Demograafia

[Kriku]

Tegelikult on küsimus väga lihtne: kui rasestumisvastased vahendid loovad naisele valikuvõimaluse, kui palju lapsi millal saada, siis kas statistiliselt jääb peale soojätkamise instinkt sellisel tasemel, mis tagaks rahvastiku taastootmise, või soov tarbida kõiki neid toredaid asju, mida arenenud maailm pakub? Optimistid on lootnud esimest; statistika toetab praegu pigem teist.

Rääkisin hiljuti ühe evolutsioonibioloogiga ja tema tõi välja ka selle, et naiste evolutsiooniline strateegia erinevalt meestest ongi parem vähem, aga paremini, mis kõige ilmsemalt avaldub imetamisea kestuses. Mida ebakindlam on elu, seda kauem lapsi imetatakse ja inimeste kiire paljunemine võrreldes näiteks šimpansitega oli muuhulgas ka selle tulemus, et poegi imetati kaks korda lühemat aega (šimpansitel 7 a., aga siin on muidugi ka nüansid, imetamise rasedust vältiv efekt ilmneb peamiselt ikka siis, kui palju kordi päevas imetatakse). Nii et fundamentaalseid jõudusid, mis naisi valiku korral pigem 1-2 lapse poole suunavad, on üle ühe.

[Marvin]

Kas keegi teab, kas kuskil statistikat on, kui paljudel inimestel on lisaks teine, kolmas kinnisvara? Firmad vist võivad ka elamispindu omada? Nende kohta infot?

Kinnistusraamatus on see kõik kirjas, aga sellel kõigel on alati nüansid.
Esiteks - kinnisvara ei anta tasuta ning kui neid on ostetud mitu, siis kaasnevad sellega üldjuhul ka suuremad laenud. See omakorda tähendab, et see millaski ehk saabuv finantsiline vabadus on saavutatud edasi lükatud tarbimise hinnaga. Ja laenudega kaasneb risk koos sundusega juhtida oma elu turvalisel, laenusid ära maksval viisil. Ka see on hind. Ja me ei peaks looma keskkonda, kus riskide võtmist karistatakse kõrgemate maksudega.
Teiseks - vaba kinnisvara saab tekkida viisil, mis on ühiskonnale igati kasulik. Näiteks kolivad kokku kaks kinnisvara omavat inimest, vähemalt üks kinnisvara jääb vabaks. On ühiskondlikult väga kasulik, kui see kinnisvara läheb ringlusesse ka üürisuhte kaudu. Varade tootlikkus on voorus, mitte patt.
Kolmandaks - kinnisvara saab pärida. Päritud kinnisvarasse saab suhtuda kui taevamannasse ja sellele kohe hinnalipiku külge panna, aga saab suhtuda ka kui põlvkondi mingi kohaga ühendavasse ning seeläbi vaimset väärtust loovasse nähtusesse. Jälle - selle surnuks maksustamine oleks lollus.

[Erureamees]

Nii ju vaba turumajandus peakski töötama või olen ma mingi "riigipöörde" maha maganud?! Mis aga soojätkamise geneetilistesse ja üldse bioloogilistesse mõjudesse puutub, siis mo meelest on tingimused teistsugused olnud inimliigile veel nii imelühikest aega, et sel võiks mingit mõju olla. Pigem on muutused ikka vaid kultuurilised.

[drawulf]

Kas keegi teab, kas kuskil statistikat on, kui paljudel inimestel on lisaks teine, kolmas kinnisvara? Firmad vist võivad ka elamispindu omada? Nende kohta infot?

See on kindlasti isikliku arvamuse kategoorias, aga leian et iga lisakinnisvara võiks olla astmeliselt maksustatud. Ehk siis minikinnisvaraimpeerium muuta maksudega ebasoodsaks investeerimisideeks. Tean ühte inimest, kes juba enam-vähem ostab üürirahadega uusi elamispindu.

Klassiviha ei kaunista minu meelest kedagi.

Isegi sulasel vast oli kindel kodu, isegi kui saunas.

Peretoas pingi peal.

Tööga ja.. üürikodud? Üürikasse mina last nõus tegema ei olnud. Sissemaksuraha kogumine võttis kaua aega, muidu oleks ehk varem alustanud.

Kinnisvara omamise eelistus on Eestis mõnevõrra erandlik, kui ülejäänud Euroopaga võrrelda, ja tuleneb ilmselt omaaegsest erastamisskeemist, kus kõik peale sundüürnike omanikeks said. Prantsusmaal elatakse põlvkondade viisi üürikorterites. Taaskord näide ülalmainitud negatiivsest korrelatsioonist...?

Mul ei ole vajadust kellegi jaoks kaunis olla Kui elamiseks mõeldud kinnisvara koondub üürimise eesmärgil suuremas mahus jõukamate kätte, siis on harilikul rahval ka vähem võimalust endale parema hinnaga enda oma soetada. See käib teemasse - miks saadakse vähem lapsi, ja seda probleemi pole siin (vähemalt hiljuti) mainitud. Ma ei saa aru, miks mingit klassiviha juttu on vaja rääkida. Mõjub kuidagi tõrjuvalt?

Päris nähtus päris tagajärgedega

[Kriku]

Kui elamiseks mõeldud kinnisvara koondub üürimise eesmärgil suuremas mahus jõukamate kätte, siis on harilikul rahval ka vähem võimalust endale parema hinnaga enda oma soetada.

Samal ajal, mida rohkem ja mitmekesisemat kinnisvara välja üüritakse, seda rohkem on võimalusi endale taskukohane üürikorter leida.

[Kapten Trumm]

Tundub siiski, et jutud Tallinna magalarajoonide slummistumisest siiski tõeks ei saa. Uue kinnisvara hind on nii õhku täis, et seda jaksavad praegu osta üsna vähesed, suurem enamus töölkäijatest peab siiski leppima nõukaaegse paneelikakorteriga, kas siis ostes või üürides.

Muidu nende uute korterite üürimiseks ei piisa eriti väiksemast sissetulekust, kui üür on neljakohaline. Enamikule üürijatest on siiski jõukohane igakuine summa seal 500 ja 800 vahepeal.

[Kriku]

Jah, Lasnamäe kolmetoaline on keskeltläbi umbes 600.

[Kriku]

Vietnami riigimeedia teatas kolmapäeval, et paarid saavad edaspidi ise otsustada, kui palju lapsi nad saada soovivad, tühistades aastakümneid kehtinud kahe lapse poliitika.

Maksimum kahe lapsega perede propageerimine pärineb 1960. aastatest Põhja-Vietnamis, kuid seda poliitikat arendati edasi taasühinenud Vietnamis. 1988. aastal kehtestati Vietnamis reeglid, mis keelasid peredel saada rohkem kui kaks last, eesmärgiga suunata naised tööle ja vähendada lastehoiule kuluvat aega.

Nüüd otsivad võimud võimalusi sündimuse suurendamiseks, kuna see langes möödunud aastal rekordiliselt madalale tasemele – 1,91 last naise kohta –, mis jääb elanikkonna taastetasemest alla. Ametnikud kardavad, et see suundumus võib viia vananeva ühiskonnani, mis omakorda tekitaks tööjõupuudust, avaldaks survet sotsiaalhoolekandesüsteemidele ja ohustaks majanduskasvu.

Sündimus Vietnamis ei vähene ühtlaselt. Riigi suurimas linnas Ho Chi Minhis oli sündimus 2024. aastal vaid 1,39 last naise kohta, mis on oluliselt madalam kui riigi keskmine. Laste saamise takistuseks peetakse elukalliduse tõusu, mistõttu on kohalikud ametnikud hakanud pakkuma toetusi.

https://www.delfi.ee/artikkel/120382258 ... oliitikast

[Kriku]

Riigikohus otsustas jätta andmekaitse inspektsiooni (AKI) kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata, mis puudutas Pere Sihtkapitali SA uuringut. Sellega jõustus Harju maakohtu otsus, millega tühistati sihtasutusele määratud trahv. [...] Harju maakohus ei andnud sisulist hinnangut andmekaitsealastele rikkumistele, vaid keskendus küsimusele, kas juriidilist isikut saab karistada, kui pole tuvastatud konkreetset füüsilist isikut, kes rikkumise toime pani.

https://www.err.ee/1609723062/loppes-pe ... htuvaidlus

[Kriku]

Hiljuti levis meedias uudis, et Taani parlament otsustas tõsta pensioniea 70. eluaastani aastaks 2040. See saaks siis olema Euroopa kõrgeim pensioniiga, mis hakkab kehtima 1971. aastal ja hiljem sündinuile, vahendab professor Lauri Leppik Tallinna Ülikoolist. Uudisest võis jääda mõneti ekslik arusaam, nagu oleks tegemist olnud Taani seadusandja ühekordse julge otsusega. Tegelikult oli Taani üks esimesi riike, kus juba 2006. aastal otsustati pensioniea tõus siduda oodatava eluea tõusuga. Erialakirjanduses nimetatakse sellist pensioniea tõstmise meetodit automaatseks kohanemismehhanismiks (automatic adjustment mechanism).

Taanis võetakse aluseks oodatav eluiga vanuses 60 ning lähtutakse sellest, et sünnikohordi ehk samal aastal sündinud inimeste keskmine oodatav eluiga (meeste ja naiste kaalumata keskmine) pensionieas oleks 14,5 aastat. See tähendab, et kõik eluea pikenemisel lisanduvad kuud ja aastad pikendavad edaspidi tööiga, mitte pensionipõlve.

Selline pensioniea kohandamine ei ole Taanis siiski päris täisautomaatne, vaid iga viie aasta järel vaatab Taani parlament valemipõhise pensioniea tõusu läbi ja kinnitab pensioniea arvulise väärtuse oma otsusega, nii et kinnitatav pensioniiga jõustuks 15 aasta pärast. Täiendava piiranguna on kokku lepitud, et pensioniiga ei tõuse rohkem kui 1 aasta võrra 5 kalendriaasta kohta. Tänavu on pensioniiga Taanis 67 aastat, kuid 2015. aastal kinnitatud otsuse põhjal tõuseb see 2030. aastaks 68 eluaastani 1962. aastal sündinutele ning eelmise, 2020. aastal tehtud otsuse põhjal 2035. aastaks 69 eluaastani neile, kes on sündinud 1966 või hiljem. (Taanis on siiski võimalik jääda ka varajasele pensionile kuni 3 aastat enne pensioniiga, kui töötaja on olnud vastava skeemi liige vähemalt 30 aastat.) Tänavu jõudis siis taas kätte aeg otsustada, milline saab olema pensioniiga Taanis 15 aasta pärast ehk aastal 2040 ning kinnitati pensioniea edasine tõus 70 eluaastale neile, kes on sündinud pärast 1970. aastat. Ootamatu selline otsus polnud, kuivõrd sellist tõusu oli Taanis prognoositud juba kümmekond aastat (Andresen, 2016).

Otsuse taustaks on järgmine arvutuskäik (vt ka Danish Ministry of Finance, 2020). 60-aastase inimese oodatav eluiga: 60 + 24 (2024. aasta andmetel keskmine elada jäävate aastate arv vanuses 60) + 0,6 (elada jäävate aastate eeldatav kasv) = 84,6 aastat. Pensioniiga aastal 2040 : 84,6 – 14,5 = 70,1 ehk täisaastateks ümardatult 70.

(J)uhul kui meeste eluea lõhe püsib, siis oleks Taaniga võrreldav pensioniiga Eestis 2040. aastaks 68,5 aastat, mis puudutaks siis 1972. aastal või hiljem sündinuid. Võrreldav selles mõttes, et sünnikohordi pensionipõlve keskmine pikkus oleks siis nii nagu Taanis 14,5 aastat.

Tegelikult viidi juba 2019. aastal riikliku pensionikindlustuse seadusesse sätted, mille järgi on ka Eestis alates 2027. aastast pensioniea tõus seotud oodatava eluea kasvuga. Kui järgmisel, 2026. aastal jõuab meeste ja naiste pensioniiga 65 aastani (1961. aastal sündinutele), siis aastast 2027 leitakse pensioniiga nii, et 65 aastale liidetakse 65-aastaste inimeste eeldatava eluea muutus sellise kitsendusega, et pensioniiga võib tõusta kõige rohkem kolme kuu võrra kalendriaasta kohta.

Ehkki Taani otsust tõsta pensioniiga 70 eluaastale kirjeldatakse kui Euroopa rekordit, peegeldab see õigupoolest lühikest ajaloolist mälu. Kui kantsler Otto von Bismarcki algatusel Saksamaal 1889. aastal vanaduspensionide sotsiaalkindlustussüsteem ellu kutsuti, siis pensionieaks kehtestatigi 70. Bismarck ise oli sel ajal 74-aastane, kuid keskmine eluiga Saksamaal ulatus napilt üle 40. Saksamaa pensioniiga oli 70 kuni aastani 1916 ehk vanaduskindlustussüsteemi esimesed 27 aastat, misjärel otsustati pensioniiga langetada 65 eluaastale. Sel tasemel püsis see terve sajandi, ehkki keskmine eluiga sajandiga peaaegu kahekordistus.

Kui esialgu oli vanaduspension kaitse pikaealisuse puhuks, siis aegamööda sai vanaduspensionist igaüheõigus, keskmiselt 15–20 puhkuseaastat pärast töötamise lõpetamist. See staatus ei muutu ka siis, kui pensioniiga tõuseb tagasi 70 eluaastale, kuivõrd eluiga pikeneb ja pensioniea tõusu samm lähtub põhimõttest, et järjestikuste sünnipõlvkondade pensionipõlve keskmine pikkus ei muutu.

https://arvamus.postimees.ee/8272134/la ... nit-eestis

[ruger]

ÜRO ametlik dokument rahvaste asendamisest "Replacement migration"

It’s actually a 177-page UN report.

https://x.com/1776General_/status/1936343870717284667

The UN document "Replacement Migration" (2000) is real, published by the UN Population Division. It analyzes immigration to offset population decline in Europe and the UK due to low fertility and ageing. For Europe, maintaining 1995 population levels needs 1.4 million annual migrants; preserving worker-retiree ratios requires 13.5 million, deemed unrealistic. The UK faces similar trends. The report is analytical, not policy, suggesting domestic solutions like increased labor participation. Critics argue it’s misinterpreted, fueling "Great Replacement" theories, or impractical, favoring local policies over mass immigration.

https://x.com/grok/status/1936839279533322278
https://www.un.org/development/desa/pd/ ... ration.pdf

[Qwerty226]

Uuringu nimi on "Replacement Migration: Is it A Solution to Declining and Ageing Populations?"

Sündimuse langemine ei ole just mingi megasaladus olnud, mida sinult iluminaatid teavad. Imelik, kui selle kohta ei oleks uuringuid tehtud.

Pane viimase kokkuvõtte lõigu ka siia, et Eloni AI peale lootma ei peaks.

The new challenges being brought about by declining and ageing populations will require objective, thorough and comprehensive reassessments of many established economic, social and political policies and programmes. Such reassessments will need to incorporate a long-term perspective. Critical issues to be addressed in those reassessments would include: (a) the appropriate ages for retirement; (b) the levels, types and nature of retirement and health-care benefits for the elderly; (c) the labour-force participation; (d) the assessed amounts of contributions from workers and employers to support retirement and health-care benefits for the increasing elderly population; and (e) policies and programmes relating to international migration, in particular replacement migration, and the integration of large numbers of recent migrants and their descendants.

[Poti soldat]

Artikkel mis väidab et ÜRO iibe prognoosid on liiga optimistlikud ja maailma rahvastik hakkab vähenema mitte 2084 vaid juba 2055.

https://www.theatlantic.com/ideas/archi ... apple_news

The Birth-Rate Crisis Isn’t as Bad as You’ve Heard—It’s Worse
Humanity is set to start shrinking several decades ahead of schedule.

By Marc Novicoff

First, the bad news: Global fertility is falling fast. The aging populations of rich countries are relying on ever fewer workers to support their economy, dooming those younger generations to a future of higher taxes, higher debt, or later retirement—or all three. Birth rates in middle-income countries are also plummeting, putting their economic development at risk. Practically the only countries set to continue growing are desperately poor.

By about 2084, according to the gold-standard United Nations “World Population Prospects,” the global population will officially begin its decline. Rich countries will all have become like Japan, stagnant and aging. And the rest of the world will have become old before it ever got the chance to become rich.

Sorry, did I say “bad news”? That was actually the good news, based on estimates that turned out to be far too rosy. Every two years, the UN’s demographers revise their population projections, and for the past 10 years, they’ve always had to revise in the same direction: down. Next year, they’ll do so again. In reality, the worldwide population decline is set to begin decades ahead of their expectations. Because global fertility trends are much worse than they, and probably you, think.

For 2024, the UN had projected 701,000 births in Colombia; it had put the chance of the number of births being lower than 553,000 at only 2.5 percent. In the end, Colombia saw only 445,000 births in 2024. That translates to a fertility rate of 1.06 births per woman, down more than half from 2008. Chile’s is even lower: At current rates, 100 reproductive-age Chileans can expect to have 52 children and only 27 grandchildren. (Demographers generally consider a birth rate of about 2.1 to be “replacement level,” or the point at which a society doesn’t shrink from one generation to the next.)

The discrepancies were not limited to South America. In 2024, Poland’s births were also below the 2.5-percent probability cutoff, as were Estonia’s and Cuba’s and Azerbaijan’s and Sri Lanka’s and Egypt’s. These supposed outlier results aren’t outliers at all—the world is just not having as many babies as the UN had thought it would.

All in all, as Fernández-Villaverde recently explained at a research symposium in London, humanity won’t start to shrink in 2084. It will start to shrink in 2055, if not sooner.

The UN has a simple explanation for its optimistic projections: Fertility has rebounded in the past, so it will rebound again.

In Belarus, for example, the fertility rate in 1988 was at replacement level; it fell to an abysmal 1.22 only nine years later. But then it rebounded, all the way up to 1.73 by 2015. Australia’s birth rate fell to 1.7 in 2001, only to bounce back to 2.0 in 2008. France’s rate followed a similar trajectory during the same period, as did Italy’s and Sweden’s. “To the extent you think the ‘World Population Prospects’ are wrong, that is the extent to which you are saying, ‘This time is different,’” Lyman Stone, a Ph.D. student and birth-rate consultant, told me.

The thing is, this time really does look different. Birth rates in Australia and France and Italy and Sweden have now fallen to all-time lows (excluding during World War I, in France’s case). Belarus, a onetime redemption story, recorded a fertility rate of just 1.1 last year, lower than the lowest lows the country experienced in the 1990s. Deaths outnumbered births by nearly two to one. If a rebound is coming, there are no signs of it yet. Fernández-Villaverde estimates that the world is already below replacement fertility: The population is not just projected but guaranteed to shrink if things don’t change. That was not the case in the 1990s.

The UN’s model hasn’t adjusted to the new normal. If a country has ever experienced a fertility increase (as Australia and France and Belarus have), then its birth rate is assumed to be stable. If a country has never experienced an increase, then the model assumes that it will at some point, once fertility gets low enough. In other words, the model assumes as its end state a stable and modest number of births. This is perhaps a reflection of humanistic optimism. “There is, at some point, a minimum social capacity to adapt and eventually at least address some of the concerns or challenges that exist in that country,” Patrick Gerland, the chief author of “World Population Prospects,” told me. “The people living in those countries don’t necessarily want their country to totally disappear.”

[kaur3]

@prof_preobr X-ist.

Niisiis, Rosstat on Venemaal demograafiliste andmete avaldamise täielikult lõpetanud. Miks?

(pikk, aga oluline).

Jah, statistika võimaldas meil näha surmade arvu suurenemist ja arvutada sõjas tekkinud kaotusi. Kuid on juba ilmne, et Venemaa ühiskond on nende kaotuste suhtes ükskõikne. Noh, suri 250–300 tuhat ja keskmise inimese keskkonnas ei hooli see kedagi.

Asi pole suremuses, vaid sündimuses.

Just sündimuse osas on kõik palju hullem, kui üldiselt arvatakse. Ja siin on põhjus.

Sünnistatistika põhineb perekonnaseisuameti andmetel. Kuid perekonnaseisuametid registreerivad kõik sünnid. Sealhulgas hiljuti Venemaa kodakondsuse saanud migrantide lapsed. Samuti Venemaal ilma kodakondsuseta elavate migrantide lapsed.

Ja neid on palju. Neid on miljoneid. Ja nendes rühmades on sündimus väga kõrge. See tähendab, et üldine sündimus, mis on juba niigi äärmiselt madal (1,4 sündi naise kohta), on pärast migrantide mahaarvamist veelgi madalam.

Seda on lihtne kinnitada. Võtame piirkonnad, kus on vähe Aasiast pärit migrante. Sündimuskordaja 2023. aastal piirkondades:
Novgorod - 1,26
Brjansk - 1,19
Kaliningrad - 1,18
Vladimir - 1,15
Volgograd - 1,12
Rjazan - 1,1
Smolensk - 1,03
Ja see on 2023. aasta, nüüd on veelgi hullem.

Ainuüksi rahvaarvu säilitamiseks peaks sündimus olema kõrgem kui 2. Ja Venemaa põlisrahvastiku, eriti slaavi elanikkonna seas on see sageli umbes 1. See on tõeline väljasuremine, väga kiire ja mis kõige tähtsam, KIIRENDUV.

Iseseisva Venemaa 35 aasta jooksul on paljud piirkonnad (eriti needsamad Novgorodi, Vladimiri, Rjazani oblastid ja mitte ainult need) kaotanud 30% oma elanikkonnast.
Sündimuse kiirenev langus tähendab, et nad võivad kaotada järgmised 30% elanikkonnast kiiremini, sõna otseses mõttes 15-20 aasta jooksul.

Tegelikult muutuvad piirkonnad rahvaarvult tühjaks ja nende arendamisel pole mõtet.

Novgorodi oblastis elas NSV Liidu lõpus 750 tuhat inimest, praegu 550 tuhat, 15 aasta pärast on neid 350 tuhat. Samal ajal on Novgorodi oblast pindalalt võrdne Horvaatiaga, kus elab 3,8 miljonit inimest.

Keegi ei investeeri rahvaarvult tühjenenud piirkondade infrastruktuuri ja teenustesse, see on majanduslikult mõttetu.

Kolossaalne territoorium muutub riigile koormaks. Ühtse sotsiaalse ruumi säilitamine territooriumil, kus on vähe tihedalt asustatud alasid ja nende vahel tohutud inimtühjad vahemaad, on äärmiselt keeruline.

Ja mis on alternatiiv? Sõdiva, totalitaarse ja vaese riigi jaoks on ainult üks: veelgi massilisem väga vaeste migrantide sissevedu Kesk-Aasiast. Aga Venemaal on neid juba üle 12 miljoni. Kui palju neid on 15 aasta pärast? 25 miljonit? 30 miljonit?

Ja lisage siia Põhja-Kaukaasia piirkonnad (kus muide on kõrge sündimus). Ja saate Venemaa, kus vene keel ei ole enam nii põhikeel ja õigeusklikest (mitte formaalsetest, vaid päris) saab usuvähemus.

Ja see juhtub peagi. Kui teie laps käib praegu lasteaias, siis on tal ülikooli lõpetamise ajaks kõik võimalused elada just sellises riigis. Seda püüab Putini režiim kõigest väest mitte näha ja inimestele mitte näidata.

[Kriku]

Venemaa mõnes piirkonnas makstakse rasedaks jäänud koolitüdrukutele laste sünnitamise ja kasvatamise eest üle 100 000 rubla (ligi 1100 eurot). See uus viimaste kuude jooksul kümnes piirkonnas kehtestatud meed on osa Venemaa uuest demograafilisest strateegiast. Sellega laiendatakse 2025. aasta märtsis vastu võetud poliitikat, mis kehtis ainult täiskasvanud naistele. Eesmärk on võidelda riigi sündimuse järsu langusega. 2023. aastal oli sündide arv Venemaal ühe naise kohta 1,41. See jääb oluliselt alla 2,05, mis on vajalik rahvaarvu säilitamiseks praegusel tasemel.

Teismelistele tüdrukutele lapse sünnitamise eest maksmine ajal, mil nad veel koolis käivad, on Venemaal vastuoluline teema. Venemaa avaliku arvamuse uurimiskeskuse hiljutise uuringu kohaselt toetab seda poliitikat 43% venelastest, 40% on selle vastu. Kuid see näitab, et riik peab laste arvu suurendamist väga oluliseks.

Putin ei ole ainus maailma liider, kes on kehtestanud poliitika, mille eesmärk on julgustada naisi rohkem lapsi sünnitama. Ungaris pakub Viktor Orbáni valitsus neile, kel on vähemalt kolm last, mitmesuguseid soodustusi, mille seas on helded maksusoodustused ja subsideeritud hüpoteeklaenud.

Poola maksab kuus 500 zlotti (101 naela) lapse kohta peredele, kus on kaks või enam last. Kuid on märke, et see ei ole pannud kõrgema sissetulekuga Poola naisi rohkem lapsi sünnitama, sest küllap peaksid nad selleks ohverdama suurema sissetuleku ja karjääri.

Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on teinud ettepaneku maksta naistele lapse sünni eest 5000 USA dollarit (umbes 4276 eurot). See on seotud laiemaga Maga nime kandva liikumisega, mida toetavad Elon Musk ja teised, et julgustada naisi suuremaid peresid looma.

Demograafiliste suundumuste ümberpööramine on keeruline, sest põhjused, miks inimesed ja paarid otsustavad lapsevanemateks saada, on samuti keerulised. Nendes otsustes mängivad rolli isiklikud eelistused ja püüdlused, usk oma võimesse laste eest hoolitseda, ühiskondlikud normid ning kultuurilised ja religioossed väärtused. Seetõttu ei ole sündimust soodustavad poliitikameetmed selget mõju avaldanud. Ükski riik ei ole leidnud lihtsat viisi sündimuse tõusuteele pööramiseks.

Üks riik, mis püüab rahvastiku vähenemist lahendada muude meetmetega kui naiste julgustamisega rohkem lapsi sünnitama, on Hispaania. Seal on nüüd sisserändajatel lihtsam kodakondsust saada, sealhulgas ebaseaduslikult riiki sisenenutel. Madridi sõbralikkust immigrantide vastu peetakse sealse praeguse majandusliku õitsengu põhjuseks.

https://tervis.postimees.ee/8284725/aar ... t-edendada