaluga (see juhtus juba Laaneti ajal), kes natuurilt meenutab Kusti Salmi. Neid mõlemaid iseloomustatakse inimestena, kellele sobib kriis. Nii saab tegutseda väljaspool erinevaid piire. Suurema eesmärgi nimel tuleb valmis olla konfliktideks, mitte oodata konsensust, ja minna mööda erinevatest bürokraatlikest mehhanismidest. Sõda pole demokraatia pidupäev.


Mäesalu kaudu hakati liigutama mitmesuguseid ideid peaministrini. Selle iseloomustamiseks kasutatakse ka sõnu „rammima“ või „läbi suruma“, suurem plaan jooksis nüüd kaitseministrist mööda. Kalle Laanet sai väidetavalt kahest suurest rahastamisotsusest teada alles valitsuse istungil.

Pevkuriga säärane kõrvalejätmine süvenes. „Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks,“ ütleb üks inimene. Tajuti, et mingitele rahastusotsustele tuleb muidu vastuseis. „Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur,“ lausub ta. „Gerrit on hoidnud üleval meie südametunnistust,“ lisab teine. Kolmas ei vaidle vastu, kui Mäesalu „varikaitseministriks“ nimetada. „Kõigis suuremates asjades on tema käsi sees olnud,“ ütleb ta.

Ühtlasi on mitmete sõnul peaministri büroo juhataja rolliks Hanno Pevkuri „kureerimine“: kaitseministrile antakse ülevalt teatud ülesanded ning Mäesalu valvab nende täitmise üle. „See on ainuke viis, et asjad saaks tehtud,“ ütleb Reformierakonna juhatuse liige.

„Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur.“


Mõnes mõttes on see paratamatu: Ukraina sõja ajal on üle kogu Euroopa läinud kaitsevaldkonna üle otsustamine rohkem peaministrite kätte. Suured otsused sünnivad liidrite vahel, ülemkogus. Hanno Pevkuri sõnul suhtleb ta loomulikult Mäesaluga, aga mitte nii tihti, et mingilgi moel vastaks tõele väide, nagu ta oleks ta Mäesalu poolt kureeritud. „Totaalne halvustav jama,“ ütleb Pevkur.

Ent ministrit hakati kõrvale jätma ka kaitseministeeriumis ja kaitseväes. Otsused tehti enne „pärisotsuseid“. Pevkur protsessides enam ei osalenud, väidab üks inimene, kes on osalenud arvukatel säärastel koosolekutel. „Tal tekkis tunne, et teeb kõike,“ ütleb ta. „Kuid see on sügavalt ekslik.“ Pevkur seda ei taju. Tema sõnul on ministeeriumi otsustusprotsessid selgelt paigas ja kaitseväe sisemistes otsustes polegi ta kunagi osalenud, sest ükski minister ei tee seda.

Kõrvalejäetu
Ühel õhtul saatis Martin Herem Kaja Kallasele sõnumi. „Teie ei ole seda paska ära teeninud,“ kirjutas Herem. „Palun vabandust, kui olen selle põhjustanud. Ma ei tahtnud.“ Meedia ründas samal ajal Kallast selle eest, et too ei osanud vastata laskemoona soetamisega seotud küsimustele.


„Olin Pevkurile kõik rääkinud, aga arvan, et ta otsustas infot kinni hoida ja Kallasele mitte rääkida,“ ütleb Herem täna. Mõni nädal varem oli Herem rääkinud arvutustest ka Riho Terrasele ja kurtis juba siis, et „Pevkur ei võta tuld“. „Ta lihtsalt kulges kaasa,“ lausub teine inimene.

Muutunud oli Ukraina abistamine. Enam kõike teha ei saanud, riigikontroll hakkas nõudma korralikke pabereid. „Järelikult keegi ülalt ei defineerinud neile olukorda: me oleme Lääne eest eksistentsiaalses sõjas ja peamegi selle nimel reegleid rikkuma,“ ütleb kõrge kaitseväelane.

Laopidajad ja teised väiksemad ametnikud said pähe, sellest informeeriti ka Pevkurit, kuid ta ei võtnud nende kaitseks midagi ette. Valitsuse kriisikomisjonis ütles Martin Herem, et meie abi saatmisel on tekkinud viivitused ja selle tõttu surevad praegu ukrainlased. Peaminister Kaja Kallas tahtis asju muuta, kuid Pevkur oli teatanud, et see pole mingi probleem. „Ma tundsin end täieliku m…na,“ ütleb Herem täna.

Ühel õhtul saatis Martin Herem Kaja Kallasele sõnumi: „Teie ei ole seda paska ära teeninud.“


Nii mitmegi sõnul on vaja keerulisel ajal võtta riske, kuid ametnikud seda üksinda teha ei saa: kui nad painutavad reegleid, on õnnestumise korral tulemuseks üldine hüve, läbikukkumise korral vastutavad nad aga isiklikult. Sellele kõigele peab olema poliitiline kate, ent Pevkur eelistavat poliitilisi loosungeid tegelikule riskide võtmisele. Ta ei keelanud, ei öelnud „ärme tee“, aga samas ei võtnud ka samme, et asi jätkuks. „Säärane ebakindlus võttis mind tummaks,“ lausub üks allikas.

Hanno Pevkur ei ole kriitikaga nõus. „Alatu valeväide ja jama,“ lausub ta. „Ütlesin korduvalt kohtumistel, et Ukraina abitarned peavad olema kiired, aga peame ka seadustest kinni pidama.“ Tema taha ei ole ükski otsus jäänud. Pevkur tajub, et pigem peab ta hoopis suruma, et asjad veel kiiremini liiguks. Ja kui ei liigu, on takistuseks rahvusvaheline koostöö, kus asjad arusaadavalt rohkem aega võtavad.

Pealegi – kas tänases demokraatias on üldse võimalik leida poliitilist katet kahtlastele relvatehingutele või paberite mittevormistamisele, kui üle antakse surmavat tehnikat? Kui kõne all on relvastuse hankimine kahtlastelt isikutelt ebatraditsiooniliste kanalite kaudu, kas see on miski, mida poliitikult eeldada võiks? Kas see oleks üldse ihaldusväärne, sest kasvab korruptsioonioht ja kaob tsiviilkontroll? Või see peabki kaduma, kui olukord on kriitiline?


Muutused
Ühel suveõhtul helistas Hanno Pevkur Delfi toimetajale ja küsis: „Miks te mind tappa tahate?“

Ilmunud olid mitmed artiklid, kus süüdistati Pevkurit soovimatuses võidelda laskemoona ostmiseks vajaliku raha eest. Juhitakse tähelepanu, kuidas Pevkur ütles nii avalikult kui ka kinnistel koosolekutel, et lisaks kaitsekulude kasvule tuleb mõelda ka muudele eluvaldkondadele. „Tervet kevadet juhtis tema ihalus saada peaministriks,“ ütleb üks inimene.

Teiste sõnul aga peabki kaitseminister arvestama laiemate huvidega. Kui Pevkuri lauale jõudis Nursipalu harjutusväljaku plaan, tõmbas ta selle pisut enne pressikonverentsi väiksemaks. Enda sõnul „marginaalselt“, teiste sõnul oluliselt. Üle 10 majapidamise liikus harjutusalalt välja. Suure pingega sündinud harjutusväljak on küll ülivajalik, aga kaitseväe kõiki vajadusi see siiski ei rahulda. Et teha brigaadi tasemel õppust, peame ka tulevikus Lätilt abi paluma, kuhu tehti 25 600 hektari suurune Selija harjutusala ilma suurema avaliku ja kohaliku vastuseisuta.

Kindral Veiko-Vello Palm kirjutas ministrile seepeale kriitilise kirja, kus heitis ette, et Pevkur ei lahendanud probleemi. Pevkur ei vastanud sellele kirjale kunagi. Samas päästis tema plaanide muutus umbes paarikümne perekonna kodud – kas kaitseminister tegi õigesti või oleks ta pidanud jõulisemalt seisma kaitseväe huvide eest? Mitmetel andmetel leidis Pevkur kogu ministriksoleku aja jooksul nelja silma all kohtumiseks kindral Palmiga vähem kui pool tundi. Oma kriitika väljendamiseks ei leidnud ta sedagi.

Kui Kusti Salmi kannatus laskemoona rahastamist oodates katkes ja ta teatas lõpuks Pevkurile, et lahkub ametist, tegi Pevkur talle ettepaneku korraldada pidulik lahkumisüritus, anda teenetemärk ja Kusti Salm ütleks avalikkusele, et väsis ära. Salm keeldus ja läks „ballistiliseks“.

Järgnenud arvamusloos väitis Pevkur, et kogu Salmi räägitu on „rakendatud edukalt minu poliitilise tapmise vankri ette, et vähendada konkurentsi Reformierakonna juhi järgmistel valimistel“. See tähendab: Pevkuri sõnul pole tegemist kaitsedebatiga, vaid vandenõuga selle nimel, et temast ei saaks peaministrit.


Mõned nädalad hiljem sõitis üks siinkirjutajatest Türgis väikeses mikrobussis. Sõit oli tormakas, kiire, kihutati eskordi saatel küngastest üles ja alla. Eesmisel istmel istus Reformierakonna juhatuse liige Marko Mihkelson. Tema telefonis olid näha Kaja Kallase, Kristen Michali ja teiste näod. Toimus Reformierakonna juhatuse koosolek.Kaja Kallas oli saanud just kinnituse, et ta saab Euroopa Liidu kõrgeks ametnikuks ning nüüd oli vaja leida uus peaminister. Koosolek ei kestnud ülearu kaua. Kui kõne lõppes, kimasime endiselt Ankara tänavatel. Mihkelson pööras ringi ja ütles, et üldkogule ei minda ning uue juhi otsustab juhatus. See tähendab: peaministriks saab Kristen Michal. On neid, kelle sõnul olid Pevkuri šansid niikuinii väikesed, kuid tema arvamusartikkel pani lõpliku põntsu.

Kaitseministeeriumis hakati nüüd otsima Kusti Salmi eksimusi. Tuulati hankeid, vaadati läbi komandeeringuid. „Arusaamatu vaimude väljaajamine hetkel, mil Eestil on vaja hoopis pikaajalisi kaitsestrateegiaid,“ ütleb väga kõrge valitsusametnik.

Kaimo Kuusk ei varja, et kui Pevkur ta tööle kutsus, sai üheks ülesandeks „taastada hea tööõhkkond“. Kuuse sõnul on vaja selleks kultuuri muuta. Oli tajuda, et ministrit peeti seni kellekski, kes peab kuulama ametnike käsklusi, mitte vastupidi. Ja see pole normaalne.


Asjad liiguvad aeglasemalt, kui juhtkond tahaks, infot hoitakse kinni või lekitatakse. Võib-olla ei ole kõik veel kohanenud ka Kuuse toodud uue lähenemisega: vastandumise asemel otsitakse nüüd teiste riigiasutustega koostööd. Lihtsalt öeldes on juhis – teeme nii, et meiega tahetakse koostööd teha, mitte et see on vastaspoolele kohustus. Kalev Stoicescu sõnul on märgatavalt paranenud näiteks koostöö riigikaitsekomisjoniga. „Ma olen väga rahul,“ ütleb ta.

Lisaks tegi septembri alguses kaitseministeeriumi ametnik kaitsepolitseile avalduse, et uuritaks, kas minister lekitas raadiosaates riigisaladust. Pevkurile ette heidetav komme kiirustada sündmustest ette ja rääkida veidi liiga palju võis ületada seekord piiri. NATO väevõime eesmärke polnud valitsuses veel tutvustatud, lisaks oli tegu tundliku infoga. Igal ametnike koolitusel soovitab kaitsepolitsei „alati teavitada“ ja seda too ametnik ka tegi. Kuuske ta sellest ei informeerinud ja kaitsepolitsei teatas kiiresti, et saladust ei lekitatud.

Hanno Pevkur enda sõnul vastutöötamist ei ole tajunud, kuid võib-olla kõneleb temas hoopis loomupärane viisakus ja väljapeetus, mis ei luba tal kellegi kohta intervjuu jooksul halvasti või isegi kriitiliselt öelda. Mitu kuud räägitud struktuurireform on samas igatahes „lõpusirgel“.

Minister Pevkuri ja endise kantsleri Salmi vastastikune põrnitsemine kestis väidetavalt kogu suve. Kusti Salm ei rääkinud Pevkuriga kaks ja pool kuud mitte ühtegi sõna. Mitmed on kuulnud Pevkuri suviseid jutte, et Salm ja Herem valmistasid kogu see aeg ette oma järgmist töökohta. „Seda ma talle [Pevkurile] ei andesta,“ ütleb kergelt karva kasvanud Martin Herem. „See on nii kuradi ülekohtune.“ Hanno Pevkuri sõnul pole ta Heremi kohta mitte kunagi midagi sellist aga öelnud. „See on laim ja vale,“ lausub ta.

Ehmatus Pevkuri käitumise kohta on laiemalt levinud. Palmi kritiseerimine Õhtulehes, Salmi kirumine igal võimalusel, Heremi kohta juttude levitamine. „Need kolm tahtsid reaalselt midagi ära teha, neil oli visioon ja ka võime muutused läbi viia,“ ütleb veel üks lähedalseisja. Riigikaitsestruktuuride puhul, mis on alati väga inertsed ja stagneerunud, on see tema sõnul tõeline saavutus. „See on hoiatav ja ehmatav, kui tänamatu minister on,“ ütleb üks inimene laupäeva hommikul. „Salmile, Palmile ja Heremile on ta võlgu selle, et tal üleüldse midagi ette näidata on. Seda nii Eestis kui Euroopas.“

Sügiseks ei olnud Pevkuril enam üleliia palju liitlasi jäänud. Kui oli kaitseväe uue juhataja valimine, olevat Kersti Kaljulaid suhelnud president Alar Karisega. Ta soovitas ühiselt Pevkurit tagant tõugata, et too valiks uueks kaitseväe juhatajaks Palmi, keda Kaljulaid on nimetanud ka „minu kindraliks“.

Väidetavalt oli liitlaste vähesus üheks põhjuseks, miks Pevkur osutas liialt nõrka vastupanu riigikogu riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili ideele teha kapitaalne eriraport meie kaitsevõime kohta. Raportit nimetavad väga paljud meie kaitsevaldkonna aja ja energia raiskamiseks kriitilisel ajal.

Eriraport
Kui Kaitseliidu endine ülem Kiili Reformierakonda kutsuti, seadis ta tingimuseks, et Veiko-Vello Palm ei tohi kunagi kaitseväe juhatajaks saada. See vimm ei tulnud üllatusena. NATO Euroopa vägede peakorteris teenides kulutas ta oma regulaarses suhtluses pealinnaga sedavõrd palju aega Palmi sarjamisele, et Kiili ülemusele tehti selle kohta eraldi märge.

Palmi hinnatakse üpris üksmeelselt kõige intelligentsemaks Eesti kaitseväelaseks (nüüd juba endiseks), kes oli mitmel avalikul esinemisel Kiili oma sõnadega „lahti koorinud“ ja seeläbi avalikult häbistanud. Kui tuli aeg valida uus kaitseväe juhataja, tegi Kiili tugevat lobitööd Palmi vastu. Levima hakkasid laimukirjad. Kiili nende koostamist eitab, aga Palmi ta ei salli.

„Palm ei oleks taganud sobivat organisatsioonikultuuri ega töökliimat, tal on tegelik kogemus puudu,“ ütleb Kiili ja on veendunud, et riigikaitsekomisjoni liikmed oleks Palmile „konsensuslikult“ vastu olnud. Komisjoni esimees Kalev Stoicescu hindab siiski, et kümnest komisjoni liikmest oleks vastu olnud neli. Stoicescu ise kinnitab, et tema oleks ka Palmi toetanud ja usaldab teda. Ent siiski on riigikaitsekomisjoni esimees nõus, et komisjon ei oleks toetanud Palmi konsensuslikult ja „see oleks olnud väga halb“.

Paljud ei heida Pevkurile ette mitte seda, et ta valis Andrus Merilo – rahulolu Meriloga on väga suur –, vaid et ta lasi end mässida valede võrku. Mitmete sõnul oli Pevkur öelnud Palmile, et too on tema favoriit ja võiks kokku leppida kohtumise peaministri juures. Tõsi, olevat poliitilist vastasseisu. Veel pool tundi enne otsustava pressikonverentsi algust arvasid mitmed kõrged ametnikud, et järgmine kaitseväe juhataja on Palm.

Palm ise sai enda mittenimetamisest teada alles siis, kui Andrus Merilo talle helistas. Pevkur Palmile seda ei öelnud. „Kasvata endale, kurat, munad,“ lausub sellest kõnelev mees ühes pealinna kohvikus. Pevkurit hakati pidama ebakindlaks inimeseks, kes kardab lausa paaniliselt halba renomeed ega julge teha otsuseid, mis võivad kaasa tuua konflikte ja populaarsuse langust.

Kui Martin Herem sai teada, et Andrus Merilost saab uus kaitseväe juhataja (temagi nimetab Merilot ilma kahtlusteta väga heaks juhiks), tuli ta parajasti hambaarsti juurest. Tuimestus oli kõva ja Herem oletab, et see oli üks põhjuseid, miks ta Pevkuri kabinetti astudes oli tavapärasest avameelsem. „Sa oled minu parim minister,“ ütles Herem talle. „Aga sa usaldad ebaausaid inimesi ja kui sa nendega edasi suhtled, muutud ise samasuguseks.“

Pevkur eitab laimukirjade mõju enda otsusele. Ta rääkis peaaegu kõigi kindralitega, sõitis isegi spetsiaalselt Brüsselisse kindralmajor Rauno Sirgiga kohtuma, tegi nende vestluste põhjal oma otsuse ning läks alles siis seda riigikaitsekomisjoni ette kaitsma.

Merilo valis ta seetõttu, et Merilo arusaam kaitseväest klappis Pevkuri omaga kõige rohkem. Kui küsime täpsustust, nimetab Pevkur „selget silmavaadet“, „selget sõnakasutust“ ja „sarnast veregruppi“. Hiljuti kiitis Pevkur heaks Merilo nägemuse „Võiduks valmis kaitsevägi“, mis on juba saanud kiita ka väljastpoolt valdkonda. Merilo on teadaolevalt jaganud Pevkuri seisukohta, et sõda on võimalik vältida ja vajadusel võita. 20. veebruaril jõuab tema nägemus valitsuse ette.

Palm oli andnud oma vanale võitluskaaslasele Merilole nõusoleku teenida kaitseväes veel kaks aastat, kuid Õhtulehes ilmus Palmi mustav artikkel, kus teiste seas väljendas oma usaldamatust ka Hanno Pevkur. See muutis Palmi jaoks jätkamise võimatuks ja ta siirdus erru. „Aasta varem nimetad sa ta diviisi ülemaks ja nüüd ütled ajalehe kaudu, et täiesti sobimatu inimene,“ ütleb valdkonna inimene. „See on tänamatuse ja nahaalsuse tipp.“

Nüüd nähakse ohtu Kiili järgmises plaanis. Doktriine armastav Meelis Kiili on teatanud kavatsusest kirjutada eriraport meie kaitsevõime kohta. Raporti põhjaks on Kiili kokku pannud umbes sadakond küsimust. Skeptikute sõnul võib sellest tulla „järjekordne Kiili vahtu täis jama“.

Meelis Kiili sõnul on tema peamine etteheide Eesti julgeolekujuhtimisele see, et „visiooni ei ole ja juba aastaid“. Viimati olla see olemas olnud Ants Laaneotsa juhtimise all.

Raporti vajalikkuse on seadnud küsimärgi alla teiste seas peaminister Kristen Michal. Riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga sõnul olevatki ka Pevkur sellele alguses vastu olnud ja proovis raporti koostamist ära hoida, kuid tegi „liiga vähe liiga hilja“. Ent kuidas saabki minister ära hoida sõltumatu riigikaitsekomisjoni raportit?

Väidetavalt ei ole Pevkur tutvustanud ka ministeeriumi sees, miks otseselt ministeeriumi tööd puudutavat eriraportit tehakse. Küll aga istus viimasel kohtumisel laua taga erukindral Neeme Väli, kellel puudub igasugune mandaat tundliku info saamiseks. Just Väli ja Leo Kunnas on Kiili lähimad kaasamõtlejad – endised kaitseväelased, kelles tajutakse kibestumist, kes on aastaid kritiseerinud kaitseväge ja selle juhtimist ning kelle karjäär ei lõppenud soovitud moel. Kiili toob välja ka Alar Lanemani ja Peeter Tali ning veel Anti Poolametsa, kes küll raportisse panustada soovis, ent seni pole siiski töös osalenud.

„See raport tähendab umbusalduse avaldamist meie kaitsevaldkonnale,“ lausub üks kogu protsessi väga lähedalt näinud inimene. „Milleks? Ja miks laseb kaitseminister sellel juhtuda?“

Meelis Oidsalu on sama meelt. „Mingit ohtu ükski Riigikogu raport endast ei kujuta,“ lausub ta. „Aga kas riigikaitsekomisjonil pole tõesti midagi asjalikumat teha kui tegeleda kolme endise ohvitseri tusatuju protokollimisega, eriti Ukraina jaoks nii keerulisel aastal?“

Meelis Kiili sõnul ei ole neist kellelgi rusikat taskus. „Miks peaks olema? Me oleme suure osa oma elust pühendanud Eesti kaitsmisele. Me oleme kriitilised olnud teatud otsuste suhtes ja pole seda varjanud.“

Erakonnas nimetatakse eriraportit siiski järjekordseks Pevkuri omaväravaks.

Omaväravad

Kuigi rahva usaldus Pevkuri vastu on püsinud suur ning ka erakonna piirkondades püsib, siis juhatuses on see ahtake. Tema peamise nõuandjana (vahel lausa isafiguurina) nimetatakse Jaanus Rahumäge, erialaringkondades hea mainega ettevõtjat.

Valitsuse istungeid pealtnäinute sõnul ei sujunud Pevkuri koostöö lõpuks ka Kaja Kallasega. Kallas oli vahetu inimesena hakanud ühel hetkel Pevkuri tavapäraselt üpris pikaks kujunevale jutule vahele segama ja öelnud otsekoheselt: „Ära räägi!“ Tõsi, avalikkuses Kallas hoidis Pevkurit ja täna on Pevkur üks väheseid Eesti tipp-poliitikuid, kellega Kaja Kallas tihedalt suhtleb.

Enamgi veel. Erakonnas liigub tema kohta hüüdnimi Omavärava-Hanno. „Tema suur edevus ja sisemist ebakindlust varjav näiline enesekindlus sunnivad teda sündmustest ette jooksma,“ lausub veel üks kõrge riigiametnik. „Selliselt toimides teeb ta kahju mistahes ettevõtmise eesmärgile ning lõhub kokkuhoidmise tunnet.“

„Edevus on poliitikutele tüüpiline,“ lausub üks inimene. „Aga kui see hakkab tegutsemist juhtima, siis see on ohtlik.“ Kui 2022. aasta lõpus ilmus Delfi mõjukate edetabel, olevat Pevkur olnud silmanähtavalt pettunud ja kommenteerinud, miks kantsler temast eespool on. Tegi seda kõrgema häälega kui avalikult esinedes: seal on ta tämber madalam.

Mitmel korral on Pevkur läinud kiiresti eetrisse uudistega, mida alles räägitakse läbi. Ukrainlased kaalusid Volodõmõr Zelenskõi tulekut eelmise aasta lõpul Tallinnas toimunud ühendekspeditsiooniväe JEF liidrite tippkohtumisele (JEF – Ühendkuningriigi juhitud koostööformaat riikidele, mille ülesanne on sõja korral esimesena reageerida). Ent Pevkur ütles selle enneaegu välja ja tekitas sellega korraldajates segadust. Kas just sellepärast, aga Zelenskõi jättis tulemata.

Hiljuti säutsus Pevkur Jaapani visiidil, et Läänemerd läbivaid laevu tuleks hakata maksustama, aga valitsus polnud sellest kuulnudki. Kui õiguskantsler Ülle Madise tõi välja, et kaitseministeerium peaks tõstma reservväelaste õppekogunemiste päevatasusid, vastas minister meedias, et tööandjatele tuleb palga säilitamine teha kohustuseks. Erakonnas polnud ta sellest rääkinud, analüüsid puudusid. Nii juhtub sageli – väikesed ideed ilmuvad kõigile üllatusena, kuid neid ei ole läbi arutatud ega kaalutud. Sama kiiresti on minister valmis neist ka loobuma. Paljud otsused venivad. Meenutatakse õppuseid, kus hakati lauaharjutuse käigus teesklema, nagu oleks otsus ikkagi tulnud, sest muidu poleks saanud õppusega edasi minna. Selle asemel tegelevat minister pisiasjadega. „Ma pole ühelgi õppusel jätnud otsuseid tegemata, mis ministrit otsust on vajanud,“ vaidleb Pevkur vastu. Kui toimus Ussisõnade õppus, kuhu oli vaja kohale organiseerida 10 000 reservisti, rääkimata logistikast, relvastustest ja muust, ei kommenteerinud Pevkur seda järgnenud valitsusala koosolekul enne, kui alles päris koosoleku lõpus. „Nüüd ma pahandan teiega,“ olevat ta öelnud. Õppuseid külastades oli ta märganud, et mõnedel meestel on huuled katki – kas tõesti ei saanud neile huulepalsamit organiseerida? Sellest ajast peale hüüti teda ministeeriumis Huulepalsami-Hannoks: tähelepanu on detailidel, mitte suurel plaanil.

Hanno Pevkuri sõnul on siin aga taas tegemist liialduse või lausa valeväitega. „Huulepalsamist oli juttu marginaalselt,“ lausub ta. Ta rääkis ka saabastest, kandesüsteemidest, salvetaskutest ja paljust muust, millest reservistid talle rääkisid. „Kui ministrile reservväelane midagi kurdab, siis on ministri asi see kaitseväe või kaitseliidu juhtkonnale edastada,“ lausub ta.

Paljud kaitsevaldkonnaga hästi kursis olevad inimesed ongi väga üllatunud, kui neilt Pevkurit puudutava kriitika kohta küsida. Igale ministrile saab alati midagi ette heita, kuid Pevkur on asjalik, omal kohal, arukas, kursis. „Minu valdkonnas asjad ei seisa,“ lausub üks inimene. Ministeeriumis olevat õhkkond töine. Mingit lahkumiste lainet ei ole. Ja kui mitte arvata, et sõda algab kohe homme – siis on asjad päris hästi.

Epiloog.

„Me kollektiivselt ei arva Euroopas, et oleksime sõjas,“ lausub üks Euroopa välispoliitikat väga hästi tundev inimene. „Ja sellel on tagajärjed.“ 2022. aasta veebruar võis vapustada kõiki, kuid vaid vähesed poliitikud kogu mandril tõusid uue olukorra kõrgusele. Kuid mida see üldse tähendab? Mida teeb poliitik sõja ajal? Kellele ta kuulub? Kas kaitseväele? Ministeeriumile? Või avalikkusele?

Alates sügise algusest on Hanno Pevkur hakanud selgemalt seisma suuremate kaitsekulutuste eest. Oletatakse, et Kusti Salmi avalik kriitika pani ministri paremini tööle. Ühel valitsuse istungil oli ta lubanud tagasi tulla „hoopis suuremate numbritega“.

Meie kohtumisel lausub ta, et tehtud sammud on head, „aga mitte piisavad. Isegi kui paneme 10% SKPst, ei ole see lõpuni piisav, et olla valmis Venemaaga pikalt sõdima.“ Ta on veendunud, et rahvas on valmis 5 protsendiga kaasa minema, sest „poliitika on küsimus juhtimisest, millele järgneda“.
Väidetakse, et Pevkur tegutseb siis, kui tajub soodsat konjunktuuri. Ühelt poolt on see normaalne aparaadi ja poliitiku vaheline koostöö: aparaat pakub ideid, minister kaalub, kas ideel on laiemat pidamist. Aga teiselt poolt on varsti sadamas laevad HIMARSite, IRIS-T, Türgi soomustransportööride, Iisraeli varitseva õhutõrjemoona, suurte koguste laskemoonaga ja nii edasi. Hanked on toimunud Euroopas pretsedenditu kiirusega.

„Hanno Pevkur läheb kindlasti koos kaameratega sinna vastu,“ ütleb üks inimene. „Ja see on okei. Nii poliitikud teevadki.“ Pevkur on need otsused pealegi omal ajal kinnitanud. Ent need polnud tema algatused. „Ja „tänukirjana“ otsida vigu ning rääkida lisakontrollist…“ ütleb too inimene ja jätab õhku kolm punkti.

„Ta tegeleb oluliste teemadega alles siis, kui selleks on avalik surve,“ ütleb üks inimene. Ent kas ei tee seda pea kõik poliitikud? „Kui palju selliseid ministreid üldse Eestis on, kellel oleks suur ja tugev nägemus?“ küsib üks kõnelenu, ja vastab ise: „Neid ei olegi.“

[/quote]

[Lemet]

Hanno Pevkur: minu visioon kaitstud Eestile
Pärast intervjueerimist selle loo jaoks jagas Hanno Pevkur autoritega oma visiooni sellest, mida tähendab kaitstud Eesti.

Kaitstud Eesti

Tugeva kaitsetahtega rahvas, kes on valmis kas ise hästi koolitatud ja varustatud kaitseväe koosseisus või toetava ja organiseeritud jõuna igal ajal Eestit kaitsma.

Selleks on vaja rahvale arusaadavat ja edukat riigijuhtimist, heaolu, mida kaitsta, ja selgust, kuidas seda teha. Kaitsetahte suurendamiseks peab inimestel olema elementaarne kindlustunne tulevikuks ning mõistmine, kuhu kuluvad nendelt kogutavad maksud. Inimestel peab olema teadmine, et riik on efektiivne ja vähese bürokraatiaga. Inimesed peavad tundma, et riik hingab rahvaga samas rütmis.

Selleks peame oma rahvast rohkem usaldama, kaitse vaatest muu hulgas seda, et lubama relvi rohkem koju, ehitama rohkem lasketiire jms.

Riigi kaitsmine peab olema meie ühine tahe ehk peame võimaldama panustada riigikaitsesse kõigil, kes seda soovivad ja suudavad, sest sõja võitmiseks vajame vajadusel kogu rahva panust.

Siis ei suuda meid keegi võita.