Militaartehnilised kurioosumid...

[mürakaru]

Tsaar tank- See on küll siin olemas, aga see on ka PÄRISELT olemas.
http://thrillingwonder.blogspot.com/200 ... tanks.html
Vau

mürakaru

[Lukk]

[Würger 190G]

Ehk kuidas venelased ehitasid lendavaid taldrekuid Saksa tehnoloogiat kasutades

http://www.popmech.ru/part/?articleid=1826&rubricid=4

[Tux]

See on üks hea aprillinali, salajane vene ufode baas Teravmägedel, ufo ise kaalub 45 tonni ja on varustatud kolme inglise Nene reaktiivmootoriga

[adolf]

Veidra lisaseadmega 9MM Glock: http://crimefilenews.blogspot.com/2006/ ... rs-is.html

kõva värk.....pm-ga pole mõttet vastu laskma hakata..kiirelt peitu..

[Karuke]

Ju - 287

Üpris tõsine katse sakslaste poolt ehitada reaktiivmootoritega raskepommitajat.
Projekt alustatud 1943.a alguses, ülesandega ehitada raskepommitaja mis oleks küllalt kiire, et pääseda liitlasvägede hävituslennukite käest.
Projekt ise ei ole üldse kurioosne - lihtsalt oli kümmekond aastat oma ajast ees...
Konstruktorite endi arvates pidi selle lennuki kolmas prototüüp saavutama oma aja kohta üsnagi märkimisväärsed tehnilised näitajad.

Kuus BMW-003A-1 tüüpi mootorit

Maksimaalne kiirus 860 km/h

Pomme 4000 kg

Maksimaalne mass 21 500 Kg

Lennukaugus täislastis 1600 km

Tiivasiru 20,1 m

Pikkus 18,6 m

Kasutusele oli võetud suhteliselt uudne tiiva "tagurpidi geomeetria", mis pidi tagama hea manööverdamisvõime väikestel kiirustel.

Kokku ehitati kolme sellist lennukit, valmis nendest teadaolevalt kaks.
Lennukatsetustel ilmnesid probleemid kuue reaktiivmootori balansseeritud juhtimisega.
Projekt läks "kalevi alla" 1944 - kui saksa lennutööstus otsustati kontsentreerida reaktiivhävitaja arendamisele.
Päriselt tööd selle lennuki kallal siiski ei lõppenud ja 1945.a kevadtalvel tuli isegi direktiiv lennuki seeriatootmiseks.
Kuid "rong oli läinud" ja saksamaal puudusid selleks võimalused.
Ehk küll sakslaste jaoks oli Ju - 287 saaga läbi, ei tähendanud see lõppu projektile endale - 1945.a toimetati kogu dokumentatsioon ja säilinud näidised Nõukogude Liitu.



[/b]

[Soobel]

Kas ta nüüd niiväga kurioosne oligi, ilmselt oleks sellest suht levinud suur reaktiivpommitaja saanud, muud ei midagist. Pakun, et üsna varsti oleks hakatud tegema õigetpidi noolsusega tiivaga lennukeid, esimese seeriaga oleks saanud selgeks, et see tagurpidi noolsus on mõttetu. 1946. aastal olnuks ta juba tavaline tolle aja reaktiivpommitaja, kuue BMW003 asemel kaks HeS1011 all.

See tagurpidinoolsus oleks jah kurioosseks katseks jäänud.

[nublu]

See tagurpidinoolsus oleks jah kurioosseks katseks jäänud.

Hm, et suht mõtetu? Ja hiljem pole ehitatud?



Siia võiks veel panna Suhhoi demonstraatori S-37 Berkut pildid...

Igal aerodünaamilisel skeemil on oma plussid ja miinused. Miks mingil hetkel kasutatakse valdavalt üht või teist, võivad vahest olla liigagi pragmaatilised põhjused...

[Soobel]

Suure pommitaja puhul on küll selline tiivakuju mõttetu, ma arvan.

Pole päris täpseid andmeid kuskilt lugenud, kui palju nüüd tagurpidinoolsus manööverdamisvõimet juurde annab, aga pommitaja on niikuinii nagu rase kana, kui ta hävitajatele pihku jääb, loota saab vaid soomusele ja efektiivsetele pardarelvadele. (Jutt muidugi 1940-datest)

[Karuke]

Suure pommitaja puhul on küll selline tiivakuju mõttetu, ma arvan.

Pole päris täpseid andmeid kuskilt lugenud, kui palju nüüd tagurpidinoolsus manööverdamisvõimet juurde annab, aga pommitaja on niikuinii nagu rase kana, kui ta hävitajatele pihku jääb, loota saab vaid soomusele ja efektiivsetele pardarelvadele. (Jutt muidugi 1940-datest)

Noh Ju - 287 kohta poleks see käinud.

Plaanitud tippkiirusega 890 km/h olnuks ta püüdmatu mistahes tolle aja hävitajale

[urmas]

Ettepoole nooljas tiib peaks vähendama tiiva varisemisse (stalli) mineku ohtu ja teeb võimalikuks järsemad manöövrid. Sihuke jutt on kõrva jäänud...

[Tux]

Mõned lennukid (autod) on projekteeritud ülejuhitavateks, teised jälle alajuhitavateks. Ülejuhitaval sõidukil on kohutavalt hea manööverdamisvõime, aga inimene selle kasti sees ei saa hetkekski rahu, alajuhitav masin jälle paneb stabiilselt otse ja sa võid seal see magada kui tahad. Ettepoole noolsusega tiib peaks tegema masina ülejuhitavaks ja seega inimesele raskelt piloteeritavaks. Sellega ellujäämiseks oleks vaja arvutijuhtimist, mis on alles viimasel paaril kümnendil praktikas kasutatavaks muutunud.

[Soobel]

Suure pommitaja puhul on küll selline tiivakuju mõttetu, ma arvan.

Pole päris täpseid andmeid kuskilt lugenud, kui palju nüüd tagurpidinoolsus manööverdamisvõimet juurde annab, aga pommitaja on niikuinii nagu rase kana, kui ta hävitajatele pihku jääb, loota saab vaid soomusele ja efektiivsetele pardarelvadele. (Jutt muidugi 1940-datest)

Noh Ju - 287 kohta poleks see käinud.

Plaanitud tippkiirusega 890 km/h olnuks ta püüdmatu mistahes tolle aja hävitajale

Välja arvatud P80"Shooting Star" ja DH"Vampire." Gloster "Meteor" ka.
1946 oleks niikuinii õhusõda reaktiivmootoritele üle läinud, kui sakstest oleks tegijamat vastupanejat olnud.

[EOD]

Ettepoole nooljas tiib peaks vähendama tiiva varisemisse (stalli) mineku ohtu ja teeb võimalikuks järsemad manöövrid. Sihuke jutt on kõrva jäänud...

Positiivse noolsusega tiival algab suurtel kohtumisnurkadel ehk väikesel kiirusel varisemine tiiva otsast. Seega väheneb põikipüsivus ja lennuk võib variseda tiivale. Lisaks liigub tõstekese ettepoole ja tekitab kabreeriva momendi (lennuk kipub nina püsti ajama), seega suurendab veelgi kohtumisnurka.
Nende hädade pärast mõeldigi välja negatiivse noolsusega tiib. Muuseas ka purilennuki L-13 "Blanik" tiival on väike negatiivne noolsus.

[Immelmann]

Ju287 oli selle va tagurpidi noolsusega tiiva idee katsetamiseks kättesaadavast kraamist kokku visatud. Esimesel prototüübil oli neli mootorit. Kere He177 oma, saba Ju188-lt. Telik pärines kogunisti ameeriklaste B-24-delt, mis alla oli õnnestunud tuua. Ette pandi kaks ninaratast ja lihtsuse huvides ei olnud telik sissetõmmatav.