Nutt ja hala

[Kapten Trumm]

Kas eksisteerib Tallinna- ja Tartuväline elu? Müstika! Nali. Aga eks muidugi tuleb kohapealsetest oludest ja oma vajadustest lähtuda. Kui ikka kondid murrad või vajad kompuutertomograafi siis ikka kiirabi vajalik. Aga kui piisab kaugkonsultatsioonist nagu akf Trumm vajas, või siis vaja nädalavahetustel retsepti või lapsele ravi määra, töövõimetuslehte vms siis sellistest teenustest abi. Confidol isegi kaubanduskeskustes oma kabinetid, viid lapse üldarsti juurde ja ise ostad samal ajal toidukraami. Raha ju maksab aga samas terve päev EMOs kükitada pole kah just ahvatlev.

Eks ta nii kipubki olema, et kui tahad mõistliku aja jooksul, siis maksad ikka ise, "ravikindlustus" on meil väiksemate hädadega nagu fatamorgaana.
Lihtsalt väiksema palga saajale võib see 75 eurone visiiditasu pluss ravimid olla paras põnts.

Kui mul lapsed väiksed olid, siis käisin ka õhtuti mööda EMO-sid. Lihtsalt perearsti pakutav polnud piisavalt operatiivne ja selle saamiseks tuli külastada kohalikku "tervisekeskust", mis "hooajal" oli turtsuvaid ja nina luristavaid patsiente täis. Või said kell 18 lapse lasteaiast kätte jutuga, et on palavik tõusnud, siis oli perearst ammu koju läinud.

Õnneks Tallinna Lastehaigla EMO-s on natuke lihtsam kui PERH EMO-s ja personal oli väga empaatiavõimeline ning professionaalne, tuletan seda siiani tänutundega meelde. Lisaks ikkagi kutselised lastea-ja laste erialarstid, mitte üldarst, kes arvab, et ravib kõike. Perearsti tõttu on mul üks laps lõpetanud lastehaiglas antibiootikumi tilgutite all.

Lihtsalt, olles selle kõik läbi ise teinud, ütlen, et tehke see "esmatasandi tervishoid" korda ja probleem laheneb kui imeväel. Seni, kuni see tulemusi ei paku, siis pole muud kui EMOs sabatada, võib ainult visiiditasu tõsta, kuniks see ületab erakliinikute oma ja siis tõesti osa läheb minema.

[AMvA]

(meenutage, milline kisa puhkes kui haigekassa ei tahtnud maksta perearstide liisinguautode kulusid mõni aasta tagasi),

Ei ole küll mulle selline asi ette tulnud. Võid sa mõne viite panna?

[Kapten Trumm]

https://epl.delfi.ee/artikkel/51172303/ ... hutab-tuli

[Kapten Trumm]

EMOdes toimuvast
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1203 ... kuus-tundi

Kutsun üles mõtlema veel teemal, et kui vatnik võtab rünnata ja EMO-s hakkab järjekorras olema 100 inimese asemel 1500 inimest. Kuidas seda lahendada ja kes siis tegeleb? Paneme kõrgema visiiditasu?

[Walter2]

Ratsionaalne inimene helistab kiirabi ja see viib ta emo-sse mitte ei hakka sinna oma jõududega (liinibussiga?) minema. Vastasel juhul võidki jääda koridori surevasse järjekorda.
Oled sa kindel et kui vatnik ründab siis meil üldse on alles kohad nimega emo? Isegi kui on siis kas sõjaaja meditsiiniplaanid näevad üldse ette tsiviilelanikkonnale emo-des kui potentsiaalsetes sihtmärkides sabatamist? Kuidas sel juhul haiglate töö üldse ümber korraldatud on - kas ja palju arste kaasatakse koheselt sõjameditsiini teenistusse?

[Kapten Trumm]

Ma tahtsin viidata sellele, et kui vatnik ründab, tuleb haavu lappima panna igaüks, kes selleks vähegi kvalifikatsiooni omab. Ka veterinaarid muide.
Lihtsalt siis tuleb hakata perearstidel tööd tegema 24/7 ja oh seda hädakisa, mis siis tulema hakkab, et ei saagi enam 8-17 tööd teha. Parem aegsasti vaim valmis seada. On naiivne arvata, et meie rahuaja optimeeritud haiglasüsteem siis toimuvaga toime tuleb. Kui koroona algas, oli probleem juba selles, et näomaskide varu oli paariks päevaks. Soomes lasti varude keskuse pealik lahti, sest maske oli vaid 30-ks päevaks.

Tänane meditsiin on meil ettevõtlus, kus loogiliselt tuleb liigutada nii vähe kui võimalik ja küsida selle eest raha niipalju kui kannatab.

[MeelisV]

Ratsionaalne inimene helistab kiirabi ja see viib ta emo-sse mitte ei hakka sinna oma jõududega (liinibussiga?) minema. Vastasel juhul võidki jääda koridori surevasse järjekorda.
Oled sa kindel et kui vatnik ründab siis meil üldse on alles kohad nimega emo? Isegi kui on siis kas sõjaaja meditsiiniplaanid näevad üldse ette tsiviilelanikkonnale emo-des kui potentsiaalsetes sihtmärkides sabatamist? Kuidas sel juhul haiglate töö üldse ümber korraldatud on - kas ja palju arste kaasatakse koheselt sõjameditsiini teenistusse?

Ei ole asi nii lihtne

https://epl.delfi.ee/artikkel/120105694 ... mitu-tundi

Või

https://www.err.ee/1609438841/perh-i-em ... ras-ootama

[Peeter]

See "helistan kiirabisse ja viivad ära EMO-sse" on sellise inimese jutt, kes kas ei ole seda üldsegi ise pidanud tegema, või siis on tal (hospidaliseeritaval loomulikult) mingid "ülikõvad paberid-adjustaadid" orgunnitud kiirabibrigaadi tahvlisse.
Minul näiteks oli siin koroonaajast saati korduvalt seoses ema tervisega korduvalt vaja helistada kiire meditsiinilise abi saamiseks. Alguses oli ikka päris keeruline. Raviarst ütles ära, et sinu ülesanne on sellises situatsioonis nii ruttu, kui võimalik saada ema EMO-sse voodisse tilguti alla. Et see on kõige kiirem vahetu abi. Mida kiiremini ta sinna EMO-sse saab ja EMO oma protseduurides (triaaž, ülevaatus, senine haiguslugu,vereproovid jne jne) tilgutini jõuab, seda parem. Et kui näete juba ette (st kogemustega oskate juba ette näha), et tuleb hoog, siis pane kasvõi ennetavalt süsteem käima. Ja ta pani ise väga konkreetsed ravijuhendid niimoodi üles, et need alati otsejoones kiirabitahvlis näha oleks, ja mul olid senised epikriisid kõik väljatrükituna kohe kõrval paberi peal samamoodi koos raviarsti tungivalt soovitava käskiva juhendiga edasiseks toimimiseks. Ehk siis nagu eelöeldud- meil olid ülikõvad vastuvaidlematud kohesele hospidaliseerimise vajadusele adjustaadid kiirabibrigaadi tahvel-läpakasse ette ära orgunnitud. No vat ja siis oli ikkagi teinekord väga erinevaid situatsioone. Kui olukord oli juba väga hull, siis võetigi puiklemata lihtsalt kaasa. Teinekord arvas brigaad, et ema võiks ise 3. korruselt alla tulla kiirabiautosse . Kui ema esimese poole korruse peal otseselt kokku kukkus, siis röögatas arst kõigile, et "nüüd kiiresti, muidu pole Maarjamõisasse enam vaja". Selle läbielamise järel sain aru, et kui ma sellist olukorda rohkem oma käte vahel läbi elada ei taha, siis edaspidi pean ma ise korrektselt, konkreetselt, pragmaatiliselt, emotsioonitult ja võimalikult meditisiinilises kõnepruugis nendega (ja veel enne patsiendini jõudmist juba trepil) vestlema. Ja igatsugu huuli-muuli jutuveeretamise ja "küsime haige käest kah" jmt lahfaa ära lõpetama. Tegelikult olid nad kõik väga asjalikud, aga selleks tuli nii mõnelgi puhul korraks "väga konkreetset häält" tehes ennast kehtestada. St ma ei tee neile (Tartu Kiirabi brigaadid) etteheiteid, lihtsalt neil on oma töösisekord vmt. No näiteks üks brigaad ütles mulle konkreetselt, et "sina ütled jah, et viige Maarjamõisasse, aga meil tuleb ta auto pealt ju EMO-le maha ka müüa, et kui EMO teda vastu ei võta, siis ta ju jääb meile auto peale. Meil ei ole teda kuhugile panna". Teinekord ütles kiirabibrigaadi liige mulle peale oma tahvlis sobramist, et "sellel haigusel on nagunii letaalne lõpp, milleks teda kaasa võtta, ükskord tuleb see nagunii...?" Nad tihti tahtsid ikka küsida, et mis memmeke ise kah arvab. Kuna haigushoo ajal ei olnud ema enam adekvaatne, kuigi suhtles, siis leiti nii mõnigi kord, et "memmeke tahab pikutada hoopis, väsinud on, ehk jätame puhkama siia sohvale?" jne. Ükskord kiirabi üritas konkreetselt keelduda. Seepeale ütlesin: "Minul (ja ka teil tahvlis) on raviarsti karm ja konkreetne juhend. Kui teie praegu ei pea vajalikuks patsienti Maarjamõisasse viia (poolteadvusetut, püsti tõusta mitte jõudvat), siis öelge mulle kohe konkreetselt ära ja kirjutage mulle ka paber välja sellekohta. Ma seejärel kohe helistan uuesti 112 ja palun abi lamava poolteadvusetu haige inimese Maarjamõisasse toimetamiseks. Et kiirabi keeldub abi osutamast. Aga minul on raviarsti karm juhend. Et mina teda üksi alla toimetada ja EMO-sse viia ei suuda Siis tuleb päästeamet oma kanderaamidega ja aitab inimese 3. korruselt alla ja küll siis organiseeritakse meid miskitmoodi Maarjamõisasse. Et tehke oma otsus ja vormistage korrektselt, siis saan mina oma tegevustega edasi minna." (See tekst oli mul kõik enne varem läbi mõeldud ja arvestatud (ühe teise juhtumi kogemusele tuginedes), et see on minu viimane šanss, et kui ikkagi minema lähevad, siis ongi asi ikka väga sitt.) Vaatasid mulle otsa ja rohkem ühtegi sõna ei öelnud. Kirjutama ei hakanud. Kaasa võtsid. Mitte ühtegi korda neist üle-kümnest kiirabiga sõitmisest ei saadetud ema ilma kohese ravi alustamise ja hospitaliseerimiseta kohe koju tagasi. Alati oli ravi TÜK-is korralik ja suhtumine normaalne ja hea. Aga lihtsalt "teinekord" tuli kiirabi vastupuiklemisest üle saada. Isegi eluohtlikus seisukorras patsiendiga. Probleemiks oli vargsi tekkiv organismi üldine sepsis ja seejärgne organite töö peatumine. Tingituna kasvajast. Mida varem tunned ära tulevase sepsisehoo esimesed tundemärgid, seejärel peale analüüse alustad kohe ravimist, seda lihtsamalt pääsed. Ja siis me vaidlesimegi kiirabiga, et kas sümptomid ikkagi on tõsised ja vajab hospidaliseerimist või mitte. Mina ütlesin, et asi juba on hull ja kohe tuleb muidu järjekordne "kokkuvajumine", et vaadake seniseid epikriise ja näitasin pabereid. Nemad omakorda ütlesid, et näeme ise ka tahvlist neid, aga pole hullu midagi, näe istub ja räägib ju isegi kenasti. Jne. Ja siis trepi peal... Pidevalt osalesin ka ise kandmises, vist ainult üks kord oli brigaad tõesti sellises füüsilises koosseisus, et nende öeldud "pole vaja, me saame ise hakkama" ei tekitanud minus kõhklusi.
Loo õpetussõnad teistele sellises olukorras: Emotsioonid ei aita midagi, mida proffesionaalsem, kainem ja olukorrateadlikum ise oled ja selle kohaselt käitud, seda paremini olukord laheneb.

[parkija]

Kiirabi jah , olen kuulnud väiteid et "kiirabi ei osuta haigete transporditeenust" , tellige spetstransport . Suhtumise küsimus , moraalist , kutseeetikast pole vast midagi rääkida , tundub , et see koroonakriisis lubatuks kuulutatud "väsimus" on asendunud tüdimuse ja ükskõiksusega , kõigi ja kõige suhtes lausa igal tasemel .

[Kapten Trumm]

Kordan oma mõtet, et väljaspool tööaega toimiv esmatasandi tervishoid (ehk perearstisüsteem) tagab selle, et EMO/kiirabi koormus langeb ehk normaalsuse piiresse. Julgesti 95% juhtudest. Peetri juhu pean ma selle 5% sisse, mida perearst ei lahenda.

[2korda2]

Kiirabi on statistikat avaldanud väljakutsete kohta. Endiselt absoluutne enamus kutseid ei vaja tegelikult kiirabi sekkumist. Sestap ei maksa imestada, kui kiirabi on tõrges kohe hädalist peale võtma - paraku valdav enamus sõite endiselt on "tühja".
Hilisel õhtutunnil või nädalavahetusel, kui oma perearst pole kättesaadav, aitab perearsti nõuandetelefon. Salvestage see number endale ära. Sealt saab abi küll (kui sa ise ei tea mida teha).
Normaalne esmaabi pakk võiks olla igas majapidamises. Autoapteeki pange lisaks nõutule valuvaigisteid, kõhuhädade vastu miskit, silmatilgad ja kui on endal mingi konkreetne probleem, siis selle tarvis ka. Enamasti piisab käsimüügi kraamist, mis ei maksa palju.

Lootus, et kiirabiga EMO-sse jõudnu kiiremini/suuremat tähelepanu saab, ei ole õige. Triaaž määrab järjekorra.

[mulk35]

Perearsti nõuandetelefon on täiesti kasutu asi. Nendel kordadel, kui meie seda kasutanud oleme, nii umbes kümmekond korda, on sealt tulnud ainult vastuseid stiilis me ei oska/saa teile telefoni teel nõu anda, palun pöörduge perearsti/EMO poole. Samuti ei kujuta ma ette kuidas keegi saaks telefoni teel diagnoosi panna ja kes vastutab, kui midagi tõsist juhtub

[AMvA]

Lootus, et kiirabiga EMO-sse jõudnu kiiremini/suuremat tähelepanu saab, ei ole õige. Triaaž määrab järjekorra.

ˇKiirabi lihtsalt iga väikese probleemiga peale ei võtagi. Seega on eelvalik juba tehtud. Kui sind ikka otsustatakse autosse panna, siis saad suht kiiresti arsti juurde.

[Peeter]

Lootus, et kiirabiga EMO-sse jõudnu kiiremini/suuremat tähelepanu saab, ei ole õige. Triaaž määrab järjekorra.

ˇKiirabi lihtsalt iga väikese probleemiga peale ei võtagi. Seega on eelvalik juba tehtud. Kui sind ikka otsustatakse autosse panna, siis saad suht kiiresti arsti juurde.

Seda ma tahtsingi oma pikema selgitava postitusega ära näidata, et jutt "helistan 112 ja lasen end kiirabiga EMO-sse viia" on ääretult lihtsameelne ja primitiivne arusaam.
Isegi kui sul on konkreetsed kiired ravijuhendid ja inimene on juba poolteadvusetus seisundis. Ka siis käivad veel "kompamised", et vahemikust "ehk pole veel vaja, las pikutab siin" kuni sõnadeni "ehk enam pole vaja"... koos lausega, et "mul on vaja ju ta (see patsient) ka EMO-sse maha müüa".

[Peeter]

Perearsti nõuandetelefon on täiesti kasutu asi. Nendel kordadel, kui meie seda kasutanud oleme, nii umbes kümmekond korda, on sealt tulnud ainult vastuseid stiilis me ei oska/saa teile telefoni teel nõu anda, palun pöörduge perearsti/EMO poole. Samuti ei kujuta ma ette kuidas keegi saaks telefoni teel diagnoosi panna ja kes vastutab, kui midagi tõsist juhtub

Täpselt sama saab öelda ka eriarsti telefonivastuvõtule. Taustast: erivajadustega isik. Psühhiaatri juurde saamine niigi üüratult meeletult pikk ja erivajadustega isiku korral niigi iga protseduur võib olla üliraske või suisa võimatu. (Näiteks minugi poiss ütleb kohe konkreetselt ära, et Puusepa 1-te võib ta minuga minna, aga Puusepa 8-sse äragu ma mitte mõelgugi... Kui, siis ainult vägisi st 6-kesi.........) Ja valgeid kitleid ta üldse näha ei taha ... jne).
No vat ja siis öeldakse, et teeme seekord psühhiaatri eriarsti-telefoni-visiidi. Ja siis see ema räägib meile: valmistusin tõsiselt ette, panin märkmed valmis enda ette jne jne. Eeldasin, et arst on nüüd mulle helistades kursis, et kellele kelle pärast ja mis asjus ta helistab ja on haigusloo läbi töötanud ja teab situatsiooni. No vat ja kõik siis vastupidi. Ema ütles, et arst ei teadnud midagi, polnud materialidega tutvunud, lugema hakkas alles kõne ajal, kui ema selgitas, keda-kellepärast-mida-kuidas jne, ja siis hakkas loopima kilde, mis on varasemate psühhiaatria-visiitide ja raviplaani katsetustega ammu läbi käidud. Et ema ütles, et kas ta (arst) tõesti ei ole mitte midagi siis seniseid raviplaane lugenud. Lõpuks pakkus välja rohu, mis patsiendi ajas väga sassi, nii, et selle ravimi võtmine tuli katkestada, ja nüüd telefoni teel pakub eriarst seda sama rohtu, aga tunduvalt suuremas doosis? Ütles, et konkreetselt ütlesin, et "see asi jääb ära ja lugege oma dokumentidest mis sellest sai, ja see asi jääb ära". Jne. Ütles, et lõpuks oli aru saada, et arstil ei olnud enam aega ega soovi rohkem telefoni teel rääkida. Ütles, et terve see vestlus oli suht mõttetu ja kasutu, sest arst ei olnud üldsegi kursis patsiendi olukorraga. Ütles, et ei-tea-jah, mida ta üldse lootis sellest telefoni-eriarsti-vastuvõtust, või mille alusel, aga nüüd saab väga hästi aru, et sisutut telefonikõnet teha ja siis seda lõpetada, on palju-palju lihtsam, kui teha kabinetis sisutut vastuvõttu ja siis üritada patsienti kabinetist tühjade kätega minema saata....