Hvostov riigijuhtide vaimuseisundist.
Bideni juhtum...
Alustame USA eelmisest presidendist Joe Bidenist, kelle töövõime langus tema ametiaja lõpus muutus juba silmanähtavaks. Eelmisel nädalal ilmus CNNi ajakirjaniku Jake Tapperi ja veebiväljaande Axios ajakirjaniku Alex Thompsoni sulest raamat „Original Sin: President Biden´s Decline, Its Cover-Up, and His Disastorous Choise to Run Again“ („Pärispatt: president Bideni allakäik, selle varjamine ja tema õnnetu otsus taas kandideerida“).
Kuuldused, et 78aastaselt USA presidendiks saanud Bideni vaimsed võimed pole kaugeltki tipus, hakkasid levima juba tema kandideerimise ajal. Ta oli tol hetkel Ameerika presidendivalimiste ajaloos kõige vanem kandidaat. Bideni meeskond lükkas rünnakud oma patrooni vastu tagasi süüdistusega, et kriitikud kasutavad lubamatut eidžismi (ageism on inglise keeles vanainimeste alavääristamine).
Niisiis – vaimse tippvormi minetanud vanainimene valitigi maailma võimsaima riigi presidendiks. Bideni ametiaja kestel oli avalikkus tunnistajaks tema tasakaaluhäiretele, mälulünkadele, mõtte kinnijooksmisele. Tema lähimale ringkonnale olid Bideni eripärad algusest peale teada, aga neid varjati, nii kuidas suudeti. Riigi poliitiline ladvik, sealhulgas oponendid, teadsid muidugi probleemi. Kui Donald Trump tuli 2019. aastal oma konkurendi tähistamiseks välja hüüdnimega Sleepy Joe (Unine Joe), siis põhimõtteliselt tabas ta asja olemust. Biden oli muutunud vanainimeslikult töntsiks. Pole mõeldud etteheitena, sest selline saatus ootab enamikku meist. Taustaks veel nii palju, et 1988. aastal diagnoositi Bidenil ajuarteri aneurüsm, mis tõi kaasa kirurgilise sekkumise ning mitmekuise eemalejäämise senati tööst. Küllap annavad varasemad hädad vanuse saabudes ka tunda.
...ja Trumpi oma
Aga vaatame nüüd Bidenile hüüdnime leiutanud Trumpi omapärasid. Ameerika kriminaalpsühhiaater Bandy X. Lee avaldas 2017. aastal raamatu pealkirjaga „The Dangerous Case of Donald Trump“ („Donald Trumpi ohtlik juhtum“), kus tema ja veel paarkümmend psühhiaatrit ja psühholoogi kasutasid Trumpi analüüsimisel sõnu nagu „nartsissist“, „sotsiopaat“, „psühhopaat“, „antisotsiaalne-sadistlik“, „koolikiusajalik“. Oluline on lisada, et Lee ja tema kolleegid on teadlikud nn Goldwateri reeglist, mis manitseb psühhiaatreid-psühholooge panemast avaliku elu tegelastele diagnoosi n-ö distantsilt. Mälumänguritele meeldejätmiseks – 1964. aastal arutati Arizona senaatori Barry Goldwateri sobivust presidendiametisse, lähtudes tema kirjutatud näidendi sisust ja hakates seda tol ajastul moes olnud psühhoanalüütiliste meetoditega lahkama. Meetod andis niisugused tulemused, et senaator kaebas psühhoanalüütilise traktaadi avaldanud väljaande kohtusse ja... võitis juhtumi.
Bandy X. Lee ja tema kaasautorid on pääsenud kohtusse kaebamisest, aga paljud USA hingeteadlased peavad tema tegevust siiski ebaeetiliseks. Lee ise viitab aga kohustusele informeerida ning hoiatada ühiskonda inimese eest, kes suudaks talle antud võimuga kogu maailma pea peale pöörata. Pealegi olla psühhiaatria kui teadus arenenud nii kaugele, et järeldusi saab teha ka avaliku elu tegelaste antud intervjuude põhjal. Ja Trumpi intervjuusid on meil tundide ja kilomeetrite kaupa.
2024. aasta 3. novembril avaldas Bandy X. Lee koos viiekümne kohtupsühhiaatrist, neurokirurgist ja dementsuse uurijast kolleegiga manifesti „Statement on Cognitive Decline in the Presidential Election“, kus loetletakse Trumpi käitumuslikke eripärasid nagu näiteks kõnevõimekuse muutumine. Manifesti koostajad täheldavad sõnavara lihtsustumist, poolikuid lauseid ja väljamõeldud sõnu, mille tähendus jääb teistele arusaamatuks. Veel mälulünkasid, mis täidetakse valede faktidega (alternatiivsete faktidega?) või siis väljamõeldud „faktidega“. Lisaks mainitakse tangentsiaalset mõtlemist, mis avaldub selles, et kõneleja jutt libiseb ja jääbki asjasse mittepuutuvatesse teemadesse. Ja veel mõttejäikus, mis avaldub võimetuses kohandada või muuta oma arvamusi.
Sümptomite vaieldamatus
Spetsialistid täheldavad Trumpi puhul kognitiivsete võimete vähenemist ja varase dementsuse nähtusid. Mittespetsialistid, kel puudub õigus midagi niisugust järeldada, on ometigi täheldanud kõiki ülalnimetatud nähtusi – Trumpi sõnavara ongi algkooli lapse tasemel, ta leiutabki fakte, heietab asjasse mittepuutuvatel teemadel. Ning on võimetu tunnistama vajadust muuta midagi oma Venemaa poliitikas või käitumises lähimate liitlastega ka siis, kui on selgunud taolise lähenemise ebaproduktiivsus.
Omaette suur ja keeruline teema on Donald Trumpi eripärade aktsepteeritavus tema valijate-lojalistide ning vabariikliku partei suurte võllide poolt (seletused ja hüpoteesid on täiesti olemas), aga eks me ole mõneti treenitud aruteludega Venemaa kodanike meelsuse lahkamisel.
Suur enamik venelastest – kaheksakümne protsendi kanti – on oma presidendiga jumalast rahul ja õnnelik. Ehkki temagi puhul esineb veidrusi. Näiteks teatas Putin 22. mail, et Venemaa relvajõud loovad Ukraina aladele puhvertsoonid, mis tagavad Vene Föderatsioonile turvalisuse. Alates 2023. aasta juunist lugedes on see nüüd juba kaheksas kord, kui Putin teatab selliste tsoonide loomisest. Kaheksas kord. Paralleeliks võiks olla Trumpi Gröönimaa obsessioon. Kes jõuab lugeda, kui mitu korda on ta ametis oleku esimese saja päeva kestel saare äravõtmisest rääkinud.
Suurte riigijuhtide veidrused avalduvad ka nende lähikondsetes. Võtame näiteks Trumpi soosiku Kash Pateli, kes sai presidendi tahtel Föderaalse Juurdlusbüroo direktoriks.
Kuninga õukondlased
Patel pole mitte ainult silmapaistev vandenõuteoreetik, vaid ka anderohke lasteraamatute autor. Neid on tema sulest ilmunud tervelt kolm. Esimeses on heaks tegelaseks kuningas nimega Donald Trump (täpselt nii ongi!), pahaks aga Hillary Queenton (Clintoni-proua mõistagi), kes väidab, et kuningaks valitud Donaldi heaks töötanud mingid „russoonlased“. Mis on alatu laim ja silmapete. Sekkub hea võlur Kash, kes lahendab asja.
Järgmistes raamatutes on pahalasteks keegi parun Von Binden (teadagi kes) ja Keeper Komey (ilmselt viide James Comeyle, kes oli aastail 2013–2017 FBI direktor), kuningas Donaldi konkurendiks on Comma-la-la-la (ilmselt Kamala Harris) ja tema salarelvaks olev Dragon of Jalapenos (akronüüm DOJ ehk Department of Justice – USA justiitsministeerium), kes ässitatakse kuningas Donaldile alatul moel kallale. Hea võlur Kash ja teised tublid valgusejõud (kõigil on päriselus olemas analoog, seega kirjanduslikult öeldes on tegemist sarnase võtmeromaaniga nagu „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused“ – igale tegelasele on olemas päriselus oma vaste) põhinevad reaalsetel tegelastel.
Üldiselt arvatakse, et Kash Pateli raamatud, mis on kirjutatud justkui lasteaialastele, olid suunatud siiski vaid ühele lugejale – presidendile või siis presidendikandidaadile Donald Trumpile isiklikult. Sellele päriselulisele tegelasele. Kes luges teosed läbi ning mõistis, et hea võlur Kash, päriselus jurist Kashyap Pramod Patel, oleks jumalast hea mees juhtima Föderaalset Juurdlusbürood.
Paar lauset ka Putini lähikondsetest. 19.–21. mail toimus Peterburis traditsiooniline Rahvusvaheline Juriidiline Foorum (mitte ajada segamini sealsamas toimuva Majandusfoorumiga, mida nimetati enne täiemahulist agressiooni Ukrainasse hellitavalt „Venemaa Davosiks“), kus esineid meie idanaabri juriidilise mõtte säravamad esindajad. Putini nõunik Anton Kobjakov tuli välja ideega, et N. Liit eksisteerib ikka veel. Vene Föderatsiooninõukogu infopoliitika komisjoni esimees Aleksei Puškov teatas, et neandertallased surid välja seetõttu, et neil puudusid traditsioonilised pereväärtused. Justiitsministri asetäitja Oleg Sviridenko üllatas kokkutulnuid mõttega, et ufoga Venemaa pinnale maandunud tulnukast kosmonauti võib samuti liigitada „välisagentide“ hulka.
Lisalugemist.