Demograafia

[Kriku]

Mina sain "varemast" aru, et NLiidu lagunemist. Sest sealt jookseb selge piir. Enne 1991. aastat on sündimuskordaja üle 2, peale seda alla 2.

Ma ka.

[Kilo Tango]

...

Ei olnud 1991. aastal sündide edasilükkamist. ...

See sündide edasi lükkamine toimis siis samamoodi, kui see toimub praegu. Ehk siis mida kaugemale sünd lükatakse, seda väiksema tõenäosusega see tegelikult toimub. 10 aastat on piisav aeg suure hulga sündide lihtsalt kadumiseks. Pealegi pärast 1991 toimus mõningane taastumine, aga mitte enam endisele määrale.

[Fucs]

No laste kasvatmine nägi 1990-1991 ja kuni 1992 juunini (rahareform) isikliku kogemuse põhjal välja nii:

Poest kadusid järsku (osad asjad nagu "üleöö") lastetoidud (Malõš; Maljutka; mehud, püreed jt aga ka piim), lutid, lasteriided (sipupüksid, särgid, mütsid, jakid, joped jne), lutipudelid (need rasked klaasist, millega võis telliseid purustada ja mis ainsana enne müügil olid), lasteseebid - kreemid - õlid - puudrid... ka tärklis jne), lastekärud, lastevoodid.... 1990 viidi sisse ostukaardid, aga ikka polnud saada....

Mähkmed olid marlist ja õmblesid ise, kui oli võimalus marlit saada... mida aga tavaliselt ei olnud saada...

Sain info ja kontaktid, Eesti teises otsas Valgas oli ühe mööblipoe laos OLEMAS puidust lastevoodi! YESS!
Aga bensu pole, et sinna sõita... bensuliitrid kanti Eesti Kütuse tanklas sõiduki tehnilisse passi, kuunorm 20 liitrit. Kokku oli kraabitud kõikmõeldavate sõiduvahendite tehnilised passid ja oleks saanud veel midagi võtta küll, aga krdi tanklas bensu pole. Ühel õigel taksojuhil oli spets märkmik ja selles võimalikult paljude Eesti tanklate telefoni numbrid. Mul ka. Telefoniputkasse, 2 kopkane sisse ja ketast väntama. 8 või 10 katsel näkkas. Kiviõli tanklas on bensu! A kuda sinna saab? Sõber teinetaksojuht kellel mingi suurem tilk kütus paagi põhjas tuli "väärt salainfo jagamise eest" (et Kiviõlis on bensu) appi. Kanistrid peale, tehnopasside pakk kaenla alla ja jehhat Kiviõlisse. Kohal, info pädev, saime oma viimased selle kuu tehpassikirjed täis kirjutatud ja kanistrid bensu täis ning tagasi. Bens sisse ja Valka. Poes kaks voodit olemas, aga laos teise kola taga, seepärast alles ka, et keegi pole viitsinud neid sealt välja kookida. Käärisn käised üles ja viskasin laos tavaari ühest hunnikust teise ümber ning sain oma lastevoodi kätte. Suure hädaga sai detailid 07-me salongi topitud ja koju tagasi. Terve krdi üle-Eestiline erioperatsioon.

Naine (me polnud abielus) pidi härdusest ära minestama kui voodiga koju jõudsin. Elasime ühiselamus. Kolmetoaline korter, igast toas üks noorpere, ühisköök, ühispeldik ja vannituba. Kõik mugavused. Köögis seisid rokavaaritamise järjekorras ja vannitoa ukse taga mähkmete pesemise järjekorras. Suvel anti ainult külma vett. Ja need beebid täitsid neid mähkmeid nagu viisaastaku aastaga täitmise rütmis. Käed pidid lõpuks külmas vees pidevalt solistamisest otsast kukkuma. Köögis sai teha pliidil kannuga ka sooja vett, aga seal oli rokakeetmise järjekord... üks lõpetas, teine alustas ja kui viimane lõpetas siis alustas esimene jälle uut ringi.

Noh tassisin siis voodi detailid üles korterisse. Naabertoa pere tuli kaema, mille üle meie pere nii rõõmsalt kilkab. AHHAA krt kust sa selle voodi said rsk!? Meil ka vaja! Vana 900 aastat vana lastevoodi seisab teibi ja tatiga hädavaevu koos! Pulgad puudu, laps kukub välja jne. Ma siis ütlesin, et üks voodi on Valgas veel... loll krt olin.... tuli minna teisele ringile A see eest sain naabriperelt selle eest terve krdi suure rulli marlit ! Singer kapist välja ja mähkmeid vorpima. Ja kuna materjali laialt käes, siis ikka selliseid tummisemaid, mis midagi sees ka natukene hoiavad....
Niiti õnneks oli, aga õmblusmasina nõelad olid ülidefitsiit. Neid ma tõin ükskord vahepeal Räpinast, kui jälle vastav info laekus, et seal on.

Noored emad olid üliloovad ja leidlikud ning vaaritasid hädaga vanadest kuivainevarudest (kui oli) jms igasugust rokka ja putrusid peamiselt veega (piima sai ka vahel poest, siis olid head päevad), et midagigi lastele süüa anda. Mul jälle vedas, ämm oli lüpsja kolhoosis või mis sellest järele oli jäänud (hiljem pidas ka ise lehma). Erihädas olid need emad, kellel rinnapiima nappis ja laps ei talunud lehmapiima. Meil õnneks seda muret polnud, naabri aga küll. Mul oli teatud vanu ja häid tutvusi "kooperatiivputkade" omanike ja (uus)ärikate seas, ning iga hommik algas mul ringiga mööda neid putkasid ja ärikate kodusid, kust oli tellitud lastetoitu "kui peaks kuskil liikuma", et kas midagi on saadud või endiselt pole. Lõpuks näkkas, üks ärikas oli kusagilt hankinud välismaist NAN beebitoitu, suurtes plekkpurkides piima vms segu. Hind oli kirves, rutside eest sai max kaks purki, rohkem ei saanud ja sedagi ainult tutvuse poolest. Ma tahtsin tervet kasti (12 purki) ja pidin maksma valuutas (jälle mul vedas, töötasin soome firmas ja sain häda korral väga piiratud koguses puurublasid töökaaslastega FIM-ide vastu vahetada). Sellest jagus nii kuuks pooleteiseks, kui hautatud ja purustatud kapsalehtede ning rokaga kombineerida. Kapsast ikka turul müüdi. Üks töökaaslane (soomlane) kellega suurem sõprus oli tekkinud, aitas ka jõudumööda asju hankida, kui käis paari kuu tagant korra kodus Soomes. Tõi lutte ja vene klaaspudelist telliselõhkujaga võrreldes ülikerge plastikust lutipudeli mida laps jaksas ise hoida ja mis polnud tapvalt ohtlik, kui see järelvalveta lapse kätte jätta! See oli kullahinnas kraam ! Lutte sai vahetatud teiste "enam-vähem mingigi varustatuse tasemel" olevate tuttavatega muu väärt kraami vastu. Lasteriideid sai kerjatud neilt, kel lapsed juba suuremad ja kogu suguvõsa tuhnis oma kappides ja sahtlites talgute korras, et pidevalt lasteriiete ja jalanõudega aidata. Lastel jah see omadus, et kasvavad kole kiiresti...

Mäletan, kuidas saime ühe Norras sugulasi omava pere käest ühed välismaised pabermähkmed! Ühes eksemplaris. Imeasi rsk! Seda krt ei tohtinud lapsele alla panna ja niisama raisata ja pidi säästma erakorralistek puhkudeks... või kui sai alla pandud siis krt sinna ei tohtinud laps sisse lasta....

Mul vedas olin sommide firmas tööl ja sain n.ö. "normaalset palka" edasi (palgapäeval tassisin 1 ja 3 rublaste rahatähtede pangas pakitud rahapakke kilekotiga koju, kott oli pungil täis) aga selle eest polnud midagi saada. Kõigil ei läinud nii hästi. Polnud midagi osta aga polnud ka tööd ega palka, et ärikate või taksojuhtide käest midagi überhinnaga häda korral hankida. Kui õnnestus valutsi hankida (USD ja FIM peamiselt) siis valutsipoodides laste asju ja laste toitu ei müüdud. Tavapoes oli riiulil mingi hetk vabalt saadaval ainult klaaspudelis kasemahl ja närtsinud mugulsibul....

Täielik eksistentsiaalne peavalu iga jumala päev

Kõik mis oli kokku kraabitud (rahalised säästud) ja "kohe kohe" peaaegu juba saavutatud ning käegakatsutavad perspektiivid (kvalifikatsioonid, tunnustused jms mis olid nt edutamise või suurema töötasu eeldusteks, telefoni, teleka, korteri jms järjekorras ootusärevuses vireletud aeg) muutusid mõttetuks, mitte kellelegi vajalikuks ja tühiseks. Osad kaotasid (või tekkis reaalne oht lähiajal kaotada) seegi eluase, mis kuidagi kusagilt oli saadud. Kõike tuli alustada sisuliselt otsast peale.

Pärast rahareformi olid järsku poed igasugust kraami "täis" ("täis" sellega võrreldes, mis enne oli, mitte sellega võrreldes, mis praegu on). Aga hinnad olid kirved, töötasud kukkusid muru tasemele ja ilusaid uusi Eesti kroone kippus pidevalt mittejaguma. Mul oli kiivalt hoitud väike valuutatagavara Soomes töötamise ajast, ei midagi suurt, aga toona asendamatu. Valutsi eest sai Eesti kroone vabalt osta. Läks natuke lahedamaks, aga mida suuremaks lapsed kasvavad, seda rohkem ja teistsugusemaid asju on vaja noorperel hankida ja kogu aur läks sinna. Takso sõit erakooperatiivis oli ka tugevaks toeks. Meie saime hakkama, aga kõik nii väga hästi mitte. Ja see kõik kestis ikka üsna pikalt.

vaata ka nt.
https://jupiter.err.ee/1608260400/omandireform-30

Kes see loll oleks tahtnud enam lapsi soetada? Need kes olid sellele noorusuljusest aluse pannud vahetult enne seda hullumaja, need olid 9 kuu pärast kahvlis.

Siin üks dokufilm mida soovitan samuti vaadata neil, kes seda aega pole näinud ega kogenud.

Dokumentaalfilm ühe eesti perekonna elust, mida filmigrupp jälgis 14 kuu jooksul taasiseseisvunud Eestis aastatel 1992-1993. Külmad paneelmajad, rahareform, tulevikulootused. Vaatamata probleemidele ei ole kadunud unistus paremast elust tulevikus. Ja eesti pere elab edasi, saanud iseseisvuse ajal uut lootust ja mõtet elamiseks.

https://jupiter.err.ee/1118854/eestlase-elu

*
Ka mina abiellusin alles palju hiljem, kui poiss oli juba 3 aastane, olles olnud nn "vabaabielus" pea 4 aastat. Mingiteks pulmadeks lihtsalt polnud raha, vahendeid ega muid võimalusi ja registreerimist sai pidevalt edasi lükatud lootuses, et ükskord ikka saab mingid väiksed pulmad ka äkki teha. Aga ei saanud. Registreerisime oma kooselu hädavisekena lõpuks hetkel X ära, sest muidu oleksime ilma jäänud elamispinnast. Kuhu sa lähed väikese lapse ja naisega ?

Kui juba läks heietamiseks ja mölapidamatuseks siis....
Ka selle elamispinnaga oli omajagu võimlemist. Elasime endiselt ühiselamus oma pisikeses 14m2 toas. See oli naise tööandja poolt ENSV-s antud "ametipind" noorele spetsialistile. Kuna sündis laps, siis naine (nagu ka kõik teised meie ühiskorteri pered) tegi kohe EV alguses tööandjale avalduse suurema ametipinna saamiseks. Sealt öeldi, et tehke ära, omandireformi käigus jagab ettevõte laiali oma üürikorterid neile kellel on pere ja lapsed. Et siis tekib võimalus "kollaste kaartide" (EVP) ja tööaastate eest need erastada.

Siis mitu aastat hiljem, kui hakatigi neid ühiselamuid laiali lööma ja kortereid jagama öeldi naisele, et kortereid ikkagi ei jagu. Et oled vallasema ja üksinda last kasvatav. Et eelisjärjekorras saavad need pered kellel on laps(ed), isa ja ema ja soovitavalt ka isa töötab meie asutuses. Kuna ma töötasin sama asutuse (Soome-Eesti ühisfirma) juures aga soomlaste firmas, siis läksin seal Eesti poole peal kortereid jagama hakkava komisjoni esinaise juurde ja ütlesin, et mida me peame tegema, et korter ikkagi saada? See ütles, et te peate olema abielus, see on peamine ja kui sina töötaks siin Eesti poole peal, siis see oleks veel parem.... AGA... korterite jagamise komisjon on koos juba nädala pärast ja teeb vastavad otsused ära. Et too julle paberid... ja ise muigab... Etteruttavalt... No ta teadis, et see on mission impossible....

Vot kurjam. Me polnud ainukesed, kellel see probleem järsku tekkis. Läksime oma elukaaslase ja ühe sõbra, kes täpselt samas seisus kui mina ja tema elukaaslasega, perekonnaseisu ametisse avaldusi sisse andma, et meil on KOHE vaja. Aga KOHE ei saanud siis midagi. Seal olid järjekorrad + mingi seaduse pügal vist lausa keelas registreerimise enne mingit 1 kuud? vms pärast avalduse sisse andmist...

Noh, seal sai neid tädisid "headustega" määritud ja oma suur mure ära räägitud ning töädid olid vastutulelikud ja me saime koos oma sõbra perega registreerimisaja viis päeva hiljem reedeks (korterikomisjon tuli kokku esmaspäeval)! Siis läksin oma soomlasest bossi juurde ja ütlesin, et mind oleks vaja kuidagi ümber vormistada Eesti poole peale ametlikult, ma jään muidu korterist ilma....
See rääkis Eesti bossiga ja asi tehti ära

Reede hommikul kell 10 kirjutasime abieluaktile perekonnaseisubüroo kabinetis naisega alla, kell 12 oli mul abielutunnistus käes ja kell 13 lõin selle korterikomisjoni esinaise lauale. Ja selleks ajaks olin ma ka juba kolmas päev Eesti poole peal hingekirjas ning "oma tööline". Komisjoni esinaine ja üks teine komisjoni tädike, kes samal ajal kabinetis oli, pööritasid silmi ja ei suutnud ära uskuda, et mina ja mu sõber sellised paberid nende lauale toome... ja nii see 2 toalise korteri saamine erastamisvõimalusega siis meil toona ka õnneks läks...

Sellised ajad ja lood

[Lynx]

Respect, Fucs. Hea lugemine ja loomulikult silmiavav kirjeldus.
Mul täna kaheaastasega hoopis teine maailm..

[Rebane11]

Mu saaga algas varem. Mööbel - pööblil oli see probleem, ma noore spetsialistina istutati targu Metsandus ja puidutöötlemise ministri kõrvale.Pidu laabus ja hommikuks oli mul kõige vajalikuks tabroo olemas. Pits pitsi järel. Oli selline ministeerium meil sehved. Sai, aga raha pidi maksma, aga raha ikka leidis. Korter sai sisustatud kiirelt, aga mu esiklaps sündis 1,5 kuud enne Balti ketti. Enne kui sain haarata pihku eelmisel õhtul kahejupiliseks tehtud lipivarda koos lipuga(on kenasti kapi taga, reliikvia) ja tormata bussi, pidin pidin jääkülmas vees väänama ja mitmest veest loputama üüratu koguse mähkmeid. Isakohustused. Bensiinist, sellest kuidas oli ja kui oli, või üldse rutsi viimased päevad ja krooni tulek- uskumatu aeg. Kroon tuli, olin siis ajutiselt taluniku seisuses,siis lõin kohe vana lehma ja mullika maha.Külanaised aitasid kondtastamisel. Kaius, teises Eesti otsas tehti vorsti ja shaslõkkvortsti. Katsu see koorem vorsti maha müüa vaesel ajal? Sest tee sa pereliikmele antud 150 EEK eest 30 looma hein? Tegime ise veidi võid ja oligi nii, et kui abikaasal õnnestus midagi müüa, siis ostis pätsi leiba.Lihakobinaat mille kaudu kogu liha ja piim käis - ei maksnud ju mitte midagi 3-4 kuud. Direktor ostis hotelli, mis Valgas on siiani tondiloss.Ma olin Jaanipäevadel ja Valga turul kuu aega hakkaja.
See nii nukakesena, taksist Fuci bensulugudele paneks paar vastu aga täna ei viitsi.

[Rebane11]

Too võiks olla omaette teema- nõuka lõpp ja krooni tulek. Saaks kõhu kõveraks naerda ja meenutada. Tegusid ja aegu. Afk Fucksil on kindlasti veel ja ma täna ainult ääri - veeri veidi. On neid ilmselt veel, kellel need ajad meeles ja oskavad praegu väikses huumorivõtmes rääkida.

[Rebane11]

Mul teise lapsega oligi nii, et vaatamata kodus olevale 20 kõrgetoodangulisele lehmale pidin iga õhtu sõitma 25 km kaugele et tuua talle kitsepiima. Lapsel lihtsalt oli selline allergia lehmapiimast, et terve nägu leemetas nagu verine kängar. Poest need lastetoidud kadusid toitlustusprogrammi väljakuulutamisega - nodsud tahtsid ju nuumamist ja lastetoidud olid odavad, doteeritud.

[Rebane11]

Kummaline afk Fucks jutt, et töötas Soome firmas ja ühekorraga valutsi polnud? Ma vahetasin ühel neljapäeval hunniku soome marku, rutsideks et osta 4 tõumullikat, kurat, kannikale tuli paise, liikuda ei saanud ja esmaspäeval sain ainult 3 mullikat osta selle raha eest.

[Peeter]

Samamoodi see aeg läbi elatud. 1990 pulmad (ja siiamaani koos) ja 1991 maikuus esimene laps. Küll Tartus ja "natuke" teise kastmega, aga ikka sama jutt lastekaupadest, rubladest, doltsidest, Fim-idest, siis rahareformist ja kroonidest, bensiinist, valuutapoodidest jne. Mähkmed olid marlist, rinnapiima ei olnud ja algusest peale "Similac" (või oli Pilti, või oli Pilti teise lapsega, ei mäletagi)- aga vaja oli ja nii siis oligi- too või maa alt välja, laps tahab süüa. Sooja vett suviti ei olnud- katlamaja igasuvises remondis. Esimest korda Tartus aastaringne soevesi (st küte) sai olema vist kas 1994 või 1995 suvel. Mäletan, et kui bensukriis oli 90-91, siis käisin mingi periood iga öö korra Tartust Pihkvasse, et sealt ühe korraga 400-500 liitrit kütet tuua. Kodus olid 200sed vaadid garaaažis nagu laos, aga see kõik oli tegelikult naturaalmajanduse-valuuta, mille eest sai asju, mida perele vaja oli. Öösel vene-ots ja päeval elektroonikatöö. Nädalavahetusiti hooti vahele veel Piiteri-otsi. Pidevalt toimetada ja lahtiste silmadega ka sõidus poodides käies korjas asjad ikka kokku pere jaoks (Piiterist kuskilt ikka midagi trehvas) aga ega poodides oli tühjus ikka igal pool. Mäletan, et tädid (ema õed) tol perioodil ikka pidevalt nn uurisid, et kas saame ikka hakkama, ja siis oli neil süda rahul, kui külas ära said käidud.
Siia ka üks koomiline-groteskne seik, küll aastast 1993 (kui jalad juba all olid): Otsisime esimesse "oma" elamisse sohvat. Niigi kaupa suurt ei ole, ja no siis ei sobi kah veel ühtegi. Ja siis ühe komplekti leidsime. Täpselt 500% see, mis unelmates mõeldud ja ette kujutatud. Üks eksemplar. Mingi 5000 eeku, no ikka väga kallis, aga väga ilus meie silmades. Tartus Kaubamaja Mööblimajas, selle koha peal, kus vahepeal Info-Auto Volvo ja nüüd Swed on. Aga raha mul just see hetk ei olnud. Olime poes, läksime kassa-leti juurde müüjaga rääkima. Aga see oli see aeg, kus asjade "kinni panemist" üleüldiselt poodides (enam, ja samas ka uuesti veel) ei toimunud. Kaupa vähe, ostjaid kah vähe, ja mingit kinnipanemist ei ole, ostad, siis ostad, jääd ilma, siis jääd ilma. Ostab see, kellel esimesena on raha ja jutumehed jäävad ilma. Lähen siis rääkima, et me ikka väga tahame seda sohvat, aga täna raha ei ole, aga kahe päeva pärast laupäeval tulen, maksan ära ja siis viime ära. Müüjad vaatasid pika pilgu ja muigega kogu seda meie olukorda ja vastasid just niimoodi, nagu eespool kirjutasin. Olime täiesti tavalised noored inimesed (lapsekesed veel ju!) ja nüüd järsku sellised soovid? Proovisin nii ja naa rääkida, aga lootusetu. Ei, me ei pane mitte üht asja kinni. Naisel mul juba pisar silmas ja omal kah hing sassis. Ei. Ja siis helises mul käes olevasse kilekotti peitu pakitud Ericson Hotline- see kohver. (No ei meeldinud sellega vehkida kõigi ees). Vabandasin, et töö tahab tegemist, astusin leti eest kõrvale ja rääkisin oma asja ära. See oli aeg, kui kõne maksis üle5eeku minut ja telefoniga tühja juttu ei aetud, ikka tõsiseid asju ainult. No vat ja lõpetasin siis kõne, panin telefoni uuesti kotti ja mõtlesin, et no peab ju selle sohva kuidagi ära rääkima. Hingan sisse ja pööran siis leti poole, et otsast pihta hakata uuesti. Ja vaatab see vanem müüja mulle otsa ja ütleb, et "teate me siin arutasime seda asja, ja teate me ikka paneme küll teile selle sohva kinni, tulge siis laupäeval tagasi". Uskumatu meelemuutus! Jätsin oma numbri ja leppisime kokku, et otsime transa ja tegeleme siis laupäeval. Pole probleemi. Ja siis laupäeva hommikul tuli mingi jama ootamatult vahele ja pidin Tartust ära sõitma. Raha kodus, naine lapsega kahekesi kodus. Helistasin siis poodi, et näed sihuke lugu, et ei saagi tulla. Ise süda väriseb, et no nüüd saan küll ketuka osaliseks ja saaks ainult sohvagi ikka kätte jne. Ütlen, et olen ära ja ei saa tulla, aga et raha olemas ja kui ikka hädasti vaja, siis naine lapsega üksi kodus, välja tulla ei saa, aga kui ikka väga vaja, siis ekstra tuleb sülelapsega miskitmoodi ja toob teile raha ära, muidu saan tulla ise alles esmaspäeval. Vastuseks: "Oh pole hullu, kui saate siis tulgegi esmaspäeval! Ega selle rahaga nii kiire kah pole" Ja nii jäigi, esmaspäeval saime asjad aetud ja sohva koju.
Vat milline mõju oli tookord kilekotis heliseval telefonil.

Jah oli keeruline aeg ja saada midagi ei olnud ja siis järsku kohe üldse mitte midagi saada ei olnud, aga lapsed sündisid ja palja persse ja tühja kõhuga keegi neist ringi ei jooksnud ja need lapsed suureks ka kasvatati.

[Rebane11]

Meil tädi Aino, kes oli Rootsis arst, sugulased esmasel käigul jättis maha 3000 SEK. Hiljem küsis mis tegite? Ostsime traktori. Ta arvas et muruniiduki. Näitasime talle tuliuut T-40.

[Madis22]

No probleem on tõepoolest olnud kogu aeg (mida ma olen üritanud ka näidata), kuid sündimuskordaja ei ole olnud sama ~1,4 ringis. Tegelikult on 2000-date ajal sündimuskordaja olnud enamasti üle 1,5 olles enamus aastatel 1, juures. JÄRSK kukkumine on toimunud viimasel kolmel aastal:
2022 - 1,4
2023 - 1,3
2024 - 1,2
...
Mis toimus 1991 oli sündide edasi lükkamine majanduslikel põhjustel. Inimestel oli kogu stabiilsus kadunud ja nad pidid oma majandusliku baasi taaslooma. Enne seda ei saanud laste saamisele eriti mõelda (mõeldi ikka ja harjutati ka, aga tehti vähem ). Mis praegu toimub, ei tea, aga viidatud ametniku lausung, mis seda muudatust üritab seletada ei tee seda kohe kindlasti mitte.

Üks teema, millest väga ei räägita meie sündimuskordaja puhul, on see, et eestlastel ja siin elavatel muudel rahvustel erinevad need märkimisväärselt. Vähemalt statistikaameti andmebaasis olevad andmed lasevad nii paista.

Üheksakümnendatel langes eestlaste sündimuskordaja alla 1,4 alles 98 -ndal aastal, samas meie venekeelsel elanikkonnal oli see suurema osa 90ndatest alla 1,0-i. Sellega kaasnes sõna otseses mõttes venekeelsete sünnitusealiste naiste väljaränne, nii et nende arvukus langes 1990nda aasta 139lt tuhandelt 2010 aasta 70-le tuhandele.

Eestikeelse sünnitusealiste naiste arvukus vahepeal kasvas 200 tuhandeni. Sellega seoses kasvas sündide absoluutarv 2008a lausa üle 16 tuhande. Sellele on järgnenud järjekindel sündide hulga langus vaatamata sellele, et sündimuskordaja jäi suht stabiilselt 1,7 juurde püsima. Miks? 90ndate madal sündivus jõudis eestlastest sünnitusealiste naisteni, nende arvukus langes alal 170 tuhande. Eestlaste iseseisvumise järgne sündivuse tipp oli 2018-2019 aastal, mil sündivus oli üle 1,85. Kas meedia sellest rääkis? Ei. Meedia kajastas sündide absoluutarvu järjekindlat langust.

Samal ajal muukeelsete naiste osas toimus sünnitusealiste naiste hulga uus kasv - saabusid meile siia põgenikud mitmelt poolt, ilma et nende sündide hulk oleks kasvanud. Vastupidi, see on 30% langenud. Need tuhandete kaupa sisserändavad naised saabusid siia juba sündnud lastega. Sünnitusealiste naiste hulk kasvab, sünde juurde ei tule. Muukeelsete naiste sündivuskordaja langes 2023 aastaks 1,0 piirini. Ja, ka eestikeelsete naiste sündivuskordaja on viimastel aastatel langenud ja oli 2023 aastal 1,45 kandis.

Minu jaoks tekitab see küsimuse, et kui palju on eestikeelsete naiste sünduviskordaja languses tegelikult rolli majanduslikus ebakindluses ja maailmapoliitikas ning kuipalju selles, et muukeelsete naiste suurearvuline ränne mõjutab keskmist statistikat, mida siis Eesti elanikkonna ebakindlusena tuleviku suhtes serveeritakse. Kui statistika rahvuste kaupa lahku lüüa, jääb mulje, et eestikeelsete naiste sünnitamiseni jõuab see ebakindlus kaks-kolm aastat pärast seda, kui meedia seda kulutama on hakanud.

Kui ma vandenõudesse usuks, ma arvaks, et seda tehakse meelega. Et olukorda näidatakse meelega halvemana, et sisendada eestlastesse pessimismi tuleviku suhtes ja pärssida eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Kaua sa jaksad meedia kiuste head olevikku uskuda ja ilusat tulevikku loota, kui sind aastaid veendakse, et asi on halb ja läheb aina halvemaks.

[Fucs]

Sorry austet kaasfoorumlased, et tulen veel korra oma halaga siia vahele... aga küllap siis hingel kripeldab, et vajab väljaütlemist ja austet rebasele vastamist.

Mööbel

Just. Mittemidagi ühel noorel perel ei olnud ja polnud ka saada. Külmkappi, triikrauda, tolmuimejat, peldikupaberit. Istusid taburetiga keset tuba, kuplita elektripirn laes säramas. Ämma vana mustvalge 50cm diagonaaliga TV teise tabureti peal ja vahtisid seda.

Vene väed olid veel sees ja sõjaväelinnakutes Voentorgi poed töötasid. Ma sain osad hädapärased asjad, pardli, veekeedukannu, kohviveski, uue triikraua, linoleumi, kahhelplaadid ja värvid peldikus ja vannitoas (pärast korteri, mida sai hiljem erastada, saamist) remondi tegemiseks nendest poodidest.

Too võiks olla omaette teema- nõuka lõpp ja krooni tulek. Saaks kõhu kõveraks naerda ja meenutada.

No kindlasti nii mõnigi asi tundub tagantjärele koomiline, aga minul siis küll mingit naljatuju ei olnud.
Kui sul samal ajal oma üle kivide ja kändude kulgeva "pereloomega" vanaema vähiga viimases staadiumis köhib voodis verd ja tema ukse taga prõmmib kinnisvaramaakler, et "osta korter välja või kobi minema!" ja samal ajal sul vanemad oma... mitte oma, vaid endise omaniku lehmalellepojale tagastatud korterist sisuliselt tänavale tõstetakse (ise elad naise tööandja ühiselamu toas), ning need sulle märgade silmadega otsa vaatavad, et aita pojake, siis pole eriti naljatuju.

Naljatuju polnud ka siis, kui läksid reede õhtul jälle taksot sõitma ja baarides lällavaid seltskondi vedama (sest reede ja laupäeva öösel olid ainsad ajad kui taksosõiduga ka midagi teenis), ning sulle istusid autosse Permikad, Krasnodarikad, Kemerovikad või Linnuvabrik, panid TT sulle otsa ette ja ütlesid, et "davai taksist, pojehhali". Ma lõpetasin lõpuks taksonduse 1993 sügisel... või oli see 1994 kevadel.... ära selle pärast, et ühel hetkel reaalselt naine saatis mind igal nädalavahetuse õhtul taksot sõitma kui viimsele teekonnale, sest ei olnud teada, kas sa tuled hommikul elusana tagasi või mitte, aga kodus ootas sind väike laps ja naine, kes oleks ilma minuta võinud tol hetkel ka vabalt "välja surra" nagu dinosaurused (ma ei tea, kuidas üksikemad toona ellu jäid, ilmselt olid vanemad ja vanavanemad siis toeks).

See läheb nüüd küll juba otsapidi demograafia ja 90-ndatel laste soetamise ning kasvatamise teemast välja aga...

Eks ma olin ise natuke "süüdi" ka, et vedasin vbl teistest tihedamini just neid igasuguseid Kaasanikaid jms seltskonda, sest tundsin vähemalt "tere-headaega-kuidas läheb?" tasemel mõningaid kohalikke autoriteete, kes nendesse grupeeringutesse kuulusid ja/või tihedalt läbi käisid... Žiljajev, Piispea, Jagupov, Ivanjušin...

Lääne-Viru oli toona vahepeal "neutraalne koht" kuhu läänest, idast ja lõunast brigadirid jm staff kohale tulid, et asju klaarida, arutada, läbi rääkida ja piire paika panna. Maakonna kuulsamates ja käidavamates baarides-restoranides-ööklubides mõnes ikka oli alati nädalavahetuseti mõni grupeering sees, ajas asju või lällas niisama. Ja kui seltskond tuli takso peatusesse taksot otsima, et kusagile asju ajama või pidutsema sõita, siis võeti kui oli võimalik ikka ja jälle need taksod, millega juba varem sõidetud ja taksojuht vähemalt nägupidi juba tuttav. Nende vedamisest keelduda ei olnud võimalik.

[Kriku]

Teate, mul on tunne, et nendes arutlustes läheb kuidagi segamini strateegia ja taktika.

Kui inimene on permanentselt vaene ja tal on pidevalt igasuguseid olmelisi jamasid, siis see ei mõjuta tema käitumist samamoodi kui väljavaade, et ettenähtavas tulevikus on ees vaesumine ja kõikvõimalikud jamad.

[Peeter]

Sorry austet kaasfoorumlased, et tulen veel korra oma halaga siia vahele... aga küllap siis hingel kripeldab, et vajab väljaütlemist ja austet rebasele vastamist.

Mööbel

Just. Mittemidagi ühel noorel perel ei olnud ja polnud ka saada. Külmkappi, triikrauda, tolmuimejat, peldikupaberit. Istusid taburetiga keset tuba, kuplita elektripirn laes säramas.

Jah. Nii oli. Ja elamispind ja selle saamine üleüldse oli 90ndail veel ainult suurosas riigi/linna pärusmaa. Kellegi kaudu orgunniti Rahu tänava endisesse poolakate ühikasse tuba ja siis suguvõsa kaudu said elamiseks elementaarsed asjad kokku. Niiöelda oma oli selles 1-toalises ühikakorteris ainult pulmakingiks saadud uus tolmuimeja. Ja siis miskitpidi saime juba ise osta Soomest toodud väikese külmiku. Mitte midagi ei olnud ja saada ka ei olnud, aga oli oma "pesa" ja tuli hakkama saada, ja ka saadi. Ja ei olnud nii, et ainult lasteasju järsku ei olnud.

[Peeter]

Teate, mul on tunne, et nendes arutlustes läheb kuidagi segamini strateegia ja taktika.

Kui inimene on permanentselt vaene ja tal on pidevalt igasuguseid olmelisi jamasid, siis see ei mõjuta tema käitumist samamoodi kui väljavaade, et ettenähtavas tulevikus on ees vaesumine ja kõikvõimalikud jamad.

Kas sa pead silmas seda nüüd või, et "pikas üldriiklikus plaanis" on ette nähtud/arvestatud/planeeritud rahva oluline vaesumine, autode kasutamisest loobumine (jääb ainult rikaste privileegiks) ja sellest tulenevalt kel (veel) jaksu ja tervist, jalgratastega jälle liikuma hakkamine? Praegu räägitakse ju juba avalikult, et noor pere iseseisvalt eluaset ("oma pesa") soetada enam ei kannata. Osta ei jaksa (omaosalus) ja üürimine on ülemõistuse kalliks aetud (seal kus tööd on). Tundub, et "pikk plaan" näeb ette lisaks ka autost loobumise. Kuhukohta ja kui palju siis veel need lapsed peaksid mahtuma, kui nooredki ise enam oma rahandusliku plaaniga siia elama ei mahu?