Demograafia

[Muhemusu]

https://stat.ee/et/uudised/rahvuse-ehk- ... ta-jooksul
Mitte olematu aga suures pildis marginaalne.

[Kriku]

Statistikaameti täpsustatud andmetel, mis arvestavad lisaks jaanuaris avaldatud esialgsele rahvaarvule ka registreerimata rändega, elas Eestis 1. jaanuari seisuga 1 369 995 inimest ehk rahvaarv langes pea 5000 inimese võrra. Viimati langes Eesti rahvaarv 2016. aastal. Eelmisel aastal sündis 9690 inimest ja suri 15 756. Eestisse saabus 2024. aastal 18 634 inimest, välja rändas 17 260.

Statistikaameti rahvastiku- ja haridusstatistika tiimijuhi Terje Trasbergi sõnul oli loomulik iive mullu negatiivne (–6066 inimest), kuid rändesaldo positiivne (+1374 inimest). "Et negatiivne iive süvenes võrreldes eelnevate aastatega veelgi, siis positiivne rändesaldo seda enam korvata ei suutnud. Nii langes rahvaarv eelmisel aastal pea 5000 inimese võrra," ütles Trasberg.

Esmakordselt Eesti rahvastikustatistika ajaloos, mis ulatub aastasse 1919, jäi mullune sündide arv alla 10 000. Võrreldes aasta varasemaga langesid sünnid 11,5 protsenti võrra (2023. aastal 10 949).

"Sünnitajate keskmine vanus on jätkuvalt tõusutrendis. Võrreldes 10 aasta taguse ajaga on esmasünnitajate vanus üle kahe aasta kõrgem, ulatudes nüüd 28,9 aastani. See on aasta võrra madalam kui Euroopa Liidu keskmine," selgitas Trasberg. "2024. aastal suri 15 800 inimest, mis on samas suurusjärgus nii 2023. aasta kui ka koroonaeelse ajaga. Paraku jätkus 2024. aastal kolm aastat kestnud sündide arvu järsk langus, mis viimasel aastal süvenes veelgi ja viis sündide arvu uue negatiivse rekordini," tõdes Trasberg. Ta lisas, et sündide madala arvu taga on jätkuvalt ebakindlus tuleviku suhtes ja turbulentsed ajad ühiskonnas.

82 protsenti (1 123 000) Eesti elanikest on Eesti kodakondsusega, kuus protsenti Venemaa kodakondsusega, viis protsenti Ukraina kodakondsusega, neli protsenti määramata kodakondsusega ja kolm protsenti mõne muu riigi kodakondsusega. Rahvuselt eestlaste arv kasvas pea 3000 inimese võrra ning eestlaste osakaal kogu rahvastikust on 68 protsenti (935 000).

https://www.err.ee/1609672295/tapsustat ... langusesse


Gerli Lehe, sotsiaalministeeriumi perepoliitika juht, kirjutab väga õigesti:

Praegune noor inimene ei ela enam normide ja piirangute ajastul. Ta elab võimaluste ajastul. Kui varem oli pere loomine sotsiaalne standard – „nii lihtsalt tehti“ –, siis nüüd tuleb igale otsusele ise tähendus anda. Ka lapse saamisele. Lapse saamine ei ole enam elu automaatne etapp, vaid kaalutletud samm, mille eelduseks on tunne, et elu on piisavalt stabiilne, vaimselt tasakaalus ja majanduslikult turvaline. Kõik asjad tulevad õiges järjekorras ja omal ajal. Ja lapsed pigem hiljem kui liiga vara.

Analüüs Eesti inimeste sündimuskäitumise ja väärtuste kohta näitab, et perekonna olulisus pole kadunud. Pigem vastupidi – see on isegi kasvanud, eriti nooremas põlvkonnas. Kuid oluliselt on muutunud see, mida perekond tähendab. See ei ole enam kohustus ühiskonna ees, vaid võimalus eneseteostuseks, mõnusaks koosolemiseks, ühisteks naudinguteks või elu tähendusrikkamaks muutmiseks. Laps on seega osa isiklikust identiteedist, mitte roll, mis tuleb „täita“.

Ja see ongi põhjus, miks sündimus väheneb isegi siis, kui väärtused on paigas. Lapse saamise eelduseks on peale väärtuste ka tulevikukindlus. Ja just see on paljude jaoks kõikuv. Majanduse heitlikkus, eluasemekulude suurenemine, Euroopas peetav sõda, kliimamure, katkestused haridusteel, tööturu ebastabiilsus – need kõik loovad üldise ebakindluse fooni. Isegi kui riiklikud toetused on olemas, ei pruugi neist piisata, kui inimesel puudub sisemine kindlus.

Seda kinnitavad ka uuringud: paljud noored ei välista lapse saamist, kuid ütlevad selgelt: praegu pole õige aeg. Nad ootavad aega, mil saab „elada elu ära“, reisida, leida oma tee, koguda kogemusi. Mõni ootab ideaalset partnerit, mõni võimalust lapsele „kõike pakkuda“. Laps ei tohi olla ohver või kompromiss. Ja kui sobivat hetke ei saabu, jääb see samm lihtsalt tegemata.

https://epl.delfi.ee/artikkel/120372209 ... te-koigile

Suur küsimus on, kas olulisem on soov "„elada elu ära“, reisida, leida oma tee, koguda kogemusi" või siis tegelik majanduslik ebakindlus ja mil määral maskeerub teine esimeseks. Üldiselt, kes pelgab vastutust ja tahab mõnusalt elada, leiab ettekäände alati. Seetõttu ma suhtun mõnevõrra kahtlevalt tema retsepti:

Kõige olulisem on mõista, et väärtuspõhine valik vajab tugevat toetuskeskkonda. Me ei saa sundida inimest last saama. Küll aga saame luua tingimused, kus lapse saamine tundub elu loomulik osa, mitte riskiprojekt. See tähendab: töö- ja pereelu ühitamine, kindlad tugiteenused, elamispinna kättesaadavus, vaimse tervise tugi ning laiem ühiskondlik kindlustunne.

Eriti oluline on toetada noori esmaste eluliste sihtide saavutamisel: haridus, töö, iseseisvus. Kui need on paigas, ei konkureeri laps eluga, vaid saab selle loomulikuks osaks.

Aga kuna midagi asemele pakkuda ei oska, tuleb loota, et tal on õigus.

Kui perekond on väärtus, aga lapsi ei sünni, siis ei ole probleem väärtustes.

See on aga juba jama. "Perekonna" väärtustamine võib tähendada ka eelmise või sama põlvkonnaga suhete väärtustamist.

[Kilo Tango]

...

Gerli Lehe, sotsiaalministeeriumi perepoliitika juht, kirjutab väga õigesti:

Praegune noor inimene ei ela enam normide ja piirangute ajastul. Ta elab võimaluste ajastul. Kui varem oli pere loomine sotsiaalne standard – „nii lihtsalt tehti“ –, siis nüüd tuleb igale otsusele ise tähendus anda. Ka lapse saamisele. Lapse saamine ei ole enam elu automaatne etapp, vaid kaalutletud samm, mille eelduseks on tunne, et elu on piisavalt stabiilne, vaimselt tasakaalus ja majanduslikult turvaline. Kõik asjad tulevad õiges järjekorras ja omal ajal. Ja lapsed pigem hiljem kui liiga vara.

Analüüs Eesti inimeste sündimuskäitumise ja väärtuste kohta näitab, et perekonna olulisus pole kadunud. Pigem vastupidi – see on isegi kasvanud, eriti nooremas põlvkonnas. Kuid oluliselt on muutunud see, mida perekond tähendab. See ei ole enam kohustus ühiskonna ees, vaid võimalus eneseteostuseks, mõnusaks koosolemiseks, ühisteks naudinguteks või elu tähendusrikkamaks muutmiseks. Laps on seega osa isiklikust identiteedist, mitte roll, mis tuleb „täita“.

...

Täielik lapsesuu. Ma olen 50+ ja ma ei tea ühtegi inimest enda tutvuskonnast, kes oleks lapsi saanud "normide ja piirangute" või "sotsiaalse surve" pärast. Kõigil on see olnud vaba valik. Ka tervel hulgal nendest inimestest, kellel ei ole lapsi või kellel on üks laps. IMHO on praegu avalik surve lapsi saada isegi suurem, kui see minu ja mu tuttavate pereloome ajastul iial olnud on.

Vabadus otsustada oma laste arvu üle ei ole mitte midagi uut, mis oleks tekkinud viimase 20 aasta jooksul. Mis ON muutunud, on aja jooksul kasvanud lastetute (Dinki) paaride osakaal. Ning kõrvalt vaadates on ilmne, et nendega on raske konkureerida nii tööl, kui eraelus.

Kui sotsiaalministeeriumi perepoliitika juht kirjutab seesugust pläma ilma sisulise analüüsita, siis ei ole sealt ka mitte midagi head loota. Jääb mulje, et "tegemist on kultuurilise probleemiga" ja "ma ei saa midagi teha". Mis on olemuslikult vale.

Seda kinnitavad ka uuringud: paljud noored ei välista lapse saamist, kuid ütlevad selgelt: praegu pole õige aeg. Nad ootavad aega, mil saab „elada elu ära“, reisida, leida oma tee, koguda kogemusi. Mõni ootab ideaalset partnerit, mõni võimalust lapsele „kõike pakkuda“. Laps ei tohi olla ohver või kompromiss. Ja kui sobivat hetke ei saabu, jääb see samm lihtsalt tegemata.

See on tegelikule põhjusele palju lähemal. Siit tuleb lihtsalt edasi minna ja küsida endalt, et "Miks ei ole praegu õige aeg" ja "Mis kriteeeriumid peavad olema täidetud, et see õige aeg kohale jõuaks." Nii võib lõpuks päris targaks saada ja hakata sisulisi otsusi langetama selmet udutada isikliku arvamusega avalikus ruumis.

Viimane nähtus on muidugi meie avalikus diskussioonis endeemiline - ja mitte ainult meil. Võetakse ette miski, mis tundub olevat probleemi põhjus või mis veel hullem "lahendus" ning armutakse oma tarkusesse kohe ära nähes võimalust endale "ausammas rajada. Ilmne näide Seeder ja tema pensionireform, mille haavade lakkumise aeg hakkab varsti kätte jõudma.

[Kriku]

Ma olen 50+ ja ma ei tea ühtegi inimest enda tutvuskonnast, kes oleks lapsi saanud "normide ja piirangute" või "sotsiaalse surve" pärast. Kõigil on see olnud vaba valik.

Seda, kuidas ühiskonna ootused ja hinnangud (või "kultuuritaust", kuidas soovite) vabasid valikuid mõjutavad, tihti ei teadvustatagi.

[Kilo Tango]

Ma olen 50+ ja ma ei tea ühtegi inimest enda tutvuskonnast, kes oleks lapsi saanud "normide ja piirangute" või "sotsiaalse surve" pärast. Kõigil on see olnud vaba valik.

Seda, kuidas ühiskonna ootused ja hinnangud (või "kultuuritaust", kuidas soovite) vabasid valikuid mõjutavad, tihti ei teadvustatagi.

Mida ma silmas pidasin on see, et ettekujutus, et inimesed on pereplaneerimist hakanud nüüd ühtäkki ratsionaalselt korraldama ja kõik eelnev tuli "tujude ajel" (mis oli tingitud "normidest ja piirangutest" või "sotsiaalsest survest" või muudest "ühiskonna ootustest ja hinnangutest") ei oma vähematki seost tegelikkusega. See on varasemate põlvkondade suhtes järjekordselt üleolev ja alusetu arvamus. See on muidugi ajast aega pigem tavaline "kõik enne mind olid lollid" suhtumine, aga seda ei tohiks üks ametnik nii avalikult demonstreerida.

Inimesed on pereplaneerimisel kogu aeg olnud ratsionaalsed. Mida näitab ka industrialiseerimisega kaasnev järsk laste arvukuse langus pere kohta, mis kordub aina uuesti ja uuesti igal pool maailmas, kus riigid industrialiseerimise läbivad.

[Kriku]

Meid kõiki mõjutab see, kuidas meie kaaskodanikud käituvad või mida räägivad, ja see võib juhtuda nii ratsionaalsuse kui ebaratsionaalsuse suunas. Ajaloost on teada suur hulk massilise ebaratsionaalsuse juhtumeid.

[Kilo Tango]

Meid kõiki mõjutab see, kuidas meie kaaskodanikud käituvad või mida räägivad, ja see võib juhtuda nii ratsionaalsuse kui ebaratsionaalsuse suunas. Ajaloost on teada suur hulk massilise ebaratsionaalsuse juhtumeid.

See väide sisaldab 0 bitti infot. Kas sa tahad tõesti öelda, et eelnevad põlvkonnad lähtusid irratsionaalsetest põhjustest ja X/Y põlvkonnad on nüüd korraga tohutu ratsionaalsed?

[Jaanus2]

Pigem on see haridustaseme tõus, mis käib samal ajal industrialiseerumisega. Osatakse paremini peret planeerida ja soovimatut rasedust ära hoida. Varem käib asi nii nagu jumal juhatab, laste vahe on just nii suur kui eelmist imetatakse (siis ei rasestu) ja naise tervis vastu peab. Aborti osatakse küll esile kutsuda, aga see on ohtlik ja harva kasutatav hädalahendus. Isegi agraarühiskonnas ei ole tänapäeval vaja niipalju lapsi, kui neid tegelikult sünnib, ei tööjõuks ega millegi muu jaoks.

[Kriku]

Kas sa tahad tõesti öelda, et eelnevad põlvkonnad lähtusid irratsionaalsetest põhjustest ja X/Y põlvkonnad on nüüd korraga tohutu ratsionaalsed?

Ei mina ega Lehe ei väida ju, et praegune põlvkond käituks ratsionaalsemalt. Väide oli, et inimeste käitumine muutub koos ühiskondlike hoiakute muutumisega - mingil määral muidugi, mitte absoluutselt.

[lennumudelist]

Sotsioloogia ongi neetult keeruline.

Iga inimene reeglina tajub, et tema on kindlasti üpris ratsionaalne agent, kes valib valikutest optimaalse, jne. Ometi - eri ajastutel ja eri keskkonnas tuleb välja päris erinevalt.

Kõige raskem on ilmselt kindlaks teha mitte väärtuste raksuga ära kadumist või pauguga juurde tekkimist, vaid prioriteetide nihkeid. Siin on ilmselt säärase küsimusega tegemist.

Inimesed on jätkuvalt sotsiaalsed olendid, hindavad sõprust, perekonda ja ühiskonda. Inimesed on jätkuvalt ka materialistlikud - hindavad mugavat elu, majanduslikku kindlust, huvitavat tööd ja meeldivaid ajaviiteid, samuti karjääri edenemist.

Inimestel on ka jätkuvalt huvi leida kaaslasi, ent vahendid ja võimalused otsimiseks pole eri ajastutel samad. Laste kasvatamise "hind" eneseteostuse arvelt ei ole eri ajastutel täpselt sama.

Mõned kujuteldavad stseenid eesti pereelust eri sajanditelt:

- 19. sajand: inimesed elavad taludes, reisivad vähe (töö on valdavalt kodu lähedal), põhiline töö on põllumajandus, haridust väga ei nõuta, sotsiaalkaitse on olematu ja meditsiin nõrk. Laste kasvatamine on tähtsamal kohal eneseteostuse võimaluste reas, kuna talus on vaja töökäsi, tulevikus hoolitsevad lapsed vanemate eest (riigil on ükskõik, vald hoolib väheke), lapsi saadakse palju, kuna haigused lõpetavad paljude elu lapsepõlves. Pere eri põlvkonnad elavad tihti koos ja on majanduslikult seotud. Karjääri võimalused on napid.

- 20. sajand: inimesed elavad pigem linnas, töö jätkuvalt kodule lähedal (transport on nõrk), põhiline töö on tööstus, haridust nõutakse üha rohkem, sotsiaalkaitse kujuneb sajandi jooksul tugevaks, meditsiin areneb sajandi jooksul tormiliselt. Lapsi aitab hoida lasteaed, nii laste kui vanade eest hoolitseb üha rohkem riik (ühiskond). Laste suremus langeb, eluiga tõuseb, aga vanade osakaal ühiskonnas ei ületa veel noori eriti palju. Pere eri põlvkonnad elavad eluasemete puuduse tõttu jätkuvalt tihti koos, aga pole enam majanduslikult seotud. Karjääri võimalused on mõõdukad kuni suured.

- 21. sajand: inimesed elavad valdavalt linnas, töö on kodust tihti üsna kaugel (transport on hea), põhiline töö on teenindus, haridust nõutakse väga (selle omandamisele kulub kauem aega), sotsiaalkaitse on mõõduka tugevusega (on toimunud teatud tagasilangus), meditsiin on veelgi tugevam, kui enne. Võimalikuks on saanud peaaegu kõigi haiguste ravi ja vanaks elamine. Laste suremus on väga madal, keskmine eluiga tõuseb jätkuvalt. Lapsi hoida aitab jätkuvalt lasteaed ja õpetada kool, aga ühiskond on vanade eest hoolitsemisega üha tugevamalt koormatud. Pere eri põlvkonnad ei ela enam tihti koos, ning pole ka majanduslikult seotud. Võimalikuks on saanud tulla üksi toime ilma kellegagi leibu samasse kappi panemata. Karjääri võimalused on pigem suured, soovi korral on kogu maailm valla.

Kui nende ajastute vallalistelt isikutelt kõigilt küsida, "kas unistad pere loomisest ja laste kasvatamisest", siis tõenäoliselt tuleb vastus "jah". Aga tulemus erineb peaaegu nagu öö ja päev. Kui küsida, "mis peaks juhtuma, et seda teha saaksid", võib tulla märksa erineva pikkusega nimekiri.

[Kilo Tango]

Kas sa tahad tõesti öelda, et eelnevad põlvkonnad lähtusid irratsionaalsetest põhjustest ja X/Y põlvkonnad on nüüd korraga tohutu ratsionaalsed?

Ei mina ega Lehe ei väida ju, et praegune põlvkond käituks ratsionaalsemalt. Väide oli, et inimeste käitumine muutub koos ühiskondlike hoiakute muutumisega - mingil määral muidugi, mitte absoluutselt.

Ei. Väide oli midagi muud:

Praegune noor inimene ei ela enam normide ja piirangute ajastul. Ta elab võimaluste ajastul. Kui varem oli pere loomine sotsiaalne standard – „nii lihtsalt tehti“ –, siis nüüd tuleb igale otsusele ise tähendus anda. Ka lapse saamisele. Lapse saamine ei ole enam elu automaatne etapp, vaid kaalutletud samm,

Kui see väide nüüd ümber pöörata vanema põlvkonna vaatevinklisse, siis Lehe ütles sisuliselt järgmist:

Varemalt elasid inimesed normide ja piirangute ajastul. Ei elanud võimaluste ajastul. Varem oli pere loomine ja lapse saamine sotsiaalne standard "nii lihtsalt tehti" ja otsustele tähendust ei antud. Lapse saamine oli varem elu automaatne etapp, mitte kaalutletud samm.

See on just täpselt see, mille vastu ma protesteerisin. Justkui varasemad põlvkonnad oleks olnud mingid arutud zombid, kes tegid pere sotsiaalse "nii lihtsalt tehti" standardi pärast ilma otsustele tähendust andmata. Saades lapsi automaatselt, mitte kaalutletult. See on sõge jutt.

[Kriku]

Minu arust saad sa sellest valesti aru. Minu arust mõeldakse siin, et valdava osa ühiskonna poolt tunnustatud sotsiaalseid norme on vähem ja aktsepteeritud peremudeleid rohkem. Võimalik, et ka seda, et ühiskondlik aktsepteeritus on vähem tähtis.

Justkui varasemad põlvkonnad oleks olnud mingid arutud zombid, kes tegid pere sotsiaalse "nii lihtsalt tehti" standardi pärast ilma otsustele tähendust andmata. Saades lapsi automaatselt, mitte kaalutletult. See on sõge jutt.

Kahtlemata mõjutasid kaasaegsed sotsiaalsed normid nende kaalutlusi, nagu mõjutavad ka praeguste põlvkondade kaalutlusi.

[Kilo Tango]

... Kahtlemata mõjutasid sotsiaalsed normid nende kaalutlusi, nagu mõjutavad ka praeguste põlvkondade kaalutlusi.

Kahtlemata on sotsiaalsetel normidel oma mõju, kuid see on sekundaarne mõju. Ma olen selles kontekstis pigem homo economicuse usku. Ehkki neoliberaalne majandusteooria on palju kriitikat saanud (asja eest, sest seda üritati laiendada valdkondadesse, kus see ei kehtinud), suudab see inimeste käitumist en masse väga laia spektri nähtuste osas siiski suhteliselt korrektselt ennustada.

Muutunud ei ole mitte niivõrd sotsiaalsed normid selles kontekstis. Näiks aktsepteeritud peremudelite arv on kasvanud peamiselt igasuguste vikerkaarevärviliste peremudelite, mitte lastetute peremudelite arvelt viimasel 20-30 aastal. Kõik vbl ei mäleta, aga Rein Taagepera rääkis demograafilisest vetsupotist enam-vähem täpselt 20-aastat tagasi. Probleemid on samad. Need on lihtsalt muutunud suuremaks, sest lastetute konkurents on kasvanud, kuna neid on lihtsalt rohkem.

Ja IMHO lugesin ma seda lausungit õigesti - teistmoodi ei ole võimalik neid sõnu sisuliselt korrektselt tõlgendada. V.a. juhul, kui me laskume sellistesse tõlgendamismeetodite juurde, mida rakendatakse mõnede poliitikute röögatuste välja vabandamiseks.

[Kriku]

Näiks aktsepteeritud peremudelite arv on kasvanud peamiselt igasuguste vikerkaarevärviliste peremudelite, mitte lastetute peremudelite arvelt viimasel 20-30 aastal.

Eks see ole iseennast taastoitev tsükkel: kui tekivad võimalused 35+ eani maailma mööda ringi sõita ja elu nautida või siis muutub karjääri seisukohast olulisemaks, et selle vanuseni tööturult eemal ei oldaks, muutuvad sinnapoole ka sotsiaalsed normid ja väärtushinnangud. Ning edaspidi kujundavad inimeste käitumist juba need majanduslikud faktid ja väärtushinnangud üheskoos. Kuni selleni välja, et teiste eeskujul hakatakse võimalusi pidama vajadusteks.

Lisandunud on peale vikerkaarevärviliste näiteks ka kogu kärgpere temaatika.

[Kilo Tango]

...

Lisandunud on peale vikerkaarevärviliste näiteks ka kogu kärgpere temaatika.

Kärgpered on kogu aeg olemas olnud. Neid lihtsalt ei nimetatud niimoodi. Nimetuse leiutamine käib ikka nähtusel sabas, mitte vastupidi.