„VÕLLIDEST“ JA NATUKENE KA „NUSSIMISEST“
„Võllideks“ nimetati Kaitseväe toonases slängis ülemaid. Teenistuse esimeses pooles kõiki ülemaid, sh ajateenijatest seersante, kuid teenistuse teises pooles, kui saime NAK-ist „tagasi“ meie endi seast kasvanud „võllid“, muutus see termin vist pigem kaadrikaitseväelastest ülemaid tähistavaks väljendiks.
Aga ajateenistuse esimestel kuudel olid uute ajateenijate jaoks „lähimateks“ ja sagedaisemalt kohatud „võllideks“ justnimelt need 2001. aasta jaanuaris teenistust alustanud seersandid ja aspirandid, kes millalgi augustikuus olid reservi ära saatnud koos nendega teenistust alustanud reakoosseisu ning jäid toona kehtinud süsteemi alusel oma 11 kuud kestnud teenistust lõpetama uute ajateenijate „drillseerudena“ (kuigi seda terminit toona ei kasutatud). Nende ülesanne oli – erinevalt kaadrikaitseväelastest rühmaülemast ja -vanemast, kes käisid teenistuses üldjuhul „kaheksast viieni“ – olla hommikust õhtuni noorsõdurite kõrval, et tagada rühmas kord, distsipliin, kaitseväe toonaste tavade selgeksõppimine (koos kõigega, mis sellega kaasnes) jne; samuti viisid nad tihti kaadrikaitseväelaste eest läbi ka teatud väljaõppe osasid.
Üldiselt jagati selliseid mehi Vahipataljonis iga SBK-rühma peale üks aspirant ja kaks nooremseersanti. Nagu öeldud, oli nende ülesandeks tegelikult värsketest kutsealustest kaitseväelaste vorpimine, st selle tagamine, et kõik tunneksid ja järgiksid vajalikus ulatuses määrustikke ja teisi nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid ja tavasid. Sisuliselt tähendas see kõik selle tagamist, et sõdurid oleksid õigel ajal rivis kohal, näeksid rivis ühtemoodi välja, astuksid (sõna otseses mõttes) ühte sammu, et keegi rivis ei „igetaks“ (st räägiks) või ei „säbeleks“ (st ei teeks rivis seistes liigutusi, mis pole rivimäärustikuga ette nähtud), et kasarmutoad oleksid puhtad, korras, voodid tehtud ning kappide sisu paigutatud taaskord selliselt, nagu kord ette näeb jne jne.
See oli protsess, millega siis loomulikult kaasnes see, mida sõdurislängis toona „nussimiseks“ nimetati, ning mida mina, aga ilmselt ka paljud teised tulevased ajateenijad enne teenistust pelgasid rohkem kui asi tegelikult väärt oli. Mismoodi seda „nussimist“ siis praktikas rakendati, võib ilmselt ette kujutada igaüks, kes on Kaitseväes aega teeninud. Olles aastate ja aastakümnete jooksul kuulnud lugusid ka sellest, mismoodi „kord“ oli teistes väeosades või teistel aastatel (või isegi aastakümnetel), siis saabki öelda, et see kõik sõltus aastakümnest, väeosast või siis teatud juhtudel ka konkreetsete „võllide“ nõudlikkusest, nahaalsusest või mõnedel juhtudel lihtsalt sellest, kui „munn“ mõni mees võis teinekord olla.
Vahipataljoni 2001. aasta sügisel alustanud noorsõdurite „nussimise“ asjus julgen väita, et jutud, aga ilmselt ka varasematel aastatel kehtinud kord olid hullemad, kui hirmud ja asjade tegelik seis. Võrreldes tänasega oli kord toona (vähemalt SBK ajal) ilmselt siiski rangem – noorsõdur ei tohtinud ilma ülema loa ja saatmiseta iseseisvalt lahkuda kasarmukorruselt, aga erinevalt mingitest varasematest aastatest ja mõnest teisest väeosast ei pidanud absoluutselt kõike tegema joostes. Selle peale, et kõik ilmuksid koridori peale rivisse üheaegselt, kannaksid täpselt ühesugust vormi (st ei saanud olla nii, et pooltel meestel on vormijaki all hall kampsun, teistel aga roheline sobla-jobla), et keegi rivis ei keerutaks ega möliseks, olid karistused standardsed – kas individuaalsed kätekõverdused või kollektiivselt tervele rühmale. Kui keegi rivisse hilines (oli nt parajasti vetsus poti peal), siis „ootasid“ ülejäänud teda kätekõverdusi või kükke tehes. Liikuvas rivis vea tegemise peale saadeti eksija ruttu „orbiidile“, st tegema jooksuringe ümber samaaegselt edasi liikuva allüksuse. Tolknevate niidiotse eest saadi samuti kätekõverdusi jne. Aegajalt leidsime oma kasarmutuppa naastes eest segamini paisatud (st kehvasti tehtud) voodid või kapid. Lahtijäetud taskuklapp või püksitaskusse unustatud käsi võis lõppeda korraldusega see tasku teatud ajaks kinni õmmelda, et ei tekiks enam kiusatus sinna oma käbarad toppida jne.
Seejuures sain suuresti tagantjärele tarkusega aru, et üsna suur osa sellest „nussimisest“ kandis kokkuvõttes vajalikku ja üllast eesmärki. Mitte isegi niivõrd selles mõttes, et see harjutas noorsõdureid ülemate käske ja korraldusi koheselt ja vastuvaidlemata täitma, vaid see tagas kokkuvõttes aja kokkuhoiu kõigi jaoks ning võimaldas suhteliselt piiratud ajas ja ruumis suurt hulka inimesi efektiivselt liigutada, „käidelda“ ja väljaõpetada. Nt kui sul on vaja suhteliselt väikesest sööklast tunni aja jooksul „läbi lasta“ 350 ajateenijat niimoodi, et kõik jõuaksid oma kolmekäigulise lõunasöögi kätte saada ja ära süüa, siis ega seda polegi teistmoodi võimalik tagada kui seeläbi, et iga üksik rühm reaalselt jõuab ettenähtud ajaks järjekorda. Või kui ühe peldikus istuva sõduri pärast ei saa ülejäänud 49 meest õigel ajal nt klassitundi alustada ja peavad selle asemel koridoris tühja passima, siis on üsna ruttu ka see krooniline hilineja huvitatud sellest, et edaspidi mitte enam hilineda.
Aga teisalt oli selle „nussimise“ hulgas ka asju, mis ka tagantjärele tarkusega olid ikka üsna tarbetud. Näiteks needsamad niidiotsad, või sentimeetri täpsusega ülesse tehtud sõdurivoodid, millel pole minu hinnangul mingit seost sõjalise väljaõppe ja efektiivsusega ja mistõttu neid asju täna enam minu arusaamist pidi ei nõuta.
Samas olgu öeldud, et absurdsete metsikusteni meiega tehtud „nussimine“ ei läinud. Paar aastat varem samas väeosas teeninu jutustas mulle nt ettevõtmisest nimega tolmurulli/suitsukoni/banaanikoore matused, mis tähendas seda, et toast leitud tolmurull või prügikasti jäetud banaanikoor sai endale matused niimoodi, et terve rühm läks lahinguvarustuses joostes väeosast Vanaka mäele; mäe tipus hakati vahetuste kaupa jalaväelabidatega kaevama täismahus hauda sellele õnnetule konile või tolmurullile, mille käigus hauakaevamisega parajasti mitte-tegelevad ajateenijad pidid jooksma ringiratast mäetipul oleva haua ja mäe jalami vahet. Samamoodi ei tulnud keegi meie ajal mõttesegi korraldada siin eespoole kirjeldatud „tuletõrjehäiret“, mille käigus kõik sõdurivoodid ja kapid kasarmutubadest õue ja tagasi tassiti – ei taha ausalt öeldes isegi mõelda sellele, kui palju tarbetuid vigastusi ja õnnetusi võib juhtuda siis, kui keegi üritab nt sadakond u sajakiloist sõdurikappi Vahipataljoni 4. korruselt kiiruga alla õuele ja tagasi tassida. Seda enam olin ma imestunud, kui kuulsin, et kümmekond aastat hiljem oli selliste lollustega jälle ots lahti tehtud.
Seetõttu tundub mulle – eriti tagantjärele – et meie drillseersandid tegid meiega seda, mida oli vaja teha + seda, mida nende endiga oli tehtud. Samas ei pingutatud selle kõigega minu hinnangul üle ning kohati tundus, et mõnda asja tehti meiega mitte selleks, et miski vajas „parandamist“, vaid selleks, et me kah kaitseväe „traditsioonidest osa saaksime“. Nt suutsime me oma kasarmutubasid algusest peale suhteliselt korras ja puhtana hoida, aga ühel korral tubadesse naastes leisime ikkagi eest „lumesaju“, st sajad ja tuhanded peeneks rebitud ja üle terve roa laiali paisatud väikesed valged paberitükid (huvitas, kes ja kus selle „rebestamisega“ küll viitsis tegeleda?), mis tuli siis jäägitult ära koristada.
Miks see „nussimise tase“ meie ajal kokkuvõttes suhteliselt normaalne (eriti varasemate aastatega) oli? Ilmselt oli selleks mitu põhjust. Esiteks oli Kaitsevägi tervikuna võrreldes „metsikute“ 1990. aastatega kasvanud ja arenenud ning suutis suurema osa sõdurite päevast ära täita ettenähtud ja mõtestatud väljaõppega, mille kohatisel puudumisel 1990. aastatel oligi väljaõpe asendatud ülemate fantaasiate ja isetegevusega „distsipliini tugevdamiseks“. St päevakavas lihtsalt polnud enam ruumi mingite väga mahutake lolluste korraldamiseks. Teiseks nägi Kaitsevägi toona ka ise vist üsna palju vaeva selleks, et väeosades lolluste ja ülepingutustega ei tegeletaks. Vanemad lugejad ilmselt mäletavad, et 1990. aastatel oli ajakirjandus pidevalt täis artikleid sellest, kuidas ühes või teises väeosas on ajateenijaid sedavõrd palju taga kiusatud, et need massiliselt jooksu läksid + igasugused tarbetud õnnetused jms, mis tihti lõppesid surmade ja püsivate invaliidistumistega. Oli suht arusaadav, et Kaitseväe juhtkond soovis sellistest probleemidest ja kajastustest vabaneda, mistõttu mäletavad kõik toona aega teeninud ilmselt Kaitseväe peainspektorit major Einar Laignat, kelle poole kõikidel ajateenijatel oli õigus oma murega pöörduda, kui talle tundus, et teda teenistuses kiusati, määrustikuväliselt karistati jne. Ja kes tavaliselt sekkus üsna kiiresti ja resoluutselt, kaldudes oma otsuseid tegema ajateenijate kasuks (ka siis, kui selleks võibolla tegelikult põhjust polnud). Vahipataljoni puhul lisas pikantsust asjaolu, et major Laigna oli väeosas peaaegu igapäevane külaline, tulles õhtuti oma ametiautoga järele pataljoni raamatukogus töötavale abikaasale.
Kolmandas põhjus võis meie puhul olla üsna banaalne. Meie kompaniis olid kõik ajateenijad keskharidusega ja pea eranditult eesti emakeelega, st neil polnud probleeme käskudest-korraldustest arusaamisega ja lisaks mõistsid kõik loomulikust intelligentsist, et mõistlikum ja efektiivsem on seersandite korraldused ja nõudmised võimalikult ruttu ära täita, sest siis jääb „nussimine“ ära ning saab kiiremini „õhtale“. Ja neljandaks arvan mina isiklikult, et meie „drillseersandid“ juhtusid lihtsalt olema normaalsed, intelligentsed ja hea huumorimeelega isiksused, kellel polnud mingeid varjatud alaväärsuskomplekse, mida ülepingutuste ja võimuliialdustega noorsõdurite peal välja elada. Mina – ja ma arvan, et enamus minu lennu ajateenijatest – meenutab neid pigem hea sõnaga. Nii et kui ma kuskil harva tänaval vms kohtan toonast nooremseerant Kalvi Kiike või toonast nooremseersant Kristo Romanenkovit, siis lähen ikka sõbralikult juttu ajama.
Kaadrikaitseväelasi oli kompaniis toona umbes sama palju kui ka täna väljaõppekompaniides: leitnant või kapten kompaniiülemaks, nooremleitnantist kompaniipülema abi ja veeblist kompaniiveebel ning rühmades üldjuhul ohvitserist ülem ja allohvitserist rühmavanem.
Toonase A-kompanii ülemaks oli meie teenistuse esimestel nädalatel leitnant Hannes Meimre, kes seejärel kuskile kursustele lahkus. Minul oli temaga vaid üks kokkupuude. Nimelt kutsuti mind teenistuse esimestel päevade jooksul mingil põhjusel – millisel, ei mäleta, see pole antud juhul ka oluline – kompaniiülema juurde. Kuna eelnevatel päevadel olime me kokku puutunud vaid oma drillseersantidega ja harjutanud vaid määrustikukohast pöördumist „härra seersant...“, siis suht automaatselt pöördusin Meimre kabinetti sisendes ka tema poole samamoodi: „Härra seersand, reamees X ilmus teie käsul!“ Sellele järges automaatselt järsk soovitus auastmed selgeks õppida koos ähvardusega karistusest, mis koosnes sellistest elementidest nagu „seljakott“, „telliskivid“ ja „staadioniringid“.
Meimre lahkumise järel oli mõnda aega kompaniiülema kohusetäitjaks nooremleitnant Andrus Kahr – pikka kasvu kõhetu, pisut robotlike liigutuste ja robotliku, raiuva kõneviisiga ohvitser, kes oma esindusliku välimuse tõttu tihti tseremooniatel ka aukompanii ülemana tegutses. Kokkupuuteid temaga oli sõduritel üsna vähe – ei mäleta, et ta oleks läbi viinud ühtegi õppetundi vms. Kompanii sõdurite poole pöördus ta minu vist mingi vähegi sisulise jutuga vaid korra – vahetult SBK-rännaku eel soovis sõduritele edu õpitu demonstreerimisel vms, aga ka siis oli tema jutu peamiseks sisuks manitsus, et keegi rännaku ajal priimuste tarbeks väljastatud puupiiritust jumala eest ära ei jooks ja pimedaks ei jääks. Kümmekond aastat hiljem lahkus Kahr teenistusest leitnantina ja vist Scoutspataljoni personalisektsiooni ülema ametikohalt ja töötas hiljem veel pika aega KRA Värbamiskeskuses.
Hoopis teist masti mees oli 2002. aasta jaanuaris kompaniiülemaks määratud kapten Urmet Reimann, kes oli äsja lõpetanud Kõrgema Sõjakooli 1. keskastmekursuse. A-kompaniile mitteoamaselt oli Reimann lühikest kasvu ja suhteliselt tüüaka kehaehitusega ning rääkis samuti pisut imelikus „raiuvas“ ja järsus kõneviisis, mida sõduritel oli kerge tema selja taga imiteerida. Aga see kõik ei tähenda, et Reimanni üle oleks naerdud vms. Vastupidi – Reimann oli minu arvates väga asjalik, aktiivne ja normaalne ülem. Suurema osa ajast ei kükitanud ta mitte oma kabinetis, vaid oli rühmade juures väljaõpet läbi viimas või kontrollimas. Kas alati oli just mõistlik noorelt ja roheliselt kaadrilipnikult rühma väljaõppe läbiviimine üle võtta, on ilmselt pisut küsitav, aga igatahes oli Reimann väga huvitatud sellest, et väljaõpe oleks asjalik, efektiivne ja tulemuslik. Teine suur ja positiivne muudatus – ajateenijate jaoks – oli tema linnalubade poliitika, mis tolle aja kohta oli väga liberaalne ja oma ajast ees, aga sellest kirjutan ma millalgi eraldi. Hiljem teenis Reimann Viru jalaväepataljoni ülemana, Kirde kaitseringkonna staabiülemana ja mitmetel mobilisatsiooniga seotud ametikohtadel peastaabis. Mõned aastat tagasi läks ta kolonelleitnantina reservi ja töötab ka täna Kaiteministeeriumis mobilisatsiooni ja lahinguvalmidusega.
A-kompanii veebliks oli meie teenistuse esimestel kuudel veebel Teet Leedu – legendaarne kuju, keda mäletavad ilmselt kõik enne 2001. aastat seal aega teeninud. Leedu oli selline punetava näoga, valju häälega mees, mis vihjas (õigustatult) teatud sorti viinaveale. Kompaniis oli tema ajal väidetavalt kord hästi majas, kuid suure osa tegelikust tööst kompanii varustuse, varade jms majapidamise korraldamisel tegid ära ajateenijate seast väljavalitud kompanii kirjutaja ja relvur. Mina ei oska öelda, kas Leedu oli pidevalt väikese vine all või pigem „tsüklimees“, aga see kõik lõppes sellega, et millalgi 2002. aasta varakevadel oli purjus Leedu pataljoni territooriumil sattunud sõnavahetusse pataljoni ülema kohusetäitja kapten Uuspaluga, kes ilma pikema jututa oli lasknud Leedu arestikambrisse kainenema panna ja seejärel teenistuses minema lüüa. Keegi oli teda aastaid hiljem näinud täiesti allakäinu ja põhjajoonuna. Kroonilistel alkohoolikutel ei tohigi ilmselt tegevteenistuses kohta olla, aga ilmselt oli teenistus see, mis Leedut kuidagi „rea peal“ hoidis.
Pärast Leedut sai kompanii veebliks Andres Lillemägi, kes oli igati rahulik, asjalik ja „normaalne“ tegelane, eriti veebel Leeduga võrreldes. Ajateenija puutus temaga kokku peamiselt Kadrioru vahtkonna n-ö eelrivitusel (st see toimus päeval, enne kõikide vahtkonade ja toimkondade „ametlikku“ rivistust pataljoni korrapidaja-ohvitseri poolt õhtupoolikul), kus ta kontrollis tseremoniaalvormide korrasolekut ja kontrollis pisteliselt vahtkonnateenistusega seotud määrustikupunktide tundmist. Teenistuse edenedes muutusid need ülevaatused aina lühemaks kuni veebel Lillemägi lõpuks ütles meile naljaga pooleks, et „te teate praeguseks ise kõige paremini, mida tohib teha ja mida ei tohi teha – ärge ainult „vahele jääge“. Ja nii ka oli. Lillemägi teeniski järgmised 20+ aastat Vahipataljonis tseremooniate „alal“ ja saadeti paari aasta eest pidulikult reservi.
Rühmade vanemateks olnud nooremveeblid olid Lillemäega sarnased – Lahingukoolis suhteliselt hiljuti enamvähem korraliku ettevalmistuse ja väljaõppe saanud rahulikud ja asjalikud mehed – Kristo Vaga, Aivar Pennert ja keegi veel – ja üks naisterahvas, telesarjast „Robinsonid“ tuntuks saanud Siiri Kuusmann.
Ülemaid jagus toona A-kompaniis nelja rühma peale kaks lipnikku ja kaks Sõjakoolist tulnud nooremleitnanti. Toona võidi (ideaalis vist lühemaks ajaks) rahuaja rühmaülemaks määrata ka ajateenijana reservrühmaülema kursused lõpetanud ning tegevteenistusse astudes lipniku auastme saanud inimesi. Ühel nendest lipnikest – Taivo Talpasel – õnnetus niimoodi rühmaülemana teenida vist päris mitu aastat ning hiljem teenis ta veel leitnantina Vahipataljoni ja Põhja Kaitseringkonna staabis. Teine toonastest lipnikest – Elvis Mets – oli ajateenistuse samas väeosas läbinud umbes aasta eest ning seejärel meiega umbes samal ajal tegevteenistusse naasnud. Väga kauaks ta pärast „meie lendu“ miskipärast siiski tegevteenistusse ei jäänud.
Lisaks nendele lipnikele oli Vahipataljonis veel terve rida nooremleitnante, kes olid äsja lõpetanud Kõrgema Sõjakooli 4-aastase põhikursuse. A-kompaniis oli üheks rühmaülemaks Toomas Tõniste – pikka kasvu, esindusliku välimusega, asjalik ja karismaatiline ohvitser, kes jättis igati hea ja positiive mulje; teenis hiljem ka Kuperjanovi pataljoni ülemana ning on ka täna tegevteenistuses kolonelleitnantina. C-kompaniis oli aga oma teenistust alustanud näiteks tänane 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Kundla.
Samas polnud Kõrgema Sõjakooli lõpetamine automaatselt mingiks kvaliteedigarantiiks. Teiseks toonase A-kompanii nooremleitnantiks oli Tõnis Lattik – kergelt juba toona tüsedusele kalduv, kuid sõduritega väga rahulikku, pingevaba ja informaalset suhet harrastanud mees. Enda sõnul oli ta Kõrgema Sõjakooli lõpetanud oma kursuse parimana, mis – nagu ma hiljem teada sain – ei vastanud pehmelt öeldes tõele. See kõik hakkas aja jooksul ka silma torkama, eriti välitingimustes. Näiteks kevadel, A-kompanii allüksuse kursuse ajal metsas „kompaniiülemana“ tegutsedes (kõik kompanii kaadri-rühmaülemad said „põllul“ olles kordamööda kompanii juhtimist, st oma SA-rolli harjutada“) sisustas ta oma aega sellega, et samal ajal kui ta alluvad palehigis kaitsepositsioone rajasid, lasi ta ühe staabitelgi päikesepoolsele küljele lohistada hunniku maskeerimisvõrkusid, mille vahele pugedes „väejuht“ kevadsoojust nautis, aeg-ajalt käskjalgade kaudu mõne korralduse andis, aga esmajoones tegeles kompanii kokkade poolt talle külmakastist toodud ja sõduritele magustoiduks ettenähtud kohukeste mugimisega. Ei usuks, kui ise poleks näinud!
Teine analoogne näide paar nädalat hilisemast ajast, kui kompanii harjutas rünnaku läbiviimist. Kui näiteks kaadrilipnikud või ka nooremleitnant Tõniste ajasid kompanii rünnakut juhtides endale selga rakmed, kiivri, automaadi ja kämo, siis nooremleitnant Lattik juhtis rünnakut niisama suvises välivormis ringi tatsates, ilma igasuguse erivarsustuse, kiivri ja kämota, relvaks vaid üks hiilglaslik värskelt puidust vestetud „Kalevipoja mõõk“ (millal ta selle jõudis veel valmis nikerdada?). Ootamatult keset rünnakut kuskilt välja ilmunud kapten Reimann ei pidanud paljuks sellist vaatepilti nähes Lattikut ajateenijate kuuldes „klouniks“ sõimata.
Hiljem teenis Lattik mõnda aega Vastse-Kuuste kutsekooli juures toimunud kaitseväe autojuhtide ülemana ning löödi u 2010. aasta paiku Kaitseväest minema pärast seda, kui ta sai kriminaalkorras karistada katse eest petta kaitseväelt välja Norras õppustel käies tuhandete kroonide ulatuses majutusrahasid, mis tegelikult olid juba norrakate poolt kinni makstud. Leitnanti auastmest kaugemale ta teenistuses ei jõudnudki, mh vist tegematajäänud kehaliste katsete tõttu, sest Vaste-Kuustes oli tema hüüdnimeks olnud „kahesajakilone leitnant“.
Veel mõned allüksuse tasandi kaadriväelased, kes tollal Vahipataljonis figureerisid. Pataljoni nooremallohvitseride kursuse ülemaks oli nooremleitnant Janek Lauri – rahuliku olemisega ja hea mulje jätnud ohvitser, kes mõned aastad hiljem väga traagilisel ja koledal kombel koos oma perega elust lahkus. 2002. aasta kevadel ilmusid veel väeossa, jaanuaris teenistust alustanud ajateenijatest SP-kompaniid koolitama kaks instruktorit – nooremleitnant Andres Ambros ja veebel Ragnar Reitsakas. Esimene oli suurt kasvu, musklis „rambo“, teine aga lühikest ja kõhetut kasvu, mistõttu said nad tagaselja hüüdnimeks Batman ja Robin. Hiljem on mõlemad saanud tuntuks palgasõduritena Iraagis.
Toona Vahipataljoni staabis teeninud ohvitseride nimed ei ütle hilisematele ajateenijatele või kaitseväelastele ilmselt suurt midagi, sest valdavosa nendest enam edaspidi suurt ja pikka karjääri ei teinud ja kadusid teenistusest u 2010. aasta paiku. Põhjus on paljuski objektiivne – suur osa nendest 2000. aastate alguses allüksuse tasandilt pataljoni staapi edutatud leitnantidest ja kaptenitest olid oma teenistust alustanud 1990. aastatel ohvitseride kiirkursustelt, kus keskhariduse baasil anti esialgu 2-kuuliste, hiljem vist kuni 6-kuuliste kursuste läbi ohvitseride baasväljaõpe. Täitmata ohvitserikohti oli kaitseväes toona palju, aga kulus veel aastaid enne kui alates 1992. aastast korraldatud toonase Riigikaitse Akadeemia n-ö päris ohvitseride kursused hakkasid „toodangut“ ja „massi“ andma. Ideaalis pidid kõik need ilma kõrghariduseta ohvitserid hiljem tsiviilülikoolidest omale vähemalt bakalaureusekraadi omandama, aga suur osa seda erinevatel põhjustel teha ei suutnud, mistõttu nende karjäär takerdus ja seejärel ka lõppes, kui seadusega enam järjekordset „ajapikendust“ ei antud.
Olgu nad siiski nimeliselt ära mainitud – pataljoni ülemaks oli teenistuse esimestel kuudel leitnant Madis Uibopuu, pärast teda kohusetäitjana kapten Andrus Uuspalu. Pataljoni staabiülemaks oli leitnant Omar Jaeski (hiljem koloneliks tõusnud Aivar Jaeski vend), pataljoni S-1 oli Soolind, S-2 Jüri Bachmann, S-3 Rudolf Jeeser, pataljoni pioneeriohvitseriks oli Kustov (tema pioneerikursus oli selline, et pea ükski meie rühma keskharidusega poistest ei suutnud läbida seda kõige lihtsama kategooria minööri eksamit). Nendest nimedest vaid Bachmann ja Jeeser tegid siiski natuke pikema karjääri – esimene Kaitseliidu tagalaülemana ja Lääne maleva juhtkonnas; Jeeser aga logistikasüsteemis, sh Logistikakeskuse ülemana ja Kaitseliidu Viru maleva pealikuna, kuid ka talle sai haridusnõue saatuslikuks.
Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
SÕDURI VARUSTUS
Millegipärast on mulle suhteliselt hästi meelde jäänud see riide- ja individuaalvarustus, mis mulle ja kõigile teistele 2001. aasta septembris teenistust alustanud ajateenijatele välja anti, ja mille seas kuni teenistuse lõpuni enam mingeid muudatusi ei toimunud, välja arvatud muidugi juhtumid, kui kellegi varustuselement pöördumatult katki või kaduma läks. Ajateenija varustuse komplekt koosnes toona järgmistest asjadest:
- Üks tutt-uus suvine vormikomplekt, st püksid, vormijakk (mida toona nimetati vist mõnevõrra ekslikult ’frentšiks’) ja nokamüts. Tegemist oli selleks ajaks n-ö standardiks muutunud vormiga, mis oli sellisena oli Kaitseväes kasutuses kuni 2000. aastate lõpuni, mil järk-järgult mindi üle uue mustri ja lõikega „digivormile“. Selle vormi pükste- ja vormijaki pealõmmeldud taskud olid suletavad n-ö väikeste nööpidega, paguni-aluseid oli üks – vormijaki rinna peal. Tõsi, mõned ajateenijad said ka veel mingisuguse natukene vanema, vahepealse versiooni sellest vormijakist, millel oli lisaks rinnapealsele pagunialusele ka õlakud õlgadel ning parema käise peal nööpidega kinnitatav eraldi alus väeosa embleemi jaoks. Sini-must-valgeid käise-embleeme toona standardina ei väljastatud; neid kandsid toona vaid need kaadrikaitseväelased, kes olid osalenud välismaal rahvusvahelistel õppustel või välismissioonidel.
Seda nn paraadvormiks kutsutud vormikomplekti kanti igapäevases teenistuses väeosas, toimkondades-vahtkondades ning linnaloale minnes. Selle vormi juurde kuulus toona ka paksust tekstiilist vöörihm, mida SBK ajal pidid noorsõdurid kandma praktiliselt alati, kui oma kasarmutoa uksest väljusid ning mida tohtis „maha võtta“ vaid sööklas söömise ajal. Pärast SBK lõppu kanti vöörihma vaid suurematel rivistustel, linnaloale minnes või toimkondades ja vahtkondades. N-ö praktilist väärtust omas see vöörihm vaid väeosa sisevahtkonnas ollesd, mil selle rihma külge kinnitati tääk ning eraldi salvetasku Galili varusalve jaoks.
- Lisaks sellele tutt-uuele suvisele vormile väljastati ka nn taktikavorm, ehk varem juba kasutuses olnud kantud vormipüksid ja -jakk. Seda vormi kanti peamiselt väliõppustel ja metsalaagrites; need vormid olid tihti juba üsna vanad ja äratrööbatud. „Moe“ mõttes oli siin pilt kirjum ning ette võis sattuda igasuguseid põnevaid varem Kaitseväe kasutuses olnud vormijakke ja -pükse. Mina näiteks sain endale taktikavormiks lühikest aega millalgi 1990. aastatel kasutuses olnud ja vist nn pardilaskja-kostüümiks kutsutud vormijaki, millel oli küll Kaitseväe standardne „analooglaik“, kuid mille lõige oli vist maha viksitud Soome või Rootsi välivormidelt – see jakk käis eest kinni mitte nööpidega, vaid tõmblukuga; vormi kraed sai kõrgele ülesse keerata ja lukuga sulgeda, taskuid sai nööpide asemel sulgeda tõmblukkude või krõpsudega. Tuleb tunnistada, et see vorm ei näinud kindlasti nii „esinduslik“ välja kui tavaline suvevorm, kuid välitingimustes oli see märksa funktsionaalsem.
- Nn Soome saapaid väljastati kaks paari – üks tutt-uus paar ja teine, juba kantud paar taktikavormi juurde. Lisaks anti üks paar nn Rootsi kummikuid koos vildist voodriga.
- Talvevorm koosnes vateeritud sisuga pükstest ja „kuftist“, mille oli hallist kunstkarusnahast krae. Samasuguse kunstkarusnahaga oli kaetud ka talvevormi juurde kuuluv läki-läki. Talviseks kandmiseks välitingimustes anti ka nn „kiivri-alune“ müts, mis kujutas endast tegelikult kahepoolset (ühelt poolt must, teiselt poolt valget värvi) maski, mille voodri sai suusamütsiks (st „kiivri alla“) kokku voltida. Eriti tagantjärele tarkusega oli see üsna ebafunktsionaalne peaehe, sest oli üsna paksust materjalist, mille all pea ruttu higistama hakkas, ning mis oma paksuse tõttu tegelikult üsna kehvasti kiivri alla ära mahtus. Huvitaval kombel oli see müts aga vist ajateenijatele-reservväelastele kuuluvas standardvartuses kuni 2010. aastate lõpuni ja on alles vist viimasel ajal asendatud pisut õhemate ja funktsionaalsemate kiivrisukkade ja mütsidega, mis ka päriselt „kiivri alla“ ära mahuvad.
- Talviseks kandmiseks väljastati ka talvine maskeerimisülikond, st valget värvi lohvakad püksid ja kapuutsiga anorakk, mida kanti rohelise riietuse peal. Kindaid anti üks paar villaseid Thinsulate’i sõrmkindaid, mis tegelikult sobisid vaid garnisoniteenistuseks, saades välitingimustes ruttu märjaks ja hakates rebenema-hargnema. Oli ka üks paar mingeid õhukesi sõrmikuid ning mingisugused vanad ja väga kohmakad labakindad.... Ühesõnaga – suur osa ajateenijaid kandis toona välitingimustes pigem mingeid kodunt kaasa võetud tsiviilkindaid.
- Rohelisi puuvillaseid aluspükse anti kokku neli paari – kahed lühikesed ja kahed pikad „trussikud“. Rohelisi T-särke anti kolm tükki – kogu see kraam oli koos sokkidega ka ainukesed asjad, mida teenistuse lõpus tagasi ei korjatud, vaid lasti ajateenijatel koju kaasa viia.
- Soojemat pesust anti kaks rohelist, õhemat sviitrit, mida rahvakeeli „sobla-jobladeks“ või lihtsalt „sobladeks“ kutsuti, samuti üks paksem, tumehalli värvi ja kõrge kaelusega soojem kampsun.
- Nn „vihmakomplekt koosnes paksust kilest traksidega pükstest ning anoraki-tüüpi kapuutsiga jakist ning pidid paralleelselt toimima ka nn ABK-kaitse ülikondadena. Veekindlad olid need vormid tõepoolest, küll aga absoluutselt mittehingavad, mistõttu läks nende vormielemente kandes ükskõik millise ilmaga olemine üsna ruttu niiskeks ja lämbeks.
- Sokke anti palju – vist kokku 6 või 8 paari paksusid, saapa sisse päris hästi klappivaid sokke, samuti kaks paari pakse villaseid sokke, aga miskipärast ka kaks paari üliõhukesi niitsokke, millega ausalt öeldes polnud midagi tarka peale hakata, sest saapa sees kandes läksid need seal ruttu kortsu ja võisid jala üsna ruttu verele hõõruda.
- Välitingimustes söömiseks väljastati kõigile Rootsist abi korras saadud katelokikomplekt koos piiritusepriimusega, samuti sama päritolu kahvli-noa-lusika komplekt. Ka rohelisest plastmassist välipudel kandis mälu järgi „kolme krooni“ kujutist. Olgu öeldud, et need Rootsi söögiriistad on igasuguste tänaste analoogidega võrreldes küll üsna kogukad ja rasked, kuid sarnaselt üsna paljude teiste Rootsi Külma Sõja aegsete relvade ja välisvarustuse elementidega olid need tegelikult üsna hästi läbi mõeldud, vastupidavad ja töökindlad lahendused.
- Välitingimustes ööbimiseks anti igale sõdurile üks telkmantel, roheline poroloonist lebomatt ning üsna paks ja soe, aga ka kokkupakitult väga suurte gabariitidega Rootsi magamiskott. Ükskõik, kuidas seda magamiskotti üritada ka nööridega „kokku pakkida“, oli ta ikka nii suur, et seljakoti sees seda kanda praktiliselt ei saanud – vastasel korral ei mahtunud sinna kotti enam midagi muud. Seetõttu kanti seda suurt „vorsti“ tavaliselt kas telkmantlisse, lebomatti või musta prügikotti mähitult seljakoti peale kinnitatuna.
- Seljakottideks anti kõigile nn Rootsi vanad seljakotid, mis utreeritult kujutasid endast metallraami külge kinnitatud kartulikotte. Mingeid lisa- ja küljetaskuid ja paunasid sellel seljakotil polnud. Selle koti õlarihmad olid üsna kitsad ja hakkasid raskema koorma ja pikema distantsi korral hõõruma, mida paljud ajateenijad leevendasid seeläbi, et õmblesid vanade lebomattide ribad seljakoti õlarihmade külge. Metallist raam aitas kokkuvõttes raske koorma kandmisele kaasa, kuid oli vähemalt alguses samuti ebamugav, harjumatu ja hõõruv. Iseenesest mahtus selle seljakoti sisse enamvähem normaalselt ära kogu see standardvarustus, mida toona oli kohustulik välilaagritesse kaasa võtta (v.a. muidugi see hiiglaslik magamiskott), aga mugavusest ja funktsionaalsusest oli asi väga kaugel.
- Rakmeteks saime endale nn Iisraeli jalaväerakmeteks kutsutud asjad, mis võrreldes tänaste kandesüsteemidega olid väga askeetlikud. Need rakmed koosnesid suhteliselt paksult vateeritud vööst, õhukestest traksidest (millega sai reguleerida seda, kui kõrgel rakmetaskud on), neljast Galili salvetaskust (millest igaüks mahutas kaks salve), veepudelitaskust paremal puusal ja väikesest puhastuspinali taskust vasakul puunal. Ja oligi kõik! Nõukogude päritolu gaasimaski kanti eraldi selleks väljastatud kollast värvi kotikesega üle õla; hädapärast sai nende rakmete külge kokkuvoldituna kinnitada ka Rootsi jalaväelabida (veel üks väga hea Rootsi vigur!), aga kui oli vaja näiteks päevaks Männikule minnes kaasa võtta vahetuspesu, talvejope või katelok, siis tuli kõik need asjad kaasa tassida sellesama eelnevalt kirjeldatud Rootsi seljakotiga.
- Kiivrid olid kõigil Rootsi päritolu teraskiivrid, millega käis kaasas Eesti analooglaiguga kiivrikate ning millele ajateenijad pidid omalt poolt lisama autorehvi sisekummist välja lõigatud kiivrikummi. Mingeid kuuli- või killuveste toona ajateenijatele ei väljastatud ega isegi vist räägitud, et sellised asjad olemas on – kuigi neid oli 1990. aastate algul Iisraeli relvatehinguga vist tegelikult täiesti korralik kogus soetatud. Ainukene kord, kus meile mingid kaitsevestid korraks väljastati, oli teenistuse viimastel nädalatel, mil me Männiku vana tankodroomi territooriumil lahing-granaate käisime heitmas.
Iseenesest hakkasid toona Kaitseväe varustusse jõudma ka esimesed korralikumad, Galvilinda firma poolt ja minu teada brittide kandesüsteemide eeskujul arendatud korralikud jalaväerakmed ja seljakotid, millede puhul oli suur ja paindlik hulk variante, kuidas rakmete ja seljakoti taskutest ja paunadest omale igaks olukorraks vajalik komplekt kokku nikerdada. 2001.-2002. aastal väljastati neid rakmeid ja kotte siiski vaid kaadrikaitseväelastele, aga ka Vahipataljoni NAK-i kuruslastele – aga täpselt vaid NAK-is õppimise ajaks. Kui värsked seerud oma allüksustesse naasid, korjati neilt peened rakmed ära ning anti tagasi ülalkirjeldatud Iisraeli ja Rootsi varustuselemendid.
Kokkuvõttes – võrreldes toonase ajaga on keskmise kaitseväelase isikliku ja riidevarustuse areng tegelikult minu arvates läbi teinud täiesti korraliku arengu, muutudes vaikselt natukene kergemaks, funktsionaalsemaks, materjalidelt kaasaegsemaks, hingavamaks, kiiremini kuivamaks jne. Samas saime meie 25 aastat tagasi nende asjadega oma väljaõppe ja teenistuse täiesti normaalselt läbitud. Ja kui jätta kõrvale kindad, siis mäletan väga vähe juhtumeid, kus – erinevalt tänasest – oleks keegi oma riide- või varustuselemente hakanud täiendama kuskilt kodunt vm sõduripoest soetatud asjadega. Seetõttu – saades muidugi aru, et sõduri varustuselemendid on endiselt toodetud vähempakkumise võitjate poolt – on mul kohati ikkagi üsna imelik kuulata seda hädaldamist tänapäeval Kaitseväe ja Kaitseliidu varustuselementide üle, mis 25 aastat tagasi oleksid meie jaoks endast kujutanud ilmselt luksuse ja funktsionaalsuse tippteoseid.
Lõpetuseks ka pisut n-ö välimajutusvarustusest ja sõidukitest. Välitingimustes majutuseks ja ööbimiseks olid toona pea igaks aastajaks ettenähtud nn Rootsi jaotelk koos maskeerimisvõrkude ja viimaste ülalhoidmiseks ettenähtud teleskoopiliste toigastega. Need telgid ei erine ilmselt pea üldse nendest telkidest, mida Kaitsevägi täna endiselt – tõsi, aina vähenevas mahus – kasutab.
Sõidukite osas oli aga üldine olukord tänasega võrreldes üsna kesine. N-ö igapäevaseks „asjaajamiseks“ ja väiksemate allüksuste transportimiseks oli Vahipataljonis toona kasutada paari vanema mudeli Unimogi ning mõned Nõukogude päritolu ZIL-id ja GAZ-id. Paberite järgi oli igale jalaväekompanii jaole ette nähtud Uniomogi veoauto, kuid neid oli väeosal toona vaid napilt ühe kompanii jagu ning need aeti välja vaid teenistuse teisel poolel allüksuse kursuse käigus, kui oli muuhulgas vaja harjutada kompanii motoriseeritud rännakut jms. Olgu öeldud, et seda said kompaniid ka kordamööda harjutada (kõigile korraga piisavalt masinaid ei jagunud), aga ka siis kippus üldjuhul vähemalt üks „moog“ tee äärde seisma jääma. Seetõttu läbisime enamuse väljaõppest hoopis „päkataksoga“, st 90% juhtudest mindi Männikule kas taktikat harjutama või laskmisi läbiviima jalgsi, mis kokkuvõttes võttis igast väljaõppepäevast ära kaks 45-minutilist õppetundi – üks Männikule minekuks, teine sealt tagasi tulekuks. Sellisel „lähenemisel“ oli siiski kaks väikest plussi – esiteks kulges jalgsirännak Männikule ja tagasi läbi üsna kenade ja rahulike Rahumäe, Nõmme ja Männiku asumite, st oli mingi vaheldus kasarmuseintele ja harjutusvälja okaspuudele. Teiseks andis see üsna hea trenni igasuguste jalgsirännakute puhuks.
Millegipärast on mulle suhteliselt hästi meelde jäänud see riide- ja individuaalvarustus, mis mulle ja kõigile teistele 2001. aasta septembris teenistust alustanud ajateenijatele välja anti, ja mille seas kuni teenistuse lõpuni enam mingeid muudatusi ei toimunud, välja arvatud muidugi juhtumid, kui kellegi varustuselement pöördumatult katki või kaduma läks. Ajateenija varustuse komplekt koosnes toona järgmistest asjadest:
- Üks tutt-uus suvine vormikomplekt, st püksid, vormijakk (mida toona nimetati vist mõnevõrra ekslikult ’frentšiks’) ja nokamüts. Tegemist oli selleks ajaks n-ö standardiks muutunud vormiga, mis oli sellisena oli Kaitseväes kasutuses kuni 2000. aastate lõpuni, mil järk-järgult mindi üle uue mustri ja lõikega „digivormile“. Selle vormi pükste- ja vormijaki pealõmmeldud taskud olid suletavad n-ö väikeste nööpidega, paguni-aluseid oli üks – vormijaki rinna peal. Tõsi, mõned ajateenijad said ka veel mingisuguse natukene vanema, vahepealse versiooni sellest vormijakist, millel oli lisaks rinnapealsele pagunialusele ka õlakud õlgadel ning parema käise peal nööpidega kinnitatav eraldi alus väeosa embleemi jaoks. Sini-must-valgeid käise-embleeme toona standardina ei väljastatud; neid kandsid toona vaid need kaadrikaitseväelased, kes olid osalenud välismaal rahvusvahelistel õppustel või välismissioonidel.
Seda nn paraadvormiks kutsutud vormikomplekti kanti igapäevases teenistuses väeosas, toimkondades-vahtkondades ning linnaloale minnes. Selle vormi juurde kuulus toona ka paksust tekstiilist vöörihm, mida SBK ajal pidid noorsõdurid kandma praktiliselt alati, kui oma kasarmutoa uksest väljusid ning mida tohtis „maha võtta“ vaid sööklas söömise ajal. Pärast SBK lõppu kanti vöörihma vaid suurematel rivistustel, linnaloale minnes või toimkondades ja vahtkondades. N-ö praktilist väärtust omas see vöörihm vaid väeosa sisevahtkonnas ollesd, mil selle rihma külge kinnitati tääk ning eraldi salvetasku Galili varusalve jaoks.
- Lisaks sellele tutt-uuele suvisele vormile väljastati ka nn taktikavorm, ehk varem juba kasutuses olnud kantud vormipüksid ja -jakk. Seda vormi kanti peamiselt väliõppustel ja metsalaagrites; need vormid olid tihti juba üsna vanad ja äratrööbatud. „Moe“ mõttes oli siin pilt kirjum ning ette võis sattuda igasuguseid põnevaid varem Kaitseväe kasutuses olnud vormijakke ja -pükse. Mina näiteks sain endale taktikavormiks lühikest aega millalgi 1990. aastatel kasutuses olnud ja vist nn pardilaskja-kostüümiks kutsutud vormijaki, millel oli küll Kaitseväe standardne „analooglaik“, kuid mille lõige oli vist maha viksitud Soome või Rootsi välivormidelt – see jakk käis eest kinni mitte nööpidega, vaid tõmblukuga; vormi kraed sai kõrgele ülesse keerata ja lukuga sulgeda, taskuid sai nööpide asemel sulgeda tõmblukkude või krõpsudega. Tuleb tunnistada, et see vorm ei näinud kindlasti nii „esinduslik“ välja kui tavaline suvevorm, kuid välitingimustes oli see märksa funktsionaalsem.
- Nn Soome saapaid väljastati kaks paari – üks tutt-uus paar ja teine, juba kantud paar taktikavormi juurde. Lisaks anti üks paar nn Rootsi kummikuid koos vildist voodriga.
- Talvevorm koosnes vateeritud sisuga pükstest ja „kuftist“, mille oli hallist kunstkarusnahast krae. Samasuguse kunstkarusnahaga oli kaetud ka talvevormi juurde kuuluv läki-läki. Talviseks kandmiseks välitingimustes anti ka nn „kiivri-alune“ müts, mis kujutas endast tegelikult kahepoolset (ühelt poolt must, teiselt poolt valget värvi) maski, mille voodri sai suusamütsiks (st „kiivri alla“) kokku voltida. Eriti tagantjärele tarkusega oli see üsna ebafunktsionaalne peaehe, sest oli üsna paksust materjalist, mille all pea ruttu higistama hakkas, ning mis oma paksuse tõttu tegelikult üsna kehvasti kiivri alla ära mahtus. Huvitaval kombel oli see müts aga vist ajateenijatele-reservväelastele kuuluvas standardvartuses kuni 2010. aastate lõpuni ja on alles vist viimasel ajal asendatud pisut õhemate ja funktsionaalsemate kiivrisukkade ja mütsidega, mis ka päriselt „kiivri alla“ ära mahuvad.
- Talviseks kandmiseks väljastati ka talvine maskeerimisülikond, st valget värvi lohvakad püksid ja kapuutsiga anorakk, mida kanti rohelise riietuse peal. Kindaid anti üks paar villaseid Thinsulate’i sõrmkindaid, mis tegelikult sobisid vaid garnisoniteenistuseks, saades välitingimustes ruttu märjaks ja hakates rebenema-hargnema. Oli ka üks paar mingeid õhukesi sõrmikuid ning mingisugused vanad ja väga kohmakad labakindad.... Ühesõnaga – suur osa ajateenijaid kandis toona välitingimustes pigem mingeid kodunt kaasa võetud tsiviilkindaid.
- Rohelisi puuvillaseid aluspükse anti kokku neli paari – kahed lühikesed ja kahed pikad „trussikud“. Rohelisi T-särke anti kolm tükki – kogu see kraam oli koos sokkidega ka ainukesed asjad, mida teenistuse lõpus tagasi ei korjatud, vaid lasti ajateenijatel koju kaasa viia.
- Soojemat pesust anti kaks rohelist, õhemat sviitrit, mida rahvakeeli „sobla-jobladeks“ või lihtsalt „sobladeks“ kutsuti, samuti üks paksem, tumehalli värvi ja kõrge kaelusega soojem kampsun.
- Nn „vihmakomplekt koosnes paksust kilest traksidega pükstest ning anoraki-tüüpi kapuutsiga jakist ning pidid paralleelselt toimima ka nn ABK-kaitse ülikondadena. Veekindlad olid need vormid tõepoolest, küll aga absoluutselt mittehingavad, mistõttu läks nende vormielemente kandes ükskõik millise ilmaga olemine üsna ruttu niiskeks ja lämbeks.
- Sokke anti palju – vist kokku 6 või 8 paari paksusid, saapa sisse päris hästi klappivaid sokke, samuti kaks paari pakse villaseid sokke, aga miskipärast ka kaks paari üliõhukesi niitsokke, millega ausalt öeldes polnud midagi tarka peale hakata, sest saapa sees kandes läksid need seal ruttu kortsu ja võisid jala üsna ruttu verele hõõruda.
- Välitingimustes söömiseks väljastati kõigile Rootsist abi korras saadud katelokikomplekt koos piiritusepriimusega, samuti sama päritolu kahvli-noa-lusika komplekt. Ka rohelisest plastmassist välipudel kandis mälu järgi „kolme krooni“ kujutist. Olgu öeldud, et need Rootsi söögiriistad on igasuguste tänaste analoogidega võrreldes küll üsna kogukad ja rasked, kuid sarnaselt üsna paljude teiste Rootsi Külma Sõja aegsete relvade ja välisvarustuse elementidega olid need tegelikult üsna hästi läbi mõeldud, vastupidavad ja töökindlad lahendused.
- Välitingimustes ööbimiseks anti igale sõdurile üks telkmantel, roheline poroloonist lebomatt ning üsna paks ja soe, aga ka kokkupakitult väga suurte gabariitidega Rootsi magamiskott. Ükskõik, kuidas seda magamiskotti üritada ka nööridega „kokku pakkida“, oli ta ikka nii suur, et seljakoti sees seda kanda praktiliselt ei saanud – vastasel korral ei mahtunud sinna kotti enam midagi muud. Seetõttu kanti seda suurt „vorsti“ tavaliselt kas telkmantlisse, lebomatti või musta prügikotti mähitult seljakoti peale kinnitatuna.
- Seljakottideks anti kõigile nn Rootsi vanad seljakotid, mis utreeritult kujutasid endast metallraami külge kinnitatud kartulikotte. Mingeid lisa- ja küljetaskuid ja paunasid sellel seljakotil polnud. Selle koti õlarihmad olid üsna kitsad ja hakkasid raskema koorma ja pikema distantsi korral hõõruma, mida paljud ajateenijad leevendasid seeläbi, et õmblesid vanade lebomattide ribad seljakoti õlarihmade külge. Metallist raam aitas kokkuvõttes raske koorma kandmisele kaasa, kuid oli vähemalt alguses samuti ebamugav, harjumatu ja hõõruv. Iseenesest mahtus selle seljakoti sisse enamvähem normaalselt ära kogu see standardvarustus, mida toona oli kohustulik välilaagritesse kaasa võtta (v.a. muidugi see hiiglaslik magamiskott), aga mugavusest ja funktsionaalsusest oli asi väga kaugel.
- Rakmeteks saime endale nn Iisraeli jalaväerakmeteks kutsutud asjad, mis võrreldes tänaste kandesüsteemidega olid väga askeetlikud. Need rakmed koosnesid suhteliselt paksult vateeritud vööst, õhukestest traksidest (millega sai reguleerida seda, kui kõrgel rakmetaskud on), neljast Galili salvetaskust (millest igaüks mahutas kaks salve), veepudelitaskust paremal puusal ja väikesest puhastuspinali taskust vasakul puunal. Ja oligi kõik! Nõukogude päritolu gaasimaski kanti eraldi selleks väljastatud kollast värvi kotikesega üle õla; hädapärast sai nende rakmete külge kokkuvoldituna kinnitada ka Rootsi jalaväelabida (veel üks väga hea Rootsi vigur!), aga kui oli vaja näiteks päevaks Männikule minnes kaasa võtta vahetuspesu, talvejope või katelok, siis tuli kõik need asjad kaasa tassida sellesama eelnevalt kirjeldatud Rootsi seljakotiga.
- Kiivrid olid kõigil Rootsi päritolu teraskiivrid, millega käis kaasas Eesti analooglaiguga kiivrikate ning millele ajateenijad pidid omalt poolt lisama autorehvi sisekummist välja lõigatud kiivrikummi. Mingeid kuuli- või killuveste toona ajateenijatele ei väljastatud ega isegi vist räägitud, et sellised asjad olemas on – kuigi neid oli 1990. aastate algul Iisraeli relvatehinguga vist tegelikult täiesti korralik kogus soetatud. Ainukene kord, kus meile mingid kaitsevestid korraks väljastati, oli teenistuse viimastel nädalatel, mil me Männiku vana tankodroomi territooriumil lahing-granaate käisime heitmas.
Iseenesest hakkasid toona Kaitseväe varustusse jõudma ka esimesed korralikumad, Galvilinda firma poolt ja minu teada brittide kandesüsteemide eeskujul arendatud korralikud jalaväerakmed ja seljakotid, millede puhul oli suur ja paindlik hulk variante, kuidas rakmete ja seljakoti taskutest ja paunadest omale igaks olukorraks vajalik komplekt kokku nikerdada. 2001.-2002. aastal väljastati neid rakmeid ja kotte siiski vaid kaadrikaitseväelastele, aga ka Vahipataljoni NAK-i kuruslastele – aga täpselt vaid NAK-is õppimise ajaks. Kui värsked seerud oma allüksustesse naasid, korjati neilt peened rakmed ära ning anti tagasi ülalkirjeldatud Iisraeli ja Rootsi varustuselemendid.
Kokkuvõttes – võrreldes toonase ajaga on keskmise kaitseväelase isikliku ja riidevarustuse areng tegelikult minu arvates läbi teinud täiesti korraliku arengu, muutudes vaikselt natukene kergemaks, funktsionaalsemaks, materjalidelt kaasaegsemaks, hingavamaks, kiiremini kuivamaks jne. Samas saime meie 25 aastat tagasi nende asjadega oma väljaõppe ja teenistuse täiesti normaalselt läbitud. Ja kui jätta kõrvale kindad, siis mäletan väga vähe juhtumeid, kus – erinevalt tänasest – oleks keegi oma riide- või varustuselemente hakanud täiendama kuskilt kodunt vm sõduripoest soetatud asjadega. Seetõttu – saades muidugi aru, et sõduri varustuselemendid on endiselt toodetud vähempakkumise võitjate poolt – on mul kohati ikkagi üsna imelik kuulata seda hädaldamist tänapäeval Kaitseväe ja Kaitseliidu varustuselementide üle, mis 25 aastat tagasi oleksid meie jaoks endast kujutanud ilmselt luksuse ja funktsionaalsuse tippteoseid.
Lõpetuseks ka pisut n-ö välimajutusvarustusest ja sõidukitest. Välitingimustes majutuseks ja ööbimiseks olid toona pea igaks aastajaks ettenähtud nn Rootsi jaotelk koos maskeerimisvõrkude ja viimaste ülalhoidmiseks ettenähtud teleskoopiliste toigastega. Need telgid ei erine ilmselt pea üldse nendest telkidest, mida Kaitsevägi täna endiselt – tõsi, aina vähenevas mahus – kasutab.
Sõidukite osas oli aga üldine olukord tänasega võrreldes üsna kesine. N-ö igapäevaseks „asjaajamiseks“ ja väiksemate allüksuste transportimiseks oli Vahipataljonis toona kasutada paari vanema mudeli Unimogi ning mõned Nõukogude päritolu ZIL-id ja GAZ-id. Paberite järgi oli igale jalaväekompanii jaole ette nähtud Uniomogi veoauto, kuid neid oli väeosal toona vaid napilt ühe kompanii jagu ning need aeti välja vaid teenistuse teisel poolel allüksuse kursuse käigus, kui oli muuhulgas vaja harjutada kompanii motoriseeritud rännakut jms. Olgu öeldud, et seda said kompaniid ka kordamööda harjutada (kõigile korraga piisavalt masinaid ei jagunud), aga ka siis kippus üldjuhul vähemalt üks „moog“ tee äärde seisma jääma. Seetõttu läbisime enamuse väljaõppest hoopis „päkataksoga“, st 90% juhtudest mindi Männikule kas taktikat harjutama või laskmisi läbiviima jalgsi, mis kokkuvõttes võttis igast väljaõppepäevast ära kaks 45-minutilist õppetundi – üks Männikule minekuks, teine sealt tagasi tulekuks. Sellisel „lähenemisel“ oli siiski kaks väikest plussi – esiteks kulges jalgsirännak Männikule ja tagasi läbi üsna kenade ja rahulike Rahumäe, Nõmme ja Männiku asumite, st oli mingi vaheldus kasarmuseintele ja harjutusvälja okaspuudele. Teiseks andis see üsna hea trenni igasuguste jalgsirännakute puhuks.
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
RELVASTUS
Praktiliselt ainsaks standard-automaadiks oli toona Kaitseväes Iisraelist 1993. aasta relvatehinguga soetatud automaadid Galil. 1990. aastatel paljudes kohtades veel paralleelselt kasutuses olnud Hiina ja Rumeenia päritolu Kalašnikovid olid selleks ajaks antud Kaitseliidule, samuti oli neid vist veel kasutuses Siseministeeriumi relvastatud üksustes, st piirivalves ja päästekompaniides. Rootsist abi korras saadud AK-4 automaadid ja KSP-58 kuulipildujad hakkasid Eestisse jõudma vist alles 2002. aastal.
Niisiis anti kõigile toona teenistust alustanud ajateenijatele SBK alguses oma kinnistatud teenistusrelvaks 5,56mm Galil AR, ehk siis Galili tavaline jalaväevariant. Lühema vintrauaga SAR-id olid toona ettenähtud vaid kaadrikaitseväelastele, samuti vist ka 2002. aasta jaanuaris teenistust alustanud SP-kompaniile. Harkjala ja kandekäepidemega Galil ARM-e anti meie väeosas vaid C-kompaniile, vist jaoülema abide teenistusrelvadeks. Galil AR-iga käis toona kaasas suhteliselt lai, auto turvavööga sarnasest materjalist kanderihm, mida andis kompunnida ka nn patrullrihmaks; samuti väikesesse, sigaretipaki suurusesse plastmassist karpi mahtuv puhastuskomplekt, mis koosnes puhastuspintslist, õlipudelist ja puhastusnöörist.
Pärast SBK-le järgnenud erialakursust ja lõplike ametikohtade määramist anti välja ka nn erialarelvad – kuulipildujad MG-3, TT-granaadiheitjad M-69 (RPG-7 Hiina koopia) ning Carl-Gustaf-id – viimased olid vanad, vist pea 14 kilogrammi kaaluvad ja pea täielikult terasest valmistatud M2 mudelid. Nagu eespool öeldud, oli jalaväerühma struktuur selline, et 1.-3. jaos oli igaühes üks KP-paar ja üks TT-paar M-69tega, 4. jaos oli aga kaks KP-paari ja kaks TT-paari „Carl-Gustafitega“. Ilmselt kõige „õnnetumas“ seisus olidki need kaks „kustimeest“, kes pidid pea igas olukorras lisaks oma 14-kilosele granaadeiheitjale kaasas kandma ka u 4-kilost Galili. Üsna arusaadavalt valiti meil kustimeesteks kahemeetrised ja tursked kolged, Eesti noortekoondise korvpallurid.
Minu „osaks“ langes u 11,5 kilogrammi (ilma laskemoonata) kaaluv MG-3, mille igapäevane kandmine ja sellega ringi põrkamine (pärast eelnevat u 4-kuulist Galili kandmist) oli esimese paari nädala jooksul üsna kurnav – aga varsti harjust täiesti ära. Teatud mõttes oligi „kulla-mehe“ elu selle võrra kergem, et tema pidi endaga kaasas tassima vaid ühte kuulipildujat ja korraga võibolla u 100-padrunit lintidesse laetud laskemoona, samas kui TT-mehed pidid jahmerdama korraga nii automaadi ja „solgitoruga“, KP-abid aga pidid peale passima, et lisaks oma automaadile ka lindikasti ja varuvintrauda kuskile maha ei unustaks.
Ajateenijatele väljastatud MG-3 komplekt koosneski toona vaid ühest varuvintrauast (kitsa ja lühikese present-rihmaga kaasas kantavas plekk-vutlaris), ühest lindikastist mitmete 50-ste lintidege. Kuulipilduri jaoks leidus seal lindikastis ka nahast taskus tagavara-lukk, asbestist väikene lapikene ülekuumenendu vintraua või relvaluku vahetamist ning üks spetsiaalne tööriist, mis oli abiks MG-3 luku ühe konkreetse elemendi lahtivõtmisel ja kokkupanekul. Kuna seda nahktaskut polnud aga võimalik Iisraeli rakmete külge kinnitada (rääkimatagi sellest, et kuulipilduritele oleks ette nähtud mingid eraldi, spetsiaalselt kullameestele mõeldud rakmed vm kandesüsteemid), kandsid kõik kuulipildurid neid lukke, tööriistasid ja lapikesi Galili salvetaskutes. Parajat „pornot“ kujutas endast ka MG-3 standardne, suhteliselt lühikene ja kitsas nahast kanderihm, mis ükskõik mis asendis kandes hakkas üsna ruttu õlga ja kaela hõõruma – ja mis oli tegelikult ka vist üheks peamiseks põhjuseks, miks Saksa kuulipildurid Teises maailmasõjas kui ka nende Eesti „kolleegid“ 2000. aastate alguses kandsid seda relva igal võimalusel hoopis õla peal nagu ehitustööline lauajuppi või talumees sõnnikuharki. N-ö lahinguolukorras ei läinud selline kandmisviis aga mitte – siis pidi relv olema (enne lamades laskeasendit võttes) käel, suunaga oletatava vaenlase suunas, mistõttu õppisid meie kuulipildurid üsna ruttu asendama seda nahast vitsa Galili kanderihgmaga, mis tuli ühest ostast lihtsalt siduda ümber MG-3 kaba (püstolkäepideme ning kaba „nukkide“ vahele) ning teisest otsast kinnitada kanderihma karabiiniga ühe MG-3 raami eesmise õhutusava külge. Mingeid linditrumleid meil toona polnud, mistõttu lahing- või paukmoona kasutamise korral lohises iga MG-3 küljes üks 50-padruniline lint. Pikem lint polnud enam kuidagi praktiline, ülejäänud lindid olid KP-abi käes lindikastis.
Kuna toonane Vahipataljoni A-kompanii täitis teatavasti ka presidendi kantselei valve ja -tseremoniaalülesandeid, sai iga ajateenija pärast SBK-d ja tseremoniaalõppe läbimist ka USA päritolu 7,62mm poolautomaatpüssi M-14. See olemuslikult üsna vanamoeline ja kohmakas (uuemate automaatidega võrreldes) nn battle-rifle oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses lühikest aega olnud USA relvajõudude standardrelvaks, kuid vahetati siis ruttu ümber 5,56mm M-16 automaatide vastu. Eestile andis USA 1990. aastate lõpus reservarmee relvastamiseks neid poolautomaate kokku vist 40 000 tükki, kuid praktikas jäid need relvad pea eranditult vaid tseremoniaalrelvadena kasutusse.
Kuigi see „püss“ oli võrreldes Galiliga vanamoodne, raske, kohmakas ja ka pisut tülikam lahti võtta-kokku panna, olid sellel relval siiski mõned päris huvitavad ja head omadused. Esiteks – selle püssi metallosad olid valmistatud mingist väga huvitavast sulamist (relvaseptsid oskavad vajadusel vast täpsustada), mis praktiliselt ei tahmunud, st ei vajanud pärast laskmist põhjalikku puhastamist; samuti ei vajanud see relv praktiliselt üldse õlitamist (see oli sisuliselt keelatud). Teiseks – vaatamata tugevamale tagasilöögile oli sellest relvast (vähemalt tiirus) lasta kuidagi väga mugav ja väga-väga täpne.
Hoopis teistsuguse „kvaliteediga“ olid aga nende püsside juurde käivad tseremoniaal-täägid, mis „päristääkidest“ erinesid selle poolest, et olid kaetud mingi läikiva emailiga. Need täägid olid päris kindlasti valmistatud mingisuguse kodumaise vähemapakkumise võitja poolt, sest email kippus vaikselt kooruma, täägid ise logisesid igatepidi (aga kaugelt vaadates nägid ilusad välja!). Rahvakeeli kutsuti neid tääke „võinugadeks“ ning Kadrioru vahtkonnas olles oli kombeks neid tääke ka kasutada väeosast saadetud toidukomplektide võikuubikute leiva-saia peale määrimiseks, mis väidetavalt tääkidele veel parema läike andsid.
Kokkuvõttes oligi nii, et kõikidel A-kompanii toonastel ajateenijatel oli oma nimele väljastatud kaks, teatud juhtudel lausa kolm erinevat teenistusrelva – Galil ja M-14, erialameestel ka kuuliprits või TT-granaadiheitja. St minul kui jao kuulipilduril oli kolm relva, milledest kõigist ka pärast allüksuse kursuse algust regulaarselt laskmas või vahtkonnas käidi.
Laskmistest nii palju, et kui SBK ajal saime vaid Galilist kahel korral lasta peotäie padruneid, siis teenistuse teises pooles saime lasta toonase aja kohta vist üsna palju. Kui alati mitte just igal nädalal, siis ülenädala kindlasti käisime Männikul kas lahinglaskmiste alal n-ö jao lahinglaskmisi tegemas, või siis 100m või 300m tiirus laskeharjutusi tegemas; või paaril korral ka nt M-14 vahtkonnarelvi uuesti sisse laskmas. Kuulipildujast sain mina jao kuulipildurina lahinglaskmistel tavaliselt ära lasta oma 200 padrunit. Ühesõnaga – lasta saime üsna tihti ja üsna korraliku koguse padruneid korraga, nii et laskmise vähesuse all kurta keegi lõpuks enam ei saanud – vastupidi, põhjalikult äratahmunud relvade küürimine hakkas lõpuks lausa tüütavaks muutuma, kuna toona polnud kasutada või siis ei lubatud kasutada tervet rida „nippe“, mida hiljem täiesti normaalseks peeti, nagu nt relvade pesemine kraani all vms võtted. Mingitest igas kasarmukoridoris looklevatest suruõhupritsidest ei osanud me isegi und näha.
Märka lahjem lugu oli aga paukmoonaga. Neid anti n-ö tavaliste taktkikaliste harjutuste käigus heal juhul välja näpuotsaga, nt kümmekond padrunit nii automaaturile kui kuulipildurile (millest MG-3-le jagus kolmeks väga lühikeseks valanguks), mistõttu peamiseks imitatsioonimoonaks oli „tatimoon“ ehk siis tavalistel laskuritel hüüatused „lask-lask!“ ja kuulipilduritel „valang-valang!“. Käsigranaadi plahvatust imiteeriti tavaliselt röögatusega „türrraki!“
Praktiliselt ainsaks standard-automaadiks oli toona Kaitseväes Iisraelist 1993. aasta relvatehinguga soetatud automaadid Galil. 1990. aastatel paljudes kohtades veel paralleelselt kasutuses olnud Hiina ja Rumeenia päritolu Kalašnikovid olid selleks ajaks antud Kaitseliidule, samuti oli neid vist veel kasutuses Siseministeeriumi relvastatud üksustes, st piirivalves ja päästekompaniides. Rootsist abi korras saadud AK-4 automaadid ja KSP-58 kuulipildujad hakkasid Eestisse jõudma vist alles 2002. aastal.
Niisiis anti kõigile toona teenistust alustanud ajateenijatele SBK alguses oma kinnistatud teenistusrelvaks 5,56mm Galil AR, ehk siis Galili tavaline jalaväevariant. Lühema vintrauaga SAR-id olid toona ettenähtud vaid kaadrikaitseväelastele, samuti vist ka 2002. aasta jaanuaris teenistust alustanud SP-kompaniile. Harkjala ja kandekäepidemega Galil ARM-e anti meie väeosas vaid C-kompaniile, vist jaoülema abide teenistusrelvadeks. Galil AR-iga käis toona kaasas suhteliselt lai, auto turvavööga sarnasest materjalist kanderihm, mida andis kompunnida ka nn patrullrihmaks; samuti väikesesse, sigaretipaki suurusesse plastmassist karpi mahtuv puhastuskomplekt, mis koosnes puhastuspintslist, õlipudelist ja puhastusnöörist.
Pärast SBK-le järgnenud erialakursust ja lõplike ametikohtade määramist anti välja ka nn erialarelvad – kuulipildujad MG-3, TT-granaadiheitjad M-69 (RPG-7 Hiina koopia) ning Carl-Gustaf-id – viimased olid vanad, vist pea 14 kilogrammi kaaluvad ja pea täielikult terasest valmistatud M2 mudelid. Nagu eespool öeldud, oli jalaväerühma struktuur selline, et 1.-3. jaos oli igaühes üks KP-paar ja üks TT-paar M-69tega, 4. jaos oli aga kaks KP-paari ja kaks TT-paari „Carl-Gustafitega“. Ilmselt kõige „õnnetumas“ seisus olidki need kaks „kustimeest“, kes pidid pea igas olukorras lisaks oma 14-kilosele granaadeiheitjale kaasas kandma ka u 4-kilost Galili. Üsna arusaadavalt valiti meil kustimeesteks kahemeetrised ja tursked kolged, Eesti noortekoondise korvpallurid.
Minu „osaks“ langes u 11,5 kilogrammi (ilma laskemoonata) kaaluv MG-3, mille igapäevane kandmine ja sellega ringi põrkamine (pärast eelnevat u 4-kuulist Galili kandmist) oli esimese paari nädala jooksul üsna kurnav – aga varsti harjust täiesti ära. Teatud mõttes oligi „kulla-mehe“ elu selle võrra kergem, et tema pidi endaga kaasas tassima vaid ühte kuulipildujat ja korraga võibolla u 100-padrunit lintidesse laetud laskemoona, samas kui TT-mehed pidid jahmerdama korraga nii automaadi ja „solgitoruga“, KP-abid aga pidid peale passima, et lisaks oma automaadile ka lindikasti ja varuvintrauda kuskile maha ei unustaks.
Ajateenijatele väljastatud MG-3 komplekt koosneski toona vaid ühest varuvintrauast (kitsa ja lühikese present-rihmaga kaasas kantavas plekk-vutlaris), ühest lindikastist mitmete 50-ste lintidege. Kuulipilduri jaoks leidus seal lindikastis ka nahast taskus tagavara-lukk, asbestist väikene lapikene ülekuumenendu vintraua või relvaluku vahetamist ning üks spetsiaalne tööriist, mis oli abiks MG-3 luku ühe konkreetse elemendi lahtivõtmisel ja kokkupanekul. Kuna seda nahktaskut polnud aga võimalik Iisraeli rakmete külge kinnitada (rääkimatagi sellest, et kuulipilduritele oleks ette nähtud mingid eraldi, spetsiaalselt kullameestele mõeldud rakmed vm kandesüsteemid), kandsid kõik kuulipildurid neid lukke, tööriistasid ja lapikesi Galili salvetaskutes. Parajat „pornot“ kujutas endast ka MG-3 standardne, suhteliselt lühikene ja kitsas nahast kanderihm, mis ükskõik mis asendis kandes hakkas üsna ruttu õlga ja kaela hõõruma – ja mis oli tegelikult ka vist üheks peamiseks põhjuseks, miks Saksa kuulipildurid Teises maailmasõjas kui ka nende Eesti „kolleegid“ 2000. aastate alguses kandsid seda relva igal võimalusel hoopis õla peal nagu ehitustööline lauajuppi või talumees sõnnikuharki. N-ö lahinguolukorras ei läinud selline kandmisviis aga mitte – siis pidi relv olema (enne lamades laskeasendit võttes) käel, suunaga oletatava vaenlase suunas, mistõttu õppisid meie kuulipildurid üsna ruttu asendama seda nahast vitsa Galili kanderihgmaga, mis tuli ühest ostast lihtsalt siduda ümber MG-3 kaba (püstolkäepideme ning kaba „nukkide“ vahele) ning teisest otsast kinnitada kanderihma karabiiniga ühe MG-3 raami eesmise õhutusava külge. Mingeid linditrumleid meil toona polnud, mistõttu lahing- või paukmoona kasutamise korral lohises iga MG-3 küljes üks 50-padruniline lint. Pikem lint polnud enam kuidagi praktiline, ülejäänud lindid olid KP-abi käes lindikastis.
Kuna toonane Vahipataljoni A-kompanii täitis teatavasti ka presidendi kantselei valve ja -tseremoniaalülesandeid, sai iga ajateenija pärast SBK-d ja tseremoniaalõppe läbimist ka USA päritolu 7,62mm poolautomaatpüssi M-14. See olemuslikult üsna vanamoeline ja kohmakas (uuemate automaatidega võrreldes) nn battle-rifle oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses lühikest aega olnud USA relvajõudude standardrelvaks, kuid vahetati siis ruttu ümber 5,56mm M-16 automaatide vastu. Eestile andis USA 1990. aastate lõpus reservarmee relvastamiseks neid poolautomaate kokku vist 40 000 tükki, kuid praktikas jäid need relvad pea eranditult vaid tseremoniaalrelvadena kasutusse.
Kuigi see „püss“ oli võrreldes Galiliga vanamoodne, raske, kohmakas ja ka pisut tülikam lahti võtta-kokku panna, olid sellel relval siiski mõned päris huvitavad ja head omadused. Esiteks – selle püssi metallosad olid valmistatud mingist väga huvitavast sulamist (relvaseptsid oskavad vajadusel vast täpsustada), mis praktiliselt ei tahmunud, st ei vajanud pärast laskmist põhjalikku puhastamist; samuti ei vajanud see relv praktiliselt üldse õlitamist (see oli sisuliselt keelatud). Teiseks – vaatamata tugevamale tagasilöögile oli sellest relvast (vähemalt tiirus) lasta kuidagi väga mugav ja väga-väga täpne.
Hoopis teistsuguse „kvaliteediga“ olid aga nende püsside juurde käivad tseremoniaal-täägid, mis „päristääkidest“ erinesid selle poolest, et olid kaetud mingi läikiva emailiga. Need täägid olid päris kindlasti valmistatud mingisuguse kodumaise vähemapakkumise võitja poolt, sest email kippus vaikselt kooruma, täägid ise logisesid igatepidi (aga kaugelt vaadates nägid ilusad välja!). Rahvakeeli kutsuti neid tääke „võinugadeks“ ning Kadrioru vahtkonnas olles oli kombeks neid tääke ka kasutada väeosast saadetud toidukomplektide võikuubikute leiva-saia peale määrimiseks, mis väidetavalt tääkidele veel parema läike andsid.
Kokkuvõttes oligi nii, et kõikidel A-kompanii toonastel ajateenijatel oli oma nimele väljastatud kaks, teatud juhtudel lausa kolm erinevat teenistusrelva – Galil ja M-14, erialameestel ka kuuliprits või TT-granaadiheitja. St minul kui jao kuulipilduril oli kolm relva, milledest kõigist ka pärast allüksuse kursuse algust regulaarselt laskmas või vahtkonnas käidi.
Laskmistest nii palju, et kui SBK ajal saime vaid Galilist kahel korral lasta peotäie padruneid, siis teenistuse teises pooles saime lasta toonase aja kohta vist üsna palju. Kui alati mitte just igal nädalal, siis ülenädala kindlasti käisime Männikul kas lahinglaskmiste alal n-ö jao lahinglaskmisi tegemas, või siis 100m või 300m tiirus laskeharjutusi tegemas; või paaril korral ka nt M-14 vahtkonnarelvi uuesti sisse laskmas. Kuulipildujast sain mina jao kuulipildurina lahinglaskmistel tavaliselt ära lasta oma 200 padrunit. Ühesõnaga – lasta saime üsna tihti ja üsna korraliku koguse padruneid korraga, nii et laskmise vähesuse all kurta keegi lõpuks enam ei saanud – vastupidi, põhjalikult äratahmunud relvade küürimine hakkas lõpuks lausa tüütavaks muutuma, kuna toona polnud kasutada või siis ei lubatud kasutada tervet rida „nippe“, mida hiljem täiesti normaalseks peeti, nagu nt relvade pesemine kraani all vms võtted. Mingitest igas kasarmukoridoris looklevatest suruõhupritsidest ei osanud me isegi und näha.
Märka lahjem lugu oli aga paukmoonaga. Neid anti n-ö tavaliste taktkikaliste harjutuste käigus heal juhul välja näpuotsaga, nt kümmekond padrunit nii automaaturile kui kuulipildurile (millest MG-3-le jagus kolmeks väga lühikeseks valanguks), mistõttu peamiseks imitatsioonimoonaks oli „tatimoon“ ehk siis tavalistel laskuritel hüüatused „lask-lask!“ ja kuulipilduritel „valang-valang!“. Käsigranaadi plahvatust imiteeriti tavaliselt röögatusega „türrraki!“
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: manjabes ja 3 külalist