Esialgne mõte oli selline, et jätkan keredega ja siis lähen veermiku kallale, aga et vahepeal sai eelmine silikoon otsa ja tuli uus tellida, siis tekkisid veidi teistsugused mõtted. Uus asi ikka huvitav – kohe vorme nikerdama, sest uus vajab vähe teistsugust lähenemist, kuigi intriig ei olnud just kesteab kui suur – nüüd on vormi valmistamisel aega rohkem kui vaja, samas tuleb massi tardumist oodata varasema poole tunni asemel tund aega. Aga et vormid tulid täiesti ok, siis oli täiesti loogiline neid täitma hakata ja peaaegu märkamatult said peaaegu kõik veermiku jaoks vajaminevad jupid kloonitud:
No ja tegin võrdluse mõttes rea kõikidest veermiku kärudest – kõige esimene on 1978 aastal väljatöötatud Helleri oma, edasi Bronco ja Tumpeter ja rea lõpetab käesoleval aastal müüki tulnud Tamiya:
Nagu näha on kaks keskmist suurevõitu, samas on Broncol üksjagu innovatiivsust – ikkagi ehtne vedru ja puha, mis sest, et ainult üks (teine peaks olema suurema sees ja teistpidi sammuga)
Kui nüüd Tamiya käru originaaliga võrrelda, siis tundub üsna sarnane:
Aga et plastikust „vedru“ on siiski päris nutune, võtsin ja nokkisin valmis midagi sellist:
See on siis esimene käru H35 jaoks, millel on rataste peal kummist bandaažid, vedrud väänasin ka valmis ja tundus nii enam-vähem, aga originaaliga kõrvutades näib, et vedru läbimõõt võiks olla tiba suurem. Olgu, vaatan kas õnnestub veel veidi läbimõõtu suurendada ja kui otsusele jõuan, tuleb mul neid päris palju valmistada - 30 sisemist ja 30 välimist, nii et lähiajal igav ei hakka.
Millalgi jälle..