Karl Soonpää kirjutab 2. veebruaril 1940 oma päevikusse, et "Täna Vene õhukaitsesuurtükkid laevadelt tulistasid meie õppelennukit. 3 õhus lõhkemata kuuli kukkusid Tallinna Ahju, V.-Ameerika ja Narva m. Üks haavatu. Alguses arvati, et on õhupommitus, aga vars[t]i selgus tõeline olukord." (https://www.err.ee/1030275/karl-soonpaa ... 940-aastal)
Jah, see on õige vastus!
Eesti ei olnud siis veel ametlikult okupeeritud, meil olid vaid sibulate väed baasides ning nende künad sadamates. Sibulaid teavitati meie lennuki õppelennust Kalasadama kandis 02. veebruaril, siiski avati ühelt sõjalaevalt sellele tuli (õnneks lennukit tabamata). Kas pidasid seda Soome lennukiks või mis, ei tea. Linna langesid mitmele poole õhutõrjemürskude killud ning ka kolm tervet mürsku, mis põhjustasid materiaalset kahju ja Väike-Ameerika tänaval lõhkenud mürsust sai jalast raskelt vigastada proua Helmi Schotter. Juhtum tekitas suurt hirmu ja esialgselt levisid näiteks kuulujutud, et tundmatud lennukid heitsid linnale 10 pommi. Ajakirjandus andis järgnevatel päevadel juhtumist detailse ülevaate koos fotodega.
Kui üliõpilased pidasid duelli püstolitega, ja kui tüliküsimuseks oli ühe osapoole tüdruku või ehk ka abikaasa ülelöömine teise poolt, siis võis esimene teist proovida tabada va hargivahe piirkonda. See polnud küll lubatud, aga, noh - juhtus. Küsimus on: mis oli üliõpilaste püstoliduellidel reeglitepäraseks tabamispiirkonnaks?
Jah, maapinnast põlveni. Mitmetel staažikamatel duellantidel oli tolleaegsete mälestuste järgi vähemalt üks põlv "kangevõitu"; vahel harva lipsas kuul siiski kõhupiirkonda ja siis oli jama üsnagi palju. Lehest saab lugeda, et isegi kohtus hekseldati sellist asja. Ehk, akf wyrd, palun järgmine.