https://epl.delfi.ee/artikkel/120354896 ... ult-bomzidHarkivi oblastis toimuvat operatsiooni planeerisid Ukraina eriüksuslased kaks ööpäeva. 2023. aasta 13. septembril kell viis hommikul alustasid nad liikumist vaenlase positsioonide poole. „Vaenlaseni jõudmiseks tuli ületada 200 meetrit täiesti avatud maastikku, jõuda üle tee. Seetõttu valiti selleks vaid parimad ja kõige julgemad. Kõik mõistsid, et me ei pruugi sinna kohale jõuda ja võime lihtsalt lageda peal otsa saada,“ räägib Dmõtro.
Tema sõnul oli nende üksuses kuus sõdurit, kes tegutsesid lahingpaaridena, moodustades siiski ühtse terviku. „Mina ja komandör olime kõige kogenumad, seega läksime esimestena. Sel moel kaitsesime teisi lahingpaare, kuni nad meile järele jõudsid – nemad polnud veel nii kogenud nagu meie,“ selgitab sõdur.
Ent plaan kukkus kohe algusest peale läbi. Esiteks oli edasiliikumine aeglasem, kui oodati. Rünnaku kümnendaks minutiks oli nende suunas keeratud juba mitu suurtükitoru ja need andsid kõvasti tuld. „Rünnak on selline asi, et seal ei lähe kunagi kõik plaanipäraselt. Enamasti on kõik improvisatsioon, otsused tehakse alateadlikult, automaatselt ja lähtudes varasemast kogemusest sellistes olukordades,“ selgitab Dmõtro.
Hoolimata vaenlase tihedast tulest liikusid sõdurid edasi. Äkitselt kiilus aga Dmõtro paarimeheks olnud komandöri relv kinni. „Ma sain kohe aru, et ma ei saa üksi venelaste peale edasi minna, kuna me töötame alati lahingpaaridena ja mul oli abi vaja. Üks on null ja kaks on üks, nagu eriüksustes öeldakse,“ räägib sõdur.
Abi tuli kaaslaselt teisest paarist. Kuid kiirustades ei märganud tema kaaslane vaenlase kaevikus olnud auku, kus olid kaks Vene sõdurit, kes haavasid teda reide ja kõhtu. Siiski suutis kaaslane Dmõtrot tulega katta, andes talle võimaluse visata venelaste pihta granaate. See võimaldas neil veidi edasi liikuda ja ka haavatud kaaslane ära tuua. Kuid just sel hetkel heitis vaenlase droon Dmõtro jalgade ette kildgranaadi F-1.
Dmõtro sai plahvatuses rängalt vigastada ja põrutada. „Ma kaotasin täielikult koordinatsiooni. Lühikeseks ajaks kaotasin isegi nägemise, sest veri kattis mu näo täielikult,“ meenutab sõdur.
Olukord muutus üha keerulisemaks – ukrainlaste poolel oli kolm raskelt haavatud sõdurit, nende seas Dmõtro, kuid vaenlane jätkas marutuld. Eriüksuslased jäid 20 minutiks üksi, sest venelaste tuli oli niivõrd maruline, et abivägi ei pääsenud nendeni. „Õnneks jõudsid 20 minuti pärast meieni kaks dessantväelast – tegelikult pidi neid olema kuus, kuid neli keeldusid meieni tulemast – ja nemad aitasid meid,“ sõnab Dmõtro.
„Kui ma ärkasin, siis oli selline imelik tunne, et ma tunnen mõlemat oma jalga. Kui ma lamasin maas, siis mulle tundus, et ma tunnen oma pöidasid ja isegi liigutan neid. Ma alguses rõõmustasin, et kõik on paigas ja tunnen oma jalgu,“ meenutab Dmõtro. „Minu juurde tuli mu kaaslane ja ma küsisin: „Sõber, ole hea, ütle, kas jalad on paigas? Mulle tundub, et ma tunnen neid.“ Aga ta seisis ja vaatas ning ma sain aru, et ta ei taha mulle vastata.“
„Ma ei jätnud teda rahule ja pärisin: „Ütle mulle tõtt, kuidas on, ma saan ju sellest aru, sest olen ise meedik. Ma olen rahul ükskõik millise vastusega!“ Aga tema ütles: „Jalgu pole.““
Haavatute evakueerimine lahinguväljalt kestis umbes seitse tundi, mis on sõjaväljal võrdlemisi pikk aeg. Lamades haavatuna, suurte verejooksudega ja segase teadvusega, mõistis sõdur, mis on juhtunud. „Nägin luid, mis tolgendasid mu jalgadest välja, nägin auke… Vaatasin kella ja sain aru, et rünnakust oli möödas juba kolm tundi,“ räägib ta. Haiglas amputeerisid arstid mõlemad jalad.
