Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.

[mongol]

Tegelikult on okei olla 3 kuud kasarmurežiimil (alguses), et tekiks see persed-koos-tunne. Hiljem - kui sõduril ikka mitte midagi teha pole, siis seda võiks ta teha mujal kui väeosas. Leiutatud (loe: tegelikult põhjendamatud) tegevused ei ole mõtestatud tegevus.
Tõsi, pea 8 aastat on möödas ajateenijatest, aga oma rühma hoidsin ma sees, kui oli vaja. Kel mulligi teha polnud, sai linnaloa, et kasvõi kinno minna või muud moodi tuulutada ennast. Kui nädalavahetus on vaja kedagi "sees hoida", siis leia tegevused ka. Koos põhjendusega ja tegelikult ka "mahamüümisega" (motiveerimisega). Nädala sees olid mul vähemalt poisid kõigega nõus, sest et a) käsk; b) aeg läheb kiiremini; c) "müük" oli õigesti korraldatud. Inimene on väga paljuga nõus, kui seda korrektselt presenteerida.
Käsumajanduse pooldajatel pea plahvatab kindlasti, sest käsk on ju käsk on ju käsk. Noh, et olla efektiivsem, siis käsk peab olema täitjale vastuvõetav(aks vormistatud). Vaielege palju jaksate, minu põnnid tulid aastate jooksul igale poole järgi mulle, misiganes raamistväljas asju ma ei korraldanud.

[klemm]

Remnikul lõpetati voodite tassimise pull pärast kahte esimest tuletõrjeõppust ära , seal suht kitsad uksed (pioneerilaager ikkagi) ja pärast igat häiret tuli välisuksed välja vahetada...

Niipalju kui mina mäletan lõpetati peale voodite viskamist läbi akende
Siis hakati aint madratseid ja muud pehmemat jama vedama.

[Some]

Mis aastal olid? Mina olin 1991. Me olime korralikud, toimetasime läbi uste aga ei saa välistada, et teised majad läbi akende loopisid Ahjaa, et meil olid üksikvoodid siis voodi tassimiseks oli vaja kahte meest, st pärast ühe voodi all tassimist tuli kambajõmmi voodi jaoks uuesti üles ronida. See tegi ummiku ukse juures veel hullemaks.

[klemm]

Mis aastal olid? Mina olin 1991. Me olime korralikud, toimetasime läbi uste aga ei saa välistada, et teised majad läbi akende loopisid Ahjaa, et meil olid üksikvoodid siis voodi tassimiseks oli vaja kahte meest, st pärast ühe voodi all tassimist tuli kambajõmmi voodi jaoks uuesti üles ronida. See tegi ummiku ukse juures veel hullemaks.

Mina olin 1994 alates 04.01. viimane lend. (vist)
Läbi akende oli enne mind a näha oli, et mõnes rühmas uued klaasid, niiet ei kahelnud selles jutus. Vähemalt siis noorena ja naiivsena.

[Urams]

Stroibattis oleks klaaside lõhkumise eest terve rood paar nädalat intensiivselt seksinud gaasi maskiga ja lõhkuja oleks riigi vara lõhkumise eest võinud dispatti minna.Meil oli ühe majori hüüdnimi ,,mu..i lõhkuja,, mees tõmbas tšurkale pikki kotte kui
tšurka oma kõrsikut lehvitas,sai vist liiga tugevasti kirsa saapaga.Tšurkal lõigati alt midagi ära ja saadeti koju ,see päästis
sõjaväe vanglast ,majorile õeldi nii jätkata edasi.Huvitav oleks teada kui Eesti armees juhtub kui sõduriga nii tehakse.

[A4]

Kuni kaasfoorumlane Hunt86 loodetavasti naaseb siia millalgi jätkamaks oma mälestusi ROK-ist, jagaksin siin jõudeaja täitmiseks natukene oma mälestusi ajateenistusest toonases Üksik-Vahipataljonis aastatel 2001-2002. Ma ei saa ilmselt öelda, et minu toonane teenistus oleks kuidagi väga eriline, huvitav või muul moel meeldejääv olnud. Pigem arvan, et tegemist oli tolle aja kohta n-ö tavalise „Harju keskmise“ väeosa ja teenistusega, mis annab hea sissevaate toonasesse Eesti kaitseväkke ja ajateenija elusse, pakkudes ehk huvitavaid võrdlusmomente teistele kaasfoorumlastele nende varasema ja hilisema teenistusega; kellelegi ehk ka äratundmisrõõmu.

Aga alustaks sellest, mismoodi toona ajateenistusse kutsumine käis ja mismoodi see minu puhul välja nägi.

Olgu öeldud, et toona, 2000-2001. aasta paiku ei olnud ajateenistusse minek enamike keskkooli lõpetavate noorukite jaoks ilmselt maailma populaarsemaiks nähtuseks või n-ö esimeseks vastuseks küsimusele „mida teha pärast kooli lõpetamis“. Eesti riik ja kaitsevägi olid suhteliselt noored nähtused ning see, mida eelnevatel aastatel ajateenistuse kohta ajalehest võis lugeda või varem teenistuses käinutelt võis kuulda (esmajoones hirmujutud sellest, mismoodi ühes või teises väeosas ajateenijaid „nussiti“) ei muutnud seda valikut eriti atraktiivseks.

Minu enda eelhäälestus oli üldiselt pigem positiivne – mulle oli sõjandus ja sõjaajalugu juba noorena huvi pakkunud ning üldiselt pidasin ka Eesti Vabariiki ja selle kaitseks loodud väge asjaks, kuhu panuse andmine peaks justkui normaalne nähtus olema. Teisalt ei saa ma varjata, et vanemate aastakäikude lood „nussimisest“ ning iseenda toonane mitte just eriti hea sportlik vorm tekitasid ärevust selles osas, mismoodi ma selles keskkonnas siiski hakkama saan. Seetõttu ei tormanud ma ennast kohe 17- või 18-aastaseks saanuna vabatahtlikult teenistusse „pakkuma“, vaid voolasin kaasa teenistusse kutsumise süsteemiga.

See süsteem nägi (mälu järgi) välja umbes selline: millalgi viimase keskkooli klassi jooksul laekus minu koju teatis toonasest Põhja riigikaitseosakonnast (olid toona 4 regionaalset RKO-d enne, kui nende asemele 2005. aastal üks tsentraalne KRA moodustati), et pean end nende juures arvele võtma, milleks pidin Tallinnasse Maneeži tänavale viima mingid dokumendid oma elukohajärgsest vallavalitsusest. Sealt sain kutse ilmuda arstliku komisjoni ette, koos kohustusega võtta kaasa (kui õigesti mäletan) oma n-ö tervisekaart kohalikust polikliinikust (tänase perearstikeskuse eelkäija) ja vajadusel eraldi tõendid eriarstidelt, kui mul peaks mingeid spetsiifilisi tervisehädasid vms olema. Kuna ma olin eelnevatel aastatel aegajalt põdenud üsna valulikku reumatismi (käeliigesed läksid aegajalt niimoodi paiste ja valulikuks, et oli raskusi isegi pliiatsiga kirjutada), siis läksin kohusetundlikult ka oma toonase reumatoloogi juurde. Viimase puhul oli tegemist heasüdamliku, juba pensionieas prouaga, kes mulle siis otsa vaatas ja küsis lahkelt umbes niimoodi, et „noh, kas kirjutame sulle siis vabastuse ära või?“ – see oli vist midagi sellist, mida see proua oli Nõukogude ajal ilmselt kümnetele toonastele kutsealustele teinud. Ilmselt olekski võinud minu tulevane aja- ja reservväelase karjäär sealsamas kiire lõpu saada, aga kuna ma olin siiski teenistusse minekust pigem huvitatud, palusin doktoril kirjutada mulle tõend, kus minu tervisehäda oleks kirjas sellisena nagu ta tegelikult on, aga siiski niimoodi, et mind teenistusse saaks.

Mida reumatoloog mulle sinna tõendisse lõpuks kirjutas, seda ma ei mäleta – küll aga tunnistus Põhja RKO selle tõendi alusel „teenistuseks kõlbulikuks piirangutega“, mis vähemalt teoreetiliselt oleks pidanud tähendama teenistus pigem kuskil tagalas „kergema“ eriala peal vms. Etteruttavalt olgu aga öeldud, et väeosas ei tulnud see „piirang“ ei minu ega kellegi teise puhul enam kordagi jutuks ning sisuliselt teenisin ilma „igasuguste“ piiranguteta tavalise jalaväelasena. Siit ilmselt ka põhjus, miks see „piirangutega kõlbulik“ kategooria mõned aastad hiljem üldse ära kaotati – jäi alles „kõlbulik“, „mittekõlbulik“ või siis selle „piirangutega“ asja asemel „ajutiselt mittekõlbulik“, mis pidi siis (vähemalt teoreetiliselt) seda, et kutsealune peab oma tervist ravima kuni saab uue diagnoosi ja otsuse – kas siis „kõlbulik“ või „mittekõlbulik“.

Arstliku komisjoni läbimine ning teenistussekutse kättesaamine toimus kõik ühe 2001. aasta varakevadise päeva jooksul – algul terve rida vere-, uriini- ja kopsuproove Sõle tänava polikliinikus ning päeva teisel poolel pealiskaudne vestlus psühholoogi (või psühhiaatriga?) Maneeži tänaval. Arstliku komisjoni esimeheks oli üks kaitseväe meditsiiniteenistuse taasloojaid, kolonel doktor Vello Kronk, kes – nagu ma mõned aastad hiljem teada sain – oli vähemalt osa oma teenistusest Nõukogude Armee meditsiiniohvitserina läbinud Spetsnazis.

Doktor Kronk oli hea huumorisoonega mees ning üks väheseid asju, mis mul sellest päevast on meelde jäänud, oli tema kahekõne arstliku komisjoni ees ühe minu klassivennaga, kelle motivatsioon teenistusse minna oli ilmselgelt madam, kui minul. Ilmselt aja kokkuhoiu nimel kutsuti meid arstliku komisjoni ette (st arstlik konsiilium, mis pärast kõikide vere- jm proovide tulemuste uurimist vaatas oma silmaga otsa aluspükste väele võetud kutsealustele, uuris nende kaebuste kohta ning tegi siis enamvähem lõpliku otsuse) mitte ühekaupa, vaid 3-4 mehelistes puntides (sellisest asjast nagu „patsiendi delikaatsed isikuandmed“ polnud keegi toona vist midagi kuulnud). Klassivenna ja doktor Kronki vahel kujunes välja umbes alljärgnev dialoog.
„No kuidas tervis on? Kas millegi üle kaebate?“
„Doktor, mul on lampjalad,“ kostis klassivend arglikult.
Kronk viskas kiire pilgu kutsealuse jalgadele: „Need küll ei ole lampjalad. Veel midagi?“
„Doktor, mul selg valutab aegajalt,“ tuli klassivend välja järgmise kaebusega.
„Mul kah selg valutab aegajal. Kõlbulik!“

Ja teeniski klassivend seejärel oma seadusega ettenähtud 8 või 11 kuud ilusti ära.

Päeva lõpus – pärast pealiskaudset vestlust mingisuguse hingearstiga (kes ei laskunud sinuga pikka vestlusesse kui sai eitava vastuse küsimusele „ega teil enesetapumõtteid pole“) sain Põhja RKO-st kätte kutse ilmuda 2001. aasta septembri keskpaigas (täpset kuupäeva ei mäleta) teenistusse toonasesse Üksik-Vahipataljonis Rahumäe teel.
Arstliku komisjoni, keskkooli lõpetamise ja teenistusse astumise vahele jäi mul veel ülikooli sisseastumine, mis teoreetiliselt oleks andnud mulle võimaluse küsida RKO-lt ajapikendust kuni kolmeks aastaks. Sellist varianti aga RKO-d toona ise aktiivselt välja ei pakkunud, vaid soovitasid pigem võtta ajapikendus hoopis ülikoolist. Mida ka ka tegin, ja mida ma tagantjärele üldse ei kahetse, sest pärast kolme aastat ülikoolis oleks ilmselt juba üsna tülikas olnud ajateenistusse minna.

Toonase laiema konteksti selgituseks tasub ilmselt ära märkida, et minu nn 1982. aasta aastakäik oli üks esimene, kellele ajateenistuse mõttes laienesid toonase uue, vist 2000. aastal kehtima hakanud kaitseväeteenistuse seaduse sätted. Kuni 2000. aastani oli asjadekorraldus Eesti Vabariigis selline (ilmselt mingisuguse Nõukogude aja retsidiivina), et noormehed, kes õppisid ülikoolis, said pea automaatselt vabastuse ajateenistusest ja arvati reservi (koos teoreetilise mõttega, et riik koolitab nendest tudengitest eraldi välja reservohvitserid vms spetsialistid, kuid selle asja praktilise rakendamiseni jõuti vist ainult paaril üksikul juhul millalgi 1990. aastate keskel).

Sellisel süsteemil (peale selle, et tudengitele see kindlasti väga meeldis) oli mitu üsna negatiivset tagajärge. Sisuliselt said seeläbi ajateenistusest vabastuse pea kõik, kes olid kasvõi paariks päevaks ennast kuskile ülikooli saanud kirja panna, ning kuna suur osa meie tänasest poliitilisest ja majanduslikust eliidist koosneb inimestest, kes 1990. aastatel täiskasvanu ellu sisenesid ja ülikoolis õppisid, siis ei maksa imestada, et selle nn 1990. aastate põlvkonna seast peab tikutulega otsima neid, kes oleksid läbinud ajateenistuse Eesti Kaitseväes. Kaitseväele endale tähendas selline süsteem aga kokkuvõttes üsna kesise kvaliteediga ajateenijaid – suureks harulduseks polnud mitte ainult tudengid, vaid üldse keskkooli lõputunnistusega ajateenijad, kuna suurem osa toonaseid keskkoolilõpetajaid üritas kohe saada õppima ülikooli (millega kaasnes automaatne vabastus ajateenistusest).

2000. aastal hakkas aga hakkas kehtima uus KVTS, mis selle probleemi lahendas, andes tudengitele soovi korral vaid ajapikenduse kuni ülikooliõpingute lõpuni. Selle tagajärjel muutusid ajateenijate „lennud“ alates sellest ajast märksa „haritumateks“ ja kvaliteetsemateks, mis omakorda on aastate jooksul kindlasti aidanud kaasa ajateenistuse kui nähtuse „normaliseerimisele“ ühiskonnas ja haritumate noorte seas. Võrdluseks – näiteks Lätis jäi tudengite „vabastus“ ka hiljem kehtima, mistõttu muutus ajateenistus sealkandis peamiselt vähemharitumate ja venekeelse elanikkonna „asjaks“, mis omakorda aitas kaasa sellele, et kui Lätis 2000. aastate kesksel otsustati ajateenistus kui selline likvideerida, siis keegi eriti vastu sellele otsusele ei olnud.

Asi, mis tänasega võrreldes oli toona teistsugune, oli teenistuskohtade arv ja paiknemine Eestis. Lühidalt öeldes oli teenistuskohti rohkem ja need paiknesid ühtlasemalt üle Eesti. Täna on meil alles jäänud üks väga suur linnak Tapal, kaks natukene väiksemat Jõhvis ja Võrus ning mõned veel pisut väiksemad (ajateenijate arvu mõttes) Paldiskis ja Ämaris. Tallinnas saab aega teenida sisuliselt vaid Mereväebaasis (ja patuga pooleks toimub midagi veel ka Filtri tee linnakus vist). Toona seevastu olid pataljoni nime kandvad (kuid suuruselt pigem u 2 kompanii suurused) väeosad Võrus, Pärnus, Jõhvis, Jägalas, Tartus, Tapal ning Tallinnas lisaks Mereväebaasile ka Rahumäel, Filtri teel (Sidepataljon), Marja tänaval (Tagalapataljon), midagi toimus vist ka veel Magasini tänaval. Lisaks Kaitseväele võis toona ajateenistust läbida ka Siseministeeriumi valitsemisalas – oli piirivalvurite õppekeskus Narva-Jõesuus ning kokku vist kolm üksikut päästekompaniid Kosel, Tartus ja vist ka kuskil Virumaal.

Kutsealuste määramist väeosadesse püüti võimalust mööda korraldada territoriaalselt – st Harju-Raplamaa poisid teeniksid Tallinnas-Harjumaal, Lääne-Eesti ja saarte poisid Pärnus jne. Sellel oli oma mõte selles osas, et ajateenija teenistuskoht oleks kodule võimalikult lähedal, ja vähemalt teoreetiliselt oleks see kaudselt vist pidanud suurendama ka üksuste sisemist sidet a la Tallinna poisid teenivad Tallinnas ja valmistuvad seal kaitsma sõja korral Tallinna linna jne. Praktikas see suuresti niimoodi vist ka välja kukkus, aga mitte täielikult. Nt tekitas selline süsteem kindlasti juba toona venekeelsete poiste „ülekonsentratsiooni“ Jõhvis Viru pataljonis; ilmselt ei piisanud Lõuna-Eesti poistest suhteliselt suure Kuperjanovi pataljoni mehitamiseks jne. Meie ajateenistuse aegses kompaniis oligi suurem osa poistest pärit Tallinnast, Raplamaalt või Haapsalust, aga oli ka teatud hulk Saaremaa mehi, kes Pärnusse „ei mahtunud“, või ka 1-2 Valga poissi, kes Võrusse „ei mahtunud“ ja kelle jaoks koju linnaloale sõitmine oli seetõttu päris pikk, tüütu ja kallis ettevõtmine.

Aga kui suure „statistika“ juurde tagasi tulla, siis teenistuskohtade suhtelise „rohkuse“ ning uusi värbamisvälju avanud kaitseväeteenistuse seaduse tõttu olid aastad 2000, 2001 ja 2002 teenistusse võetud kutsealuste arvu poolest ühed rekordilisemad nii eelnevaid kui ka paljusid järgnevaid aastaid vaadates. Teenistusse astus sel aastal kokku u 3600 kutsealust, kusjuures 2000. aastate kesksel (pärast Siseministeeriumi relvastatud üksuste likvideerimist“ langes see arv u 2500-ni. Alles 2000. aastate lõpus hakkas Kaitseväe poolt teenistusse kutsutavate arv tõusma taas u 3000-ni ning tõusid seejärel u 2010. aastatel umbes tänase tasemeni 3500-3700 aastas.
Võrdluseks – kui ma õigesti mäletan, siis 2001. aastal täisikka jõudnud meeste aastakäik (1982) oli ka üks suurimaid – kas 12 või 14 000 meest. Täna pigistatakse umbes 7-8000 aastakäigust välja endiselt u 3500 ajateenijat ehk ligi 50%. Üldine statistika ütleb seega, et 1982. aastal sündinutest läbis ajateenistuse tegelikult selge vähemus – u 30%, mitte eriti rohkem.

Ja teine suurem erinevus võrreldes tänasega seisnes kutsumiste arvus ja n-ö ajatamises. Kui alates vist 2002.-2003. aastast elab Kaitsevägi nn Kevadtormi tsüklis (st juulis ja oktoobris kutsutakse teenistusse kutsealused, kelledest vorbitakse järgmise aasta Kevadtormiks üks komplekt ettenähtud reservüksusi + väikene „tsükliväline“ kutse jaanuarikuus“), siis toona ühte ühtset väljaõppetsüklit ei olnud. Vaid oli kolm aasta peale enamvähem võrdse suurusega ja osaliselt kattuvat tsüklit/kutsumist, mis algasid jaanuaris, millalgi suve hakul ning viimasena septembris. Ajateenistuse pikkuseks oli ka toona (alates 2000. aastast vist) 8 kuud reakoosseisule ja 11 kuud esmajoones tulevastele seersantidele-lipnikele, kuid vahe tänasega seisnes selles, et toona ei teadnud kutsealune (ega Kaitsevägi ise) teenistust alustades, kas isend peab teenima 8 või 11 kuud – see selgus teenistuse jooksul, õigemini küll SBK lõpus, kui tehti valik, kes läheb nooremallohvitseride kursusele (st teenistusse 11 kuuks).


Andke märku kui huvi on – saaksin järgmistes juppides kirjeldada esimest teenistuspäeva, üldist elu-olu, varustust-relvastust, ülemusi jms toonasest ajast.

[Rebane11]

Huvitab ikka ja ladusalt kirjutatud, mõnus lugemine.
Mul oli 2000 paiku Valga Riigikaitse Osakonnaga samas majas kena rõduga kabinet, mille all siis hüvasti jäeti. Ajateenijate teenistusse kutsumisel oli toona saatmas ikka pool suguvõsa, lisaks pruudid ja sõbrad. Oh seda tragöödiat ja pisaraid kui mõne teenistuskoht Narva- Jõesuu oli. Umbes sama, kui nõuka ajal Vladivostokki 3 aastaks saadeti. Kuu hiljem nägid linna peal sama meest jalutamas - puhkus või linnaluba.

[mart2]

... 2000. aastal hakkas aga hakkas kehtima uus KVTS, mis selle probleemi lahendas, andes tudengitele soovi korral vaid ajapikenduse kuni ülikooliõpingute lõpuni. Selle tagajärjel muutusid ajateenijate „lennud“ alates sellest ajast märksa „haritumateks“ ja kvaliteetsemateks, mis omakorda on aastate jooksul kindlasti aidanud kaasa ajateenistuse kui nähtuse „normaliseerimisele“ ühiskonnas ja haritumate noorte seas. ...

Tegelikult oli see asi praktikas selline, et kui vabatahtlikult ise üles andsid oma teenistuse aja soovi, siis said ise ka teenistuskohta valida. Kuna ajateenistusse võetule säilitiati ülikooli koht, siis päris paljud kasutasid seda kohustuse kiiremaks kaelast ärasaamiseks.

Praktikas nägi asi välja selline - kui toimus arstlik komisjon, siis noormees teatas, et soovib asuda ajateenistusse 20xx aasta sügisel ja sellisesse väeossa.
Peale keskooli lõppu ja ülikooli sissesaamist käidi paar kuud 1. kursusel ning siis mindi teenistusse. Järgmisel suvel saadi teenistusest vabaks, pidutseti kuni sügiseni ning siis mindi uuesti esimesele kususele oma haridusteed jätkama.
Mul kaks poega tegid nii ja olid Kupis.

Selle asja ainuke miinus oli see, et ülikooli väärilised poisid jäid automaatselt 11-kuulisest valikust välja.

[vk1]

Tartu 1995 arstlikus komisjonis psühhiaater , vaikse häälega vanem härra , küsis mult ´Kas vaimsete probleemidega ravil olete käinud?´Ei? No minge siis..... Ei-ei, järgmisse kabinetti......´´

[A4]

Esimene teenistuspäev ja -nädal

2001. aasta septembri keskpaik. Maailmas, ja mõnes mõttes ka Eestis toimusid parajasti suured sündmused. Pärnumaal suri kokku vist u 60 inimest salaviina pähe metanooli juues, kuid see kõik jäi peatselt USA-s toimunud 9/11 terrorirünnakute varju. Paralleelselt sellega toimusid Eestis presidendivalimised, kus võitu ennustati tol hetkel vist esmajoones kas Isamaa kandidaadile Peeter Tulvistele või Reformierakonna kandidaadile Toomas Savile. Aga minu isiklikus elus jäid need sündmused loomulikult ajateenistusse asumise varju.

Minu puhul kogunemiskohas (Põhja RKO toonane kontor Tallinnas Maneeži tänaval) minu puhul mingit suurt ja pisaraterohket ärasaatmist ei toimunud. Vaid isa viskas mind tolle päeva hommikul autoga linna ära, pani Maneeži tänava lähedal mind maha, soovis edu ja kohtumiseni, ja oligi kõik. Tatsasin siis – seljas dressid ja seljakotiga kaasas hügieenivahendid ja mingi hulk aluspükse, T-särke ja sokke, nagu soovitatud – Maneeži tänavale, kus mind suhteliselt ruttu käsutati Vahipataljoni suunduva rendibussi peale.

Bussis oli õhkkond vaikne – keegi kedagi vist eriti ei tundnud, mõned tulevased kaasvõitlejad tundusid olevat sügavas pohmellis jne. Mind aga vaevas – lisaks üldiselt ärevusele – midagi eriti banaalset. Nimelt oli mulle mõned päevad varem tekkinud tagumiku peale üks üsna suur, mäda täis ja valulik paise ehk furunkel, mistõttu sain seal bussis istuda vaid n-ö ühe kannika peal.

Sõit kesklinnast Rahumäele käis üsna ruttu ning järgmistel tundidel ootas meid väeosas ees ilmset sama protseduur, mille on sel esimesel päeval läbi teinud kümned tuhanded kutsealused. Esimese asjana bussist väljudes rivistati hajutati meid väeosa riviväljakule laiali ning kästi oma seljakotid lahti pakkida – et keegi alkoholi, külmrelvi vm keelatud esemeid väeossa ei üritaks smugeldada.

Kohe seejärel läks sealsamas lahti omamoodi orjaturg, kus vanemate „lendude“ ajateenijatest seersandid küsisid pikemat kasvu poistelt kaks standardküsimust: „Kas keskharidus on? Eesti keelt oskad?“. Jaatavad vastused mõlemale küsimusele tähendasid suunamist Vahipataljoni A-kompaniisse, mis muu teenistuse ja väljaõppe kõrvalt tegeles riiklikeks tseremooniateks au-üksuste väljapaneku ning ööpäevaringselt Vabariigi Presidendi ametiresidentsi ja kantselei ruumide valvamisega Kadriorus.

Sellest „orjaturust“ edasi läks teekond otse üle riviplatsi väeosa laatsaretti, kus arstid-õed võtsid meilt vastu RKO-st kaasa antud tervisekaardid, tegid vist veel mingeid kohapealseid pikkuse-kaalu mõõtmisi ning tegelesid akuutsete kaebustega, kui kellelgi neid oli. Sel hommikul väeossa saabunud uute ajateenijate satsist sattusin mina juhuslikult laatsaretti minema esimeste seas ning juhuslikult oli mul ka üks reaalne kaebus – eespool mainitud paise perse peal. Selle paisega loomulikult pikka pidu ei olnud – käsutati püksid maha, kästi heita kõhuli lavatsi peale ning keegi arstidest või õdedest lõikas selle punni skalpelliga lõhki, pigistas mäda välja, määris haava vängelt haiseva Višnevski salvi vms mögaga kokku ja pani sinna suure plaastri peale. Tuleb aga tunnistada, et selle paise lõhkilõikamine oli pehmelt öeldes väga-väga valus, millele olin sunnitud reageerima üsna korraliku röögatusega – mis omakorda irvakil laatsareti aknast (oli väga palava ilmaga septembrikuine päev) kostis kümnete väljas laatsareti ees oma järjekorda ootavate ajateenijate kõrvu, kes said selle peale vist suure hirmuga mõelda, mis õudusi küll need „loomaarstid“ seal õnnetute isamaakaitsjatega küll teevad!

Laatsaretist edasi kulges teekond (mälu järgi) väeosa võimlasse ülesse seatud riidevarustuspunkti, kus tagala onud-tädid ja mõned neile abiks antud vanemad ajateenijad meile üsna kiire tempoga pea kogu riide- ja individuaalvarustuse selga sobitasid ning väljastasid. Selle ränga koorma all kulges teekond edasi kasarmusse – meie rühma puhul siis neljandale korrusele tuppa, mis järgmiseks u kolmeks ja pooleks kuuks saigi meie uueks koduks.

Ja seal vaikselt algaski siis tegelik sõjaväe-ellu sisse-elamine, harjumine, kohandumine. Aeg-ajalt kargas tuppa sisse mõni seersant või ka meie kaadri-lipnikust rühmaülem, kes andis juhtnööre, kuidas vorm selga ajada ja seda kanda, või kuidas voodid tuleb ülesse teha. Vaikselt hakati sel nädalal tegema ka esimesi rivi- ja määrustikutunde, aga üldiselt tehti esimesed teenistuspäevad ülemate poolt sihilikult n-ö rahulikke sisse-elamispäevadena, mille käigus veel ei karistatud apsakate, puudujääkide, kehvasti tehtud voodite jms eest, et uude keskkonda sattunud noortele inimestele natukenegi kohanemis- ja harjumisaega anda. Iseenesest üsna mõistlik ja inimlik lähenemine ning vastuolus varem teenistus käinute juttudega sellest, kuidas „noori kohe nussima hakatakse“.
Seetõttu kulusid esimesed päevad esmajoones selle peale, et saada tuttavaks 15 võhivõõra kaasvõitlejaga, kes kõik sellesse algselt 10-le mehele mõeldud jao-tuppa olid pandud. Nagu sellises kollektiivis ikka, kujunesid üsna ruttu välja „liidrid“ ja eestvedajad, naljamehed jne. Esimesel paaril päeval jätkus ajateenijate omavahelist juttu veel paariks tunniks pärast kell 22:00 alanud öörahu, kuid paari järgneva päevaga sai kõnekoosolekust ühe unetu kaasvõitleja monoloog ja vähem kui nädala pärast valitses paar minutit pärast öörahu väljakuulutamist ja tulede kustulöömist sügav vaikus – väsinud ja stressis organismis lülitas ennast ikka väga ruttu ja jäägitult järgmiseks kaheksaks tunniks välja.

Üks kõige tüütumaid asju esimestel teenistuspäevadel – lisaks muidugi harjumatult varajasele ärkamisele, kasvanud füüsilisele koormusele, vähehingavale tutt-uuele vormikuuele, hõõruvatele saabastele jms - oli tegelikult suuremat sorti nõelumistöö, mille kõik uued ajateenijad pidid ette võtma. Nimelt väljastati kõigile kolm nimesilti suvise ja talvise vormikuue ja nokamütsi külge õmblemiseks ning rohelist värvi Vahipataljoni käise-embleem suvevormi külge (see asendati pärast SBK lõppu A-kompanii puhul värvilise embleemiga) õmblemiseks. Loomulikult ei tohtinud need asjad olla vormiriiete külge õmmeldud nii kuidas juhtub, vaid täpselt õigele kohale-kõrgusele, ning käise külge õmmeldava embleemi puhul ka n-ö õige nurga alla; õmblused pidid olema korralikud ja korrapärased, ning vahed õmbluste vahel pidid olema nii tihked, et isegi tuletikk ei tohtinud vahele mahtuda. Ja sama loomulikult polnud ilmselt keegi ajateenijatest õmblemisega rohkem elus kokku puutunud, kui ehk 3. klassis käsitöötunnis. Hommikuse riviülevaatuse puhul seersandi poolt kehvasti õmmeldud nimesildi vahele aetud tuletikk võis lõppeda paremal juhul „viimase hoiatusega“, halvemal juhul aga küljest rebitud sildiga ehk kogu töö uuesti alustamisega.

Seejuures ei piirdunud see õmblustöö vaid nimesiltide-käise-embleemidega, vähemalt mitte toonases A-kompaniis. Nimelt tuli meil kõigil ka nii vormijaki kui -pükste pealeõmmeldud taskute nurgad vormijaki või -pükste külge kinni õmmelda. Miks ja kas üldse see tegelikult vajalik ja praktiline oli, jäi mulle arusaamatuks nii toona kui ka täna pea veerand sajandit hiljem. Kahtlustan, et ega sellel õmblustööl mingit muud praktilist vajadust olnudki peale selle, et „noorsõdur võimalikult „sile“ välja näeks“ vms.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, siis tuli A-kompanii võitlejatel veel ette võtta üks õmblustöö oma saabastega. Nimelt oli toonastel nn Soome saabastel saapa tagumises ülaosas, väljaspool saapaga samast nahast tehtud aas, mis kergendas saapa jalgasikutamist. A-kompaniis tuli see aas – esmajoones selleks, et Kadrioru vahtkonna ja tseremooniate jaoks ettenähtud paraadvorm „siledam“ välja näeks – ülemisest otsast lahti lõigata, saapa sääre sisemusse venitada ja seal saapa sääre külge kinni õmmelda. No võite vast ette kujutada seda veritsevate näpuotsade hulka ja kõikvõimalike roppuste tiraade, kui 100 noorsõdurit suhteliselt pehmeid ja nürisid õmblusnõelu üritavad läbi tutt-uue sõdurisaapa paksu naha suruda...

Sisse-elamisnädal lõppes pühapäevase „majanduspäevaga“, mille käigus viidi meid u pooleks tunniks ka väeosa aia taha seal vedelevat prügi ja prahti koristama. Mäletan, et seal aia taga suitsukonisid ja jäätisepabereid korjates kuulsin ühelt meilt saatvalt seersandilt, et eelmisel päeval oli valimiskogu üllatuslikult Tulviste või Savi asemel presidendiks valinud hoopis Arnold Rüütli. Tema „ihu“ pidime siis ka meie järgmised 8 kuud aegajalt valvama....

Ja lõpetuseks natukene laiemast kontekstist ning Vahipataljoni A-kompanii toonasest komplekteerimisest.
Nagu iga sedalaadi „paraadüksuse“ puhul soovis Kaitsevägi seda kompaniid – ideaalis vähemalt – komplekteerida ajateenijatega, kes on keskmisest pikemad ja esinduslikumad, samuti keskhariduse ja korraliku eesti keele oskusega, et keegi jumala eesti Kadriorus trepi peal või presidendi kantselei sööklas Eesti kaitseväe ja vahipataljoni „marki“ täis ei teeks. Sel põhjusel üritas Põhja RKO pikemat kasvu ja keskharidusega poisse sihilikult suunata esmajoones just toonasesse Üksik-Vahipataljoni, ning ka seal kohapeal – kui võimalik – üritati pikemad ja intelligentsema silmavaatega isendid suunata justnimelt A-kompaniisse. Aga rõhutan siin justnimelt – ’kui võimalik’, sest see kõik sõltus sellest, kui mitu kutsealust väeosa parajasti suutis vastu võtta ning kui palju nt keskharidusega poisse suutis RKO sinna suunata. Nt meie kutsele „järgnevas“, jaanuarikuises kutses võttis Vahipataljon vaid u 100 uut ajateenijat, kes parema puudumimisel määrati kõik A-kompanisse nende pikkusest, keeleoskusest ja haridustasemest hoolimata.

Meie „lennuga“ oli aga A-kompanii teatud mõttes saanud „jackpoti“. Esiteks oli väeosa enne meie saabumist suhteliselt tühi (teenistuses oli enne meid vaid kaks rühma millalgi kevadel alustanud ajateenijaid) ja kasarmus ruumi küllalt. Seetõttu võeti 2001. aasta septembris Vahipataljoni teenistusse kokku u 250 kutsealust, kelledest paljud olid oma pikkuse tõttu nimme Vahipataljoni suunatud, ning kellede seas oli ilmselt ka ebaproportsionaalselt palju keskharidusega poisse – väga suurel 1982. aasta aastakäigul oli keskkool lõppenud 2001. aasta suvel ning nendest omakorda üsna paljud otsustasid enne ülikooliõpinguid ajateenistuse läbida, sattudes seeläbi justnimelt 2001. aasta septembrikutsesse.
Selle kõige koosmõjul valiti sel sügisel A-kompaniisse välja kaks 50-mehelist noorte rühma, kellest eranditult kõigil oli keskharidus ja kes kellede keskmine pikkus oli kuskil 180 ja 185 cm vahel. Pea pool sellest seltskonnast olid veel nn topelt-portsu mehed (st üle 190 sentimeetri pikad) ning vene emakeelega poisse oli selles sajases pundis kokku täpselt viis või kuus isendit.

See kõik oli iseenesest väga vahva – välja arvatud muidugi juhul, kui sa näiteks olid küll keskharidusega eesti poiss, kuid pikkust vaid näiteks ainult 170 sentimeetrit. Sellisel juhul algas ja lõppes sinu teenistus Vahipataljoni toonases C-kompaniis, kuhu siis jäid umbes need 150 kutsealust, kellel polnud pikkust, keskharidust või eesti keele oskust. Ütleme otse välja, et tegemist oli üsna kriimu välimusega, väga suures osas valjut ja roppu vene keelt harrastava pundiga, kes meie kompanii „essesslaste“ kõrval nägid välja nagu päkapikud. Madalam keskmine haridustase ning „idabloki“ suur osakaal ei aidanud kindlasti kaasa vahejuhtumite vältimisele, mingi normaalse „sisemise sideme“ tekkimisele ega selle kompanii üldisele õhkkonnale. Sellel lisandus veel (erinevalt A-kompanii kahest suhteliselt värskelt euroremonditud kasarmukorrusest) Nõukogude aegse „sisekujundusega“ kasarmukorrus, mida iseloomustasid kollakaks värvunud pissuaarid, seinast pudenevad kahhelkivid ning sentimeetrilaiused praod kuivetunud põrandalaudade vahel. Üks lühemat kasvu klassivend sattus minuga samal ajal teenistusse sinna kompaniisse ning tunnistas hiljem, et päris mage oli see kõik olnud ning aegajalt A-kompanii korrusele sattudes oleks ta justkui mingisse teise maailma sattunud...

[Vilks]

"Selle asja ainuke miinus oli see, et ülikooli väärilised poisid jäid automaatselt 11-kuulisest valikust välja."
Tegelikult kõik ei jäänud. Kuna pojal olid C-kati load olemas, siis sai käru ja bussi load kiirendatud korras ja kuna Ta seeru karjäärist ei unistanud, siis lõpetas peale kevadtormi teenistuse nagu 11-kuulised poisid.
Probleem oli Viru pati saamisega, kohti polnud, õnneks on naine palgaline NKK instruktor ja mina olin Kaitseliidu valverümas Viru patis tööl. Nii et natuke sebimist ja õnnestus.
Aasta oli siis 2004 september.

[mongol]

Mingi hetk "nõuded lõdevenesid" ja 2010 oli mul rühmas vene poiss (igati tubli kutt tegelikult), kes oli alla 160cm pikk ja käis nagu miki Kadriorus. Kõige väiksem auvahtkonna vorm oli ka nõksa suur talle ja M-14, muide, on 112 cm pikk. Ilma täägita.
Aga tubli poiss oli, tegi kõike, mida nõuti ja suutis isegi lõpuks natuke meie keelt rääkida. Teised venekeelsed kutid selles rühmas ("erivajadustega" ehk eikuhugi kõlbavate rühm) räägivad siiani ilusti, kui trehvame.

[kulda18]

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõda. Sama ajavahemik ka erinevates väeosades kaamerasilma püütud. Kohe esimestel minutitel on näha ka praegust ScP ülemat. https://www.youtube.com/watch?v=XPTxG2qXYcs

[Peeter]

Eriline probleem oli suvalisel ajahetkel voodil/naril pikutamisega, millega paistis eriliselt silma üks täiesti umbkeelne võitleja. Eriti suur oli probleem siis kui sel hetkel olid ka saapad jalas. Kõik ülejäänud said justkui aru, et nii ei saa teha. Tol ajal karistas kaader selliste rikkumiste eest kiirelt kiirelt, karmilt ja kollektiivselt. Tolleaegsed "populaarsed" karistused olid voodiralli, kapiralli ja kägarkõnd ümber kasarmu niikaua kuni keegi alla andis. Kes ei tea siis voodiralli on situatsioon kus iga võitleja tõmbab oma voodist kaks lina kaasa, jookseb koridori peale ja ootab uusi korraldusi, kapiralli korral tuleb kogu oma sõdurikapi sisu koridori peale tuua ja kägarkõnd on kägarkõnd Vastavalt korraldusele tuleb aja peale kas voodi uuesti ära teha või kogu varustus vastavalt nõuetele kappi tagasi panna.
--------

Konkreetne umbkeelne võitleja oli kogu rühmale selle karistuse/distsiplineerimise kaasa toonud. Ja mul oli kaunis kõrini, sest tegemist oli laupäevase päevaga ja mul oli huvitava raamatu lugemine pooleli enne kui kogu see pardakk algas. Umbes 4. või 5. voodiralli ringi ajal kasarmutuppa sisenedes tõukasin umbkeelse võitleja kogu jõust ta voodi suunas ja panin paar kiiret laksu kirja tema lõualuu suunas. Sain kiired laksud ka vastu!

Siis tulid teised vahele.

--------
Esmaspäevane õppekompanii rivistus oli "meeleolukas". Kutsuti kompanii ette, ümber pöörd ja karistuse ettelugemine kompaniiülema poolt- "Reamees X, vali noomitus kaasvõitleja löömise eest. Kas saite aru?" "Just nii, härra leitnant". "Astuge rivvi". Ja siis kohe uuesti: "Reamees X, rivi ette, ümber pöörd". Mõtlesin, et mida v*ttu te must veel siin venelaste pesas tahate. KÜ loeb ette: "Avaldan kiitust, reamees X-le kaasvõitleja korrale kutsumise eest. Astuge rivvi".

Tsitaat:

Tol ajal karistas kaader selliste rikkumiste eest kiirelt kiirelt, karmilt ja kollektiivselt.

Meil lisandus sellele veel ka täiustatud versioon.
"Kollektiivne karistamise versioon kogu remondiroodule välja arvatud probleemi põhjustaja".
Tema vaatas vanakeste käsul seda asja pealt, ja eriti jultunud triki korral näiteks öeldi (kästi), et "aga sa pikuta senikaua voodis, sa ju meil kah omastarust nagu "isake" ja/või "vanake".
Kui keegi sellises olukorras üritas rivvi ronida karistust kandma, siis see sai konkreetselt kõigilt kümpi. Nüüd passid kõrvalt vaadata ja oota oma aega Noorena sain ka ise kord niimoodi voodis pikutades pealt vaadata, kuidas kaaslased pedereerimist saavad.
Mulle öeldi konkreetselt ära, et "ära sa nüüd pesuruumi või peldikusse enam mine/tule".
Põhjuseks oli vanakeste arvates erinahhaalne järjepidev allumatus nende "soovidele". Keeldusin põhimõtteliselt mittesuitsetajana neile suitsu "pakkumast" (st igaksjuhuks kaasas kandmast ja nn justkui mõtteid lugedes kohe ulatamast, kui mõnel vanakesel tuju peaks tekkima.("Loen kolmeni!... üks... kaks...")) Siis tehti teistele noortele kollektiivne ketukas, et nad seejärel juba kogu kollektiiviga ise minu "upsakuse" ära murraksid, ja üleüldse mind "taltsamaks" teeksid.
See siis NA-ajast, lihtsalt "kollektiivse (välja arvatud põhjustaja) karistamise" vorm.

[isakene]

Meil lisandus sellele veel ka täiustatud versioon.
"Kollektiivne karistamise versioon kogu remondiroodule välja arvatud probleemi põhjustaja".

Näide kooliajast: tüübid, kes tunni ajal peeretasid, saadeti klassiukse taha.

Siiani ei saa loogikale pihta.