Marsi jt planeetide koloniseerimine

[Madis Reivik]

Jah, kuid Marsi pinnas on natuke teise koostisega, lisaks sisaldab perkloraate mis on head "desovahendid". Pluss karm kiirgus ja räige temperatuurimuutus.
Lisaks, mitu(sada) miljonit aastat aega kuluks bakteritel ?

[Kapten Trumm]

Planeediuurimise alustamine mõnekümne vesinikupommiga on natuke karm lähenemine, ei usu et kõiki tagajärgi on võimalik ette näha

Vetikatest pole midagi kuulnud, mis vetikad need on kes Marsi pinnast lagundavad ?

Nii hõredas atmosfääris võib see pauk olla üllatavalt vähetõhus.

[Kapten Trumm]

Ah ei tea nüüd, Maa kõrbetes on ka oaaside ümber tolmutormid. Sajab natuke saasta kaela, mis seal ikka. 40 km sügavuse kraatri ümber peaksid olema ka päris kõrged vallid.

Kahtlustan, et selline "auk" Marsil tuiskab lihtlabaselt täis.
Tulles teema juurde tagasi, siis kui Marsilt midagi väärtuslikku leida ei õnnestu, siis pole ka erilist pointi seda koloniseerida, sest võrreldes Maaga on tegu ikka väga vaenuliku keskkonnaga. OK, vähem vaenulikuga kui on Titaanil, aga ka Marsi üleelamine on keerukas ja ressursimahukas.

Visionääridel nagu Musk tekib igasugu mõttevälgatusi, tuleks kaaluda glutamaatide vähendamist toidus - muidu ongi närvisüsteem pidevas erutuse seisundis. Ja lolle visioone tuleb nagu saelaudu.

Marsi koloniseerimise peale raha põletamise asemel tuleks keskenduda kosmoselennu kiiruse suurendamise võimaluste otsimisele, sest ka Marsilt mingite hüperväärtuslike hüpooteetiliste ainete vedamine Maale, mis kestab umbes aasta, on ka liig mis liig.

[Qwerty226]

Jah, kuid Marsi pinnas on natuke teise koostisega, lisaks sisaldab perkloraate mis on head "desovahendid". Pluss karm kiirgus ja räige temperatuurimuutus.
Lisaks, mitu(sada) miljonit aastat aega kuluks bakteritel ?

Sa ajad koloniseerimise ja teraformimise segamini? Ma ei räägi, et visatakse kruusiga vetikaid Marsi peale maha, et näh, sööge mulda.
Ma räägin autonoomse baasi rajamisest. Selles baasis on autonoomsuse saavutamiseks vaja saada kohalikust pinnasest kätte vajalikud mineraalained, mida kasutada taimede kasvatamiseks. Ja selleks saab kasutada vetikaid, seal baasis sees, kus ei ole kiirgust ega temperatuurimuutusi.
Perkloraadid saab veega välja lahustada.

[Kriku]

Planeediuurimise alustamine mõnekümne vesinikupommiga on natuke karm lähenemine, ei usu et kõiki tagajärgi on võimalik ette näha

Vetikatest pole midagi kuulnud, mis vetikad need on kes Marsi pinnast lagundavad ?

Nii hõredas atmosfääris võib see pauk olla üllatavalt vähetõhus.

Ma mõtlesin, et otse pinnal lõhata.

Ah ei tea nüüd, Maa kõrbetes on ka oaaside ümber tolmutormid. Sajab natuke saasta kaela, mis seal ikka. 40 km sügavuse kraatri ümber peaksid olema ka päris kõrged vallid.

Kahtlustan, et selline "auk" Marsil tuiskab lihtlabaselt täis.

Ei usu, kraatrivall ümber ja eks asunikud saa ka sodi üles tagasi vedada.

Tulles teema juurde tagasi, siis kui Marsilt midagi väärtuslikku leida ei õnnestu, siis pole ka erilist pointi seda koloniseerida, sest võrreldes Maaga on tegu ikka väga vaenuliku keskkonnaga. OK, vähem vaenulikuga kui on Titaanil, aga ka Marsi üleelamine on keerukas ja ressursimahukas.

Ei, majanduslikku mõtet sellel muidugi ei ole. Ettenähtavas tulevikus ei tule ka.

[Madis Reivik]

Siin ongi 3 eri plaani segamini

1) autonoomne baas
2) biodome-varjupaik Maa lollidele peale seda kui Maa on ära solgitud
3) terraforming

1) on enamvähem realistlik, kui kulusid üldse ei arvesta.

[Qwerty226]

Siin ongi 3 eri plaani segamini

1) autonoomne baas
2) biodome-varjupaik Maa lollidele peale seda kui Maa on ära solgitud
3) terraforming

1) on enamvähem realistlik, kui kulusid üldse ei arvesta.

Autonoomsest baasist saab autonoomne linn, siis teine linn ja kolmas ja enne kui aru saad ongi Mars koloniseeritud.

[Kriku]

1) Realistlik, kui kulusid ei arvesta.
2) Igapidi jama. Ükski tehnoloogia ei kesta igavesti. Kui Maa ärasolkimise puhuks kuplialune elupaik teha, siis see lükkab vältimatut lõppu ainult edasi.
3) Arvatavasti realistlik, aga väga pika aja jooksul.

Nüüd võiks kollektiivse aju lülitada selle peale, milleks seda vaja peaks olema . Ühe põhjuse - sektantlus - juba pakkusin välja. See ei pruugigi olla nii suur jama, kui esmapilgul tundub. Maal on territooriumid ära jaotatud ja kui on tahtmist uut riigikest asutada, siis selle mingi olemasoleva poliitilise üksuse küljest eraldamine ja sellele siis nullist kaitsevõime rajamine on VÄGA kallis isegi võrreldes Marsi koloniseerimisega.

Autonoomsest baasist saab autonoomne linn, siis teine linn ja kolmas ja enne kui aru saad ongi Mars koloniseeritud.

Augu puhul kahtlane. Kes ikka tahab teratonnide suurusjärgu plahvatuse ja enda vahele vähem kui 1000 km.

[Kalakala]

... Nüüd võiks kollektiivse aju lülitada selle peale, milleks seda vaja peaks olema . Ühe põhjuse - sektantlus - juba pakkusin välja. See ei pruugigi olla nii suur jama, kui esmapilgul tundub. Maal on territooriumid ära jaotatud ja kui on tahtmist uut riigikest asutada, siis selle mingi olemasoleva poliitilise üksuse küljest eraldamine ja sellele siis nullist kaitsevõime rajamine on VÄGA kallis isegi võrreldes Marsi koloniseerimisega....

Aastaid tagasi kohtusin Bremenis ühe noore juristiga, kes tegi oma doktoritööd mingil taolisel teemal nagu planeetidevaheline õigus ning religioonivabadus multiplanetaarse ühiskonna tingimustes.

[MadisM]

Taaskord. Igasuguse terraformimise võib Marsi puhul ära unustada. Marsi sisemus on jahtunud, ei ole tuuma, mille pöörlemine looks magnetvälja. Ilma magnetväljata aga puhub päikesetuul kõik eluks vajaliku minema, rääkimata tapvast kiirgusest või sellest, et madal gravitatsioon ei hoia vajalikke gaase kinni.

Ilma magnetväljata ei oleks ka maal elu.

Kui sinna nii väga vaja midagi rajada on, siis ainult sisemusse.

[Qwerty226]

Miks sellises stiilis asi ei sobi?

[MadisM]

Ei. Päikeselt tuleb 24/7 kõiki tuumasünteesi kõrvalprodukte(väga palju erinevaid kiirgusliike) Inimkeha jääb nende käes üsna kiirelt haigeks ja sureb.

2-3 meetri paksune betoonvarjend ehk, aga lihtsam oleks maa all peidus olla.

[Kriku]

Ei. Päikeselt tuleb 24/7 kõiki tuumasünteesi kõrvalprodukte(väga palju erinevaid kiirgusliike) Inimkeha jääb nende käes üsna kiirelt haigeks ja sureb.

2-3 meetri paksune betoonvarjend ehk, aga lihtsam oleks maa all peidus olla.

See mure on põhimõtteliselt ka muud moodi lahendatav: https://www.google.com/search?q=active+ ... +shielding .

[olevtoom]

Ei. Päikeselt tuleb 24/7 kõiki tuumasünteesi kõrvalprodukte(väga palju erinevaid kiirgusliike) Inimkeha jääb nende käes üsna kiirelt haigeks ja sureb.

2-3 meetri paksune betoonvarjend ehk, aga lihtsam oleks maa all peidus olla.

Palun mõned neist kiirgusliikidest nimetada.

[olevtoom]

Ma lisan oma subjektiivse arvamuse ka üldisesse voolu.

Kõigepealt põhineb see arvamus aksioomil, et inimkond peab oma pikemaaegse ellujäämise huvides oma tegevuse laiendama kosmosesse. Sest üks planeet saab varem või hiljem otsa (ja kui keegi hakkab siin tasa- või nullarengust rääkima, siis meenutan, et need terminid kuuluvad samasse reaalsusklassi viisnurkse kolmnurgaga).
Seejuures tuleb selle laienemisega tegelema hakata kohe, niikaua kui meil veel eluspüsimisest ressursse üle jääb. Tsiolkovski lauset te muidugi mäletate...

Selge on, et Muski miljoniline Marsi-koloonia ei tule aastaks 2050 ega usutavasti ka aastaks 2100. Ja et õige pikka aega tuleb Marsil tegutsevale baasile Maalt raha sisse tampida, ja ehk õige vaevaliselt saab seal kohalikku tootmist arendama hakata. Kuid see on võimalus. Teist võimalust ei ole. Nagu Clarke kolmveerandi sajandi eest kirjutas, on inimkonnal kaks teed: kas tähtede juurde või tagasi troopilise mere kaldamudasse, kust inimese eellased miljonite aastate eest välja ronisid.

Ma räägin Marsist sellepärast, et tänapäeva tehnika taseme juures me Päikesesüsteemi teiste taevakehadeni ei küüni. (Veenuse atmosfääris hõljuvad tsepeliinid ajavad mulle judinad peale, ja mis Merkuuri puutub, siis -- erinevalt selles lõimes varem kirjutatust -- ei ole tema ööpäev ja aasta võrdsed). Pealegi on Marsile lendamise delta-V kõige väiksem, kui Kuu maha arvata.

Käesoleva lõime lugemisega tekkis mul paar märkust. Esiteks, kui Mark Watney Marsi-epopöad arvustada, siis tuleks seda teha raamatu järgi. (Film on teatavasti raamatu kehv ümberjutustus fantaasiapuudega inimestele). Raamatus esineb aga ainult üks jäme viga: liivatorm, mis Markile ora kerre kihutas ja ülejäänud kamba avariikorras startima sundis. Aga mingi algpõhjuse pidi Weir ju leidma. Teise liivatormi kirjeldus on juba igati tõepärane.

Teiseks (ja see pole ainult käesolevas foorumis levinud) hirmutatakse inimesi sellega, et nad peavad pool aastat kosmoselaevas kükitama ja arutatakse, kuidas see küll nende vaimsele tervisele mõjub. Noh, ajaloost on näiteid palju, aga ma toon siin selle, millega kõige tuttavam olen. Nimelt aastatel 1893-1896 toimunud norra polaarekspeditsiooni laeva "Fram" meeskonnas oli 13 liiget. Nad nägid teisi inimesi viimati 3. augustil 1893 ja uuesti 14. augustil 1896, ehk olid inimkonnast eraldatud 3 aastat ja 12 päeva. Ja kui arvatakse, et see meeskond oli piisavalt suur, et hulluksminekut vältida, siis: 14. märtsil 1895 lahkusid Fridtjof Nansen ja Hjalmar Johansen laevalt, lootuses põhjapoolusele jõuda. Sinna nad küll ei jõudnud, ent tulid tagasi ja kohtusid inimestega uuesti 17. juunil 1896, olles kahekesi elanud 461 päeva ehk 15 kuud. Ma ei usu, et Marsilaevas olukord hullem oleks, eriti kuna raadioside on peaaegu alati võtta.

Kolmandaks, selles lõimes olen kohanud ka väidet, et "päikesetuul puhub kõik elava minema". No päris nii see ei ole. Päikesetuul ehk Päikeselt lähtunud prootonite-elektronide-alfaosakeste voog on üldiselt õige madala energiaga ja muutub ohtlikuks ainult Päikese pursete ajal.
Teine lugu on kosmilise kiirgusega, kus esineb väga kõrge energiaga osakesi, mida ei peata ükski mõistliku paksusega varje. Kuid neid ei peata ka Maa magnetväli ega atmosfäär, nii et inimene on teatud määral harjunud sellise kiirgustasemega elama.
Igal juhul on Marsi elanikel kasulik võimalikult palju aega "katuse all" veeta. Millega seoses märgin, et õige paljudel meist käib üks tavaline päev nii: hommikul ärkame varjendis, kus sööme-kasime, siis siirdume teise, liikuvasse varjendisse, mis viib meid kolmanda varjendi juurde, kus teeme oma igapäevase töö ... ja liigume tagurpidi tagasi. Ei oleks vist hirmus keeruline Marsi eluga harjuda?

Neljandaks (mis algas tegelikult juba kolmandas punktis): suur jagu tänapäevaseid inimesi elab eluohtlikus keskkonnas ja suudab seda teha ainult tehnika abil. Kujutlege näiteks, et teid visatakse kuhugi põlismetsa, või tundrasse. Talvel. Ilma ühegi riidetükita, ilma jalatsiteta ja ühegi tööriistata. Kui kaua elus püsiksite?

Aga, noh, ma arvan, et kui (vist) kaheksa miljoni aasta eest mingid tüübid hakkasid Ida-Aafrika riftiorust välja rändama, siis leidus küllalt neid, kes hulludele üritasid mõistust pähe panna.

P.S. Raamatutest soovitan Robert Zubrini "Case for Mars" ja Frank Norrise "Colonizing Mars". Neis leidub arvutusi kah.