Lennukeid märkab ikka, eelhelikiiruse korral on vähegi silmi-kõrvu lahti hoides üsna raske ootamatult ilmuda. Normaalse nähtavusega paistab Poola Su-20 rahulikult 10+ km kauguselt. Hävitaja mootorid, eriti vene omad, suitsevad päris korralikult. Metsasel alal on muidugi oluline ka vaatluskoht - mina soovitaks siin kasutada nt järelveetavat korvtõstukit, mis tõsta latvade kõrgusele ja kust lastud Piorun muutub ka palju hirmsamaks kui maapinnalt puude vahelt (kus laskesektor on olematu ja nähtavus puudub).
Droonidega on see palju raskem. Näiteks minu üksust on aetud taga Threodi drooniga. Ma ei tea, kui kõrgel nad lendavad, aga drooni ennast me ei näinudki. Kuigi vahtisime kõik hoolega. Aga mootori tirin oli vaikses metsas selgelt kuulda. Tookord oli tolle üksuse ülem sarnases olukorras olnud ja teadis mida teha, et "kaduda" - otsisid nad veel kaua ja nagu ma pärast vahekohtunikult teada sain, tagajärjetult
. Tõsi, ilmaolud olid toona meie kasuks, eelkõige kaunis kuumaks köetud maapind.
Massiline droonide kasutus muudab taktikat juba niipalju, et kui vajadust pole, tuleb end maksimaalselt hajutada - ja kontsentratsioon tekitada lühiajaliselt. Kui sind reaalajas jälgitakse õhust, siis liigsel kogunemisel kaudtule vabalt pääseda pole erilist lootust.
Ukrainas ilmselt ongi see põhjus, miks me näeme paarist tankist ja rühmast kuni roodust koosnevaid ründeformatsioone - kuigi taktika alused ütlevad, et oma jõudude kontsentratsioon (soovitavalt vastase nõrga koha vastu) on vääga oluline. Kui VF brigaadisuurtükivägi suudab tule avada ettevalmistamata sihtmärgi vastu ca 15 minutiga, siis pead sa oma kontsentratsiooni tekitama ja liikuma hakkama 10 minutiga ja loogiliselt mingeid tankibrigaade ka koguda ei jõua, enne tuleb sulle vastase kaudtuli selga.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
