nitotska oli minu ajal tuntud ja rangelt jälgitav asi küll.
tapotska küll midagi rõvedat enesest ei kujutanud. Kui ikka päev läbi kirsades sai ringi trambitud ja mõni päev tundide kaupa rividrilli tehtud, oli õhtune tapotska jalgadele lausa taevamanna. Aga meil polnud tapotskate kasutamine esimesel poolaastal üldse lubatud.
taburetka oli loomulikult tavaline taburett, aga selle juurde käis ka tumbotska ehk kapike, mille sisu ja seal paikneva paigutus oli rangelt reglementeeritud. Esimesel teenistusaastal loomulikult.
kantik oli meil aga erinevalt eelkirjeldatud lugudega hoopis teatud "vanakese" tunnus ja auasi. Seda oldi juba nii pikalt harjutatud, et seda osati tõesti ilusasti ja kiiresti teha. Vanad tegid ise, ja uhkusega. Möödaminnes löödi noorte vedelad ja kõverad "vorstid" ülepealkaela ja sunniti üha uuesti tegema. Nii see vilumus sündis. Eriti andetute puhul rakendati pühapäeviti "kantiku harjutusi."
Rohtu värvinud ei ole aga enne tehnoülevaatust viksisime hoolega autode kumme. Samuti tuli autod ja muu tehnika kindlasti üle värvida. Selle plusspooleks oli see, et ülevaatuse ajal tuli mõneks minutiks mootorid käivitada ja õli ei jõudnud uue värvikihi alt esile tungida.
NITOTSKA-TAPOTSKA-TABURETKA-TUMBOTSKA-KANTIK JA MUUD LOOMAD
Meil olid nn.kantikute tegemiseks igal ühel sellised vist soomepapist servad mis voodit tehes siis madratsi külgedele asetati. nii jäi see tüütu kantikute tegemine ära.Ainult enne (päevesel ajal) voodi kasutamist tuli välimine madratsi alla suruda et asi peale istudes katki ei läheks.
Sai ka mingi hetk autodel kumme värvitud kinga viksiga.Üks helgema peaga venelane aga arvas, et prooviks seda tüütut ettevõtmist pisut kiiremini teha ja segas kingaviksi bensiiniga.Töökojast leitud värvipüstoli ,kummivooliku ja ZiL 131 abil said rattad kenasti mustaks, meie aga pool pöeva rahulikult tukkuda.
Et autod olid pikalt seisnud ,tulid ka need läikima lüüa. Kiirema vastupanu teed minnes pihustasime need samal meetodil järgmisel päeval diiselküttega üle.
Natsalnikud jäid õnneks rahule,sest boksides oli hämar ja väljast tulevas valguses läikisid autod tõesti ilusti.
Hea et ei tekkinud vajadust sõita nende autodega, sest tolmu võttis asi ikka jubedalt külge.
Sai ka mingi hetk autodel kumme värvitud kinga viksiga.Üks helgema peaga venelane aga arvas, et prooviks seda tüütut ettevõtmist pisut kiiremini teha ja segas kingaviksi bensiiniga.Töökojast leitud värvipüstoli ,kummivooliku ja ZiL 131 abil said rattad kenasti mustaks, meie aga pool pöeva rahulikult tukkuda.
Et autod olid pikalt seisnud ,tulid ka need läikima lüüa. Kiirema vastupanu teed minnes pihustasime need samal meetodil järgmisel päeval diiselküttega üle.
Natsalnikud jäid õnneks rahule,sest boksides oli hämar ja väljast tulevas valguses läikisid autod tõesti ilusti.
Hea et ei tekkinud vajadust sõita nende autodega, sest tolmu võttis asi ikka jubedalt külge.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Läheb küll väga OT, lisaks olen sellest vist ühes varasemas postis kirjutanud, kuid kui juba värvimise-pokazuhhaks läks, siis:
mingid vennad tulid meil ideele värvida autode musta värvi osad (stanged, veljed, sillad jne) üle sellise imeleiutisega nagu Kuzbasshlak. See oli mingi põlevkiviõlist toode, mis oli must küll, aga ei kuivanud kohe kuidagi ära, jäi kleepuvaks. Ja kui selliselt "värvitud" autod korra läbi sügisesese stepi sõitsid, siis... Ühesõnaga - kõik lenduv flora oli selle shlaki külge kleepunud ja autod nägid välja nagu vaese mehe herbaarium. Shlakk oli ka sellise paraja konditentsi saavutanud, et pühkides see kraam enam velgedelt-stangedelt maha ei tulnud ja autojuhid tagusid neid mitu päeva meisliga, enne kui autod jälle sõjaväelasliku välimuse saavutasid.
Teine tsirkus käis boksipõrandate värvimisega. Need betoonpõrandad olid punase värviga üle võõbatud ja roodukal tuli idee värvkatet uuendada. Selleks eraldati mingi x-kogus värvi, kuid poole töö järel selgus, et värvist ei jätku. Mis teha? Vene inimesele oli lahendus lihtne - baneme bensiini hulka, saab kogude suuremaks. Bensiini lisati veel korda kaks, enne kui kõik värvitud sai, ja tagajärjeks oli põrand laiguline kui vikerkaar.
mingid vennad tulid meil ideele värvida autode musta värvi osad (stanged, veljed, sillad jne) üle sellise imeleiutisega nagu Kuzbasshlak. See oli mingi põlevkiviõlist toode, mis oli must küll, aga ei kuivanud kohe kuidagi ära, jäi kleepuvaks. Ja kui selliselt "värvitud" autod korra läbi sügisesese stepi sõitsid, siis... Ühesõnaga - kõik lenduv flora oli selle shlaki külge kleepunud ja autod nägid välja nagu vaese mehe herbaarium. Shlakk oli ka sellise paraja konditentsi saavutanud, et pühkides see kraam enam velgedelt-stangedelt maha ei tulnud ja autojuhid tagusid neid mitu päeva meisliga, enne kui autod jälle sõjaväelasliku välimuse saavutasid.
Teine tsirkus käis boksipõrandate värvimisega. Need betoonpõrandad olid punase värviga üle võõbatud ja roodukal tuli idee värvkatet uuendada. Selleks eraldati mingi x-kogus värvi, kuid poole töö järel selgus, et värvist ei jätku. Mis teha? Vene inimesele oli lahendus lihtne - baneme bensiini hulka, saab kogude suuremaks. Bensiini lisati veel korda kaks, enne kui kõik värvitud sai, ja tagajärjeks oli põrand laiguline kui vikerkaar.
3 värvi nitotskat pidi olema mütsi sees. Kontrolliti vahel lausa. Mäletamist mööda oli ka mingi niidi pikkus ette antud mis nõela taga pidi olema.
tapotskat lubati kanda ka siis kui santšastist oli mõningate jalahaiguste puhul kirsa kandmine keelatud.
taburetka peale laoti pärast atboid munder, kurtka alla, müts peale. Taburetka alla pandi kirzavõje sopogiii
kantikuid pidime utšebkas tegema. Meil olid selle jaoks spetsiaalsed vahendid: kaks puust (laua jupist) ja käepidemega "vahendit" Otzimki millede vahel siis pressiti kantikuid.
Niidiga aeti ka meil utšebkas kõik joonde. Voodid, tumbotškad, taburetki. Kuna tekkidel oli äärtes kolm musta triipu siis pandi ka üles tehtud vooditel olevad tekid niidiga ja tekil olevate triipude järgi joonde.
Siis oli veel sihuke lahe relv nagu Razvodjaga millega kögimögi sööklas jagati. Kümneses lauas tõusis üks keskmine vend püsti ja jagas razvodjagaga igale mehele portsu.
Kraede sisse õmblesid vanakesed Zilkad et kraeserv ilus oleks.
Ja muidugi asendamatu sõdurilusikas millega tehti ka kõik kahvlit või nuga eeldavad toimingud.
tapotskat lubati kanda ka siis kui santšastist oli mõningate jalahaiguste puhul kirsa kandmine keelatud.
taburetka peale laoti pärast atboid munder, kurtka alla, müts peale. Taburetka alla pandi kirzavõje sopogiii
kantikuid pidime utšebkas tegema. Meil olid selle jaoks spetsiaalsed vahendid: kaks puust (laua jupist) ja käepidemega "vahendit" Otzimki millede vahel siis pressiti kantikuid.
Niidiga aeti ka meil utšebkas kõik joonde. Voodid, tumbotškad, taburetki. Kuna tekkidel oli äärtes kolm musta triipu siis pandi ka üles tehtud vooditel olevad tekid niidiga ja tekil olevate triipude järgi joonde.
Siis oli veel sihuke lahe relv nagu Razvodjaga millega kögimögi sööklas jagati. Kümneses lauas tõusis üks keskmine vend püsti ja jagas razvodjagaga igale mehele portsu.
Kraede sisse õmblesid vanakesed Zilkad et kraeserv ilus oleks.
Ja muidugi asendamatu sõdurilusikas millega tehti ka kõik kahvlit või nuga eeldavad toimingud.
Utšebkas olid jah partjankad tabureti pulkade peal. aga hiljem väeosas keerati ümber saapa ja ülemine serv keerati sisse. Niidi järgi asjade paika panemine ja kantide tegemine oli rohkem utšebka rida, mäletan, et kui esimesel armee päeval õpetati voodeid "õieti" tegema, vaidlesid seerud isekeskis hulk aega, millised padjad peavad välja nägema, kas nurgad väljas või nurgad sisse surutud ja lõpuks jäädi pidama nurgad sees variandi peal. Peale hommikust voodite tegemist, käisid dnevalnõid veel terve päeva äravajunud kante üle peksmas. Taburetite mäletan pruune, hallid ei tule nagu silme ette. Tapkad olid utsebkas soovituslikud kui algas nn. vaba aeg ja sul tõesti oli vaba aeg. Podjommist otboini ei olnud mingit voodite peal vedelemist nagu hiljem väeosas, istusime kõik taburettide peal.
Kaheksakümnendate teisel poolel oli NL sõjavägi oma hiilguse tipul, võitmatu armee oma ülimas suuruses ja see tõi kaasa ka selle, et igasuguseid kindraleid leidus tuhandete kaupa. Teha neil midagi suurt polnud ja käisid siis muudkui oma väeosi inspekteerimas.
Ükskord sadaski meile sisse mingi pensionieelikust seniilne kindral ja asus isiklikult tumbotskaid ja taberette kontrollima. Sellised kontrollid polnud muidugi kunagi täiesti ootamatud, sest info sellistest reidides lekkis staabist eelnevalt välja ja siis oli aega veidi ka ette valmistuda.
Käis siis vanamees mööda kasarmut, vaatas kas voodid ja öökapikesed on põrandalaua järgi joondatud ja tekkidele-patjadele kandid sisse taotud. Kõik oli viimasepeal, meil oli spetsiaalmeeskond erakorraliselt kõik ette valmistanud. Siis võttis taskust mõõdulindi ja hakkas seinete värvimise skeemi üle mõõtma. Reegel oli selline, et kusagil 1,5 meetrini maast pidi sein olema tumedamaks värvitud ja sealt ülesse jälle heledamaks. Mõõtmine aga sõltus muidugi ka põranda liistust ja nii ta leidiski, et näete pole teil midagi kõik nii korras kui vaja, tume värv peaks paar sentimeetrit kõrgemal olema. Ise oli ta jube rahul oma avastusega. Tatsas siis veel veidi mööda kasarmut edasi-tagasi ja hakkas seletama, et hügieen teate on kole tähtis, et iga eesrindlik väeosa teeb natuke paremini, kui ustaavis nõutud ja tema TAHAB, et iga sõdur peab saama jalgade kuivatamiseks eraldi pisikese käterätiku ja see peab olema helesinist värvi nagu kirurgide kitlid, et siis see helesinine värv tapab kõik bakterid. Rätikukene ise pidi asetsema raudvoodi alumise otsa peal kokku voldituna. See teatavaks tehtud läks ta minema, aga hoiatas, et ta kontrollib seda kui järgmine kord tagasi tuleb.
Järgmisel päeval läkski lahti üks suur sebimine. Starsina hankis kusagilt valgeid vahvel kätterätte ja me lõikasime nad kõik ilusasti neljaks, et saaks vajalikud pisikesed rätikud. Siis võeti üks pesukauss ja tehti sinna vee ja sinise tindi vesilahus ja valgetest rätikutest saidki helesinised. Kuna nad olid aga liiga väikesed, et neid veel eraldi kokku voltida voodi peale riputamiseks, siis õmbles iga mees selle helesinise lapi oma voodi otsa külge kinni, muidu oleksid nad ka sealt alla kukkunud!
Muidugi mõista käisid sinna juurde ka starshina poolsed hirmsad ähvardused ja piltlikud olukirjeldused sellest, et mis juhtub nendega, kes seda rätikut seal mingil põhjusel puutuma peaks.
Kui mina rumal inimene küsisin starsina käest, et see on ju kaugelt näha, et pole PÄRIS, siis ta ainult ohkas ja vaatas mind nagu viimast lollakat ja ütles, et esiteks on vanamees lühinägelik ja teiseks on tal radikuliit, nii et ta ei suuda nagunii kummardada ja kolmandaks ei mäleta ta suure tõenäosusega järgmine kord seda käsku...
Nii need rätikud sinna seisma jäid ja kui mõni võõras sattus meie roodu ja küsis selle imelise nähtuse kohta, siis sai talle seletatud, et meil on hügieeniga eriline suhe.
Ükskord sadaski meile sisse mingi pensionieelikust seniilne kindral ja asus isiklikult tumbotskaid ja taberette kontrollima. Sellised kontrollid polnud muidugi kunagi täiesti ootamatud, sest info sellistest reidides lekkis staabist eelnevalt välja ja siis oli aega veidi ka ette valmistuda.
Käis siis vanamees mööda kasarmut, vaatas kas voodid ja öökapikesed on põrandalaua järgi joondatud ja tekkidele-patjadele kandid sisse taotud. Kõik oli viimasepeal, meil oli spetsiaalmeeskond erakorraliselt kõik ette valmistanud. Siis võttis taskust mõõdulindi ja hakkas seinete värvimise skeemi üle mõõtma. Reegel oli selline, et kusagil 1,5 meetrini maast pidi sein olema tumedamaks värvitud ja sealt ülesse jälle heledamaks. Mõõtmine aga sõltus muidugi ka põranda liistust ja nii ta leidiski, et näete pole teil midagi kõik nii korras kui vaja, tume värv peaks paar sentimeetrit kõrgemal olema. Ise oli ta jube rahul oma avastusega. Tatsas siis veel veidi mööda kasarmut edasi-tagasi ja hakkas seletama, et hügieen teate on kole tähtis, et iga eesrindlik väeosa teeb natuke paremini, kui ustaavis nõutud ja tema TAHAB, et iga sõdur peab saama jalgade kuivatamiseks eraldi pisikese käterätiku ja see peab olema helesinist värvi nagu kirurgide kitlid, et siis see helesinine värv tapab kõik bakterid. Rätikukene ise pidi asetsema raudvoodi alumise otsa peal kokku voldituna. See teatavaks tehtud läks ta minema, aga hoiatas, et ta kontrollib seda kui järgmine kord tagasi tuleb.
Järgmisel päeval läkski lahti üks suur sebimine. Starsina hankis kusagilt valgeid vahvel kätterätte ja me lõikasime nad kõik ilusasti neljaks, et saaks vajalikud pisikesed rätikud. Siis võeti üks pesukauss ja tehti sinna vee ja sinise tindi vesilahus ja valgetest rätikutest saidki helesinised. Kuna nad olid aga liiga väikesed, et neid veel eraldi kokku voltida voodi peale riputamiseks, siis õmbles iga mees selle helesinise lapi oma voodi otsa külge kinni, muidu oleksid nad ka sealt alla kukkunud!
Muidugi mõista käisid sinna juurde ka starshina poolsed hirmsad ähvardused ja piltlikud olukirjeldused sellest, et mis juhtub nendega, kes seda rätikut seal mingil põhjusel puutuma peaks.
Kui mina rumal inimene küsisin starsina käest, et see on ju kaugelt näha, et pole PÄRIS, siis ta ainult ohkas ja vaatas mind nagu viimast lollakat ja ütles, et esiteks on vanamees lühinägelik ja teiseks on tal radikuliit, nii et ta ei suuda nagunii kummardada ja kolmandaks ei mäleta ta suure tõenäosusega järgmine kord seda käsku...
Nii need rätikud sinna seisma jäid ja kui mõni võõras sattus meie roodu ja küsis selle imelise nähtuse kohta, siis sai talle seletatud, et meil on hügieeniga eriline suhe.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Mulle meenus, et meil olid sellised jala-kuivatamise rätikud täitsa olemas. Ainult et tavalised vahvel-rätikud, ei olnud bakterite hirmuks siniseks värvitud, ja käisid voodi otsa külge. Näo-kuivatamise rätik käis päitsisse, jalgade oma jalutsisse. Loomulikult oli sisteem tavaliselt sassis; näo omaga kuivatati ka jalgu ning vastupidi, aga teoreetiliselt olid asjad olemas.
Natuke ot aga siiski:
Meil (ja ka paljudel teistel väeosadel) oli kombeks igal neljapäeval linu vahetada. Asi käis nii, et kõik viskasid oma kasutatud pesu, ühte hunnikusse, narjaad korjas selle kokku ja käis siis laos seda vahetamas.Nii käis asi ideaalis.
Tegelikkus oli aeg-ajalt pisut teine. Nimelt polnud vahest laos värsket pesu ja siis tuli narjaad tagasi selle sama musta pesuga. Ja siis võttis igaüks sellest hunnikust jälle "enda" pesu ära. Seda nimetasime me ka pesu vahetuseks sest eks ta nii ju oligi: Aljoosha vahetas Kazbekiga, Kazbekk aga Reimoga, Reimo aga... .Ja kõik pidid rahul olema sest vahetus oli ju toimunud.
Selline lugu meenus...
Meil (ja ka paljudel teistel väeosadel) oli kombeks igal neljapäeval linu vahetada. Asi käis nii, et kõik viskasid oma kasutatud pesu, ühte hunnikusse, narjaad korjas selle kokku ja käis siis laos seda vahetamas.Nii käis asi ideaalis.
Tegelikkus oli aeg-ajalt pisut teine. Nimelt polnud vahest laos värsket pesu ja siis tuli narjaad tagasi selle sama musta pesuga. Ja siis võttis igaüks sellest hunnikust jälle "enda" pesu ära. Seda nimetasime me ka pesu vahetuseks sest eks ta nii ju oligi: Aljoosha vahetas Kazbekiga, Kazbekk aga Reimoga, Reimo aga... .Ja kõik pidid rahul olema sest vahetus oli ju toimunud.
Selline lugu meenus...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline