Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

[KasinMasin]

Miks veetakse võimekust üles? Venkude teema on see, et enne polkovnikut ei ole isegi päris ohvitser. Brigaadiülemal pole isegi orgaanilist suurtükki enam? Seletage palun, mis see õppetund on. Mängime USA terrorismitõrje lego sõjaväge kus luure infra tulemusel võll diviisis omab mingit maagilist arusaama, mida maastikul vaja?

[Martin Herem]

Vaadake lugupeetud KasinMasin, selliste küsimusena esitatud üleolevate emotsionaalsete etteheidetele pole mitte mingit mõtet vastata. Igasugune vastus põrkuks vastu seisukohta, et nii kui nii teevad valesti.

Aga prooviks korra ...
Diviis võib anda brigaadidele otsetoetuseks või alluvusse ka osa oma kaudtulevõimekusest. Seda vastavalt konkreetsele lahinguplaanile. Tõenäoliselt annabki.
Aga kui Diviis tahab võita lahingut mitte lähivõitluses, vaid vastase tagalas, siis peavad tema vahendid olema võimalikult lähedal tema juhtimisele ja sensoritele. Vastasel juhul on vajalik kaudtulevahend hõivatud, liikumises, moonast tühi, vale moonaga komplekteeritud või hoopis hävitatud brigaadi lahingute raames.

[Kilo Tango]

Üleolevate emotsionaalsete purtsatuste taga on siiski ilmselt natuke sisulisem mõtlemine.

Nimelt on varem just NATO vägede brigaadipõhist juhtimist peetud eeliseks selle pärast, et see lühendab ajavahemikku, mis jääb tuletellimusest tule saabumiseni. Ehk siis igasuguseid "võlle", kes kontrollivad tuletellimuse vastavust lahinguplaanile on brigaadi tasandil vähem, kui diviisi tasandil. Vähemalt II lahesõja ajal toodi selline erinevus välja eelisena.

Ma ei tea, kas probleem, kuidas minimeerida X mudelis "meil on siin kiiresti kaudtuld vaja >> (X) minutit >> mürsud maanduvad vajalikus kohas" laheneb meie diviisis kuidagi teisiti, kui nõuka süsteemis armeede puhul, aga vaatamata emotsioonidele on (vähemalt minusuguse tsivilistist võhiku jaoks) küsimuse püstitamine õigustatud. Tõsi, mitte akf kasinmasin toodud kujul .

No näiteks akf Heremi toodud vastuses - kui diviis annab brigaadile osa oma kaudtulevõimekusest (36+12 toru = 48, mida hakkab igal juhul nappima), siis miks hakkab käima ringiga ajakriitilisem juhtimisahel (tuletellimusest laskmiseni) ja samal ajal käib otse juhtimisahel, mis tegeleb varustamisega ja planeerimisega ehk siis, kus ajafaktor on vähem kriitiline. Miks need 48 toru ei võiks olla kohe jaotatud brigaadide peale, kust diviisil on siis vastavalt vajadusele õigus osa torusid ära korjata ja kas teise brigaadi tõsta või kasutada "üldiseks hüvanguks"? Või on meil ette näha olukordi, kus brigaadil ei ole kaudtuletoetust vaja?

Sõnaga - natuke rohkem selgitamist on vaja selle juhtimise ajakriitilisuse poole pealt.

[mart2]

Vaadake lugupeetud KasinMasin, ...

Aga prooviks korra ...

Tegelikult saan ma küsimuse esitajast aru (enda arvates ).

Meil on sageli levinud arvamus, et igalühel peavad kõik ressursid olema alati enda käes - igaks juhuks, isegi kui ainult kord aastas vaja läheb...
Ollakse nõus maksma rohkem (vahel võlgadeni!) ülalpidamise eest, kui ühekordse laenutuse eest, kuid ikkagi oma!

PS. Ei ürita naeruvääristada akf KasinMasin-t, vaid tähelepanek mind ümbritsevast keskkonnast.

[London Bridge]

Diviis võib anda brigaadidele otsetoetuseks või alluvusse ka osa oma kaudtulevõimekusest.

Ma saan ikka aru, et praktiliselt on jätkuvalt K9 pataljonid brigaadide juures. Tule tellimine ja toetus käib samuti jätkuvalt läbi brigaadi, kui suurtükipataljonid on neile allutatud, või läbi pataljoni, kui brigaad on omakorda midagi edasi andnud. Nende diviisi koondamine aga võimaldab relvi vajadusel ümbermängida ning operatiivselt liigutada sinna, kuhu vaja. Näiteks, kui hinnatakse, et on olemas piisav dessandioht Lääne-Eestis, siis saadetakse neid sinna Maakaitse alluvusse või toetuseks, või kes iganes seal kaitset korraldab parasjagu. Või hinnatakse, et 1. JvB on piisavalt juba liitlaste suurtükke ning 2. JvB oleks pigem rohkem vaja, siis saab suhteliselt lihtsalt relvi ümber mängida. See kõik ei tähenda, et diviisistaap hakkab nüüd Kpt. Trummi rühma tuletoetust korraldama. Sellest ka ratastsuurükkide olulisus, et ei peaks K9 brigaadide juurest iga asja pärast ära võtma hakkama.

Ma vähemalt väga loodan, et ma ei ole valesti aru saanud.

[A4]

Olenemata sellest, kas Eesti tulevaseks kaitsekulude suuruseks kujuneb 4, 4,5 või 5% SKT-st, siis mina isiklikult väga ei usu, et meie Kaitseväe suurus, SA-üksuste hulk ja nomenklatuur või ka sõjalised võimed enam nähtavas tulevikus väga palju tänasega võrreldes suureneda saaksid. St jääb Maaväes tänane kahe Eesti manööverbrigaadi, suurtükiväebrigaadi või –rügemendiga ning vajalike luure- ja lahingutoetusüksustega Diviis + 20 000 maakaitset; Õhuväes säilib tänane lennubaas, Õhuseiredivisjon ja juba arendamisel olev keskmaa-õhutõrjepataljon; ning Mereväe puhul saab peamine huvitav küsimus olema selles, et milline, kui suur ja mis hulgas tulevad siis uued pealveelaevad. Kaitsekulude suurus saab esmajoones mõjutama vaid seda, millises tempos see struktuur reaalselt valmis tehakse, st ära relvastatakse, varustatakse ja mehitatakse; saab mõjutada seda, mis tempos ja mis mahus sa sellele struktuurile lahingumoona varusid seotad; ja saab teoreetiliselt mõjutada nt seda kas sa suurendad tänase väe võitlusvõimet või hukukindlust nt läbi mingite hangete, mis ei suurenda vajadust inimeste hulga järele. Utreeritud, teoreetilised näited: äkki tahad ka osale maakaitsestruktuurist osta veoautode asemele soomustransportöörid; või äkki tahad igasse jumala jakku osta standardvarustusena 1-2 pump-püssi n-ö viimase liini kaitseks FPV-droonide vastu.

Peamiseid põhjuseid on minu arvates kokkuvõttes kaks: esiteks ei ole see RKAK 2031+ kirjeldatud struktuur veel kaugeltki valmis, täielikult ära relvastatud-varustatud ja mehitatud. See võtab ka järgmistel aastatel oma aja ja oma raha. Kaitsevägi ise on viimase paari aasta jooksul (kohati pisut märkamatult) läbi teinud viimase 30 aasta suurima reaalse kasvamise; ning terve rida viimaste aastate käivitatud võimearendusprogramme (laevatõrje- ja miinivõime mereväes, keskmaa-õhutõrjevõime õhuväes, Eesti diviisi reaalne väljaarendamine, sh kogu see kallis ja keerukas ISTAR värk, aga ka kaudtulevõime, diviisi lahinguteenindustoetusvõimed ja -üksused) on vaja lõpule viia ja Kaitseväe poolt reaalselt ära absorbeerida. Nii palju kui mina olen aru saanud ja kuulnud, tahab ka praegune KVJ keskenduda mitte täiendavale „kasvule“, vaid sellele, et nüüdseks loodud reaalselt tööle panna ja võimalikult ruttu tegelik lahinguvalmidus saavutada.

Teine suur põhjus (mis on juba täna suureks väljakutseks eelnevas lõigus kirjeldatu elluviimisel) on tegevväelaste arv. Eesti kaitsevägi on küll reservarmee, ja tugineb ilmselt juba lähitulevikus veel enam reservväelastest juhtidele, aga kokkuvõttes vajab iga uus üksus ja võime siiski mingit kindlat arvu tegevväelasi, keda ei saa ühel hetkel enam reservväelastega asendada. Ja tegevväelaste arvu osas tuleb kindlasti tegeleda küsimusega, miks viimase paari aasta jooksul on Kaitseväe Akadeemiasse astujate arv hüppeliselt langenud, ja leida mingi lahendus praegusele nn 50-aastaselt pensioneerumise probleemile, aga mina isiklikult ei usu, et Eesti elanikkonnast ja tööjõuturult oleks võimalik pikaajalise tegevteenistusse välja pigistada rohkem kui 3500-4000 tegevväelast. Siin on minu arvates lihtsalt mingid üldisemad demograafilised, ühiskondlikud ja majanduslikud põhjused, miks Eesti 1,3 mln rahvaarvust ilmselt ei olegi võimalik välja pigistada alaliselt rohkem kui 3500-4000 meest ja naist, kes tahaksid end tegevteenistusega siduda ära 10-20-30 aastaks. Kui ma ei eksi, siis ei kerkinud ka 1920-1940 Eesti Vabariigis kaadriohvitseride ja -allohvitseride arv kordagi üle selle piiri, kuigi nii RA- kui SA-armee oli toona märksa suurem, tööjõuturg märksa piiratum ja suletum ning kaitseväelase elukutse renomee kindlasti mitte kehvem kui täna. No olgu, naiste suurema kaasatuse läbi saaks seda numbrit pisut kergitada, kuid ilmselt mitte märkimisväärselt.

Võtame lihtsa näite: kui viidatud artiklis eelmise KVJ-i n-ö joone alla jäänud ettepanekute seas oli ka nt 3. jalaväebrigaadi loomine, siis iseenesest pole (soovi korral) ületamatu takistus leida selle brigaadi relvastamiseks ja varustamiseks kuskilt täiendavalt 1 miljard eurot, hankida selle eest nt umbes samasugune relvastuse-varustuse kompleks kui 2. jalaväebrigaadil ning ilmselt ei teki suurt probleemi ka sellele brigaadile u 4000 reservväelase leidmisega – selleks tuleks sisuliselt vaid hoida tänaseid brigaadide jaoks väljaõpetatavaid reservväelasi/allüksusi kiirreageerimisstruktuuris senise 2-3 või 6 aasta asemel 4-5 või kuni 10 aastat. Aga nii palju kui mina tean, vajaks üks kasvõi kergejalaväebrigaad meie tänases süsteemis nende reservväelaste kõrval siiski ka u 200 tegevväelast täiskolonelist kuni nooremveebliteni, st neid inimesi, kes mehitavad ära brigaadistaabi ja pataljonide staapide võtmeametikohad ning SA-kompanii/patarei ülemate ja veeblite ametikohad. Ja 200 tegevväelast, eriti kui nende hulka peavad kuuluma ka vanemveeblid ja kümned vanemohvitserid, pole kiiresti ja kergesti mitte kuskilt võtta.

Teoreetiline lahendus oleks ümber korraldada senine tegevväelaste kasutamise mudel selliselt, et nii ajateenijate väljaõpet kui ka SA-juhtimist kuni kompanii-tasandini hakkavad esmajoones läbi viima ajateenijad-reservväelased ise, vabastades seeläbi neid n-ö tänaseid tegevväelasi mingiteks teisteks ülesanneteks. Aga ma pole eriti kindel, kas me tahame ja suudame sellist muudatust läbi viia; või see tooks meile kokkuvõttes rohkem kasu, kui tänane lahendus.
Ajateenistuse ja reservväelaste hulga pärast mina väga ei muretseks. Ka kahaneva demograafia olukorras peaks olema ka edaspidi võimalik ühiskonnast iga-aastaselt välja pigistada u 3500 meesooost kutsealust, hoides neid vajadusel lihtsalt tänasega võrreldes mõnevõrra kauem reservis. Või siis hakata rakendama ka naiste kohustuslikku ajateenistust, millega saad sa teoreetiliselt juurde kas massi; või siis saad (teoreetiliselt) valida rohkemate kutsealuste seast. Aga ma pole päris kindel, kuidas selline asi läheks kokku täna kaitseväest kostvate signaalidega, et tahetakse senisest parema füüsilise võimekuse, tegeliku motivatsiooni, lojaalsuse, keeleoskuse jms ajateenijaid (mis iseenesest ei pruugi üldse vale olla).

[Kapten Trumm]

Teine suur põhjus (mis on juba täna suureks väljakutseks eelnevas lõigus kirjeldatu elluviimisel) on tegevväelaste arv. Eesti kaitsevägi on küll reservarmee, ja tugineb ilmselt juba lähitulevikus veel enam reservväelastest juhtidele, aga kokkuvõttes vajab iga uus üksus ja võime siiski mingit kindlat arvu tegevväelasi, keda ei saa ühel hetkel enam reservväelastega asendada. Ja tegevväelaste arvu osas tuleb kindlasti tegeleda küsimusega, miks viimase paari aasta jooksul on Kaitseväe Akadeemiasse astujate arv hüppeliselt langenud, ja leida mingi lahendus praegusele nn 50-aastaselt pensioneerumise probleemile, aga mina isiklikult ei usu, et Eesti elanikkonnast ja tööjõuturult oleks võimalik pikaajalise tegevteenistusse välja pigistada rohkem kui 3500-4000 tegevväelast.

Kui me vaatame seda ühte teatavat riiki seal sooja mere ääres, siis reservväelaste kasutamise osas on meil veel pikk tee minna. Ja mis kõige toredam - et julgeolekuolukorra edasise halvenemise korral vaid reservväelaste tung suureneb. Küsimus on vaid ja ainult harjutamises ja teatud mõtteharjumustest vabanemises.

Teiseks tuleb arvesse võtta ka seda, miks mitmel pool reserväelasi päris kõrgele tasemele kasutatakse - et sedasi on võimalik saada osa ühiskonna teravaimatest kriitidest, ma ei hakka parem edasi rääkima, tundke näiteks huvi, mitu % medaliga lõpetanutest astub KVA-sse ja näiteks Tartu Ülikooli, mis enamvähem samas kohas asub. Või kas üldse astub.

Kolmandaks, mida tahaks öelda, et meil tuleks üle saada sellst "teenistus akadeemiast pensionini" mudelist, mujal on vägagi levinud teenistusmudelid, kus kaadris teenitaksegi näiteks 5 aastat (nt ülikooli raha kogumiseks) ja milline karjääriharu eksisteerib paralleelselt nende "päris" sõjakoolide lõpetanute omaga. Esimene neist meil praktilist kasutust ju ei leia.

[Kapten Trumm]

No näiteks akf Heremi toodud vastuses - kui diviis annab brigaadile osa oma kaudtulevõimekusest (36+12 toru = 48, mida hakkab igal juhul nappima), siis miks hakkab käima ringiga ajakriitilisem juhtimisahel (tuletellimusest laskmiseni) ja samal ajal käib otse juhtimisahel, mis tegeleb varustamisega ja planeerimisega ehk siis, kus ajafaktor on vähem kriitiline. Miks need 48 toru ei võiks olla kohe jaotatud brigaadide peale, kust diviisil on siis vastavalt vajadusele õigus osa torusid ära korjata ja kas teise brigaadi tõsta või kasutada "üldiseks hüvanguks"? Või on meil ette näha olukordi, kus brigaadil ei ole kaudtuletoetust vaja?

Sellist olukorda, kus meie napil kahel brigaadil pole suurtükiväe toetust vaja, ei ekisteeri.

Tänane lahendus on siplemine ebapiisava relvade arvuga toime tulekuks. Diviisitasemel peaks suurtükivägi välja nägema selliselt, et igal brigaadil (kolme manööverpataljoni kohta) on vähemalt üks täiemõõduline suurtükipataljon ja diviisil endal on juba suurtükibrigaad (2-3 suurtükipataljoni). Lisaks on veel küsimus, et kui hukukindlad on need suurtükiväe ümberpaigutused droone täis taeva all, kui manööverbrigaaidel võib olla nt 150 km vahet.

Soome KV-s on peamine manööverüksus umbes 2000 meheline taisteluosasto, kus on üks suurtükipataljon (18 relva) ÜHE manööverpataljoni kohta. Lisaks on sellel manööverpataljonil VEEL üks 120 mm MP patarei sõltuvalt tüübist 9-12 relvaga ja loomulikult veel igal jalaväekompaniil üks 81 mm MP rühm 3 relvaga. Soomlastel on kadutule "tihedus" umbes analoogne VF armeega, kus on kombeks, et iga manööverpataljoni toetab vähemalt üks kaudtulepataljon.

Ühesõnaga, meie kaudtuletoetus saab olema nõrgem kui on soomlastel (mitte ainult STV osas) ja nõrgem kui on venelastel. See toob kaasa omakorda olukorra, kus mujal võib jalaväele+pioneeridele anda lihtsalt kujundava ülesande (kujundada VA sobivaks STV sihtmärgiks), meil tuleb hakata VA põhijõuga otse sarvi kokku panema (koos kõige kaasnevaga), kuna STV toetus pole lihtsalt kättesaadav.

Viimane probleem on selles, et kõiksugu võimete andmine liigselt "üles" raskendab nende kättesaadavust, kui seda toetust vaja on - tavaliselt on siis läinud kiireks ka. Põhjuseid võib praktikas olla mustmiljon - alates side segamisest kuni juhtimispunkti tabamiseni. Seepärast jalaväelase silmis on alati kindlam, kui "tule tellimine" on virgatsi mõne minuti tee kaugusel.

[aj1972]

Mina saan aru kui isegi poliittasand räägib nüüd 2% asemel juba 5% siis lihtsa lahendusena peaks meil kõiki relvasüsteeme võrreldes tänasega olema kaks korda rohkam.

[Mercurius]

Tiba oleksoloogia, kuid kui veel kaks suuremat liitlast peale UK pakuks brigaadi (näiteks Prantsusmaa, Saksamaa võibolla Hispaania või Itaalia), siis võibolla kaks diviisi? Mitte alaliselt vaid vastuvõtuvõimelist ehk formeeritavat.

[aj1972]

Ma hetkel saaks aru kui öeldakse Siuru teeme võib-olla 5 aasta pärast aga järgi jääva raha eest ostame 12 Cesarit juurde, Hiiumaa mingi sadama elektrilaeva vastuvõtmise arendmise jätame tegemata alles jäänud 20 miljonit anname droonindusele, maksuküüru jätame alles kuni olukord parem aga iga aasta läheb maksuküüru 500 miljonit laskemoona ostmiseks jne,jne.
Ehitusseadustik muudetakse nagu Soomes,et on kohustus varjendid ehitada - võib üle võtta üks-ühele ja selleks ei tohiks üle poole aasta minna.
Peale sellist käitumist saan ma aru,et võetakse riigikaitset tõsiselt ja kogu paremini kaitstud Eesti ei jää paljus ainult jutuks.

[nukkel]

Eee mis elektrilaeva vastvõttu arendamine? Meil kopterid 80% tõenäosusega 0 kraadi juures ei lenda aga mingi.......

[aj1972]

Eee mis elektrilaeva vastvõttu arendamine? Meil kopterid 80% tõenäosusega 0 kraadi juures ei lenda aga mingi.......

Tõin lihtsalt näiteks võib juba tehtud olla rohepöörde mõne aasta tagune projekt, et saartevahel saaks elektrilaevad sõita.

[Kriku]

Mina saan aru kui isegi poliittasand räägib nüüd 2% asemel juba 5% siis lihtsa lahendusena peaks meil kõiki relvasüsteeme võrreldes tänasega olema kaks korda rohkam.

Aga võib-olla peaks hoopis moona olema 4x rohkem...? Lihtsalt lihtsustatud lihtmõtlemisest loobumise harjutamiseks...

[Longbowman]

Olles kõik eelneva läbi lugenud, siis siiski: kunagine foorumi liige Borja rääkis söögi alla ja peale, et "ja kolmas brigaad tuleb ka." Oli vist idee, et jääb rohkem Tallinna kaitsele vms.
Kuidas tänases valguses see kolme omamaise brigaadi idee tundub?