Narkootikumid vol.2
Afganistanis oli võimalik hankida ka heroiini. Seda müüdi valge pulbri kujul ja tegu on "väga tõsise" narkoga. Seda tarvitasid meil kolm sõdurit- grusiin, venelane, ukrainlane. Venelane oli kokk. Kuna sellest on möödas umbes 40 aastat, siis räägin nii palju kui mäletan. Laias laastus käis see nii. Vaja oli süstalt. Nad olid hankinud endale sellise vana kooli klaasist ja metallist süstla. Valge pulber pandi lusika peale, natukene vett juurde ja aeti näiteks bursuika tüüpi ahjus keema see segu. Siis zgutt käe peale, pumbati veresoon nähtavaks ja süstiti end ise. Võib olla alguses tegid teineteisele, ma täpselt ei tea. Siis voodisse pikali ja kaifuitama. See kestis päris tükk aega. Erinevalt ehk kanepist, tekitab heroiin kiiresti sõltuvuse. Sul hakkavad kondid valutama (slomaet kosti nagu nad ise ütlesid), kui sa mingi aja pärast uut doosi ei saa. Sa oledki nõela otsas nagu öeldakse. Allakäigu spiraal. Tugevast lihastes mehest saab paari kolme kuuga juba inimvare (kõhn tuhmi pilguga inimene). Võitlusvõime olematu. Kuna sellist asja on komandöride eest raske varjata, siis mingi hetk lendas meie totskasse läbiotsijate komando. Kõik kamandati õue rivvi, totska otsiti läbi ja need kolm sõdurit viidi minema. Kuhu ma ei tea, äkki mingisse haiglasse? Mis neist hiljem sai, ma ei tea, sest paari kuu pärst ma juba lahkusin sellest riigist jäädavalt demblisse.Aga meelde jäi see pilt mulle pikaks ajaks, mis heroiin inimesega teeb.
Teenistus totška peal
Re: Teenistus totška peal
Üks variant oli kuulu järgi veel: heroiini kuumutati tiiglil, st lusika peal ja seda auru tõmmati siis torukese abil. Hammaste ees pidi olema münt, mille peale olevat sadestunud eriti puhas aine.
Seda kraami liikus üsna suurtes kogustes, veeti ka Liitu. Mõned tüübid suutsid ikkagi kuidagi elu nii veeretada, et teati, kuid vahele ei jäänud, tugevam kontroll hakkas enne esimest väljatoomist. Tavalisem oli razvoodi ajal käiste üles käärimine ja veenide ette näitamine. Siis hakkas happega süstlajälgede põletamine, edasi jalgadele...
Seda kraami liikus üsna suurtes kogustes, veeti ka Liitu. Mõned tüübid suutsid ikkagi kuidagi elu nii veeretada, et teati, kuid vahele ei jäänud, tugevam kontroll hakkas enne esimest väljatoomist. Tavalisem oli razvoodi ajal käiste üles käärimine ja veenide ette näitamine. Siis hakkas happega süstlajälgede põletamine, edasi jalgadele...
Re: Teenistus totška peal
Võimalik, et heroiini sai ka muud moodi manustada, aga meie totska sõdurid kasutasid "süstla" meetodit. Ma ise arvan, et heroiini tarvitamine oli ikkagi pigem harv juhus vene sõjaväelaste hulgas. Ta ei olnud ka kõige odavam ja sõduritel tavaliselt seda raha väga ei olnud. Rahast ja selle teenimisest Afganistanis räägin kunagi tulevikus. Kanepi suitsetamine oli levinum, aga ma tarvitajate protsenti välja pakkuda ei julge, aga massiline see meie totska peal ka ei olnud. Mõningad sõdurid vahel ehk tõmbasid. Sellega võiks narkootikumide asjale selles teemas joone alla tõmmata.
Re: Teenistus totška peal
Pole ammu midagi kirjutanud. Mõtlesin, et räägin natukene rahast.
Raha oli kahte sorti, kohalik ühik afgaanid (vene keeles afganõ vms) ja siis N Liidu tsekid, mis oli nö valuuta aseaine. Näiteks tseki pood oli Tallinnas Tehnika ja Toompuiestee nurgal (täna müüakse seal kodumasinaid). Tsekkides maksti sõduritele ja ohvitseridele nö palka. Reamehe palk oli 9 tsekki kuus, ohvitseride oma ei tea. Kohalikku raha ametlikult sõduril muidugi olla ei tohtinud. Polgus oli siis pood, kust sai osta siis piiratud valikuku hulgast omale midagi. Legendaarne oli Sisi limonaad ja mingid välismaa küpsised. Minul oli veel võimalus viia oma raha ka kohalikku poodi ehk dukaani. Neid pisikesi putkasid oli suure tee ääres Herati äärelinnas olemas ja kui polgu ohvitserid meile külla tulid, siis tuli neid dukaani sõidutada ja sai ka omale vajadusel midagi osta. Midagi süüa või juua näiteks. Maksta sai dukaanis nii tsekkides kui ka kohalikus rahas. Sai ka kohalikku raha tsekkideks vahetada, kui dukaanis tsekke oli. Neid tsekke said nad enamjaolt vene ohvitseridelt. Legendaarne hitt, mida dukaanist osta sai, oli 7 muusikaga elektronkell. N Liidus ma selliseid asju näinud ei olnud. Kamba peale sai mingi aeg soetatud jaapani kasettmakk ja siis kasette kuulatud. Kõikide suur lemmik oli Võssotski oma platnoi lauludega. Midagi pole öelda, nende laulude rütm oli tõesti kaasahaarav, mul olid omal ajal mingid laulud isegi peas. Veel Sisi limonaadist. Mina seda peale sõjaväge näinud ja joonud ei olnud, aga sõber Heiki, kes selles riigis samuti teenis ja kellega ma aastaid ka suhelnud olen, nägi seda jooki kuskil Hollandis müügil ja orgunnis Eestisse mingi koguse ning kinkis mulle ka paar purki. Ma ei ole nüüd kindel, et see silt 40 aastat tagasi Afgaanis samasugune välja nägi, aga meeldiv nostalgiline taaskohtumine legendaarse limonaadiga mul igatahel oli, panen pildi ka siia.
Raha oli kahte sorti, kohalik ühik afgaanid (vene keeles afganõ vms) ja siis N Liidu tsekid, mis oli nö valuuta aseaine. Näiteks tseki pood oli Tallinnas Tehnika ja Toompuiestee nurgal (täna müüakse seal kodumasinaid). Tsekkides maksti sõduritele ja ohvitseridele nö palka. Reamehe palk oli 9 tsekki kuus, ohvitseride oma ei tea. Kohalikku raha ametlikult sõduril muidugi olla ei tohtinud. Polgus oli siis pood, kust sai osta siis piiratud valikuku hulgast omale midagi. Legendaarne oli Sisi limonaad ja mingid välismaa küpsised. Minul oli veel võimalus viia oma raha ka kohalikku poodi ehk dukaani. Neid pisikesi putkasid oli suure tee ääres Herati äärelinnas olemas ja kui polgu ohvitserid meile külla tulid, siis tuli neid dukaani sõidutada ja sai ka omale vajadusel midagi osta. Midagi süüa või juua näiteks. Maksta sai dukaanis nii tsekkides kui ka kohalikus rahas. Sai ka kohalikku raha tsekkideks vahetada, kui dukaanis tsekke oli. Neid tsekke said nad enamjaolt vene ohvitseridelt. Legendaarne hitt, mida dukaanist osta sai, oli 7 muusikaga elektronkell. N Liidus ma selliseid asju näinud ei olnud. Kamba peale sai mingi aeg soetatud jaapani kasettmakk ja siis kasette kuulatud. Kõikide suur lemmik oli Võssotski oma platnoi lauludega. Midagi pole öelda, nende laulude rütm oli tõesti kaasahaarav, mul olid omal ajal mingid laulud isegi peas. Veel Sisi limonaadist. Mina seda peale sõjaväge näinud ja joonud ei olnud, aga sõber Heiki, kes selles riigis samuti teenis ja kellega ma aastaid ka suhelnud olen, nägi seda jooki kuskil Hollandis müügil ja orgunnis Eestisse mingi koguse ning kinkis mulle ka paar purki. Ma ei ole nüüd kindel, et see silt 40 aastat tagasi Afgaanis samasugune välja nägi, aga meeldiv nostalgiline taaskohtumine legendaarse limonaadiga mul igatahel oli, panen pildi ka siia.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 10 külalist