Aga vormistan selle siis viktoriini küsimusena - mis raamatust järgnev lõik pärineb?
«Siiani võin sellega ühineda. Mind paneb ainult imestama, et seda vaenulikkust teades püüavad kõik nendega rääkida — lootuses saavutada mingit kokkulepet, kuigi teatakse, et venelased kokkulepetest ega lepingutest kinni ei pea.»
«Igal lepingul on oma tähtsus. Ka sellisel, mida murtakse. Ja murdjale langeb alati raske vari.»
«Mulle tundub, et venelased küll selle pärast eriti suurt muret ei tunne.»
«Jah, aga mis siis teha? Tüli alustada?»
«Vähemalt rusikat näidata. See on ainuke keel, millest venelane aru saab.»
Kolonel ei vastanud midagi, ja ma jätkasin:
«Teil anglosakside! on säärane mõiste — fair play. Televisioonis näidatakse seda igas kauboifilmis. Et teise pihta tohib tulistada ainult siis, kui ta seisab näoga teie poole. Et peab olema inimlik ka vastase naise ja laste vastu. Et põrmu paisatud vaenlase vastu tuleb õilsust üles näidata. Nende abinõudega te justkui püüate venelasi mõjutada, aga nemad ainult naeravad ja peavad seda nõrkuse märgiks.
Kogu oma ajaloos tunnevad nad üksnes halastamatut piitsutamist, mongollikku kavalust, elajalikke massimõrvu, vargust ja röövimist. Kui nad olid mongoli ikke maha raputanud, sattusid nad oma verejanuliste tsaaride ja bojaaride küüsi, kes on üksteisest kuulsamad selle võrra, kui palju rohkem nad on valanud oma alamate verd. Kõik, mis neil on, selle on nad kas varastanud (kaasa arvatud aatomipomm) või lasknud ehitada orjadel ja palgalistel välismaalastel, peamiselt sakslastel. Öeldakse, et venelased võivad pretendeerida kahele leiutisele — piits ja samovar, aga tegelikult on nad ka need mongolitelt varastanud. Nõnda kestis see kuni revolutsioonini, siis hakkas piits kaks korda valjemini nende selgadel plaksuma. Piits ja rusikas on see, mis on eales suutnud valitseda seda väheväärtuslikku produkti valge rassi hulgas. Ja järsku te hakkate nendega rääkima kui võrdsetega ja ootate, et nad muudaks oma sajandite jooksul sissepiitsutatud mõtteviisi. Mitte iialgi. Täiesti vastupidiselt teile arvavad nad, et kõige mugavam on vastast lüüa siis, kui ta on selja pööranud. Tulistada seda, kes on relvastamata. Murda tema vastupanu, tappes naised ja lapsed, nagu hiljuti Ungari ülestõusu ajal. Ja puruksIöödud vastane hävitada, nagu on hävitatud kümneid Kaukaasia rahvaid. Näete, selline on teie endine liitlane.»
Kolonel puhus valjusti õhku välja.
« Küll on teie viha suur, noormees. Võib ju olla, et teil on mõnes mõttes õigus. Iga asja võib vaadata mitmest seisukohast. Meie, inglased, oleme harjunud kompromissi otsima.»
«Lubage, ma jutustan teile ühe tõestisündinud loo, ainult oma sõnade illustreerimiseks. Selle linna lähedal, kus ma elasin, oli küla, kuhu keisrinna Katariina ajal oli asustatud vene kurjategijaid. Sellisteks nad olid jäänud ka kuni kõige viimase ajani. Nad ajasid kodus puskarit, röövisid, tapsid, varastasid ja kaklesid. Aga seni kui sõnum kuriteost linna jõudis, seni kui politsei sinna saadeti, olid laibad ära koristatud, veri maha pestud, röövsaak jaotatud. Ei mingit seletamist ega otsimist. Kõik jäljed kaotatud. Mitte miski ei aidanud. Lõpuks otsustati sinna rajada alaline politseipost ja saadeti kohapeale kogenud keskealine mees, kasvult nagu see uks. Ta oli nii tugev, et võis sõrmede vahel kõveraks painutada viiesantiimilise, mis oli umbkaudu inglise penni suurune, selle isegi puruks murda. Tervelt nädal aega ei tulnud külast mingit teadet. Ja siis ootamatult sõitis külasse saadetud politseinik ise linna. «Kuidas sul seal läheb?» küsiti temalt. — «Minul? Hästi.» — «Kuidas sa inimestega läbi saad?» — «Mina? Suurepäraselt.» — «Kuidas on korrarikkumistega?» — «Seal? Ei mingeid korrarikkumisi.» — «Kuidas sa sellega hakkama said?» — «Mina? Väga lihtsalt. Esimesel õhtul võtsin jalgrattaketi, läksin küla ainukesele tänavale ja kuulatasin, kus lauldakse. Või õigemini — röögitakse. Selge, et säärases kohas käib jooming. Ja kisati peaaegu kõigis majades, sest oli laupäeva õhtu. Nii ma siis tormasin esimesse majja koos uksega Sisse ja muudkui vehkisin oma jalgrattaketiga, olgu ees silm või pea, seni kui ruum tühi. Siis läksin järgmisse majja ja sealt jälle edasi, seni kui kogu küla oli läbi käidud. Kui ma järgmisel päeval tänavale ilmusin, lasksid mehed mu ees põlvili ja hoidsid mütsi aupaklikult peos. Ja sellest päevast peale on mul seal rahu ja kord. See on tõestisündinud lugu, mis näitab teile hästi vene mentaliteeti ja võib-olla annab võimaluse ka midagi õppida.»
