Mida Ukrainast õppida?

[Kilo Tango]

Kümmekond aastat tagasi oli moeteema soomusmasinate tankitõrjeraketi vastased aktiivkaitseseadmed, mis pidid lähenevale lõhkekehale mingi lõhkekeha vastu lennutama ja selle mõju kiirelt tühistama. Droonide vastu peaks sellised automaatseadmed ju märksa tõhusamadki olema, kuivõrd tegemist märksa aeglasemate kergelt vigastatavate lennuvahenditega. Nende massiline kasutuselevõtt peaks droonide hirmuvalitsuse kiirelt möödunud ajutiseks nähtuseks muutma.

Olen ka mõelnud selle peale ja jõudnud järeldusele, et aktiivkaitse ilmselt droonide vastu ei aita, sest tegemist on liiga aeglaselt läheneva ohuga. Pakun, et nende radarite miinimum märkamiskiirus hakkab sealt kusagilt 100-200m/s pealt. Põhimõte on see, et selline aktiivkaitse ei tohi käivituda, kui kusagilt lendab mingi kivi või lippab ligi mõni jalaväelane.

[lennumudelist]

Või lind. Aktiivkaitse, mis linnud alla laseb ja drooni saabumise ajaks moonast tühi on, ei oleks tõhus.

P.S. Niipalju olen lugenud, et aktiivkaitse radarid on tuunitud tahtlikult mitte reageerima püssikuuli kiirusega objektile. Eemärgiga, et neid ei saaks moonast tühjaks trollida.

[drawulf]

Anders Puck Nielseni (Taani sõjaanalüütik) arutelu droonisõjaks valmistumise kohta. Link videole: https://youtu.be/gZL1KzV54Cw?si=KsWq_DmXCQjWh5Pi

All on tõlgitud tekst videost, milles võib esineda vigu. Andke teada, parandan. Kui üldse ebavajalik sisu, andke samuti teada.

Eelmisel nädalal avaldas Ukraina endine relvajõudude ülemjuhataja, kindral Valerii Zalužnõi artikli, kus ta rääkis droonitehnoloogia mõjust sõjale Ukrainas ja sõjapidamisele üldiselt. See pole eriti pikk artikkel, aga minu meelest tõstatab ta seal väga huvitavaid punkte. Selles videos tahtsingi vaadata selle artikli läbi, tuua välja mõned tema põhipunktid ja lisada ka oma kommentaare. Räägime siis sellest, kuidas tema olukorda näeb.

Zalužnõi on sõja ajal kirjutanud mitmeid mõtlemapanevaid artikleid, mis on laialdast tähelepanu pälvinud. Näiteks 2023. aasta lõpus kirjutas ta põhjaliku loo sellest, miks Ukraina suur pealetung ei õnnestunud ja mida oleks vaja, et see sõda võita. See artikkel tekitas palju vastuolu ja umbes samal ajal tekkisid tal ka erimeelsused president Zelenskõiga – osaliselt just selle artikli tõttu. 2024. aasta alguses vabastati ta ametist. Praegu on ta Ukraina suursaadik Ühendkuningriigis.

Spekuleeritakse palju selle üle, et kui Ukrainas ühel hetkel presidendivalimised toimuvad, siis võib Zalužnõi kandideerida presidendiks.

Seekordne artikkel ilmus väljaandes Defense One (link on video kirjelduses). Selle peamine väide on, et droonid on muutunud lahinguväljal niivõrd oluliseks relvaks, et need tähistavad tehnoloogilist murrangut sõjapidamise viisis.

Tänapäeval põhjustavad droonid rohkem kui kaks kolmandikku rindel hukkunutest. See on tohutu muutus. Kui meenutada täiemahulise sissetungi algust, siis oli see peamiselt suurtükiväesõda. Aga nüüdseks on droonid muutunud tähtsamaks kui suurtükivägi.

Mis asi on tehnoloogiline revolutsioon sõjanduses? Ilmselge näide oleks püssirohu leiutamine. Enne püssirohtu oli üks ajajärk, pärast seda täiesti teine – sõjapidamise viis ja relvade mõju muutusid kardinaalselt. Droonide leiutamine ei pruugi olla päris sama mastaabiga, aga Zalužnõi võrdleb seda näiteks raadio, arvutite või satelliitide kasutuselevõtuga – tehnoloogiatega, mis muutsid infovahetust ja võimaldasid täppisrelvi ning reaalajas situatsiooniteadlikkust.

Need uuendused võimaldasid välja arendada kontseptsioonid nagu võrgupõhine sõjapidamine ja õhu-maismaa koostöö – need on täna lääneriikide sõjalise doktriini alustalad. Aga Zalužnõi väidab, et droonide kasutuselevõtt on pööranud kogu kaasaegse sõjapidamise pea peale.

Viimaste aastakümnete arengud on võimaldanud kiiret manööversõda – näiteks Iraagi või Afganistani kiire sissetung. Droonid aga soodustavad vastupidist – kaitsetegevust. Rindejoonel pole enam võimalik midagi teha ilma, et vaenlane sind koheselt ei märkaks ega ründaks.

Veel hiljuti rääkisime kaasaegsest sõjapidamisest kui kiirest manööversõjast. Zalužnõi väidab, et droonide tõttu tähendab see nüüd midagi hoopis teistsugust – rohkem Esimese maailmasõja sarnast kurnavat positsioonisõda. See ongi tema mõistes tehnoloogiline revolutsioon.

Ta toob välja kolm peamist arengut, mis sellesse muutusesse kuuluvad.

1. Väikeste taktikaliste droonide kasutuselevõtt, mis sihivad otse vaenlase üksusi – sealhulgas mitte ainult lennuvahendid, vaid ka meredroonid ja maismaasõidukid, mis on arendamisel ja hakkavad lähiaastatel rindel üha tähtsamat rolli mängima.


2. Elektrooniline sõjapidamine – oluline nii vaenlase droonide vastu tegutsemiseks kui ka enda droonide kaitsmiseks ja toetamiseks.


3. Erinevad sensorplatvormid, mis loovad väga hea situatsiooniteadlikkuse – rindele tekib nn puhvertsoon, kuhu sisenejat märgatakse ja rünnatakse kohe.



Need kolm elementi – sensorid, efektorid ja elektrooniline sõjapidamine – muudavad sõjapidamist põhjalikult, sest neid on odav toota. Näiteks FPE droon maksab täna umbes 10% sellest, mida maksab üks suurtükimürsk. Teisisõnu – sama hinna eest saab kümme drooni ühe mürsu asemel.

See tähendab, et kurnamissõda on muutunud tõhusaks ja odavaks – ka riigid, kel varem selleks võimekust polnud, saavad nüüd seda endale lubada.

Zalužnõi kirjeldab ka Ukraina juhtimissüsteemi nimega Delta, mis koondab infot erinevatest allikatest ja annab komandörile väga hea ülevaate rindel toimuvast. Delta on kindlasti tugev süsteem, kuigi Zalužnõi võib-olla pisut liialdab selle unikaalsusega – näiteks NATO-l on SitaWare, millel on sarnane funktsionaalsus. Aga üldjoontes on tõsi, et just infohaldussüsteemid on see, mis võimaldab droonidel nii suurt mõju omada.

Artikli lõpus kritiseerib Zalužnõi teravalt Lääne armeesid – Ukraina liitlasi –, öeldes, et kuna lääneriigid on harjunud pikaajaliselt domineerima mitmel rindel korraga, siis nad on nn sõjapidamise revolutsiooni lihtsalt maha maganud. NATO armee, kui see praegu Ukrainasse rindele saadetaks, kannaks tema sõnul suuri kaotusi – sest Lääne armeed pole selliseks sõjapidamiseks valmis.

Ta võrdleb olukorda Prantsuse armeega, mis jäi 20. sajandi algul Saksamaa välksõjale alla. Tema sõnum on, et lääneriigid peavad kiiresti kohanema uue sõjapidamise paradigmaga ja õppima seda, mida Ukraina on sõjas juba selgeks saanud.

See on karm sõnum, aga oluline. Läänes on endiselt liiga palju inimesi, kes usuvad, et meie sõjaväed oleksid paremad kui Ukraina omad – kuna meie oskame teha korralikku manööversõda. Aga see on ohtlik eksiarvamus. Olen Zalužnõiga nõus: kui mõni NATO brigaad praegu rindele saadetaks, oleks see katastroofiline, sest nad ei ole valmis selliseks droonisõjaks.

Ja veel kurvem on see, et paljudes Lääne armeedes ei paista isegi arusaamine sellest olevat tekkinud. Tegutsetakse justkui mullis, kus peetakse manööversõda jätkuvalt "kuldstandardiks", kuigi see paradigma on juba ajalugu.

Jah, kõik räägivad nüüd droonidest ja väidavad, et võtavad neid tõsiselt – on ju nähtud videoid, mõistetud, et need on olulised. Aga paljud ei saa aru, kui mastaapne see muutus on. Nad peavad droone lihtsalt manööversõja toetajaks, mitte paradigmamuutjaks. Ja see tähendab, et nad ei ole valmis selleks, milline sõda tegelikult välja näeb.

Venelased kahjuks saavad sellest aru. Ukraina on tõesti maailma liider droonisõjas, aga venelased pole palju maas – võib-olla mõne kuu võrra. Lääne sõjaväed on aga vähemalt aasta maas. See tähendab, et me jääme ka venelastest maha.

Läänes kiputakse olema veidi üleolevad – naljatletakse, kuidas "maailma teine armee" ei suuda vallutada väikest küla. Vaadatakse pilte sõdurist, kes üritab üle põllu hiilida, ja öeldakse, et noh, mis oht see siis on? Meil on ju kõrgtasemel tehnika. Aga see on täpselt selline ülbus, mida näitavad need, kes ei mõista tehnoloogilise muutuse sisu.

Ja isegi kui Vene armee paistab meie silmis toimetavat ebaprofessionaalselt, siis tegelikult oleksid nemad eelisolukorras – sest nemad on õppinud droonide kasutamise ära ja suudavad lahinguväljal tuhandeid oskuslikke operaatorid välja panna.

Seetõttu peame kiirelt koolitama droonipiloote ja elektroonilise sõjapidamise spetsialiste. Mitte lihtsalt nii, et "meie rühmas on nüüd ka üks, kes drooni lennutab", vaid meil on vaja eraldi drooniüksusi, pataljone, brigaade, keda saaks lahingusse saata ja kes suudaksid efekti pakkuda mastaapselt.

See on esimene ja kõige olulisem samm. Droonisõjas on piloot see, kes loeb – droon ise on tarbimismaterjal. Küsimus on: kui palju kogenud droonipiloote meil on?

See on eriti tähtis Euroopa armeede jaoks, sest Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopa julgeolekus järjest enam tagasi. Me ei saa loota, et kui vaja, siis küll USA tuleb ja aitab.

Euroopa peab arvestama võimalusega, et tuleb ise vastu seista – ja mitte manööverdoktriini järgi, vaid kurnavale positsioonisõjale, mida droonisõda tähendab.

Me peame mõistma, et me oleme maas – ja peame kiiresti järele jõudma.

Lõpetuseks veel paar mõtet rünnakute ja kaitsetegevuse vahekorrast. On aeg aru saada, et tänases relvatehnoloogia kontekstis on eelis kaitsel. Kui sõda algab, on esialgu küll liikumist, sest rindejoon pole veel paigas. Aga üsna kiiresti muutub sõjategevus staatiliseks.

See tähendab, et territoorium, mis alguses kaotatakse, jääbki suure tõenäosusega vaenlase kätte. See seab küsimärgi alla NATO praeguse kaitsestrateegia – näiteks Balti riikide puhul, kus on eeldatud, et kui Venemaa esialgu edumaa saab, siis Lääne väed tulevad hiljem appi ja vallutavad need alad tagasi.

Aga uue droonisõja tingimustes see ei ole enam realistlik. NATO peab suutma peatada rünnaku kohe piiril – mitte loota sellele, et territooriumi saab hiljem tagasi.

Ja pikaajaliselt tuleb välja töötada viis, kuidas üldse pealetungi teha droonisõja ajastul. See on kaitsetööstuse järgmiste aastakümnete väljakutse.

Aga seni – me peame kohanema ja tegutsema kiiresti. Muidu võib meie saatus sarnaneda prantslaste omaga, kui nad sakslaste välksõjale vastu ei suutnud seista.

[vaad]

Foorumist jm avalikest allikatest läbi käinud info kohaselt peaks Eesti päris suures mahus varitsevat õhuründemoona ja üldisemalt UAV-sid (sh FPV variante) hankima lähiajal. Julgen uskuda, et loodetavasti on plaanis luua nii orgaanilised võimed pataljoni/rühma/kompanii tasandil kui ka eraldi väeosa (pataljon või kompanii?), mille osised tugevdustena allutatakse. Loodan, et lähiajal plaanitav ajateenistuse reform sisaldab ka drooniõpet juba üksikvõitleja tasandist alates. Vb soovmõtlemine, aga tahaks uskuda, et Eesti on juba omad järeldused teinud asjast.

[davidsoniharald]

Ma küsin nii pidi, et kui on piisavalt mürske, kas siis on vaja droonidega üldse jaurata? Minu arusaam on endiselt selline, et hetkel droonid asendavad puudulikku kaudtule võimekust.

[Lemet]

Ma küsin nii pidi, et kui on piisavalt mürske, kas siis on vaja droonidega üldse jaurata? Minu arusaam on endiselt selline, et hetkel droonid asendavad puudulikku kaudtule võimekust.

Sõdu ei võida mitte sõjaväed, vaid majandused. Ja kui ühe mürsu maksumuse eest saab kümmekond drooni, mis on küll väiksema lõhkeainekoguse, aga see-eest täpsed, siis tasub see "jauramine" end igal juhul igati ära..

[Some]

Ja üldse, kas meil on piisavalt mürske?

[Kriku]

Pefkur kirjutab, et droon võib olla ka odavam kui mürsk: viewtopic.php?p=891503#p891503 .

Pefkur on muidugi Pefkur.

[Ghostship]

Ma küsin nii pidi, et kui on piisavalt mürske, kas siis on vaja droonidega üldse jaurata? Minu arusaam on endiselt selline, et hetkel droonid asendavad puudulikku kaudtule võimekust.

Sõdu ei võida mitte sõjaväed, vaid majandused. Ja kui ühe mürsu maksumuse eest saab kümmekond drooni, mis on küll väiksema lõhkeainekoguse, aga see-eest täpsed, siis tasub see "jauramine" end igal juhul igati ära..

Majanduslikule kaalutlusele lisaks või õigemini selle osa on ka see, et Eesti sugusel väikeriigil ei hakka nähtavas tulevikus olema 1000+ 155mm toru. 1000+ ''toru'' kust droone tuleb on samas täiesti reaalne kui me tõsiselt kavatseme valmis olla täiemahuliseks sõjaks. Droonidel on palju eeliseid meie metsasel maastikul juba mobiilsuse ja maskeerumisvariantide tõttu. Väljaõppe suhteline lihtsus ka veel. Ma päris nii optimistlik ei ole nagu mõned eksperdid on meil meedias arvanud, et päeva-paariga saab droonipiloodi välja õpetada, aga kui suur häda käes siis paari nädalase intensiivse harjutamisega võiks keskmise tehnikataibuga kodanik juba FPVga sõiduki suurusele sihtmärgile pihta saada küll.

[vaad]

Ma küsin nii pidi, et kui on piisavalt mürske, kas siis on vaja droonidega üldse jaurata? Minu arusaam on endiselt selline, et hetkel droonid asendavad puudulikku kaudtule võimekust.

Vaatlusvõimekus on üks suur aspekt. Luure ja olukorra teadlikkuse seisukohalt sisuliselt asendamatu. Teine on reageerimiskiirus ja kolmas täppislöögivõime.

Isegi kui STV patarei on üksuse otsetoetuses on olukordi, kus tuld pole võimalik piisavalt kiiresti või piisavalt täpselt tellida. Nt kaob side kõrgema üksusega, STV paikneb ümber, laeb/tangib, suruti vastase poolt maha, tulejuht on surnud jms. Sellises olukorras on orgaanilisest ründedrooni võimekusest väga palju abi ja võib säästa üksuse suurest kaotusest.

Rühma tasandi ründedrooni meeskond suudab vajadusel alla minutiga ehk praktiliselt reaalajas reageerida ootamatule sihtmärgile ning ei vaja seejuures eraldi tulejuhtimist (kuigi tuleb kasuks). STV ja MP-d sellist paindlikkust ei võimalda. Suutlikus orgaaniliste vahenditega täpselt, odavalt ja efektiivselt vastast mõjutada on üksuse jaoks väga väärtuslik. Ukraina videotest on sageli näha sellist taktikat, kus droonid on sisuliselt QRF mis vastase rünnakut suurtükilöögi saabumiseni seob või häirib ning peale rünnaku peatamist "puhastuspatrulli" teostab.

Kokkuvõttes on tegu võimekusega, mis toetab ja katab "klassikaliste" tuletoetusvahendite puudjääke ning muudab tulejõu kihilisemaks ja paindlikumaks.

[Luderi]

Ma küsin nii pidi, et kui on piisavalt mürske, kas siis on vaja droonidega üldse jaurata? Minu arusaam on endiselt selline, et hetkel droonid asendavad puudulikku kaudtule võimekust.

Sõdu ei võida mitte sõjaväed, vaid majandused. Ja kui ühe mürsu maksumuse eest saab kümmekond drooni, mis on küll väiksema lõhkeainekoguse, aga see-eest täpsed, siis tasub see "jauramine" end igal juhul igati ära..

Majanduslikule kaalutlusele lisaks või õigemini selle osa on ka see, et Eesti sugusel väikeriigil ei hakka nähtavas tulevikus olema 1000+ 155mm toru. 1000+ ''toru'' kust droone tuleb on samas täiesti reaalne kui me tõsiselt kavatseme valmis olla täiemahuliseks sõjaks. Droonidel on palju eeliseid meie metsasel maastikul juba mobiilsuse ja maskeerumisvariantide tõttu. Väljaõppe suhteline lihtsus ka veel. Ma päris nii optimistlik ei ole nagu mõned eksperdid on meil meedias arvanud, et päeva-paariga saab droonipiloodi välja õpetada, aga kui suur häda käes siis paari nädalase intensiivse harjutamisega võiks keskmise tehnikataibuga kodanik juba FPVga sõiduki suurusele sihtmärgile pihta saada küll.

Ma ise arvan, et tehniline taip ja FPV'ga lendamise oskus ei pruugi 1:1 seoses olla.
Ma ise olen eluaegne "Arvuti mängur" ja puldid kui sellised ei ole minu teema. No ei oska, vanale koerale uusi trikke ei õpeta
Pigem istuks laua taha ja kas tinutaks neid kokku või prooviks tarkvaraga aidata.
Poisile aga ostsin konsooli ära, et kui vaja peaks minema, siis ta ei oleks nii abitu

[andrus]

Sõdu ei võida mitte sõjaväed, vaid majandused.

Kui sõjaväge ei ole, on ainult majandus, siis oled ikkagi näiteks võidumees tanklaketi üle, kes mängib riiki? Mnjaa...

[ruger]

Ilmar Raagilt FB-s huvitav teemaarutus.

Jätkame Ukraina kogemuste ülekandmist Eestisse, ilma et väidaksime, et see juhtub kindlasti. Kirjeldan siinkohal eriti keerulist aspekti, mille puhul tahan rõhutada, et mõtleme täna ka mustade stsenaariumide peale, et homme olla valmis tegutsema ükskõik millise kriisi tingimustes. Niisamuti kordan, et lähitulevikus pean ma sõda Eestis ebatõenäoliseks.
ISETEKKIV EVAKUATSIOON (ehk CLUSTER FUCK)
Ukraina, 24. veebruar 2022. Sõda algas hommikul, aga juba keskpäevaks tekkis Ukraina lääneosas umbes 300 km pikkune ummik Poola piiripunktist Ukraina sisemaale. Mõned inimesed jätsid oma autod maha ja kõndisid jala piirile, kus valitses totaalne kaos. See ummik kestis umbes kolm päeva, mille jooksul inimesed elasid autodes, neil sai toit otsa, samal ajal kui teeäärsetes tanklates sai kütus otsa.
See evakuatsioon oli täiesti isetekkeline, sest riigi juhtkond ei andnud mingit suunist kusagilt evakueerimiseks. Tegelikkus oli veelgi hullem. Mitmetes piirkondades, kuhu lahingutegevus jõudis kohe esimesel päeval, ei olnud isegi planeeritud mingit riiklikku evakuatsiooni. Sõja esimese kahe nädalaga lahkus riigist vähemalt 10% elanikkonnast. Hiljem veel 10%.
Hilisem inimeste spontaanne käitumine näitas, et neis linnades, millele sõda ligines aeglasemalt, lahkus lahingute saabudes kokku umbes 60–70% inimesi iseseisvalt. Tihti paanikas.
Ukrainlased ise kahtlustavad, et venelased provotseerisid ka meelega paanikat, näiteks organiseerides plahvatusi elamurajoonides. See võib olla usutav, sest läbi kogu 2021. aasta olid venelased Ukrainas korraldanud erinevaid kaost tekitavaid operatsioone. Elektrihindade tõstmine koos koheselt organiseeritud protestidega, Ukraina rahvuslaste lipu all meeleavalduste organiseerimine, kus meeleavaldajate seas olid palgatud löömamehed, kes pidid algatama kaklusi politseinikega. Veebruaris 2022 tehti 400 pommiähvardust jne.
Räägime Eestist.
Tüüpiline sõja lahinguvälja kujundamise aktiivne „hall tsoon” võib alata kuni aasta enne tegelike operatsioonide algust. Eristame siinkohal leiget hübriidsõda, mis juba praegu käib, ja selle aktiivset faasi, kus võib näha teisel pool piiri sõjalisi ettevalmistusi ja siinpool piiri üheaegselt sabotaaži, meeleavaldusi, info- ja küberrünnakuid jne.
Meil on juba praegu paljudel inimestel ärevus punases, ehkki täna veel mingit põhjust ei ole. Kuid kujutame ette kombinatsiooni, kus toimuks paar autodesse peidetud pommi plahvatust ja samal ajal paneksid ajalehed oma esikaanele suurelt küsimuse: „Kas see on sõda?” Isegi kui Venemaal sel hetkel tegelikult mingit kindlat rünnakuplaani ei oleks, käivitab see esimese isetekkelise evakuatsioonilaine, kus välja sõidavad eelkõige need, kellel on selleks võimalused. Me võiksime siis arvestada kuni 5%-ga elanikkonnast, kes igaks juhuks läheb liikvele. See tähendab kokku ligi 50 000 inimest Eestist.
Enamus neist püüab kasutada laeva, et minna Rootsi, kuid Tallinki võimsus ei ole juba selles faasis piisav, et sellist reisijate hulka valutult teenindada. Seni, kuni tee Poola on vaba, proovib väiksem osa ka mööda maismaad ära sõita.
Edasi astub mängu avaliku ohuhinnangu aspekt. Mida ütleb ametlik ohuhinnang? Kas riik näeb võimalust, et kriis eskaleerub? See käivitaks riigi valmisoleku tõstmise kava, mis omakorda provotseeriks isetekkelise evakuatsiooni jätkumist.
Kõige ohtlikuma stsenaarumi korral kasutab vastane ära põgeneda soovivate inimeste paanika, et üle koormata päästeameti ja avaliku korra hoidmise ressursse. See tähendab, et vastane võib suhteliselt lihtsalt päris sissetungile eelnevatel päevadel korraldada veel plahvatusi, identifitseerimata droonirünnakuid jm. Ukraina analoogi põhjal oleks meil sõja esimesel päeval liikvel umbes 200 000 inimest, kellest umbes pooled üritavad jõuda mingisugusele laevale. Samal ajal tegutseb Tallinnas ja Harjumaal vähemalt mingi hulk vastase diversante, kelle ülesandeks on kaose hulka suurendada, sest see takistab Eesti Kaitseväel operatsioonide läbiviimist.
Väga suure tõenäosusega on liiklus Suwalki koridoris raskendatud ja kõige mustema stsenaariumi korral on mereliiklus ka Soome lahel piiratud. Võime vaid ette kujutada massiivset ummikut Tallinna ümber, sest loomulikult ületab taoline mass kõiki võimekusi taolise inimhulgaga tegeleda.
MIDA TEHA?
Kõigepealt saame aru, et kergelt ja mugavalt ei juhtu midagi. See kõik oleks neetult raske olukord. Mina olen sel hetkel tõenäoliselt Kaitseliidu Tallinna malevaga ja mingil viisil pean aitama neid inimesi.
Planeerimise aluseks oleks minul kõigepealt arusaamine, et juhul kui ma eeldan eskalatsiooni jätkumist, siis ma tean, et kohe järgmiseks saabub kõikide ressursside defitsiit. See aga tähendab omakorda, et kõik inimesed, kes ei osale otseselt riigi kaitses, võiks eest ära minna. Mida rohkem Tallinna haiglate EMO-d peavad tegelema tsiviilisikute traumadega, seda väiksemaks jääb võimekus samal ajal päästa otseselt Eesti kaitsega tegelevate inimeste elusid. Sama probleem tekib toitlustusega. Tallinn ei jõua piiratud kaubavahetuse tingimustes pikemalt toita kõiki neid inimesi.
Seega ma oleksin põhimõtteliselt selle poolt, et võimaldada mittevõitleval elanikkonnal Eestist lahkuda. Seejuures nii, et neil säiliks võimalikult valutu võimalus näiteks kuu aega hiljem tagasi tulla.
Samuti juba tunduvalt kategoorilisemalt soovin ma vajadusel evakueerida prioriteetselt kaitseväelaste, kaitseliitlaste, politseinike jne perekonnad. Ka see on Ukraina õppetund, sest kui võitlev mees või naine peab muretsema, mis tema lastest või vanematest saab, ei ole ta väga keskendunud võitleja. Lisaks näitab Ukraina okupeeritud territooriumite õppetund, et repressioonide alla ei kuulu ainult ”vaenulikud riigiteenistujad”, vaid ka nende pereliikmed. Seega, vähemalt oma malevas loon ma meeskonna, kes tegeleks pereliikmete evakuatsiooniga Eestist välja.
Niisamuti on selge, et ma ei lubaks neile laevadele ühtegi maasturit, pikkup autot või kaubikut. Neid läheb Eestil vaja.
Kuid ikkagi kuidas läbi viia liikvele läinud inimeste kaitset ja suunamist. Teoreetiliselt on neli võimalust:
1) Ütleme inimestele, et minge koju tagasi ja riik evakueerib ainult neid, kes tõesti peaksid sattuma lahingute tsooni. (See ei ole tõsiseltvõetav, sest sellises olukorras riiki kohe ei usuta.)
2) Suuname inimesed hajutatult üle Eestimaa. (Tõenäoliselt ei tööta ka see, sest lõviosa inimesi tahab tingimata jõuda välismaale.)
3) Neelame alla kaose Tallinnas ja laseme Tallinki laevadel teha oma tavalist tööd. Puusalt tulistades arvaksin, et veidi tööd ümber organiseerides on Tallink võimeline 10 000 inimest päevas organiseerima Rootsi. See tähendab, et umbes 10 päevaga saadakse suurem punn eest. (Selle probleemi peamine probleem võib peituda selles, et kui samal ajal algabki päriselt sõda koos Shahed droonide rünnakutega, siis võivad kaotused tsiviilelanikkonna hulgas olla märkimisväärsed. Pool inimeste vihast pöördub ka valitsuse vastu, kes ei suutnud tagada normaalsemaid evakuatsiooni tingimusi. Lisaks saame aru, et kasvõi ühe Tallinki laevaga midagi juhtub, võib kogu skeem kokku kukkuda.)
4) Hajutatud evakuatsioon koos aktiivse meretranspordi abiga sõpradelt Rootsist, Taanist ja Saksamaalt. Sisuliselt peaksid kõik vabad Läänemere laevad tulema tegema meie evakuatsiooni samade riikide sõjalaevade kaitse all. Seejuures tuleb kasutada kõiki võimalikke Eesti sadamaid, et maksimaalselt hajutada kogu protsessi. Selle lahenduse raskuskese on rahvusvahelisel koostööl. Kõlab ilusalt, aga tegelikkus muidugi nii kaunis kindlasti ei oleks. (Kujutan ette, kuidas poliitilisel tasandil tõusevad kõigil juuksed püsti, kui öelda, et hakkame kohe planeerima võimaliku sõja puhuks Balti riikidest kokku ligi miljoni inimese äratoomist meritsi. ”See on ju tõesti sõjapaanika õhutamine,” öeldaks sel puhul. Samal ajal kui päris kriisi puhkedes siiski midagi sarnast läheb käiku igal juhul. )
Kriis on sellepärast kriis, et lihtsad lahendused ei toimi. Ilma valuta sellest protsessist läbi tulla ei ole võimalik. Seepärast tõesti, parem on koos naabritega täna investeerida heidutusse, kui et me peaksime selle probleemiga tegelikult silmitsi seisma. Kui kriis peaks kestma kauem kui 6 kuud, siis pooled inimestest tõenäoliselt enam Eestisse tagasi ei tule. Ka see on Ukraina õppetund.
Kuid kõige suurem rumalus oleks mitte analüüsida Ukraina kogemust laiemalt.

Pärit FB-st Ilmar Raagi lehelt.

[isonts]

Kaevaku see tallinn-helsingi tunnel juba valmis...

[Seto haidamakk]

Kas siin pole oht et ork hakkab sihilikult Balti Laevastiku ja õhuväe tiibrakettidega uputama tsiviillaevu, et tsivilistide evakuatsioon nurjuks. Sest ork on ju huvitatud sellest et Tallinna kaitseruumi ressurssid kuluksid tsiviilide peale, sest juba keskajal suunati vaenlase poolt talupojad paanika abil ordulossi, kus naad aitaksid hävitada kaitsjate toiduvarusid. Selleks et talupojad suunata eelnevalt ordulossi, saatis vaenlane esimese operatsiooni faasis ratsaväelased tsiviil-talupoegi tapma, et külvata paanikat ja sellega ka ordulossi kaitsjate moraal alla viia. Samuti võib ork teha ka meil. Ta on huvitatud et tsiviilid jääksid Tallinna ruumi-selleks hävitaks ta ka tsiviillaevu. Ma arvan et ork ründaks ka haiglaid, et teha kaitsmine raskeks. Ork võib teha rünnakuid väikeasulate kortermajadele, et tsiviilide kolonnid ummistaksid riigi tähtsamad magistraalid. Muide IIWW ajal takistasidgi, Prantsusmaal tsiviilide kolonnid teedel, Prantsusmaa armeel, Saksa armee vastu edukalt sõdida. Nali naljaks, aga 21 saj saab vist edukalt ennast evakueerida ainult see tsiviil kell on ratsahobune ja sadul-sest läbi metsade läheb üksik ratsanik igast metsast läbi, aga autoga evakutsioon on raskendatud, kui teed on umbes tsiviilautodest, jalastunud tsiviilidest kes üritavad jõuda Eesti Saartele ja Tallinna poole ja ka vastutulevatest Eesti Kaitseväe autodest, kes proovivad suunduda rinnetele, mis asuvad Eesti Ida aladel