Riigikaitse eelarve

[Runkel]

Oidsaluga täiesti päri, mis pole lepinguga kokku lepitud, neid makseid ei peaks ka tegema. Kui "kogemata" juhtus, et raha on "sitaks" ja vajadus suur, siis seda juhtub ja seda klaaritakse - üks osapool teatab teisele oma ülekanded ja saldod ning teine pool siis vastavalt saadud summad ja jäägi. No kuulge, USA valitsuse "ettemaksukonto" pole mingi tünnitegijate arveldusarve. Kas meil on tegu mingite petturitega, kes USA valitsusasutuste nimel on meilt miljoneid välja petnud? See risk on kahtlemata olemas nii ette- kui ka muude maksete osas, kuid see pole poliitiline risk.

[mart2]

... 2 miljonit FPV-d, arvestame efektiivsus 25% - ühe tehnikaühiku hävitamiseks 4 drooni.
...

Lihtsalt repliigiks - 25% on kaptenihärra enda poolt ülikasutatava termini -"eduraportöörluse" - musternäide!

Ka meil foorumis varasemalt lingitud kirjandus annab kahjuks palju väikemad numbrid!
Jätan kaptenile endale otsida...

Kõik.

[strateegiline sõdur]

See risk on kahtlemata olemas nii ette- kui ka muude maksete osas, kuid see pole poliitiline risk.

Täiesti võimalik, et ma ise tõlgendan valesti. Kuid eks aeg annab selguse, et kas järgmine ost tuleb Himars või mitte.

"Läinud suvel, kui kaitseminister Hanno Pevkur Ameerika ametivenna Lloyd Austiniga kohtus, käis ta enda sõnul välja mitu võimalust, kuidas moon kiiremini Eestisse tuua. Muuhulgas pakkus Pevkur, et USA võiks Eestile anda osa enda varudest. Hiljem saaks ameeriklased värskelt tehasest tulnud kauba vastu. Pevkur meenutas, et Austini vastus oli olnud mitmekihiline. Toona esitas Eesti uue moonahanke jaoks ka ametliku taotluse. Vastust pole tänini tulnud."
https://www.err.ee/1609636759/poole-mil ... -i-korvale

Ja üks värskem võimalik areng ka: "US to cut some security funds for European countries bordering Russia"
https://www.ft.com/content/0157d5f9-1b2 ... a77da59b5d

Mulle jätkuvalt tundub, et märkmisväärne poliitiline risk on üleval.

[lennumudelist]

Vahetame Himarsid ja Kõud FPV droonide vastu välja? Äkki pole RAHE ka enam vajalik....
Sellel mehel peavad küll eriti suured titaanist munad olema, kes EKVs 1,5 miljardit maksvale FPV drooni hankele alla kirjutab. Tegemist ainult droonidega. Nendega võid vastsele vastu pead lennutada, aga sellest ei juhtu mitte midagi. Need on vaja veel ka relvasüsteemiks aretada. Liida otsa veel moona maksumus, operaatorid, erialaspetsialistid, kes tarkvara modida oskavad, ladustamine jne. See ei ole 5 euroalust kompanii lao nurgas. "Suhteliselt odav relvasüsteem" my ass
Vajalik, aga odav kohe kindlasti mitte.
Ja mis väga oluline - sõda nendega ei ole suutnud võita kumbki osapool. Selleks on vaja ikkagi mingit teist relvasüsteemi.

Kindlasti ei peaks vahetama välja suurtüki süsteeme (ilmastikust sõltumatu, toimetab kohale mitukümmend kilo pauku) ega viskama ära raketisüsteemi. Aga droonid on tõesti suhteliselt odavad, ilma "my ass" lisamata.

Loodetavasti ei näe mu silmad kunagi 1.5 miljardist droonihanget, kuna see tähendaks, et kas kellegi droonid olid teiste omadest peajagu üle (tehniliselt kurb), või saadi hankega tünga.

Droonisüsteemi relvasüsteemiks aretamisel on tähtis kehtestada standard. Avaldada, millise kuju ning massiga (ja raskuskeskmega) ja milliste mehhaaniliste või elektrooniliste liidestega on standardi kohane droonimoon. Droonitootjad saavad seepeale omale teha katsekehad, mis vastavad droonimoona kujule, massile ja liidestele - ning arendada nendega nii kukutamise lahendusi, liugmoona lahendusi kui kamikaze lahendusi.

Hetkel kahjuks standard puudub või ei ole mina temast kuulnud. Standard maksab võrreldes taevatäie droonidega üsna vähe, aga on peaaegu ainuvõimalik eeldus saada odavalt (toimiva konkurentsiga turul) taevatäis droone. Kas see oleks Eesti standard, NATO standard või võtame lõpuks üle mõne Ukraina standardi - mul pole hallimatki aimu.

Operaatorite osas - kui üks droonisüsteem on hästi tehtud, siis laskevalmis seatud drooni suudab välja lasta ja tankisuuruse asjaga kontakti lennutada (mitte luugi keskpunkti, aga kontakti) teravama näpuga neiu tänavalt. Tänapäeval võideldakse sporditarvetega, mis on mõeldud sportlastele vigurlennuks. See ajaloo etapp saab mingi aja jooksul läbi - hakatakse võitlema vahenditega, mida oskab laskevalmis seada ja ohutult kasutada mõnetunnise instruktaažiga tüüp. Ja tõesti, pärast valmis seadmist lennutada igaüks, kel silm terav ja näpud osavad.

Dilemma, mille üle KM inimesed ilmselt veidi ahastavad, on säärane:

a) kas osta enneaegselt neid sporditarbeid, mis moest ära on minemas, ja olla homme varustatud eilse päeva droonidega?
b) või oodata homset ja küpseid droonisüsteeme, võttes risk et satutakse püksata tänapäevase sõja keskele?

Ühe droonisordi tarkvara ülalhoidmiseks on vaja ehk tosinat progejat. Tegelikult piisab ühest, kui on laia silmaringiga fanaatik, aga ühest tüübist ei tohi kunagi miski sõltuda, sest üks võib jääda bussi alla või tüdineda ja kolida palmi alla.

Sõja võitmist ühe relvasüsteemiga ei saagi ilmselt loota. Küll aga on võimalik sõja kaotamine liiga suure lünga tõttu ühes relvasüsteemis.

[A4]

Mina olen üsna pessimistlik, et meil suudetaks end järgmise 2-3 aasta raamistikus kuidagi tugevamalt relvastada. Vähemalt senine praktika selleks lootust ei anna. Esiteks on kogu protsess alanud liiga hilja, ohtu pidanuks tajuma juba siis kui vatnike väed alustasd 2021 a alguses UKR piiridele kogunemist. Meil hakati liigutama alles siis, kui sõda juba täie hooga käis. Tormati analoogselt 1930ndate lõpuga liiga hilja üleöö kuumaks muutunud relvaturule, kust osta pole suurt midagi ja tehaste järjekorrad olid muutunud aastatepikkuseks.

Teiseks - meil puudub leidlikkus ja kastist välja mõtlemise võime, kogu kaitseametkond paneb tuimalt kivipalli pre-2022 rutiinis. Eemalt vähemalt nii paistab. Kus kiiret pole kuskile ja bürokraatlik täius on A ja O.

Ise küsimus oleks veel see, kui lahkuv-lahkunud KV juhtkond poleks kisa teinud, paneksime samas mugavusrutiinis edasi ja räägiks kõnedes, kuidas 2,05% SKPst ja Eesti on "hästi kaitstud"?

Ma alljärgnevat kirjutades pole kindlasti objetiivne ja kindlasti saan kohe Kapten Trummilt kaela klassikalised süüdistused „ametnike mundriau kaitsmises“ vms, aga fakte vaadates pole minu arvates erilist alust väita, justkui poleks ametkond (vähemalt Kaitseministeeriumi valitsemisala oma) piisavalt varakult ohtu tajunud, oleks liiga hilja liigutama hakanud, või me oleks hangete kiiruse osas midagi kapitaalselt maha maganud. Eriti, kui me vaatame seda, kui kiiresti hakati liigutama (või õigemini, kui kaua võttis liikuma hakkamine aega) enamikes teistes Euroopa riikides, sh meie enda regioonis.

Esiteks, nõus võib häda pärast olla vaid sellega, et kaitsekuludesse oleks võinud 2%-st rohkem raha hakata valama mitte alates 2022, vaid juba eelnevatel aastatel – siis oleks saanud rohkem asju varem saanud ära osta või tellimused varem sisse anda. Aga see küsimus puudutab esmajoones seda, kui palju raha üldse poliitiline juhtkond on nõus riigikaitsele eraldama – ja selles osas meenutaks, et veel 2021. aastal tegeleti mitte eelarvekasvuga, vaid plaanitud eelarvete kärpimimisega. Mäletate veel likvideeritud orkestrid ning sadu koondamisele-konsolideerimisele läinud tsiviilametnikke Kaitseväest.

Mis puudutab aga ohu varajast tajumist, siis terve real toonase kaitseministeeriumi tsiviilametnikest läksid häirekellad põlema juba 2021 suvel, kui algas migratsioonirünnak Leedu ja varsti pärast seda Poola vastu. Iseasi, kas need häirekellad läksid põlema kogu riigiaparaadis – aga soovitan selles asjas lugeda nt Meelis Oidsalu kirjutisi konfliktide kolmnurgas liinis Kaitseministeerium-Välisluureamet-Riigikantselei. Olgu lihtsalt öeldud, et paljude nende „ringkäendusel sündinud“ Kaitseministeeriumi siseringi ametnike ennustused – migratsioonirünnak on millegi laiema algus ja Ukrainas läheb sõjaks – olid täpsemad ja korrektsemad, kui paljude „ekspertide“ toonased ennustused.

Lisaraha osas tuletaks meelde, et mitte ainult kindral Heremil, vaid suuresti Kaitseministeeriumi toonasel kantsleril Salmil õnnestus poliitikutelt esimene täiendav rahasüst u 300 miljonit eurot otsusena kätte saada 2022. aasta jaanuaris, kuu aega enne Ukraina sõja algust, mille puhkemisse isegi 2022 jaanuaris paljud endiselt ei uskunud. Järgmiseks saadi u 450 miljoni suurune rahasüst otsusena kätte 2022 märtsis, st u kuu aega pärast sõja algust ja veel üks u 600 miljonit rahaotsus saadi 2022 septembris keskmaa-õhukaitse hankimiseks. Võrdluseks nende summade juurde – Kaitseministeeriumi n-ö baaseelarve 2% SKT juures oli toona u 700 miljonit aastas, aasta jooksul saadi juurde täiendav kaitse-eelarve, mida erinevalt baaseelarvest ei pidanud kulutama ka palkadeks, tegevuskuludeks jms, vaid pea täielikult hangeteks.

Võrdluseks olgu öeldud, et kui jätta kõrvale pidevalt kõrgete kaitsekuludega Poola, siis pheski teises Euroopa või regiooni riigis enne Ukraina sõda isegi ei räägitud lisarahast riigikaitsesse, ja enamikes riikides läks ka pärast sõja puhkemist veel päris kaua aega, enne kui reaalse lisaraha osas otsused ära tehti. Läti ja Leedu hakkasid meiega umbes samas tempos käima, kuid otsused sündisid seal pärast meid, ja tihti ka meie eeskujul. Me ei saa seda ilmselt enam kunagi teada, aga mina isiklikult ei välista, et kui kitsas ring kaitseministeeriumi tippametnikke ja paar kõrgemat ohvitseri poleks suutnud 2022 alguses kaitsekulusid n-ö kännu tagant lahti saada, siis oleks kõik võinud nii Eestis kui ka regioonis lõppeda samamoodi ning 2014 pärast Krimmi okupeerimist – „oleme juba 2% saavutanud, rohkem pole mõtet panna, sest niikuinii vajame kokkuvõttes NATO sadu miljardeid, mitte oma paari miljardit“.

Nüüd selle raha kasutamisest. Poliitikutel, aga tihti ka kaitseväelastel ja ametnikel on lisaraha võimaluse tekkides kergesti tekkima instinkt, et „ostaks mingi täiesti uue võime“. See instinkt on paljuski loomulik ja inimlik, sest nii poliitikul kui ametnikul on soov demonstreerida, et lisaraha eest „saame nii palju uusi ja täiendavaid asju“. Selles mõttes tuleb tunnustada nende 2022 talve ja kevade rahastusotsuste ettevalmistajaid, kes suutsid vältida kiusatust suunata need sajad miljonid uute võimete loomisesse, mis on väga pikaajaline protsess, vaid tehti teadlik otsus, et raha pannakse sinna, kus see annab kõige kiiremini kõige suurema efekti (isegi kui ei näe seksikas välja). See tähendas, et esimesed 300 miljonit läksid eranditult täiendava laskemoona hankimiseks olemasolevatele relvasüsteemiele (paraadidel ei näe neid kunagi), kuid see oli kiireim viis raha ruttu „mehele panna“ ja nagu on näidanud Ukraina sõda, siis laskemoona ei saa kunagi olla liiga palju.

Teine rahasüst – see 2022 märtsi u 450 miljonit eurot – läks osaliselt samasse kohta – täiendavad võimekandjad olemasolevatele süsteemidele (nagu nt K9-te arvu kahekordistamine), kiirelt hangitavad ja kergesti kasutuselevõetavad relvasüsteemid nagu nt Spike SR ja Piorun, aga ka varitsev õhuründemoon, SA-struktuuri suurendamine 10 000 mehe võrra ja kirsina tordil – terve 2. brigaadi soomukitele panek. Võib öelda, et vaid 2022 sügise keskmaa-õhutõrje raha läks täiesti uue võime loomiseks.

Seejuures ei vasta minu teada absoluutselt tõele väide, et Eesti oleks 2022 või isegi 2023 veel sisendnud relvaturule, mis oleks olnud „ülekuumenenud“ või väga pikkade tarneaegadega. Väidetavalt ei olnud relvaturuga toona veel suurt midagi juhtunud, sest enamus teisi Euroopa riike polnud toona veel kaitsekulusid tõstma hakanud, ja seetõttu polnud ka nende tööstused saanud lisatellimusi, mis oleks midagi „üle kuumendanud“. St ei saa öelda, et me toona oleks kuskile väga hiljaks jäänud. Loomulikult parandas Eesti šansse toona ka asjaolu, et meie hankepoliitika oli üsna liberaalne – kodumaist kaitsetööstust väga ei olnud, Euroopast tingimata ostma ei pidanud, vaid said osta sealt, kus kõige paremini ja kiirema hinnaga said. Seetõttu on minu teada pea kogu 2022 ja 2023 eraldatud raha suuresti täna „ära hangitud“, välja arvatud keskmaa-õhutõrje, kus me samas endiselt oleme väidetavalt eespool Bundeswehri enda tellimustest.

Toon kaks iseloomulikku näidet selle kohta, kui ruttu suudeti toona raha „mehele panna“. Soomustransportööride hankeleping sõlmiti 2023 sügisel (see, et eelmise u aasta ajaga suudeti ära teha kogu hankeprotsess alates lähteülesande koostamisest lõpetades võistlevate pakkumiste, välikatsetuste ja läbirääkimistega on iseenesest üsna hea tulemus), esimene pataljonikomplekt saadi kätte u aasta aega hiljem ning veel aasta hiljem on kogu brigaadile soomukid tarnitud. Näidake mulle nüüd mõnda teist riiki Euroopas, kes oleks endale nii kiiresti brigaadijagu uusi soomukeid saanud? Nt Läti, kus suure hurraga hakati tehast püsti panema juba 2020. aastate alguses, pole siiamaani sealt saanud pataljoni jagu soomukeidki, kuigi raha on juba põletatud sadu miljoneid.

Teine näide kastist välja mõtlemisest ja kiiretest kuluefektiivsetest lahendustest – territoriaalkaitsestruktuuri suurendamine 10 000 võrra ehk Ussisõnad. See projekt pole iseenesest teab mis raketiteadus või võimearenduse mõttes midagi väga keerulist, aga siiski suudeti pooleteise aastaga alates otsuse tegemisest 10 000 täiendavat meest struktuuridesse määrata, õppustele kutsuda, esmane väljaõpe läbi viia ja kõigile ka pea kogu ettenähtud (möönan, suhteliselt vähenõudlik) varustusekomplekt hankida või määrata. No näidake mõnda teist riiki 2020. aastate Euroopas (sõdivad Ukraina ja Venemaa kõrvale jättes), kes oleks suutnud oma SA-struktuuri suurust aasta jooksul u kolmandiku võrra kasvatada?

Riigikontrolli välja toodud probleemid ja puudujäägid – mis kindlasti on problemaatilised ja tuleb likvideerida – viitavad paradoksaalsel kombel samuti sellele, et asju on tehtud väga kiires tempos ja „nurki lõigates“. Sest toonane kantsler suutis vähemalt osas asutustes suhteliselt efektiivselt tekitada 2022. aastast alates suhtumise, et igat tegevust alustades küsi endalt esmalt, kas sa teeksid seda asja, kui sa teaksid, et sõda algab nt 24. veebruaril 2024. Suur osa Riigikintrolli välja toodud probleeme pole sisulised probleemid selles mõttes, et raha oleks raisatud, varastatud, valesse kohta pandud, vaid probleemid selles mõttes, et kuskil on dokumendid puudu, kuskil pole asju õiges süsteemis arvele võetud jne. St kui ametnikud keskenduksid vaid „bürokraatlikule täiusele“, siis meil neid Riigikontrolli probleeme ei esineks, aga ilmselt oleksid paljud hanked ja otsused tegemata jäänud, sest „niimoodi ju asju ei tehta“.

[andrus]

https://www.err.ee/1609786482/riigikont ... n-puudulik
Siin on läbiv refrään, et riigikontroll ei saanud teatud asjade kohta auditit teha, kuna neile ei antud tutvumiseks materjale?

Suur osa Riigikintrolli välja toodud probleeme pole sisulised probleemid selles mõttes, et raha oleks raisatud, varastatud, valesse kohta pandud, vaid probleemid selles mõttes, et kuskil on dokumendid puudu, kuskil pole asju õiges süsteemis arvele võetud jne.

Tsiteeritud järeldus tundub seetõttu ennatlik.

[Kapten Trumm]

Riigikontroll tegi valed järeldused, kuna Kamin ja RKIK andsid neile vaatamiseks ainult inkrimineerivaid dokumente, eduraporteid varjatakse hoolega.

[Kapten Trumm]

Riigikontrolli välja toodud probleemid ja puudujäägid – mis kindlasti on problemaatilised ja tuleb likvideerida – viitavad paradoksaalsel kombel samuti sellele, et asju on tehtud väga kiires tempos ja „nurki lõigates“. Sest toonane kantsler suutis vähemalt osas asutustes suhteliselt efektiivselt tekitada 2022. aastast alates suhtumise, et igat tegevust alustades küsi endalt esmalt, kas sa teeksid seda asja, kui sa teaksid, et sõda algab nt 24. veebruaril 2024. Suur osa Riigikintrolli välja toodud probleeme pole sisulised probleemid selles mõttes, et raha oleks raisatud, varastatud, valesse kohta pandud, vaid probleemid selles mõttes, et kuskil on dokumendid puudu, kuskil pole asju õiges süsteemis arvele võetud jne. St kui ametnikud keskenduksid vaid „bürokraatlikule täiusele“, siis meil neid Riigikontrolli probleeme ei esineks, aga ilmselt oleksid paljud hanked ja otsused tegemata jäänud, sest „niimoodi ju asju ei tehta“.

Kuidas küll asetub siia see suurtükimoona hangete lõputu venimine (lisaraha tuli juba eemine aasta, tänaseks pole ühtegi mürsku suudetud osta).
Tõeline edulugu ja tegevus "väljaspool kasti"

Riigikontrolli raportist ei leia lauset, et "eirates riigihangete seadust, osteti 100 tuhat mürsku" vms.

[ElrikThunderson]

Järgnenud droonijutt liikus: viewtopic.php?p=909575#p909575

Palun seal jätkata.

[Kriku]

Valitsus on kokku leppinud, et järgmise aasta riigieelarve on miinuses 4,5 protsendiga sisemajanduse kogutoodangust, mis on suurim Euroopa Liidu eelarvereeglitega lubatud puudujääk. Maksimaalset puudujääki kinnitas valitsuse pressikonverentsil peaminister Kristen Mi­chal. Muidu on lubatud defitsiit Maastrichti kriteeriumide järgi kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), kuid EL on lubanud seda seoses kaitsekulude kasvuga suurendada 4,5 protsendini.

Viimatises majandusprognoosis hindab rahandusministeerium, et järgmise aasta SKT on ligikaudu 44,5 miljardit eurot. See tähendab, et puudujääk tuleb uuel aastal umbes kaks miljardit eurot. Ühe Eesti elaniku kohta arvestatuna on puudujääk niisiis aastas veidi üle 1500 euro. «Rahanduslikult on see väga suur puudujääk,» ütles rahandusminister Jürgen Ligi. «Sealt välja tulemine saab olema päris karm.» Tema sõnul on puud ujäägi põhjus kaitsekulude tõstmine, mida Eesti on aga sunnitud tegema.

https://majandus.postimees.ee/8326784/v ... miinusesse