Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Sept, 2025 8:33
...Muidugi nende kahurite tule kestvus on pisike, F-16 kahuril on natuke rohkem kui 500 mürsku, laskekiirus on 100 lasku sekundis, jätkub umbes 5 sek valanguks - ehk lendur peab suht snaiper olema.
...
Minu teada peaks moodsamatel F-16 versioonidel olema võimalik valida ühe päästikule vajutamisega välja lastava moona kogus vahemikus 30-50 lasku. Ma ei tea, kas Ukrainas lendavatel on see võimekus olemas, aga droonide küttimisel on see igatahes abiks.
Lisaks saavad nad aeglaste droonide vastu kasutada madalamat lasutihedust (4000rpm).
Teoreetiline workshop on muidugi kena asi, aga nüüd oleme otsapidi juba F-16-te juurde jõudnud. Meil ei ole neid..... ka pelgalt maapealse ÕT-ga on aastaid kangutamist olnud. Meie ÕS-i kohta (tervikuna) öeldakse nüüd sedasama, millega irvitati orkide kaugmaa (S400 jne) seire üle: "madalaid ei näe, kumeruse taha ei näe..." ja et "üleüldse on see kuni 300 meetrit politseiteema". Kuulsin, siis mõtlesin, et kas see on nüüd mingi "Kreisiraadio" ja "Meelejahutaja" ja Rohke Debelakk kokku või? Et Eestis sõjavägi ei tegelegi allpool 300 meetrit olukorraga (peseb justkui käed puhtaks) ja see on pelgalt politseitöö? Kas see on siis tõsiselt võetav jutt või?
Arvan, et õhuväel pole lihtsalt radaripilti madalatest kõrgustest.
Madalaid kõrgusi nägevaid PPA rannikuradarid on praegu saanud mereväele. Peipsi rannas olevad on jätkuvalt PPA-l.
Ja need nägemised on ju teatud agadega, esiteks on tegemist 2D merevaatluse radaritega, mis näevad mingi kõrguseni ka õhuruumi, ainult kuidas nad kindlaks teevad, kas tegu on kopteri või laevaga (2D tähendab just seda, et nad ei suuda määrata sihtmärgi kõrgust ehk kolmandat mõõdet).
Arvestades täna seda kolme kaugmaaradarit, siis kaitseministri tunnistus, et need näevad alates 300 m, paistab tõepärane. Lähemal näevad rohkem, kaugemal vähem (mereväeteemas sai arvutatud, et Vaindloo kohal võiks olla 150+ m). Nende radarite pimedad tsoonid leida pole eriti kunst, vastavad valemid on täna avalik info, koordinaadid ja kõrgused leiab maa-ametist. Küllap oskavad vastavad VF tegelased seda samuti arvutada.
Endine Su-17 piloot Loemaa kirjutab oma raamatus, et neile õpetati rindelennuväe elupäästva kõrgusena 30-80 m. Kindlasti saab veel madalamale minna, kuid see eeldab väga head nähtavust ning vilunud pilooti.
Orkide S-400 ja Thalese kohta kehtivad samad füüsikareeglid, 300 km kaugusel (Pihkva oblastist Ämaarini) on maapinnal asuva radari alumine avastuspiir sadade meetrite kõrgusel. NSVL PVO Eestis ei piirdunud sugugi mõnede kaugmaa radaritega, vaid rannikul olid olemas eraldi madalakõrguseliste radarite postid, mis olid mõeldud avastama väikesekõrguselisi sihtmärke. Noh näiteks Lenska suunas lendavaid, Inglismaalt õhku tõusnud F-111-sid.
Eile nägin Saue kohal F-35sid, mis lendasid küllalt suurtel mootori tuuridel, kuid väljalastud teliku ja tagatiibadega. Kuna mul on olnud võimalust näha pealt nõuka lennuväe harjutamist aeglaste madalal lendavate märkide püüdmiseks, siis ka seal lennati samamoodi, telik ja tagatiivad väljas ning, kuid mootor hirmsasti mürisemas. Mis me siit järeldada võime?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Sept, 2025 14:46
Arvan, et õhuväel pole lihtsalt radaripilti madalatest kõrgustest.
...
Arvestades täna seda kolme kaugmaaradarit, siis kaitseministri tunnistus, et need näevad alates 300 m, paistab tõepärane. Lähemal näevad rohkem, kaugemal vähem (mereväeteemas sai arvutatud, et Vaindloo kohal võiks olla 150+ m). Nende radarite pimedad tsoonid leida pole eriti kunst, vastavad valemid on täna avalik info, koordinaadid ja kõrgused leiab maa-ametist. Küllap oskavad vastavad VF tegelased seda samuti arvutada.
...
See oleks natuke veider, sest meil on ju ka Verad (või on neid ainult 1?) ja Giraffed (4-5tk). Viimased need ei ole vist aktiivses kasutuses. IMHO võiks meil passiivradareid rohkem olla. Peaks olema suhteliselt odav lahendus õhupildi saamiseks.
Kahtlustan, et maakera kumeruse probleem on passiivradarile samasugune probleem kui aktiivsele.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ja samas tiba grotsksust juurde: Oli jutt, et piirivalve näeb oma seadmetega Peipsi peal järvel jeti ära. St on suuteline ära fikseerima suht väikse objekti milles ei ole üldsegi mitte palju metallilaadset ollust.
Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Sept, 2025 15:37
Kahtlustan, et maakera kumeruse probleem on passiivradarile samasugune probleem kui aktiivsele.
Siin väike ääremärkus, kogu see kumeruse taha nägemine on samas jällegi seotud kasutatavast spektriosast. Lihtsalt milline laineala mismoodi ja millelt peegeldub. Aga siis jälle on see ebatäpsuse teema. Ja see ongi siis see mitmekihiline ja mitmesüsteemne loodud olukorra tervikpilt.
PPA on aastaid tagasi oma ajakirjas "Radar" ise kirjutanud, et soetatud radarisüsteem suudab avastata märke, mis on kõrgemad kui 1 meeter.
Olen seda ise lugenud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Sept, 2025 15:37
Kahtlustan, et maakera kumeruse probleem on passiivradarile samasugune probleem kui aktiivsele.
Siin väike ääremärkus, kogu see kumeruse taha nägemine on samas jällegi seotud kasutatavast spektriosast. Lihtsalt milline laineala mismoodi ja millelt peegeldub. Aga siis jälle on see ebatäpsuse teema. Ja see ongi siis see mitmekihiline ja mitmesüsteemne loodud olukorra tervikpilt.
Sedan'd küll, aga passiivradarite puhul määravad spektriosa saadaolevad arvestatava võimsusega kiirgurid (mobiiliside, raadio, televisioon).
Selle maakera nuka taha nägemise probleemiga saab tegeleda ka nii, et piisavalt odavate passiivradarite puhul peaks saama neid paigaldada lihtsalt hulgi.
Õuna raamatust "Võõrväed Eestis" võib aimu saada nõuka PVO suurusest Eestis. Sellega oli kaetud Eesti lääne ja põhjarannik (kokku umbes 400 km "rinnet". See sisaldas 45 kesk- ja kaugmaa raketidivisjoni ning 14 üksikut radariroodu. Lisaks kuni 120 hävitajat (3 lennuväepolku), millest alati olid kohal vähemalt 2. Igas polgus oli valves (meie mõistes QRA) mõne- kuni 15 min valmisolekus 4 hävitajat. Arvaks, et selline kaitse pidanuks tagama sihtmärkide leidmise ja hävitamise kuskilt 100 m kõrgusest alates (keskmiselt).
Kirjutama ajendas Riho Terrase tsitaat Eesti õhuruumi mittekaitstusest ja et see peaks kaitstud saama. Kui me ka antud nõuka sõjajõust piirdume 1/4-ga, siis ilmselt kulub ainuüksi selle peale meil kogu kaitse-eelarve ära ja jääb puudubi.
See, et meil pole õhuseires madala kõrguse radareid (rääkimata reaalsetest relvasüsteemidest) ei ole ju niisama tegemata jätmine, vaid sel on konkreetne, rahaline põhjus.
Ehk kokkuvõte on see, et lisaks õhukaitse arendamisele tuleb tegeleda ka passiivse kaitsega ning võimega võtta suur hulk droonilööke "sisse" ilma, et meil elu kokku kukuks, sest taoliste hulkade tõrjumine mida vatnik täna Ukrainas teele saadab, pole jõukohane tõrjuda mingit moodi. Varjamine, varjumine, hajutamine, eksitamine jne.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kas pärast hiljutist Vene droonide hordi invasiooni Poolasse saab üheselt väita, et Euroopa on suutnud sõja Ukraina ja Venemaa piirides hoida?
Ei saa. Sõjal on kalduvus laieneda – kas tahtmatult või taotluslikult. Poola episoodi tõendid viitavad viimasele. Poolas juhtunu näitas, et NATO ei ole viimaste õhusõja arengutega kohanenud. NATO integreeritud õhutõrje on endiselt suunatud klassikalistele ohtudele – mehitatud lennuvahendid, ballistilised ja tiibraketid –, mitte kõikjal leiduvatele, odavatele ja mitmekülgsetele ründe- ja peibutusdroonidele.
Pole kuigi julgustav, et kolm aastat pärast Shahed-tüüpi droonide kasutuselevõttu käitus NATO õhutõrje Poolas nii, nagu poleks midagi muutunud.
Poliitilisel tasandil Donald Trumpi reaktsioon, arvamus, et see võis olla õnnetus või eksitus, vihastas arusaadavatel põhjustel Varssavit. Selline reaktsioon ei soodusta heidutust, vaid võib viia selleni, et Venemaa provotseerib Valgevene kaudu veel sadade ründe- ja peibutusdroonidega. Poola ja Balti riigid kindlasti teeksid midagi enda kaitseks, kuid ilma Ühendriikide täieliku toeta ei pruugi nad suuta ohtu piisavalt mõjusalt neutraliseerida.
Trumpi ebalev vastus loob Venemaa tulevaste provokatsioonide jaoks viljaka pinnase.
Ma tervet artiklit ei näe, kas härra räägib seal ka sellest, milline on tema nägemus, kuidas ja millega tuleks Poola, Baltimaade ja NATO õhu- ja droonitõrjet VF-ga piirnevates riikides sisustada?
Kas NATO on pöördunud Ukraina poole droonitõrjevõime tugevdamisel nõu ja toe saamiseks?
Sel aastal loodi Poola Bydgoszczi linna Ukraina-NATO oivakeskus nimega JATEC (Joint Analysis, Training and Education Centre). Ilmselt selle kaudu vahetatakse kogemusi. Ka Euroopa Liidu ja Ukraina omavahelist suhtlust ei tuleks alahinnata. Euroopa Liidul on kaitse rahastamise mehhanismid, mida võiks kasutada ka droonitõrjetehnoloogia tootmiseks NATO Euroopa riikides tööstuslikus mahus. Neid tehnoloogiaid saaksid NATO sõdurid idatiival tulevikus kasutada.
Ma mõtlesin rohkem seda, kes kuipalju millal millega kuskohas peaks härra Ukraina eksperdi arvates meil siis kusagil kohal valmiduses olema, et lausdroonitõrjet teha ja kogu riigipiiri katta. Materjaalsed, inimressursilised ja reaalsed asjad.
Siin on palju igasuguseid spetsialiste. Millised on nende nägemused tõhusast ÕT-st nö rahuajal üksikute droonide ja drooniparvede vastu Eestis?
Mis relvastus? Mis radarid? Kui palju?
Statsionaarsed ÕT positsioonid? Kus? Kellega mehitatud? Palju oleks mehi-naisi vaja? 24/7 valves?
Mobiilsed ÕT üksused? Kui palju? Millega (relvastus jm tehnika)? Kus? Kellega mehitatud? Palju oleks mehi-naisi vaja? 24/7 valves?
