Delfi andmetel on taasiseseisvumise ajast saati esinenud kõigi meie merepõhjas olevate kaablite ja torude peale 43 riket: Telial 19, Elisal 18, CITIC Telecomil neli ja Eleringil kaks. Kui mujal maailmas on kaablilõhkumises suurimad süüdlased kalalaevad, siis valdav osa Eesti vete intsidente on toimunud laeva järel mööda merepõhja lohisenud ankru tõttu. „Meie teada on kõik meie varasemad kaablikahjustused tingitud ankrutest,“ märgiti CITIC Telecomist, kus tuli viimati kaablikatkestusega rinda pista mullu detsembris. Samamoodi on lood suuresti ka Telia, Elisa ja Eleringi merepõhjataristu puhul.
Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsler Kaupo Läänerand sõnas, et on eri põhjuseid, miks võib laeval olla tarvis ankrusse jääda. „Näiteks sadamakoha ootamise, ebasoodsate ilmastikutingimuste – tugev torm, halb nähtavus – või tehniliste tööde tõttu,“ loetles ta. „Mõnikord võib ankurdamine olla seotud ka tollikontrolli või lasti üleandmise ootamisega,“ lisas Läänerand. Eesti majandusvööndis on tekkinud nn isetekkelised ankrualad Vaindloo ja Naissaare lähistele, kus laevad ootavad sisenemist Venemaa sadamatesse. Nimelt idanaabri võime enda laevu vastu võtta on piiratud ning nendes kohtades on kokku langenud nii looduslikud, laevaliiklusega seotud kui ka merepiiride vahelised soodsad tingimused.
„Tahtmatut ankru lohisemist põhjustavad sageli ebastabiilne või pehme merepõhi, tugev tuul või ankru ebapiisav pikkus,“ märkis Läänerand, kuid nentis, et head merepraktikat jälgides ja seadmeid korrektselt hooldades on ankru merepõhja kukkumine ilma teadliku tegevuseta väga ebatõenäoline. „Põhjus on selles, et ankur koos ankruketiga on üldiselt alati kinnitatud laeva külge vähemalt kahe piduri ning lukustussüsteemiga, et vältida selle iseenesliku merepõhja kukkumist. Nendele kahele lisaks kasutatakse keerulistes ilmastikuoludes tihtipeale veel muid lisakinnitusi, näiteks ankruketti läbivaid lisavaiereid, mis on kinnitatud laeva külge,“ selgitas Läänerand.
Kuid kõiges pole süüdi siiski ankrud üksi. „Lisaks ankurdamisele (14 juhtumit) on kaablirikete põhjusteks olnud traalimine (kaks juhtumit), tehniline rike (üks juhtum) ja loodusjõud (üks juhtum),“ sõnas Elisa grupi turvajuht ja asepresident Jaakko Wallenius kaablirikete põhjuste kohta. Ka pea 30 aastat Telias töötanud tehnoloogiaüksuse innovatsiooni- ja regulatsioonijuht, varem üle 20 aasta Telia võrgu- ja infrastruktuurijuhina töötanud Toivo Praakel nentis, et lõhutud kaablite eest on süüd omistatud näiteks kalastajatele ja ka puhtalt asjaolule, et loodus pole inimeste taristut suutnud hästi kohelda. „Neid kaableid ikka lõhutakse – ankruga, kalatraalidega, hoovustega. Üks lõhkumine oligi selline, et aastakümnete jooksul liigutasid liiv ja meri kaableid ning see viis kaitsematerjalide kulumiseni,“ rääkis ta.
Pilt on seega kirju. Märksa vähem värvikust on aga ametlikus statistikas, mis neid intsidente arvudes ilmestama peaks. 43 rikkest Eesti vetes on tarbijakaitse ja tehnilise järelevalveametil (TTJA) info vähem kui veerandi, täpsemalt üheksa kohta. Kuigi kaablid on meil merepõhjas olnud 1990. aastate keskpaigast saati, algavad TTJA teadmised lõhkumiste kohta aastast 2012 ning näiteks Telia andmetega võrreldes on riikliku järelevalve teadmised intsidentidest võrdlemisi auklikud.
Esiteks seetõttu, et TTJA kogub andmeid üksnes mereside vallas. See tähendab, et Balticconnectori gaasitoru ning kahe elektrikaabli kohta neil nii või naa statistikat pole. Ühtlasi selgus, et ettevõtetel polegi olnud tarvidust kõikide intsidentide kohta alati riiki teavitada. Seetõttu ongi riigi varasem teave intsidentidest pigem lünklik, viitas TTJA sideosakonna juhataja Oliver Gailan. „Hädaolukorra seadusest tulenevalt on sideettevõtetel kohustus teavitada TTJA-d side kui elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust,“ selgitas ta, miks statistika täielik ei ole. „Praktika näitab, et ka mitmete kaablite korraga katkemine ei ole tarbija teenustele mõju avaldanud. Seega ei peetud varasematel aastatel üldjuhul selliseid intsidente märkimisväärseks. Ühendused on mitmekordselt dubleeritud ja side toimis ning tihti nendele ametlikku teavitust ka ei järgnenud,“ lisas Gailan.
Nagu statistikast nähtub, siis madalal ja tormisel Läänemerel juhtub palju intsidente, ütles Telia võrguühenduste direktor Toivo Praakel. Lausa nii palju, et iga lõhkikistud kriitilise taristu elemendi puhul ei pruugi olla kõige taibukam kohe valitsuse pressikonverentsil asja rahva ees lahkama hakata, jääb kõlama Praakli räägitust. „Väga palju spekuleeritakse, et on sabotaaž, et karvane Vene või Hiina käsi on mängus. Kuid mina ise, olles rohkem kui 20 aastat asja sees, olen suhteliselt skeptiline sabotaaži suhtes – võib-olla mingil määral tõesti, kuid suuremahuliselt ilmselt mitte,“ arvas ta. „Varasemast mäletan, et meil on olnud näiteks üks juhus, kus korraga oli neli kaablit katki ja saime kätte ka laeva, mis kõik need neli kaablit katki tõmbas. Kui ma ei eksi, võis see olla Küprose lipu all sõitnud laev,“ lisas ta.
Praakel märkis, et Telial on õnnestunud viiel juhul pidada kinni kaableid lõhkunud laev ning mitmel juhul on õnnestunud kohtusaalis või lihtsalt laua taga neilt ka kahjuhüvitis kätte saada. Tema sõnul on kaabliparanduse eest sisse nõutud sadu tuhandeid eurosid, kuid detailidesse Praakel laskuda ei soovinud. Ta tõdes, et ankruid on mööda merepõhja vedanud ka Eesti lipu all sõitnud laev. Äripäev kirjutas 2008. aastal, et üks kodumaine firma on kaablilõhkumisest tingitud kohtulahingu taustal suisa pankrotti läinud. Nimelt alustas vesiehitusfirma Moonsund Shipping pankrotimenetlust, kui Elion neile 1,25 miljoni kroonise kahjunõude esitas.
„Võtke kinni,“ laiutas Praakel käsi. „Kui Telepaatti (kaableid parandav laev – toim) meeskonnaga möödunud aasta lõpus kohtusime ja tervet möödunud aastat arutasime, siis nemad selgelt väitsid, et lõhkumiste tulemus ja iseloom on väga sarnane varasemate juhtumitega – kas hooletusest või ilmast tingitud olukorrad. Mina siin justkui mingit vandenõuteooriat ei tahaks toetada,“ sõnas ta.
Siiski ei tõmba Praakel vett peale ka võimalusele, et viimase pooleteise aasta jooksul toimunu – eriti viimase kolme kuu jooksul toimunud kaheksa kaablilõhkumist – võib olla ka sabotaažiaktide tagajärg. „Ma ei taha väita, et üldse poleks miski sabotaažiga seotud,“ sõnas ta ja väljendas üllatust selle üle, et rootslased on suutnud juba veendumusele jõuda, et Läti ja Rootsi vahelise kaabli lõhkumine ei olnud vaenulik akt, vaid hooletus. „Kuidas rootslased nii veendunud on, et pole sabotaaž? See on huvitav,“ arutles ta.
Viimase kolme kuu jooksul kasvanud kaablilõhkumiste kontekstis tuleb Praakli sõnul aga mõelda laiemalt, kui pelgalt hübriidohu ja julgeoleku aspektile. „Tuleb mõelda ka sellele, mis üldiselt toimub. Kas liiklus on Läänemerel tihedamaks läinud? Kas need laevad, mis täna liiguvad, on oma parimas eas ja kvaliteetsed? Need laevad, mis meil rikke põhjustajateks on osutunud, pole olnud uusimad ja parimad,“ märkis ta. „Eks viimased kuud tekitavad tahes-tahtmata tunde, et [ega] siin taga midagi enamat ei ole. Seda ma ka ei välistaks. Aga leian, et sel olukorral võib olla omi seletusi,“ sõnas Praakel lõpetuseks.
https://www.delfi.ee/artikkel/120355018 ... -juhtumist
