Nüüd inimsöömise tahust, millest on olnud teatud põhjustel vähe juttu.
Väide, et söödi surnuid on õige selles osas, et söömise hetkel oli söödav ilmselt surnud.
Aga enne söögilauale sattumist tatsas söök rõõmsasti omal jalal ringi, kuni ta kõiki seatapureegleid järgides tapeti.
Kes kipub kahtlema, neile pisut mõtteainet:
1. Kas kõlbab inimesel süüa soojal aastaajal teadmata põhjusel surnud ja x päeva maas vedelenud roiskuvat laipa?
2. Talvisel ajal on väga raske läbikülmunud lihakeha isegi tükeldada, rääkimata muust.
See-eest värskelttapetu soe veri ja auravad ajud on söödavad koheselt.
ProPatria
Inimsöömine Vene sõjaväes
Söödav võis ju põhimõtteliselt ka näljast kõngeda. Siis oleks maitsev liha sooja ja pehmena ning ilma veretööd sooritamata kättesaadav.propatria kirjutas:1. Kas kõlbab inimesel süüa soojal aastaajal teadmata põhjusel surnud ja x päeva maas vedelenud roiskuvat laipa?
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Kindlasti oli sõjas rindel asi veelgi lihtsam - siis oli tarvis vaid silmad lahti hoida, kui keegi pihta sai ning kohe ämbriga kohale jooksta ning uhhaa tulele panna...Shiim kirjutas:Söödav võis ju põhimõtteliselt ka näljast kõngeda. Siis oleks maitsev liha sooja ja pehmena ning ilma veretööd sooritamata kättesaadav.propatria kirjutas:1. Kas kõlbab inimesel süüa soojal aastaajal teadmata põhjusel surnud ja x päeva maas vedelenud roiskuvat laipa?
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Siin sai mõnevõrra asju lihtsustatud.propatria kirjutas: ...
Kindlasti oli sõjas rindel asi veelgi lihtsam - siis oli tarvis vaid silmad lahti hoida, kui keegi pihta sai ning kohe ämbriga kohale jooksta ning uhhaa tulele panna...
Hiljuti sattus kätte raamat:
Nikita Lomagin, Leningrad v blokade, Moskva 2005.
Seal lk. 326 on kirjas:
Alates 1941 aasta detsembrist hakkas UNKVD fikseerima inimsöömisjuhtumeid.
Esimesel dekaadil fikseeriti 9 juhtumit, järgneva 2 nädala jooksul veel 13.
1942 aasta 12-ndaks jaanuariks oli kogu linnas selgitatud 77 kannibalismijuhtumit, veebruari esimeseks dekaadiks aga juba 311 juhtumit.
Kõik see oli vaatamata sõjatsensuurile teada ka linna elanikele.
...
Lisaks järsule inimsöömisjuhtumite arvu kasvule suurenes matmata laipade toidukstarvitamise juhtude arv...
...
Inimsöömist loeti analoogselt banditismiga eriti ohtlikuks valitsusevastaseks kuriteoks. Selliste juhtumite uurimisega tegeles salajane poliitosakond.
...
Kommentaar: NB! Eristatakse kannibalismi ja laipade toiduks tarvitamist.
Häda oligi selles, et toiduks hakati tapma linnaelanikest pisut paremas toitumuses olevaid, üksikult ringiliikuvaid sõjaväelasi.
Selline asi aga nõrgestas otseselt riigi kaitsevõimet.
Lisaks häiris võime lihatoodetega kauplevate ärikate spekulatiivne tulu, tapetutele kuulunud toidukaartide ja isiklike esemete rõõvimine.
Sellega oleks antud põgus ülevaade inimsöömisest Vene sõjaväes ja ka tsiviilelanike hulgas.
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
.-
kapralheinz
- Liige
- Postitusi: 260
- Liitunud: 08 Juun, 2005 22:02
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
Nõukogude inimese toitumisharjumustest GULAG:i epohhil annab väikese ülevaate "Õhtulehe" artikkel:
Prantsuse ajaloolase Nicolas Werthi hiljutine raamat "L`Ile aux cannibales" ("Kannibalide saar") toob lugejateni põhjaliku ülevaate Venemaal Stalini aja ühest vähe tuntud äärmiselt jubedast episoodist.
Siberisse Obi jõe saarele viidi 1933. aasta mais 6000 inimest, kes ellujäämiseks pidid üksteist sööma.
Julgeolekukomitee eestvõtmisel käis tollases NSV Liidus 1930. aastatel nn kaltsakrahva ümberasustamine külmale maale.
Stalini heakskiidul korraldatud operatsiooni käigus saadeti Kasahstani ja Siberisse sajad tuhanded inimesed.
Ainuüksi Moskvas ja Leningradis arreteeriti üle 50 000 kodutu, väikekurjategija, mustlase, vaeslapse, hulguse.
Vahistati ka nälja eest linna põgenenud talupoegi ja ilma passita inimesi.
Vangid saadeti parvedel mööda suuri jõgesid põhja poole, sealhulgas ka mööda Obi jõge.
Kuna nn ümberlaadimislaagrid olid inimestest ohtlikult tulvil, otsustati 1933. aasta mais saata üle 6000 inimese Nazino saarele, mis asub Obi jõel 900 kilomeetri kaugusel Tomskist.
See vahepeatus pidi kestma vaid mõne päeva, kuid venis kuupikkuseks õudusunenäoks.
Kolmekilomeetrisel 500 meetri laiusel saarel polnud väljasaadetutel toitu ega peavarju.
Ellujäämise nimel loomastuti täielikult – hakati nii laipu kui ka tapetud kaaslasi sööma.
Sellestki hoolimata suri nelja nädalaga 4000 inimest.
On teada, et saarel oli kümneid kannibalismi juhtumeid ning inimesed sõid ellujäämiseks esmalt nälga surnud kaaslasi.
Hiljem inimesi ka tapeti, et neid seejärel nahka pista.
Seetõttu hakati Nazino jõesaart, mis asus Aleksandrovo rajoonis (praegu Tomski oblastis) Nazino külakese lähedal, nimetama Surmasaareks ja Kannibalisaareks.
Prantsuse mainekas ajaloolane Nicolas Werth räägib oma raamatus "Kannibalide saar" naisest, kes tollal oli 13aastane.
Naine mäletab ilusat noort tüdrukut, kellega üks Nazino vangivalvureid kurameeris.
"Kui mees ära läks, võtsid inimesed tüdruku kinni, sidusid ta puu külge ja lõikasid tükkideks ning sõid ära kõik, mis süüa kõlbas.
Nad olid näljased ja tahtsid süüa.
Kogu saarel oli näha, kuidas inimliha lõigati ja rebiti ning pandi puudele kuivama.
Siinsed aasad olid surnukehi täis."
Kolmkümmend vangi suri veel enne saarele jõudmist ning kolmandik inimestest olid nii nõrgad, et ei suutnud püsti seista.
Saarel polnud ühtki hoonet, aga esimesel ööl langes temperatuur alla nulli ja hakkas lund sadama.
Saarel pandi põlema lõkked ja osa tulele liiga ligidal maganud inimesi põles elusalt.
Pärast viit ränka päeva, kui hinge oli heitnud palju vanureid ja haigeid inimesi, toodi saarele 20 tonni jahu.
Toidu pärast algas selline trügimine ja üksteise peal tallamine, et valvurid olid sunnitud korra taastamiseks tule avama.
Vangid kogusid jahu mütsidesse, varrukatesse, pükstesse, viisid peopesades minema.
Kuna nad ei saanud jahust midagi küpsetada, sõid nad selle pärast jõeveega segamist lihtsalt ära.
Paljud hakkasid kuiva ja toorest jahu niisama endale sisse ajama ning lämbusid selle kätte.
Pärast kümmet saarel oldud päeva registreeriti ka esimesed tapmised kannibalismi eesmärgil.
Algul tapeti inimesi saare kaugemates nurkades võõraste silmapaaride eest eemal, aga peatselt ei häbenetud enam midagi ja tapeti avalikult igal võimalikul juhul.
Sajad vangid püüdsid saarelt parvedel põgeneda, kuid vangivalvurid lasid nad maha, teised uppusid jões.
Palju inimelusid nõudsid ka düsenteeria- ja tüüfusepuhangud.
Alles juuni keskel viidi ellujäänud ühte jõeäärsesse külla.
Saarelt leiti hiljem 31 ühishauda, teadjate sõnul on igasse maetud 50–70 inimest.
Tänaseni ei tea täpselt keegi, kui palju Nazino saarele inimesi on maetud ega nende nimesid.
Prantsuse ajaloolane juhib tähelepanu sellele, et Nazino saarel hukkunud moodustavad kõigest ühe protsendi 1933. aastal nälja tõttu maisest elust lahkunud inimestest.
"Nazino taolisi episoode oli rohkem, kuid me ei tea nendest," rõhutab Nicolas Werth, Prantsusmaa teaduste akadeemia ajalooinstituudi teadur ja õppejõud.
1980. aastatel töötas Werth kultuuriatašeena Moskva Prantsuse saatkonnas.
Teda peetakse üheks maailma tunnustatumaks spetsialistiks Nõukogude Liidu massirepressioonide alal.
Ta on kirjutanud näiteks õpiku "Nõukogude riigi ajalugu 1900–1991", mis oli algselt mõeldud Prantsusmaa ülikoolidele, kuid 1994. aastal anti venekeelses tõlkes välja ka Venemaal.
Mullu ja tänavu ilmusid Werthi sulest veel raamatud "Moskva protsess 1936–38" (uue väljaandena) ning "Terror ja korralagedus: Stalin ja tema süsteem".
Nicolas Werthi ja teiste ajaloolaste tippteos on raamat "Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid", mis ilmus Prantsusmaal 1997. aastal.
Kuus autorit koostasid raamatut kolm aastat ning teos tekitas kogu maailmas suurt vastukaja.
See on tõlgitud paljudesse keeltesse, ka eesti keelde.
Venelasedki uurivad asja
Ka Venemaal on viimastel aastatel hakatud Nazino kuritööst rääkima ja sellest raamatuid avaldama.
Nii ilmus 2001. aastal Venemaal S. Krassilnikovi mahukas ajaloouurimus "1933. aasta küüditamine.
Nazino tragöödia anatoomia", mille autor koostas dokumentide ja eeskätt kommunistliku partei töötajate aruannete põhjal.
Nazino loole on pühendatud üks peatükk ka raamatus "GULAGi lapsed 1918–1956", mis ilmus Moskvas 2002. aastal.
Tomskis ilmus 2002. aastal 224leheküljeline dokumentaaluurimus Nazino tragöödiast, mis põhines paljude riigi- ja kohalike arhiivide materjalidel ning andis põhjaliku ülevaate nii tragöödia eelloost ja käigust kui ka hilisemast juurdlusest.
Prantsuse ajaloolase Nicolas Werthi hiljutine raamat "L`Ile aux cannibales" ("Kannibalide saar") toob lugejateni põhjaliku ülevaate Venemaal Stalini aja ühest vähe tuntud äärmiselt jubedast episoodist.
Siberisse Obi jõe saarele viidi 1933. aasta mais 6000 inimest, kes ellujäämiseks pidid üksteist sööma.
Julgeolekukomitee eestvõtmisel käis tollases NSV Liidus 1930. aastatel nn kaltsakrahva ümberasustamine külmale maale.
Stalini heakskiidul korraldatud operatsiooni käigus saadeti Kasahstani ja Siberisse sajad tuhanded inimesed.
Ainuüksi Moskvas ja Leningradis arreteeriti üle 50 000 kodutu, väikekurjategija, mustlase, vaeslapse, hulguse.
Vahistati ka nälja eest linna põgenenud talupoegi ja ilma passita inimesi.
Vangid saadeti parvedel mööda suuri jõgesid põhja poole, sealhulgas ka mööda Obi jõge.
Kuna nn ümberlaadimislaagrid olid inimestest ohtlikult tulvil, otsustati 1933. aasta mais saata üle 6000 inimese Nazino saarele, mis asub Obi jõel 900 kilomeetri kaugusel Tomskist.
See vahepeatus pidi kestma vaid mõne päeva, kuid venis kuupikkuseks õudusunenäoks.
Kolmekilomeetrisel 500 meetri laiusel saarel polnud väljasaadetutel toitu ega peavarju.
Ellujäämise nimel loomastuti täielikult – hakati nii laipu kui ka tapetud kaaslasi sööma.
Sellestki hoolimata suri nelja nädalaga 4000 inimest.
On teada, et saarel oli kümneid kannibalismi juhtumeid ning inimesed sõid ellujäämiseks esmalt nälga surnud kaaslasi.
Hiljem inimesi ka tapeti, et neid seejärel nahka pista.
Seetõttu hakati Nazino jõesaart, mis asus Aleksandrovo rajoonis (praegu Tomski oblastis) Nazino külakese lähedal, nimetama Surmasaareks ja Kannibalisaareks.
Prantsuse mainekas ajaloolane Nicolas Werth räägib oma raamatus "Kannibalide saar" naisest, kes tollal oli 13aastane.
Naine mäletab ilusat noort tüdrukut, kellega üks Nazino vangivalvureid kurameeris.
"Kui mees ära läks, võtsid inimesed tüdruku kinni, sidusid ta puu külge ja lõikasid tükkideks ning sõid ära kõik, mis süüa kõlbas.
Nad olid näljased ja tahtsid süüa.
Kogu saarel oli näha, kuidas inimliha lõigati ja rebiti ning pandi puudele kuivama.
Siinsed aasad olid surnukehi täis."
Kolmkümmend vangi suri veel enne saarele jõudmist ning kolmandik inimestest olid nii nõrgad, et ei suutnud püsti seista.
Saarel polnud ühtki hoonet, aga esimesel ööl langes temperatuur alla nulli ja hakkas lund sadama.
Saarel pandi põlema lõkked ja osa tulele liiga ligidal maganud inimesi põles elusalt.
Pärast viit ränka päeva, kui hinge oli heitnud palju vanureid ja haigeid inimesi, toodi saarele 20 tonni jahu.
Toidu pärast algas selline trügimine ja üksteise peal tallamine, et valvurid olid sunnitud korra taastamiseks tule avama.
Vangid kogusid jahu mütsidesse, varrukatesse, pükstesse, viisid peopesades minema.
Kuna nad ei saanud jahust midagi küpsetada, sõid nad selle pärast jõeveega segamist lihtsalt ära.
Paljud hakkasid kuiva ja toorest jahu niisama endale sisse ajama ning lämbusid selle kätte.
Pärast kümmet saarel oldud päeva registreeriti ka esimesed tapmised kannibalismi eesmärgil.
Algul tapeti inimesi saare kaugemates nurkades võõraste silmapaaride eest eemal, aga peatselt ei häbenetud enam midagi ja tapeti avalikult igal võimalikul juhul.
Sajad vangid püüdsid saarelt parvedel põgeneda, kuid vangivalvurid lasid nad maha, teised uppusid jões.
Palju inimelusid nõudsid ka düsenteeria- ja tüüfusepuhangud.
Alles juuni keskel viidi ellujäänud ühte jõeäärsesse külla.
Saarelt leiti hiljem 31 ühishauda, teadjate sõnul on igasse maetud 50–70 inimest.
Tänaseni ei tea täpselt keegi, kui palju Nazino saarele inimesi on maetud ega nende nimesid.
Prantsuse ajaloolane juhib tähelepanu sellele, et Nazino saarel hukkunud moodustavad kõigest ühe protsendi 1933. aastal nälja tõttu maisest elust lahkunud inimestest.
"Nazino taolisi episoode oli rohkem, kuid me ei tea nendest," rõhutab Nicolas Werth, Prantsusmaa teaduste akadeemia ajalooinstituudi teadur ja õppejõud.
1980. aastatel töötas Werth kultuuriatašeena Moskva Prantsuse saatkonnas.
Teda peetakse üheks maailma tunnustatumaks spetsialistiks Nõukogude Liidu massirepressioonide alal.
Ta on kirjutanud näiteks õpiku "Nõukogude riigi ajalugu 1900–1991", mis oli algselt mõeldud Prantsusmaa ülikoolidele, kuid 1994. aastal anti venekeelses tõlkes välja ka Venemaal.
Mullu ja tänavu ilmusid Werthi sulest veel raamatud "Moskva protsess 1936–38" (uue väljaandena) ning "Terror ja korralagedus: Stalin ja tema süsteem".
Nicolas Werthi ja teiste ajaloolaste tippteos on raamat "Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid", mis ilmus Prantsusmaal 1997. aastal.
Kuus autorit koostasid raamatut kolm aastat ning teos tekitas kogu maailmas suurt vastukaja.
See on tõlgitud paljudesse keeltesse, ka eesti keelde.
Venelasedki uurivad asja
Ka Venemaal on viimastel aastatel hakatud Nazino kuritööst rääkima ja sellest raamatuid avaldama.
Nii ilmus 2001. aastal Venemaal S. Krassilnikovi mahukas ajaloouurimus "1933. aasta küüditamine.
Nazino tragöödia anatoomia", mille autor koostas dokumentide ja eeskätt kommunistliku partei töötajate aruannete põhjal.
Nazino loole on pühendatud üks peatükk ka raamatus "GULAGi lapsed 1918–1956", mis ilmus Moskvas 2002. aastal.
Tomskis ilmus 2002. aastal 224leheküljeline dokumentaaluurimus Nazino tragöödiast, mis põhines paljude riigi- ja kohalike arhiivide materjalidel ning andis põhjaliku ülevaate nii tragöödia eelloost ja käigust kui ka hilisemast juurdlusest.
[url=http://www.youtube.com/watch?v=35wkGEnD ... ed&search=]"Panzerlied"[/url]
Autor Lomagin...
Nikita Lomagini poolt kirjutatud veel üks raamat:"Hеизвестная блокада" 2002, kaheosaline. Selles inimsöömisest ka päris palju kirjas...
Meil külas elas üks naine, kes oli Leningradi blokaadi üle elanud. Ta rääkis inimlihaga kaubitsevast abielupaarist. Kord olla isegi neile peaaegu kaubaks sattunud. Keset põrandat vaip ja selle peal tool. Ja eks külalisele pakutakse ikka istet. Kuid naine tabas ära, et vaiba all on luuk. Oleks ta sinna istunud, siis kindlasti kellegi supipotti ka sattunud. Valvsaks tegi ta seik, et külalise seljataga keerati uks lukku. Noaga ähvardades tehti uks jälle lahti ja nii ta minema pääses.
"Because of the strain involved, scouts were rotated at short intervals. I do not remember the name of the scout who led the second platoon, but it was he who relieved me. Within three minutes after taking the lead, he was hit by a burst from a machine gun. The Japanese had dug in on a coral hill and were waiting for us. We took whatever cover we could find, moved into firing positions, and battled throughout the day and into the night. Daylight came and we put feelers out to see if the Japanese were still there. They had moved out and the scouts body was gone.
We moved up the hill into the evacuated Japanese positions. There, we found him. His body had been carved as though he were a mere piece of beef. All the flesh was gone from his legs, arms, buttocks and chest and his heart and kidneys were missing. We had no doubt that they were eating our dead.
No prisoners, we vowed to ourselves" Ja nii edasi...
Nii, et ka japsid maiustasid ilusti ja kenasti oma vaenlase ja ka kamraadide lihaga. Pikemalt loe siit: http://www.ww2incolor.com/forum/showthread.php?t=3503Quite often Australians and Americans were finding corpses of Japanese soldiers which had muscles cut off by their collegues - obviuos signs of widespread cannibalism.
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Jah. Pigem on ikkagi tegu vangilangenud punaarmeelasega, kes oma kamraadide poolt nahka pisteti. Kursavend käis Berliinis vastavas arhiivis ja leidis sealt küllalt pilte, kus vangliaagrites olid punaarmeelased oma kaaslaste kõhte nagu konserve avanud ja siis soolikaid (just soolikaid) sõid.A4 kirjutas:
Ma arvan, et pildiallkirjas on keegi midagi puusse pannud, ilmselt peetakse silmas ikka sakslaste kätte vangi langenud venelasi, kes sõjavangilaagris oma kaasmaalasi sõid. Sellele viitab ka laagri nimi - Stalag 305 - venelased küll oma vangilaagreid selliste lühenditega ei kutsunud.
Arvestades seda, kui kehvasti oli 1941. aastal korraldatud miljonite vene vangide toitlustamine ja kui paljud neist järgmise aasta kevadeks nälga surid, pole ka midagi imestada, et nad kannibalismine langesid.
Samas olid ka ettekanded. Näiteks kuidas öösel, une pealt, ühte kaasvangi sööma hakati.
Hetkel ei tule selle arhiivi nimi meelde. Võin uurida, mis arhiiviga tegu.
Legendaarne pärnakas Abdul-Ali Rza-Guliev kes oli minu perekonnale peresõber,isa töökaaslane ja semu ja mulle kui eestluse etalon ja teejuht,
rääkis kunagi loo ühest korporatiivsest saunapeost Piiteri lähedal.Nimelt olla seal olnud üks seltsimees olnud pooliku pepuga.Mehel puudus üks näkk.Algul ,saunas laval käies,hoidsid uudishimu kõik tagasi aga vastavalt lisanduvale alkoholikogustele hakkas koosviibiate uudishimu selle puude vastu süvevnema.Selgitus olukorrale oli aga lihtne:
kujutage ette-Leningrad 43,talv,näljast nõrkenud 9a poisike lumehanges,kuri onu pika läikiva noaga,ja õnnelik ema leidiski oma lapse peaaegu tervena ainult et......
rääkis kunagi loo ühest korporatiivsest saunapeost Piiteri lähedal.Nimelt olla seal olnud üks seltsimees olnud pooliku pepuga.Mehel puudus üks näkk.Algul ,saunas laval käies,hoidsid uudishimu kõik tagasi aga vastavalt lisanduvale alkoholikogustele hakkas koosviibiate uudishimu selle puude vastu süvevnema.Selgitus olukorrale oli aga lihtne:
kujutage ette-Leningrad 43,talv,näljast nõrkenud 9a poisike lumehanges,kuri onu pika läikiva noaga,ja õnnelik ema leidiski oma lapse peaaegu tervena ainult et......
Tehtud,mõeldud!
-
Kapral Karu
- Moderaator
- Postitusi: 1133
- Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline