Õhutõrje

[Peeter]

Teine osa, tutvustuse järgi tõrjeteemade artikkel:
https://www.postimees.ee/8304067/oht-ul ... itsesektor
Päris ausalt, ootasin enamat... aga täiesti mõistan, kui enamast sõnagi rääkida ei taheta.

P.S. Eelmise postitusega läks vist rõhk liigselt ajakirjale "Sõdur". Märgin, et ei tahtnud oma kalambuuriga mitte midagi ette heita ajakirjale, vaid hoopis vihjata järjekordselt ühele meie foorumlasele, kes leidis, et mina olles tema arvates justkui "mees metsast", peaksin isegi ainult ÕT-teemadel suheldes ikka (vähemalt talle) alt üles vaatama ja kas takkakiitma või oma suu kinni hoidma, kui temasugused "teadjad ja targad räägivad", kes igastugu teadma-asju kuskilt kuulnud või lugenud on. Meil on temaga omal ajal lõppenud sõnelus isegi sellega, et ta sai minu sõimamise eest kuuks ajaks punase kaardi.

[Kapten Trumm]

Oh milline enese upitamine. Ma muide toona viitasin sellele, et sa kirjutad oma teemat peamiselt vene allikate põhjal ja see on libe tee, kuna venelased, isegi vastava riigipoolse tellimuseta harrastavad oma asjade paremaks kirjutamist.

[Peeter]

Komas osa:
https://www.postimees.ee/8304689/oht-ul ... eel-ei-ole
Ohkama võtab, tundub,et kuskil on "aega küll". Ja tundub, et justkui Eesti riik oleks üks hästi suur riik, et kuskil midagi paindlikumalt teha.

Aga eksperimentaallahendustest, (jällegi teema, mida ka mina just siinsamas juba selgitasin, küll arenduseksemplaride kuskil miskitmoodi nägema trehvamise asjus)

Rahast rääkides pakub Voitka veel ühe idee: maksusoodustused kaitsetööstusele. Praegu küll riik lihtsalt annab raha, ja üha rohkem, aga häda on jäikus. See on hange või tellimus või toetusraha ühele konkreetsele tootele, aga Eesti droonifirmadel võib olla töös korraga kümme eri arendust ja tegelikult ei pruugi teada, milline neist lõpuks on see võidukas, mis leiab koha lahingus ja turul. Taotled riigilt raha ühele pooleli olevale projektile, aga hiljem selgub, et mõni teine projekt on perspektiivikam. Maksusoodustus annab ettevõtetele suurema vabaduse raha firma sees suunata nii, nagu nad paremaks peavad, ja see pole seotud jäigalt ühe konkreetse projekti või tootega.

Ja nüüd jälle Trummist: Väga kena ja viisakas see siinne viimane postitus.
Ainult et..... see tookordne jama ja sõimamise suust välja ajamine lõppes niimoodi: https://www.militaar.net/phpBB2/viewtop ... 24#p843924

... samas teisi süüdistamast me ei väsi. Kuna nädal ei aidanud, siis seekord kuu.

See kõik läks tookord kustukummi alla, aga pidi midagi väga roppu ikka olema, et tal õnnestus selline litakas oma suuga välja teenida.
Ütlen ausalt: Mulle jäi isiklikult okas hinge (ja see polnud mitte esimene Trummi äsatud okas), sest Trumm ei ole vabandaja, Trumm on "teadja ja ütleja" (nagu üks teine Trum(m)(p)).

[nukkel]

Suve lõpp ei soosi osasi "teadlasi " tea kas kuumus või muu häire.

[lennumudelist]

Komas osa:
https://www.postimees.ee/8304689/oht-ul ... eel-ei-ole
Ohkama võtab, tundub,et kuskil on "aega küll". Ja tundub, et justkui Eesti riik oleks üks hästi suur riik, et kuskil midagi paindlikumalt teha.

Aga eksperimentaallahendustest, (jällegi teema, mida ka mina just siinsamas juba selgitasin, küll arenduseksemplaride kuskil miskitmoodi nägema trehvamise asjus)

Rahast rääkides pakub Voitka veel ühe idee: maksusoodustused kaitsetööstusele. Praegu küll riik lihtsalt annab raha, ja üha rohkem, aga häda on jäikus. See on hange või tellimus või toetusraha ühele konkreetsele tootele, aga Eesti droonifirmadel võib olla töös korraga kümme eri arendust ja tegelikult ei pruugi teada, milline neist lõpuks on see võidukas, mis leiab koha lahingus ja turul. Taotled riigilt raha ühele pooleli olevale projektile, aga hiljem selgub, et mõni teine projekt on perspektiivikam. Maksusoodustus annab ettevõtetele suurema vabaduse raha firma sees suunata nii, nagu nad paremaks peavad, ja see pole seotud jäigalt ühe konkreetse projekti või tootega.

Üritan pakkuda oma vaatenurka.

Variant 1: konkursid ja toetused

Olen lugenud KaMin ülevaateid, et mis projektidele toetusi on antud, kui palju, jne. Midagi ikka nagu toimub, taotlejaid firmasid on enamasti 4-5, droonifirmasid ca. 2-3. Olen kasutanud KaMin materjale teatud mõttes reaalsuskontrollina oma idujärgus oleva ettevõtmise jaoks. Tüüpiline projekt on mingi täiendava lahenduse välja arendamine juba eksisteeriva süsteemi jaoks. Näiteks et lendav sihtmärk tahetakse teha moonakandjaks, või siledalt pinnalt startiv droon tahetakse teha konteinerist startivaks. Kõik igati loogiline ja arusaadav. Viimasel ajal on KaMin hakanud rõhutama sellele, et üks võime, mille loomiseks konkursile tulla võib, on suuremas mahus tootmise võime. Konkurssidel osalejad on natuke vist hakanud kah mõtlema sellel suunal, aga mitte veel väga.

Isiklik perspektiiv: kuna minu eelarve on kingapaela ostmise oma, siis olude sunnil olen mõelnud odavuse ja lihtsuse peale aegade algusest. Kuna keegi ei toeta "õhumüüjat" (üritust, kus sa lähed nullist looma toodet, veendumusega et suudad ja muud tõestust pole), pole üritanud KaMin konkurssidel osaleda. Nüüd hiljuti küsisin neilt esmakordselt, kuidas asjad käivad. Nagu ametkondadega tihti, pole 14 päevaga isegi meili kättesaamise kinnitust tulnud... võrdluseks, Lennuamet on suuteline teatud asjade kooskõlastusi nädalaga töötlema.

Mulje: kui sa lähed riiklikul konkursil osalema, varu kannatust. Asi võib siiski mõttekas olla, kuid tõenäoliselt on sul targem alustada antud suuna uuringuid ilma ametkonna järgi ootamata. See tähendab, et taotluse rahuldamise ajaks võib uuring olla tehtud - kas positiivse või negatiivse vastusega. Edasi on variant, et kas sa skeemitad ja kulutad toetuse muuks tegevuseks (nii ei tohi, see on korruptiivne), oled aus ja loobud toetusest, kuna menetlusaja vältel said tegelikult juba arenduse tehtud, või oled vahepealne: venitad ja maskeerid tegelikult juba käivat arendutegeuvst, et arved vormistada peale ametliku toetuse taha saamist. See on kah päris libe tee.

Kõrvalmärkus: toetuse taotlemine tähendab oma projekti mingil määral avaldamist avalikkusele, kuid avalikkus hõlmab ka sõbraliku naabermaa sõbralikke tüüpe. See jahutab natukene motivatsiooni idujärgus üldse midagi taotleda.

Mulje: toetusmeetmed on kõige adekvaatsemad ses järgus, kus toimub tootmise laiendamine. On toode, see töötab, see pole enam väga uuenduslik ega salapärane, on firma, sellel on juba mingid kärbsest suuremad mõõdud - nüüd on vaja kärbes elevandiks teha.

Variant 2: maksuerisused

Maksude ja soodustustustega on see lugu, et väga kerge on jäljendada mingis valdkonnas tegutsemist. Ilmselt kardetakse, et keegi rajab "kaitsetööstuse" ja hakkab siis X protsenti soodsamalt eraisikutele mängudroone müüma, ning et riigil puudub haldussuutlikkus asja kontrollida.

Selle vältimiseks on EL reeglid siduvad ka Eestile. Kui väga valesti ei mäleta, siis riigiabi andmine nõuab Komisjoni kooskõlastust. Mingi kategooria firmade mingist maksust või lõivust vabastamine on minu teada juriidiliselt raskendatud.

Variant 3: riiklik arendus

On ka variant, et riik ise loob juriidilise keha, näiteks Kaitseväe külge või Kaitseministeeriumi alluvusse, mis siis tegeleb arendusega ja kasvõi isegi tootmisega jne. Vanas halvas liidus oleks see olnud loomulik asjade kulg, aga meil pigem vist kardetakse riigiettevõtteid.

Mõnedes oludes riiklik arendus õigustab end (kui mastaap on teada ja suur, vajaduse ära langemine ebatõenäoline, ülesanne on selge ja ei muutu) aga võib maanduda võpsikusse, kui tekib sisebürokraatia - tegelikult on vaja asja A, kuid telefonimängu tulemusena arendatakse asja B.

Kas riiklik arendus on EL reeglitega kooskõlas, ma lihtsalt ei tea. Võimatu see pole isegi Eestis (kunagi, kui pidasin väikest tehnikafirmat, ostis mult üks Kaitseväe struktuur eksootilist kaupa, mida vaid ise arendamiseks kuluda saab) aga mingit arendusele pühendatud struktuuri selleks loodud minuteada pole.

Kokkuvõttes... artikkel jutustab reaalsete droonifirmate reaalsetest muredest. Muredest kõige eesmine näib olevat see, et tohiks siirdada konkursil saadud raha ühelt arenduse eesmärgilt teisele. Nad on ilmselt bürokraatias kinni kohati. Raha on, aga seda ei tohi muuks kasutada. Olukord on aga muutunud ja nõuab seda muud asja.

[Kapten Trumm]

Droonitõrje seksikas osa on see allatulistamine. Sellega tegelevad kõik.
Hoopis keerukam ja palju tähtsam osa on usaldusväärne avastamine.
Kuna droonid miniaturiseeruvad ning suudavad lennata väga madalal, siis konventsionaale ÕT nagu meil, seda ülesannet ei täida.
Meie oma sobib ehk Bayraktari ja Orlani vastu, aga ei sobi 120 MP miini kandva pommitaja vastu.
Oma teadmiste põhjal raadiolokatsioonist arvaksin, et tarvis on (ka) väiksemaid ja sentimeetridiapasoonis radareid. Lennukivastased on tavaliselt meeterdiapasoonis. Ja mida teha mööda juhet lendavatega, mis ei kiirga välja peale natukese müra ja soojuse põhimõtteliselt midagi?

UKR ÕT töötab ju suuremate vastu (sh F-16d). Shahed on ikka üsna suur ja tiirlev propeller lisab tublisti peegelduspinda.

[Peeter]

Jah, see tähendakski tihedat sensorivõrku üle maa. Ja erinevate sensorite võrku, st erineva nii tööprintsiibi, kui sageduse vmt alusel. Üksteist täiendamas ja duubeldamas. Praegu ütleks, et mobiilimastid jääksid sel puhul justkui hõredaks... Ja samas peaks olema süsteem nii keskse, kui hajutatud ja dubleeritud nii info vahetuse kui ka töötlemise võimekusega. Ja siis edasi hävitusüksused. Ka need peavad olema hajutatud vaibaks. Millalgi siin teemas kommenteerisin seda kellegi pandud linki, milles just taolist ÕT-süsteemi ka kirjeldas. Seal muidugi oli lihtsalt "idee-tasand", aga tollele ideele ütleks ma praegu, on kõige lähemal (jällegi ideelahendusena, mitte tehnilise võimekuse näitena) Pantsiri patarei-divisioni-lahendus. Sealses süsteemis nähaksegi ette mitmetasandilist seiresüsteemi nii üldseirega erinevatel sagedustel nii aktiivsete kui passiivsete seirevahenditega (radarid-antennikompleksid) ja sealt edasi luuakse keskserverisse olukorrapilt, mida samas täiendavad kõik praeguseks juba võrgus töötavad kesk-, ja lähimaa ÕT seirekompleksid. Ehk siis S-400 juurde Buki üldine ringseireradar, ja siis nn väikeste sensorpunktidena kuni 10 km raadiuses Tori, Pantsiri nii üksikmasina väikesed, kui ka patareiversiooni üldised ringseire töötsoonid. Kõiki neid on võimalik keskselt juhtida ja keskselt selekteerida töötsoone, ja nad (kesk- ja lähi-) kasutavad mitmeid erinevaid paralleelseid sagedusi ja lahendusi skännimiseks. Täpselt samamoodi on võimalik kanda teiste meetmetega leitud erinevaid leitud märke seejärel sisse selles töötsoonis oleva kompleksi keskarvutisse. Ülesehitus on just see, mida kirjeldatakse- erineva tasemega sensorid ühises võrgus keskse paralleelse arvutusvõime halduses võimekusega suunata ülesanne just sinna, mis kõige mõjusam oleks. Aga see on ainult teooria. Aga .... veelkord. Siiani oleme näinud kuidas töötava ringseireradariga Pantsirid saavad järjest sisse. St "nõelad" tulevad läbi ja läbitulnud väikest ründajat "lähedalt" Pantsir enam kütitud ei saa. Sellest olen ka siin korduvalt rääkinud. Vandid väitsid aga, et nüüdsed uued Pantsiri-patareid on varustatud paremaks patareisüsteemis-töötamiseks lisaks uue arvutitöötluskeskusega/komandirskiga ka täiendava uue lisandunud kogu patarei üldise ringseireradariga. Kirjutan jällegi näis-näis. Ja lisan veel, et täpselt sama manti arendasid varem vandid, valge-vandid ja ukrainlased kolmekesi koos. Nüüdseks on koostöö muidugi läbi, ja kumbki arendab oma asju eraldi, aga koolkonnad kattuvad neil. Uued ukrainlaste suured tunduvad sama võimekad olema, kui S400 omadki. Aga lähimaa täpisnägejatel on nüüd oluliselt suurem lokaalne roll õhust üldse midagi väikest üles leida. On mainitud (nagu olen ka kirjutanud), et Pantsiri avastamis-tabavusprotsent on saadud selle täiendava üldise ringseireradari-süsteemis 0,6-e pealt üles 0,9 taha, aga eks seda näitab aeg. Pakun, et see võidakse saavutada täiendavate erinevate spektrialade kasutamisega. Ja lisaks veel täiustatud moon nii lähedale raketitamiseks, kui ka täiustatud juhtimisega kuuliprits.
Samas jällegi paradoks: sa ei saa neid ajada eesliinile sensorivõrku tekitama, kui näiteks juba uue laine tehisintellektiga droonid koordineeritud jahikarjana varjatult ja/või kuskil eelmaandatult (peidetud) neid ÕT ZRK-sid juba ootavad.
Suured märgid pole enam probleemi teravikuks. Põhimure on (või vähemalt kohe-kohe) võimekus tehisintelektiga varustatud droonikarjade massrünnaku tõrjumiseks.

[Peeter]

Lugemissoovitus:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1203 ... ettevotted
Üks lõik artiklist:

Rakenduses saab üles ehitada ka Eesti kaitsmise stsenaariume, kus raketid ja droonid lendavad meie poole nii otse Peipsi tagant kui ka ringiga üle Soome. Mõte on jälle sama: mida ja kui palju oleks vaja, et Eestit rünnakute eest kaitsta? Millised vahendid kuhu panna? Stsenaariumide läbimängimine võimaldab erinevaid variante proovida.

P.S. Millalgi juba ammu-ammu siin teemas ühes sissejuhatavas peatükis selgitasin ÕT ülesehituse ja struktuuri ja toimise vallas ründevektorite tõrjumiseks tehtavat organisatoorset planeerimistööd. Mäletan, et tookordses loengus üks minu kokkuvõttev mõte/tegtsemissuund loengusarjas osalejatele kõlas umbes niimoodi:

"Ja nüüd võib igaüks hakata arvutama ja arvestama kui mitme erinevalt asimuudilt tulnud kui mitme ründevektori tõrjumiseks millise (tõrje)võimekuse olemasolu korral kui palju (kui mitu sekundit ja/või minutit) meil on reaalselt aega meie poolt kasutatava õhuseire info alusel."

Praegu pisteliselt lehitsedes leidsin selle oma postituse, siit siis edasi lugeda-lehitseda (see siis juba mul enam kui kaks aastat tagasi kirjutatu): https://www.militaar.net/phpBB2/viewtop ... 68#p788868
Huvitav, kas see mees ka siin seda lugemas käib(s)?
Õppeinstrument.
Lisan veel, et sellise instrumendi abil saab samamoodi rõhkude ümberasetuse järel mängida ka ründamist. Ja ei maksa kohe arvata, et see on nüüd üks hästi suur imeasi. Olen juba korduvalt ka siin foorumis selgitanud, kuidas oma teenistuse ajal (1987-1989) tegelesin analüüsimisega milliste ründevektorite korral millise strateegiaga on võimalik üks ZRK ribadeks lasta, ja samamoodi kuidas ja milliseid trikke tehes ründav lennuk veel ühe ZRK-ga kätte saada, või kuidas lennuk suudaks eest veel ära minna, kuidas iseennast ZRK-s millises olukorras veel kaitsta/päästa suudaks. See oli tolajal ühe-kahe-... no kolme kalli ründeinstrumendiga rünnak. Juba enam kui kaks aastat tagasi kirjeldasin, et senine metoodika on aegunud ja arvestada tuleks (nüüd juba mitme-) sadade objektide üheaegse ja koordineeritud ründega. See ongi see jutt, mida ma olen korduvalt kirjeldanud terminiga "ÕT-temaatiline know-how".

(Droon Tartumaal on veel hoopis isejutt...

[Peeter]

Täiendasin tänast esialgset postitust. Loe palun uuesti.

[Peeter]

Teateid tegelikkusest:
https://www.delfi.ee/artikkel/120402940 ... e-proovile

„Kindlasti peavad kõik NATO riigid muutma oma sensorivõrku ning päris tugevalt ja tuntavalt. Ukraina tegeleb ja maadleb sellega iga päev, neil on mingid asjad juba tehtud, aga NATO riikides on see kõik olnud pigem teoreetiline,“ rääkis Palm.
***
Palmi hinnangul on aga oluline just olukord ehk see, kas sel hetkel on rahuaeg või mitte. Rahuajal võib tema sõnul tõesti otsustada, et üks droon võetakse maha kalli raketiga. „Aga sama lahendus ei toimi tõenäoliselt kriisiajal, kus võib tulla järsku sisse 10 või 15 drooni ja sul lõppevad käed otsa, sa ei suuda neid kõiki alla lasta,“ nentis Palm.
***
Ta märkis veel, et kui droon tuvastatakse võimalikult kaugel, siis on rohkem aega otsustada. „Tõepoolest saad üles tõsta Balti õhuturbe lennukid, saab liigutada üht või teist süsteemi, tekib ajapuhver. Saad helistada kaitseministrile, presidendile või jumalale taevas,“ märkis ta. „Kui sa ei suuda sellist sensorivõrku teha, kui sul pole eelhoiatust ja kui saad teada alles sel hetkel, kui nad on juba sisenenud sinu õhuruumi või vahetult enne seda, siis läheb ajaaken väga lühikeseks, millega üleüldse saab reageerida,“ nentis Palm.
***
Palmi hinnangul vajab õiguslikku selgust ka see, kes võtab vastutuse. „Vahet pole, mis see on, kas häiresignaali vajutamine või drooni allalaskmine – peab olema täpselt selge, kellel on õigus midagi teha,“ lausus ta.
Ta tõi esile, et aastaid tagasi, kui USA-s rünnati kaksiktorne, seadis Eesti endale reegli, et nn enesetapukavatsusega lennuki allalaskmise otsuse teeb kaitseminister. „Mul on tunne, et nüüd oleme sellises maailmas, kus ei ole võimalik oodata seda, et keegi helistab kaitseministrile,“ sõnas Palm. „Väga selgelt tuleb aru saada, kes vastutab.“
***
Riivo Valge aga selgitas, et drooni hävitamise otsuse teeb NATO õhuväe peakorteri ülem, kes on omakorda delegeerinud otsustusõiguse Saksamaal Uedemis paikneva NATO ühendatud õhuoperatsioonide keskuse (CAOC) ülemale. „Nemad autoriseerivad allatulistamise või jõukasutuse,“ sõnas ta.

Kuid kas loa saamine võib võtta liiga kaua aega? „Ei,“ kinnitas Valge. „NATO integreeritud õhukaitse on pikk ja lohisev nimi, aga see tähendabki seda, et sakslased vaatavad sama pilti, mis meie. Meie eesmärk ongi toota sakslaste jaoks seda pilti.“

Seega, kui kaitsevägi on tuvastanud, et droon on vaenulik, helistab kaitsevägi Saksamaale ning sealt antakse vajaduse korral luba hävitajad õhku tõsta. Kui piloot näeb ära, et droon on ohtlik, järgneb küsimus, kas see tulistatakse alla. „Ma julgen väita, et tänapäeva keskkonnas pigem tulistame,“ lausus Valge.

Esimene lõik: Nato on asjade arengust maha jäänud.
Teine ja kolmas lõik: Lisaks seire võimekusele (olemasolule) on vaja suurendada sihitamisvõimekust (olemasolu), sealt edasi tõrjevahendite võimekust (olemasolu).
Neljas lõik: Juhtimistasand. Ajaaken tegutsemiseks. Otsustusliin. Käsuliin.
Edasi: Tegelikkus.

P.S. Ma olen seda siin juba varem ÕS- ja ÕT- strateegia, ülesehituse ja kasutuse kirjeldustes selgitanud.

[Kapten Trumm]

Küsimus on peale avastamise muidugi ka tõrjerelvastuses. Kui vatnik saadab sulle öösel 1000 Shahedi peale, siis neid vapralt tulistada Patrioti rakettidega, mille hinnasilt on seitsmekohaline, ajaks pankrotti ka USA. Kui USA õhutõrje kasutab umbes 200 Patrioti kompleksi, siis minuarust on kahtlane, kas neil isegi 10 tuhat raketti laos varuks on. Meil olnud NSVL õhutõrje omas siin vähem kui 5 ümberlaadimiskorda rakette (see paistab välja relvastusest, mis siit 1994 ära läks).

Veelvähem on usutav poliitikute aetav jutt tulevast keskmaa ÕTst meil (IRIS-T), selle raketivaru saab olema nii pisukene, et mingeid 50 tuhandesi droone sellega laskma päriselus ei hakata. Pole midagi teha, arendame passiivseid kaitsemeetmeid.

Passiivsete meetmete eduks on vaja saada olukorrateadlikust
1. väikestel kõrgustel väikeste sihtmärkide vastu (droonid, aga ka tiibraketid)
2. suurtel kõrgustel (kvaasiballistilised raketid nagu Iskander).

Vastasel juhul tekib olukord, kus vastane suudab meid efektiivselt terve päeva õhuhäires hoida, kuna me midagi näeme, aga kuhu see läheb, ei tea, mistõttu anname igaks juhuks õhuhäire kogu Eestis. Juutidel pidi see olema juba lahendatud, et SMS hoiatus antakse väljalaskmise peale igal pool, aga seniks kui anda sireeni, on trajektoor täpsustatud ja sireeni lastakse ainult seal, kuhu midagi reaalselt kukub. Ilmselt on nad taibanud, et vastasel juhul ootab neid pankrot, kui kogu riik iga raketi peale varjendis istub.

[Peeter]

Ma teen siia mõningaid märkusi veel sellele teemale:
Kuigi ZRK-d on justkui suuremate märkide seiramiseks ja hävitamiseks, sain ma juba 1988 aastal vana tehnoloogia-Osaga näha&tuvastada&jälgida&hävitada väikeseid sihtmärke. Just neid, mida täna selleski artikliski käsitletuna "ei olevat võimalik tuvastada". Siin pean vajalikuks uuesti selgitada, et ka seiresüsteem on mitmekihiline. Ja me näeme seda just nimelt selle sõja näitel seal Ukrainas rinnetel. Ja olen seda ka siin ju kirjeldanud juba: kaugseire, keskmaaseire, lähiseire. Erinevad kasutatavad spektriosad. Sellest luuakse olukorra tervikpilt. Igal kihil on võimekus oma seiresüsteemist saata pilte nii oma divisioni piires, kui ka "üles" kuni rinde õhuseire üldpildini välja, ja samamoodi ka on võimalik saata pilt ülalt alla just selle lahinguülesande täitmiseks määratud kompleksi. Ei ole vist vaja üle seletada jällegi, et mida väiksem on "seiratav ala", seda täpsemat tööd ta seal teha suudab. Loomulikult kasutatakse erinevaid tehnilisi lahendusi, aga see ei päästa kaugseire eripärasid ja ebatäpsusi. Ongi tarvis õhuruumi üle kontrolli omamiseks lisaks kaugseirele ka keskmaa ja lõpuks oma piiride ulatuses ka lühimaa seadmeid. Nii luuaksegi reaalne olukorrapilt. Aga selleks on seadmeid ja lahendusi vaja.
Teine teema, mida olen ka juba ammu kirjeldanud, ongi see odavate ja/või primitiivsete seadmetega massirünnak. Seire peab selleks suuteline olema, ja nagu olen selgitanud, siis seiremärkide arvu suurendamine on selles üks lihtsamalt teostatavaid probleeme- ütleme nii, et no piirduks ehk pelgalt tarkvaravärgiga. Tunduvalt probleemsem on sihitamisseadmete ja stardiseadmete võimekuse ja arvu laiendamine. Ja sealt edasi sihitamis&stardiseadmete ja laskemoona probleem. Juba ammu on aeg aru saada, et "mopeedide"-asja kontrolli alla saamisel ei ole "raketitamine" kahjuks jätkusuutlik teema. Seda kirjutatakse ka artiklites. Aga ka siin käib hooti veel teema (ka just selle Poola jama teemas), et "mida see venemaa ikka nägi praegu, aga vaata kui Nato ikka alustab...." andmata endale aru, et ei hakka ka Nato rakettidega shaheede jahtima. Kui, siis ainult mõnda probleemset, ülejäänute jaoks tuleb teised meetodid ja vahendid leida ja siis nendega hakkama saada. Raketid jäävad rakettide jaoks. Aga droonide jaoks esimene asi: tuleb seirevõrk luua. Väikeste ringide ja/või kvadraatide kaupa. Ja selle rajamisel küsida nõu ukrainlastelt. Ja seda just pideva toimevõime ja hinna ja kulutõhususe seisukohast. Nendel on uuenenud tingimuste jaoks praegu kogemus, ei ole meil siin mõtet kalli raha eest jalgratast leiutama hakata.
(P.S. Heaks näiteks on see meie "analooge mitteomav pasunasüsteem"....)

[Peeter]

https://www.delfi.ee/artikkel/120403495 ... eda-oskust

„Kõikidel NATO riikidel ei ole põhjalikult välja arendatud madalatel kõrgustel lendavate objektide tuvastamine,“ sõnas Pevkur ning lisas, et seetõttu peavad ida kaitsevööndi tugevdamise tegevused keskenduma esmajärjekorras just nende oskuste arendamisele. „Seda tuleb parandada, tuvastamiseta ei saa ka reageerida.“.

Põhiprobleemiks on ikkagi võimekused, või õigemini, et neid ei ole. ÕT (nii ÕT kui ka ÕS) kui instrumendi kohta saab öelda samamodi nagu mõne teisegi keerulisema asja kohta, et see on pikem protsess. Võimekused ja oskused käivad või tulevad käsikäes läbi arengu. Pole võimekusi, pole ka oskusi. Ja ka vastupidi. Pole võimekusi ja oskusi, pole ka arengut. Aga paljalt oskustega ilma võimeteta ei tee midagi. Pehhootamehed võivad kuulipildujaga täristamise oskusi küll lihvida, aga see oskus oleks ju ajutine ÕT-probleemi lahendus.

Peame arvestama, et rahu- ja sõjaajal on erinevad võimekused, rääkis kaitseminister. „Ukraina õhukaitse on põhimõtteliselt neljakihiline ning 24/7 valmisolekus,“ sõnas Pevkur ning nentis, et sellist rahuaja valmisolekut NATO riikidel praegu ei ole.

Võimekused on samad. Protseduurid võivad olla erinevad. Kui võimekusi pole rahuajal soetatud ja mehi koolitatud, siis pole seda ka sõjaajal.... vähemalt alguses. Pärastpoole selgub, mis alles, mis aktuaalne ja keda milleks koolitada kannatab.

[Peeter]

Postimehest:

Sikorski sõnul hakkavad Ukraina droonioperaatorid poolakaid treenima.
Ukraina operaatorid hakkavad treenima Poola droonitõrje meeskondi, et kaitsta tulevaste Venemaa sissetungide eest, ütles Poola välisminister Radosław Sikorski väljaandele Guardian, mida vahendas uudisteagentuur UNIAN.
Sikorski sõnul toimuvad õppused NATO keskuses, mis asub Poola territooriumil, kuna tingimused on seal turvalisemad kui Ukrainas endas.
«Ukrainlastel on parem varustus Vene droonide vastu võitlemiseks ning samuti palju sügavam ja asjakohasem vastupanu kogemus Vene armeele,» ütles Poola välisminister.
Minister lisas, et Lääs peaks mõtlema sellele, et just Ukraina spetsialistid treenivad Poola üksusi Venemaale vastu seisma ja mitte vastupidi.

BNS

[Kapten Trumm]

Ma ise arvan, et droonitõrje ei lahene mitte ÕT probleemina (ÕT vahendite abil), vaid ikkagi sümmeetrilise vastusega - vastast heidutab sulle öösel 300 Shahedi Tallinna saatmast see, et meie saadame vältimatu vastusena analoogse asja Peterburi pihta. Kuigi see tundub ebaloogiline (väikeriik peaks alati ise taotlema asümmeetrilist vastust, kuna tal pole selliseid ressursse nagu suurel), siis nii paistab olema.

Nagu tuumaheidutus ja MAD - nupust hoiab näpud eemal võimalus sama mõõduga kohe vastu saada.

Jutt on siis praegu operatiivtaktikalistest droonidest stiilis Shahed, mitte taktikalistest pisidroonidest.

UKR-s pidi olema "tänu" kuulipildujatele ja asjadele selline taktika muudatus, et need Shahedid lendavad nüüd 1500-2500 m kõrgusel varasema 100 m asemel. Kuna UKR mobiilsed ÕT grupid on valdavalt raske KP ja Sergei peal, siis nende efektiivne laskekõrgus ei ületa eriti 1500 m, kuna neid droone on palju, siis rakettõhutõrjet nad ei karda, sest on teada, et UKR-l pole piisavalt rakette. Ehk siis "väike" õhutõrje on lihtsalt saavutanud selle, mida on ka varasemates sõdade saavutatud - sunnib lendama kõrgemalt, kus nad oleksid ÕT rakettide sihtmärgiks, aga rakette netu. Kui UKR saaks 30 ja 35 mm tõrjet juurde (mis laseb kõrgemale), siis saavutatakse seda, et nad hakkavad veel kõrgemal lendama, aga ÕT rakette sellest juurde ei tule.

Ehk siis piiratud hävitusressursi korral (mis on ka meie probleem kindlasti) ei ole lahendiks võistlemine järjest suurenevate drooniparvedega. Kas "tuumaheidutus" on, eks elu näitab, aga ÕT-ga üritada selle odavdroonide massiga võidu joosta on kahtlase eduperspektiiviga.