Augustiputš Eestis

[Walter2]

Minu tagasihoidlik panus oli KK Kesklinna rühmaga Kadrioru lossi ja selle aia valve. Kesklinna rühma staap asus Liivalaias Dünamo poe kõrvalmajas. Kuupäevi enam ei mäleta aga valvamine toimus 2 ööl järjest, vahetustega. Meenub et kuraasi täis julgust ammutanud kodanikud kaablijuppide jm. sobivaga kes bussiga kuskilt kaugemalt kohale veeresid suunati otsustavalt ja viisakalt eemale. Toitlustati ka ning silma sai looja lasta lossis peatrepil punasel vaibal.

[Kapten Trumm]

On ka üks teooria, miks Eestis asunud väed augustisündmustega ei ühinenud - juhtkonnas puudus venelaste kriitiline mass. Enamvähem ainus venelane oli Tondi diviisi ülem polkovnik Gerassimov, Tartus asunud kaugpommituslennuväe ülem oli Dzohhar Dudajev (tsetseen), Tallinna mereväebaasi ülem oli Belov (valgevenelane), 14. õhukaitsediviisi ülem Abdurahmanov (karatsai). Neljast kolm olid väikerahvaste esindajad.

Mis puudutab eestikeelsete ohvitseride Eesti NSV-sse suunamist, siis ma tegelikult ei saa aru, mis kavalat või kasulikku rolli see Eesti NSV-s pidi mängima, või milleks see „rahvusliku liikumise“ huvides tegelikult vajalik ja kasulik oli? Eesti soost Nõukogude Armee ohvitserid said üldjuhul oma „koduvabariiki“ teenistusse tulla vaid oma teenistuse lõpuperioodidel kas sõjakomissariaatide süsteemi (sinna oli lihtsalt vaja kohaliku keele oskajaid) või siis kohalikku tsiviilkaitsesüsteemi.

Osalised ise meenutavad seda märksa teistmoodi. Selleks, et kaaluda üles Vaino "õigete kaadrite" poliitikat, oli vaja käia Moskvas uksi kulutamas, et üks või teine isik siia suunataks. Ja üks isik, kes sedasi siia tuli, ütles otse, et "Toome ajas seda asja". Miks kasulik? Isand, abista ignorante. Miks olid kasulikud eesti rahvusväeosad tsaariarmees? Miks oli kasulik polkovnik Laidoner? Kui Gorba ajal hakkas lõhnama tugevalt igasugu asjade järgi?

Ja kui vaadata ENSV MN koosseise, leiab sealt üsna üksikuid lausvene nimesid. Miks seal Karl Vaino ei venestanud? Miks Moskvale otse alluvat OMON-i ei loodud? Mis saanuks laulvast revolutsioonist, kui meil olnuks siin umbvene juhtkond? NSVL lagunemist poleks peatatud, aga Transnistria või Abhaasia oleks me saanud küll.

St ma ei taha maha teha või vähendada „rahvuskommunistide“ rolli Eesti iseseisvuse taastamisel – see on reaalne ja täiesti olemas – lihtsalt juhin tähelepanu, et see tegelik ja praktiline „rahvuslik“ asjaajamine tekkis alles siis, kui see oli tõesti lubatuks ja ohutuks muutunud.

Mida saavutasid Niklus, Parek jne? Peale Siberi laagrisse sattumise...?
Rahvuskommunistride roll minuarust oli selles, et me saime sellest peldikust terve nahaga (ja ilma Transnistriata) tulema. Pisut amatöörlikuma või radikaalsema asjaajamisega oli selline võimalus täiesti reaalne.

[A4]

Augustiputši „sõjaline osa“ kukkus Eestis (ja üldiselt ka kõikides teistes Nõukogude Liidu piirkondades) läbi mitte üksikute võtmeohvitseride rahvusliku kuuluvuse tõttu, vaid laiematel põhjustel. Esiteks olid Nõukogude Armee ohvitserid tervikuna muutunud ettevaatlikuks „poliitikasse sekkumise“ asjus, kuna nt 1989. aasta Tbilisi ja 1991. aasta Vilniuse veresauna puhul üritasid nende ettevõtmiste tegelikult otsustajad (st mõned juhtivad kommunistid ja KGB tegelased) asja rappamineku järel n-ö peitu pugeda ja kogu süü lükata „täideviijate“ st kohalike sõjaväeülemate kaela. Sõjaväeülemad said selle läbi aga selge ja „kasuliku“ õppetunni – kui minu alluvate käe läbi tänavatel veri voolama hakkab, siis tehakse süüdlased esmajoones mind. Teiseks oli eriti venelaste seas Jeltsin ja nn Vene rahvuslik liikumine toona üsna populaarne ning paljude esimene instinkt oli mitte minna putšiste toetama. Kolmandaks ei suutnud putšistid algusest peale enda kätte kõiki Nõukogude relvajõudude võtmepositsioone – nt läks Jeltsini poolele kohe üle dessantvägede ülem Gratšov ja ka nt Nõukogude sõja-õhujõudude juhtkond, kust muuhulgas tuli Tartus paiknenud „Dudajevi diviisi“ juhtidele kohe putši alguses konkreetne käsk mitte täita Balti sõjaväeringkonna putšistlikke korraldusi. Aga Eesti tingimustes vastab kindlasti tõele ka see, et Eesti kohalikud poliitikud, aga Tartus väga selgelt ka autoriteetne sõjakomissar polkovnik Laaneots olid kohapealseid garnisoni- ja väeosaülemate seas juba pikemat aega selgitustööd teinud, et viimased võimaliku segaduse ajal oma väeosadest ei väljuks. Ja selles mõttes võib tõesti öelda, et vähemalt Laaneotsa osas oli tema toomine Tartusse sõjakomissariks ettenägelik ja rahvuslikule liikumisele kasulik otsus. Ilmselgelt said putši korraldajad ise kah aru, et „kohtadel“ on asi juba mäda ning selleks toodigi algusest peale Tallinnasse Pihkvast 76. õhudessantdiviisi väeosad.

Konkreetsetest inimestest rääkides mängisidki Abdurahmajev ja Belov Tallinnas väga selget positiivset rolli, olid algusest peale otsustanud, et nad oma alluvate väeosadega toimuvasse ei sekku ja laveerisid Moskvast tulevate vastukäivate käskude vahel, kasutades ära ka olukorda, et käsud oldki vastukäivad – sellisel juhul ei tule täita kumbatki. Iseküsimus on, mis oleks saanud siis, kui putšistid oleksid Moskvas võimu suutnud haarata ning vastukäivate käskude asemel oleksid väga üheselt mõistetavad käsud hakanud tulema?

Tartus läks asi pisut teisiti. Dudajev tegelikult ei olnud augustiputši ajaks juba Tartust lahkunud ning tema asemel oli kohaliku lennuväeosa ja ühtlasi Tartu garnisoni ülemaks valgevenelane Janin, kes vaatmata oma kuuluvusele „rahvusvähemuse“ hulka soovis täita Balti sõjaväeringkonna staabist tulnud korraldust ja kehtestada Tartus sõjaväeline võim ja komandanditund. Miskipärast ei julgenud ta seda otsust ise kohe ellu viia, vaid üritas koos oma diviisi staabi ohvitseride ja kohaliku venelasest KGB esindajaga nõusse rääkida ka sõjakomissari Laaneotsa. Kuni viimane koos mõne Tartu linnaisaga Janinile vastu vaidles ja ümber püüdis veenda, tuli Moskvast kõne kauglennuväe juhatajalt Deinikinilt, kes käskis Janinil see jama ära lõpetada ja mitte täita Riiast tulnud korraldusi. Mida Janin siis ka tegi.

Mis puudutab ENSV MN rahvuslikku koosseisu, siis see ministrite ametikohad ja suurem osa valitsusaparaadist oli tõepoolest komplekteeritud eestlastega, kuigi ka seal süsteemis oli eriti Vaino ajal tendents ja püüe täita nt ministrite asetäitjate ametikohti suure vene rahva esindajatega, mis suht automaatselt muutis asjaajamist ja paberimajandust venekeelsemaks. Kindlasti üritasid sealsed eestlased võimalust mööda ajada „Eesti asja“, kuid suures pildis on point selles, et Nõukogude võimusüsteemis oli täitevvõimu süsteem väga selgelt mitte poliitikat kujundav, vaid poliitikat elluviiv süsteem, mille võimalused otsuste muutmiseks, pehmendamiseks, ümbertegemiseks olid väga piiratud. Poliitikat ja sisulisi otsuseid tehti Keskkomitees, kus selleks oli terve rida valdkondlikke KK sekretära ja osakondasid, mis funktsioonide mõttes dubleerisid MN tööd, valdkondi ja ministeeriumeid. KK tavaline osakonnajuhataja oli oma võimu, autoriteedi, prestiiži ja tegeliku mõjujõu osas üldiselt kõrgemal ministrist. Ning EKP KK personal oli pea kogu Eesti NSV perioodi väga märkimisväärses ulatuses mehitatud venelaste ja Venemaa eestlastega. Jah, ka KK juhtkonnas ja selle büroos oli alati ametis ka „tõupuhtaid“ eestlasi ja (tagantjärele) eestimeelseks peetavaid inimesi (Väljas, Upsi, Rüütel), siis tooni andmise ja põhimõtteliste otsuste tegemise osas oli seal alti jäme ots selliste „tõeliste internatsionalistide“ nagu Vaino, Lebedev, Lentsman, Johanson, Käo, Pork, Kortelainen, Klauson, keda kõiki „miskipärast“ iseloomustab see, et tegemist polnud Eestis sündinud inimestega. Ilmselgelt oli see nomenklatuuri komplekteerimise teadlik valik. Selles mõttes oli teisejärguline see, millised inimesed istuvad MN-is või kõiki korraldusi seadusteks vorpivas Ülemnõukogu Presiidiumis.

Lihtne näide: kui Moskvast tulid 1978. aasta suvel ja sügisel NLKP KK ja seejärel NSVL MN suunised „vene keele õpetamise tõhustamiseks“ (st viimase suure venestuslaine faktiline algus), siis vorpis EKP KK aparaat valmis vastava EKP KK büroo otsuse „Eesti versiooni“, see kinnitati EKP KK büroo istungil kõigi toredate rahvuskommunistide osalusel ja allkirjadega, ilma et keegi midagi kobisenud oleks, ning seejärel vorpis Eesti NSV MN ja haridusega tegelevad ministeeriumid nende otsuste elluviimised oma käskkirjad, otsused, eelnõud, ressursieraldused jne – taaskord ilma, et keegi vastu oleks vaielnud, protestinud, lahkumisavalduse oleks andnud jne. Ainult pikaaegne haridusminister Ferdinand Eisen vahetati 1980. aastal Elsa Gretškina vastu välja.

Üldse ei vaidle vastu, et see oli väga suures ulatuses rahvuskommunistide – Rüütli, Väljase, Toome, Sillari jpt teene, et Eesti vabanemine toimus veretult, suuremate ekstsessidega, targalt Moskvas Gorbatšovi ja „vanameelsete“ vahel laveerides, kohalikke väeosaülemaid masseerides jne. Üldse ei vaidle sellele vastu, selle eest tuleb neid kommuniste tänada ja tunnustada. Lihtsalt mul on raske võtta tõsiselt juttu nende inimeste „pikaajalisest plaanist“ Nõukogude võimu õõnestada või alati Eesti asja ajada, sest nende samade inimeste käed on otseselt või kaudselt määritud ka kõige selle halvaga, mis enne laulvat revolutsiooni Eesti NSV-s korraldati – massiline migratsioon, venestamine, tsensuur, teisitimõtlejate tagakiusamine, põllumajanduse forsseeritud areng koos sellega kaasnenud keskkonnaprobleemidega ja teisalt tühjade lettidega eestlaste endi jaoks jne.

Selles mõttes on tõsi, et dissidendid Parek, Tarto, Niklus jt justkui ei saavutanud ega muutnud midagi. Aga valus on sellist – tavaliselt nendelt rahvuskommunistidelt endilt tulevat – etteheidet, et „ega dissidendid ei saavutanud ju midagi“ kuulda, sest need dissidendid kuulusid nende väheste julgete sekka, kes jäid oma tõekspidamistele mitte ainult kindlaks, vaid julgesid seda ka avalikult kuulutada. Ja veetes selle eest oma elu parimad aastad Nõukogude vanglas. Samal ajal kui enamike rahvuskommunstide südametunnistus oli piisavalt paindlik, et takka kiita sellele, mis parajasti moes on – olgu selleks siis Hruštšov, Brežnev, Andropov, Gorbatšov või Eesti Vabariik.

[moppel]

Üldiselt võib Eesti Vabariigi taastamise kokku võtta nii, et selle protsessi edukaks ja suuremate vereohvriteta läbiviimiseks oli tarvis nii Toomet kui Parekit.

Tarvis oli piisaval arvul pragmaatilisi bürokraate-kollaborante, kes struktuuride ületoomise suutsid ära teha ja samal aja pidi olema ideelisi idealiste-dissidente, kes vältisid iseseisva liiduvabariigi loomist.

Tasub võrrelda Aafrika kolooniate või Jaapani kolooniate iseseisvumise lugudega. Kui näiteks mingid ühiskonnakorralduslikud elemendid on puhtalt okupantidega mehitatud võib olla peaaegu võimatu iseseisvat riiki luua, sest arenenud naabrite mõjud rikuvad tärkavad struktuurid vt ka Korea presidentide pensioneerumine.

[Kapten Trumm]

Sellega jääb üle vaid nõustuda.

[Kapten Trumm]

Lihtsalt retooriline märkus.

Selles mõttes on tõsi, et dissidendid Parek, Tarto, Niklus jt justkui ei saavutanud ega muutnud midagi. Aga valus on sellist – tavaliselt nendelt rahvuskommunistidelt endilt tulevat – etteheidet, et „ega dissidendid ei saavutanud ju midagi“ kuulda, sest need dissidendid kuulusid nende väheste julgete sekka, kes jäid oma tõekspidamistele mitte ainult kindlaks, vaid julgesid seda ka avalikult kuulutada. Ja veetes selle eest oma elu parimad aastad Nõukogude vanglas. Samal ajal kui enamike rahvuskommunstide südametunnistus oli piisavalt paindlik, et takka kiita sellele, mis parajasti moes on – olgu selleks siis Hruštšov, Brežnev, Andropov, Gorbatšov või Eesti Vabariik.

Siin jääb vaid küsida, et need, kes laulva revolutsiooni ajal lauluväljakul särki rebisid - et miks nad ei alustanud protsessiga näiteks 1982? Mingid konformistidest nahahoidjad või? Ja tänaseks on teada, et osa neist olidki komsomolkused või lausa kommunistid.

Paljaste dissidentidega oleks meil tõenäoliselt tehtud midagi Transnistria taolist, vaja oli ka tasakaalustavat jõudu, et Moskvas ei arvatud lausa, et võim on miskite fashistide kätte minemas (mispeale oleks hakatud seda tankidega maha suruma). Aga paljaste rahvuskommunistidega oleks võinud me sattuda ka SRÜ-sse või piirduda IME-ga. Uue põlvkonna poliitikutel aga polnud vajalikke kogemusi ja sidemeid Moskva koridorides ohutuks laveerimiseks.

[Xender]

Augustiputš kukkus läbi selle pärast siiski, et ka venemaal oli enamikel nõukogude liidust siiber. Olin sellel ajal ise Moskvas, nii öelda "tänaval" puudus igasugune toetus putši korraldajatele.

19 august oli tegelikult oli isegi afgaani veterane kordades rohkem kogunenud kui oli sõdureid, ning sealjuures olime organiseeritud ning tegelikult ka relvastatud (nägin ise relvi, mis oleks laiali jaotatud, kui oleks tõsisemaks vägivallaks läinud). Samal ajal õhtul vahetas juba Tamani diviisi kohalesaadetud sõduritest paljud poolt.

Ülejäänud paar päeva oli mingeid väiksemaid asju, kuid näha oli, et korraldusi, mis eeldaks oma naha turule viimist, keegi täita ei kavatse (samal ajal, meie olime valmis) ning see saigi otsustavaks. Kuna putš ebaõnnestus täielikult Moskvas, siis oli sellega ka kõik ülejäänud juba otsustatud. Oleks see Venemaal läbi läinud, oleks ka liiduvabariikides asi ära lõpetatud.

Selles osas on minu meelest ajalugu veidi ümber kirjutatud. NSVL lagunes siiski puhtalt tolle ajastu venelaste soovimatuse tõttu, selle jamaga edasi tegeleda. Kuna asjad läksid, nagu läksid, siis nüüd Venemaa üritab näidata, kuidas pahad liidumaad tegid püha ürituse katki. Selle seletusega on rahul nii endised liidumaad, kui ka Putini meelsed venelased, kuid minu meelest pole see adekvaatne, vähemalt minu vahetule kogemusele räägib see vastu.

[Kapten Trumm]

Augustiputš kukkus läbi selle pärast siiski, et ka venemaal oli enamikel nõukogude liidust siiber. Olin sellel ajal ise Moskvas, nii öelda "tänaval" puudus igasugune toetus putši korraldajatele.

19 august oli tegelikult oli isegi afgaani veterane kordades rohkem kogunenud kui oli sõdureid, ning sealjuures olime organiseeritud ning tegelikult ka relvastatud (nägin ise relvi, mis oleks laiali jaotatud, kui oleks tõsisemaks vägivallaks läinud). Samal ajal õhtul vahetas juba Tamani diviisi kohalesaadetud sõduritest paljud poolt.

Ülejäänud paar päeva oli mingeid väiksemaid asju, kuid näha oli, et korraldusi, mis eeldaks oma naha turule viimist, keegi täita ei kavatse (samal ajal, meie olime valmis) ning see saigi otsustavaks. Kuna putš ebaõnnestus täielikult Moskvas, siis oli sellega ka kõik ülejäänud juba otsustatud. Oleks see Venemaal läbi läinud, oleks ka liiduvabariikides asi ära lõpetatud.

Selles osas on minu meelest ajalugu veidi ümber kirjutatud. NSVL lagunes siiski puhtalt tolle ajastu venelaste soovimatuse tõttu, selle jamaga edasi tegeleda. Kuna asjad läksid, nagu läksid, siis nüüd Venemaa üritab näidata, kuidas pahad liidumaad tegid püha ürituse katki. Selle seletusega on rahul nii endised liidumaad, kui ka Putini meelsed venelased, kuid minu meelest pole see adekvaatne, vähemalt minu vahetule kogemusele räägib see vastu.

Nõuka armee käitumise määras ka see, kuidas Gorbatsov käitus Tbilisi sündmustega. Seni oli Kreml andnud käsu rahvast vastu minna, et võttis ka vastutuse enda peale. Tbilisi sündmuste järel aga hakkas Gorba otsima süüdlasi kohalike sõjaväelaste hulgast. Kuna ürituse mahasurumisel osalesid mitmed keskalluvusega üksused (keda kohaliku SRK ülem ei käsutanud), oli siililegi selge, et käsk anti Moskvast. Süüdlaseks tehti aga kohaliku SRK ülem.

Peale seda sõjaväelased ei kippunud enam rahvast peksma või nende pihta tuld avama. Eriti kohalikud üksused, kel oli vaja kohapeal ka läbi saada.

[Xender]

Esiteks, mis see Gorba siia puutub? Tema oli koduarestis. Võimu võtsidki tüübid, kes tahtsid liitu säilitada, vajadusel ka relvajõuga. Kuid relvajõud polnud sellest huvitatud, täpsemalt seal teeniv enamik kaadrist. See kõrgema juhtkonna omavaheline arveteklaarimine, ei puutunud asjasse.

Teiseks Venemaa oli kuulutanud end juba 12 juunil 1990 iseseisvaks liidu sees ning sellel oli ka valitud president, Jeltsini näol, kes ütles, et putš on ebaseaduslik. Lisaks kuulutas Jeltsin venemaa putši ajal de facto täiesti iseseisvaks.

Kolmas ja kõige olulisem osa aga selles, et kõigil oli NSVList siiber, ka venemaal. Keegi polnud nõus Nõukogude Liidu nimel sõdima ja oma nahka turule viima. Esimese putši päeva lõpuks oli selge, et niisama võimuvahetust ei tule, võim tuleks relvaga välja võidelda, kuid putšid ei suutnud kokku ajada isegi paarikümment tuhandet ustavat sõdurit. Rahvas aga tõmbas lubjanka ees maha Dzerzhinski kuju (päev varem, kui eestis esimene lenin maha tõmmati).

Samuti, kui lugeda memuaare, siis putšistid polnud absoluutselt arvestanud sellise avaliku vastuhakkuka, mitte ainult Moskvas, vaid ka Leningradis, lisaks oli passiivne vastuhakk üleüldine.

Putš toimus ja ka ebaõnnestus täpselt samal põhjusel - NSVLi juhtkond oli irdunud reaalsusest.

See on rohkem viimase aja venemaa propaganda teene, et NSVLi lõppu nähakse milleski muus, kui selles, et kõigil oli sellest siiber, ka enamikel venelastel.

[Kapten Trumm]

Tbilisi veresaun toimus ikka aprillis 1989. Käsk anti Moskvast (ilmselt Gorba ise, polnudki näe koduarestis), kuid kui asi läks suure kella külge, siis süüdlaseks tehti kohaliku sõjaväeringkonna ülem.

Peale seda enamus nõuka armee väeosi ei tahtnud enam rahvast tulistada või labidatega raiuda. Lihtne.

[vanahalb]

Täpsemalt otsides võib- olla leiaks isegi aga kes Tbilisis rahvast ründas? Kõiketeadev Vikipeedia märgib et siseväed kes allusid Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnale ja see huvitav kombinatsioon.

Siseväed, (BB pagunitega) kuulusid Siseministeeriumi alluvusse ja CA pagunitega ehk "Nõukogude armee" Kaitseministeeriumile. CA pagunitega armeel polnud algusest peale mingit huvi rahvarahutuste või riigipööretega tegeleda. Juhtkond teadis seda muidugi isegi ja Tamani diviisi või Pihkva dessantnikuid ajada riiki pöörama tähendas et putshistidel oli selg päris vastu seina.
Sisevägesid oli jälle proportsionaalselt palju vähem ning terve NSV Liidu ümber pööramiseks poleks jätkunud.

See oli juba ajalooliselt nii. CA pagunitega sõdurid olid vähemalt venekeelsetes osariikides rahva hulgas ikka au sees ja eidekesed surusid vahel küpsiseid või kommi pihku. BB pagunitega võis puhkusele sõites teinekord rongi aknast välja kukkuda.
Kui sõjaväkke võeti võis tegelikult ükskõik kumba seltskonda sattuda. BB tähendas siis üldjuhul kaheaastast vangivalvuri karjääri.

[Lemet]

Täpsemalt otsides võib- olla leiaks isegi aga kes Tbilisis rahvast ründas? Kõiketeadev Vikipeedia märgib et siseväed kes allusid Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnale ja see huvitav kombinatsioon.

Mingi sats oli Riias baseerunud BB-lasi. Mul üks tuttav oli seal samuti.

[Fucs]

Thbilisi 1989
4-й мотострелковый полк дивизии Дзержинского (650 человек),
345-й полк ВДВ СССР из Кировобада (440 человек),
пермский и воронежский ОМОНы (160 человек),
курсанты Горьковской высшей школы МВД СССР (450 человек),
8-й мотострелковый полк (650 человек)
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A2%D0 ... %8F_(1989)

[isakene]

Siseväed, (BB pagunitega) kuulusid Siseministeeriumi alluvusse ja CA pagunitega ehk "Nõukogude armee" Kaitseministeeriumile. CA pagunitega armeel polnud algusest peale mingit huvi rahvarahutuste või riigipööretega tegeleda. Juhtkond teadis seda muidugi isegi ja Tamani diviisi või Pihkva dessantnikuid ajada riiki pöörama tähendas et putshistidel oli selg päris vastu seina.
Sisevägesid oli jälle proportsionaalselt palju vähem ning terve NSV Liidu ümber pööramiseks poleks jätkunud.

See oli juba ajalooliselt nii. CA pagunitega sõdurid olid vähemalt venekeelsetes osariikides rahva hulgas ikka au sees ja eidekesed surusid vahel küpsiseid või kommi pihku. BB pagunitega võis puhkusele sõites teinekord rongi aknast välja kukkuda.
Kui sõjaväkke võeti võis tegelikult ükskõik kumba seltskonda sattuda. BB tähendas siis üldjuhul kaheaastast vangivalvuri karjääri.

Mul pole õrna aimugi, palju BB paguneid reservis oli rahvarahutuste jaoks. Niipalju aga tean, et kõik tuttavad kes neid paguneid kandsid, olid vangide valvamisega pealaest jalataldadeni hõivatud. Ja vangivalvuritest kusagile midagi ega kedagi eraldada ei olnud, niigi oli solbanitest puudus käes ja priizõvite vahetumise ajal, kus vanakesed olid demblis ja noored peale ei olnud veel tulnud, käisid meie RMTO, (rota materialno-tehnitšeskogo obezpetšenija ehk autojuhid-kokad-seatalitajad-remondimehed jm asjamehed) siderood ja osa spetsroodust kõigis narjaadides. Rahutustega tegelemiseks oli erirood ehk kaheksas rood ja see oli kogu brigaadi peale üksainus.ja nemad tegelesid kõigega, konvoeerimisega, zekkide ümberpaigutusega ja kontrollimisega, sobatšnikud olid ka nende all. Võibolla kusagil oli varus miski väeosa ainult rahutuste jaoks, aga mingit suuremat sõjajõudu BB endast küll ei kujutanud. Vange valveta ju kuidagi jätta ei saanud.

[vanahalb]

BB kõige suurem sõjajõud oli muteada Moskvas asunud Dzeržinski diviis. Lisaks väiksemad üksused suurtes linnades ning liiduvabariikide pealinnades.
Mu tuttavad olid küll samuti kõik kuskil pärapõrgus vangivalvamisega ametis ja kodanlike natsionalistide vasta ei saanud aega minna.