Peab ütlema,et vaatamata möödunud kuuekümnele aastale vedeleb teedel veel üllatavalt palju sõja jäänukeid.
Veendusime selles ise ,olles päeva mööda sealtkandi metsateid ringi sõitnud.
Baseerusime ühes lagunenud ja hüljatud talukohas.
Meil oli õnnestunud enda kasutusse saada ka uus ja kaasaegne sõjaväe miiniotsija (mis pidavat mitukümmend tuhat maksma)
Ühesõnaga ootused olid suured.
Otsija töötas suurepäraselt,andes eri sügavuselt ja eri suuruses tükkidele erineva helimärguande.Oli ka piisavalt tundlik võimaldades soovi korral ka väga väikeseid asju leida.
Kahjuks suutsime üsna alguses ühe juhtmeotsiku küljest ära saada ja kuna ei olnud võimalik enam kindlaks teha,mis värvi juhe mis klemmi alla käis,siis sinnapaika see miiniotsija asi meil jäi.
Noh ,mis seal ikka,see oligi lihtsalt ajaviiteks kaasa haaratud.
Jätkasime põhitegevuseks plaanitud ringimatkamist - meil oli kavas näiteks kontrollida ühte legendi sealkandis ringi liikunud ja sinna ka jäänud kahest saksa soomusautost.Tundub,et see meil ka õnnestus - ühelt teelt leidsime saksakeelsete kirjadega roomikveolise aparaadi tagasilla,mis oli plahvatuses kannatada saanud - üsna kindlad vihjed sellele,et see peakski olema meie poolt otsitud soomusauto jäänus.
Jätkasime kruiisimist ja paljude kilomeetrite kaugusel leidsime jällegi plahvatuses vigastatud saksakeelsete kirjadega ratta,mis pildi järgi võiks sobida soomusauto esirattaks.Tundub,et seega leidsime ka teise soomusauto jäänused.
Teepeal jäi jalgu veel näiteks kast kuulipilduja lintidega.
Huvitavamatest asjadest võiks esile tuua veel mürsutabamuse saanud hobuvankri.
Lugematu arv oli muidugi mürske,granaate ja kiivreid.
Siis leidsime samuti teepealt ühe meie jaoks tundmatu tulenuia toru.Püssi jaoks nagu lühike,aga automaadi jaoks veidi pikk!?
Väga palju oli roostes kruuse,taldrekuid,mõlkis katelokke ja isegi üks väike taskupeegel.
Kusjuures kõik see kolu vedeles suuremas osas lihtsalt teepeal,või vahtis otsapidi maaseest.Meie ise ei kaevanud tegelikult üldse kusagil.
Saime ka tõelise shoki osaliseks leides keset teed värskelt väljakaevatud inimluustiku,mis oli läbi soritud ja vedelema jäetud.Olin siiani ausalt öeldes jutte nii nahhaalsetest laibaröövlitest rohkem linnalegendideks pidanud.Ma ei saa sellistest inimestest aru! Kas tõesti on siis raske vähemalt luud pärast säärast "arheoloogiat" tagasi matta!? Tundub,et mõnedel puudub igasugune austus üldinimlike väärtuste vastu.
Ajasime kontidele mulla peale ja mõtisklesime inimsaatuste üle mõne aja tummalt haual seistes.
Kuna hakkas hämarduma ja viimane kogemus oli tuju ära rikkunud lõpetasime selleks korraks selle väikese matka.
Lisaks veel paar tundmatut asja:
Äkki keegi oskab öelda,millega tegu?
