Nähe jälle sõna "feminist" (kõrvalküsimus - kas ma olen feminist? vist küll, kuna toetan sugude võrdsust) hakkasin vaatama, kas Eesti feministidel on mingi programmidokument, mis midagi demograafiast ja sündivusest räägib. Ei paista, et oleks. Enamus neist ei kõnele sel teemal. Neile on mõnikord hambu jäänud isikud (valdavalt meessoost), kes on sündivusest ja rahvastikust nende arvates mitteadekvaatselt rääkinud.
Kui neil mingi programmidokument on, võiks öelda, et see on blogi "Feministeerium" avaldatud
"Feminismi ABC" milles minu skännimise põhjal ei esine sõnu "rahvastik" ega "sündimus". See on teatud mõttes loogiline, kuna feminism on üsna liberaalne / libertaarne maailmavaade, mis ei tunnista et indiviidil oleks mingeid kohustusi rahvastiku taastootmise eest hoolitseda - feminism on indiviidi vabadusele (rõhuasetusega naiste vabadusel) ja sugude võrdsusele orienteeritud maailmavaade.
Vaatasin, kas vähemalt mõni feministlik sulesepp on midagi iibe ja rahvastiku kohta pikemalt öelnud. Sõela peale jäi Elise Rohtmetsa (kes pole demograaf vaid filosoof muidugi) lugu:
"Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus". Et foorumit meeleolukamaks muuta, toon mõned katkendid.
Avan 2023. aasta arvamusfestivali kava ja näen seal pealkirja „Miks meil lapsi ei sünni?!“, esmalt tabab mind külmavärin, siis lihtsalt dissotsieerun nagu alati, kui loen kuskilt soigumist iibe teemal. „Sest me ei taha oma elu persse keerata,“ pomisen ma enda ette, meenutades, et suhtelist vaesust kogeb iga kolmas üksikvanem. 1 Minu just pihitud kompleksne ja dissotsieerunud hoiak laste ja „pereelu“ vastu pole erand, vaid põlvkondlik Zeitgeist, mille on suurepärase täpsusega ära märkinud noor teadur ja feminist Asa Seresin oma ülimõjukas essees.2 Heteropessimism või kaasaegsemalt, heterofatalism on hoiak, mida kirjeldab performatiivne piinlikkustunne selle pärast, et tajutakse vastassugupoole külgetõmmet, ning usk, et heteroseksuaalsed suhted kahjustavad paratamatult mõlemat osapoolt. Pean nii teadvustatud kui ka teadvustamata heterofatalismi üheks juurpõhjuseks, miks lastetute inimeste suhteline määr muudkui kasvab ning miks „klassikaline“ ehk natalistlik perepoliitika selle kasvu vastu jõuetu on.
Ehk siis, ühe feministi diagnoos sugudevahelistele suhetele on, et need on muutunud mõlemapoolselt kahjulikuks. Et nendega liialt tegeledes keerab elu (minu märkus: enneaegselt, sest ega ta sinna lõpuks minemata ei jäta) sinnasamusesse. Vaheldusrikas on, et Rohtmets mitte ei kritiseeri niisama, vaid pakub välja poliitilisi meetmeid:
Meede 1: Keerame lapsetoetused pea peale või subsideerime heldelt ka 1. lapse sündi
Et meil on kasvav hulk lastetuid inimesi, kelle puhul on näha, et fertiilse ea esimeses pooles on lastetuse põhjuseks majanduslik ebakindlus ning teises pooles sobiva partneri puudumine, siis tõstame esimese lapse toetuse sama suureks, nagu praegu on lasterikka pere toetus kolmandast lapsest alates (650 eurot), ning indekseerime selle. Nagu nendib ka Ene-Margit Tiit, mitukümmend aastat tagasi paika pannud eeldus, et esimene ja teine laps sünnivad niikuinii, tänapäeval selgelt enam ei kehti. 16 Niisiis tuleb toetada esimese sammu astujaid. Hirm jääda karjäärist kõrvale tõrjutud üksikemaks on tugev motivaator mitte lapsi saada. Teame, et heterosuhteid tabab peale lapse sündi suhtekvaliteedi järsk langus ja perede üks peamisi tüliallikaid on raha. 17 Majandusliku pinge vähendamine kohe alguses võib aidata hoida ka suhet.
Selle väite puhul ma ei tunne end teemas piisavalt kogenuna, et nõustuda või vastu vaielda.
Meede 2: Vanemapuhkus peab olema lühem ja võrdne
2018. aastal jõustunud muudatus vanemapuhkuste ja -hüvitiste määras oli tehtud heas usus, et see muudab vanemapuhkuse paindlikumaks ja soodustab isapuhkuse kasutamist. Kahjuks paistab, kuigi see on mõju-uuringuga veel kinnitamata, et see hoopis suurendab soolist ebavõrdsust – ja muidugi naiste kahjuks.18 Et vanemahüvitise ajal tohib töötada ja et isapuhkus, mil töötada ei tohi, on lühem, siis on reaalsus see, et isad saavad vanemahüvitist ning jätkavad kõrgepalgalistel kohtadel töötamist, samas kui emad võtavad end täiesti töölt vabaks, et lapse eest hoolitseda. Nad kaotavad ravikindlustuse ja tööstaaži, mis omakorda realiseerub hiljem väiksemas palgas ja pensionis. Riik maksab kõrgepalgalistele isadele, kes tegelikult samal ajal töötavad, hiigelsummasid, mida saaks päriselt kasutada hoopis paindlikule ja kättesaadavale lastehoiule.
Siinkohal tunnistan, et ma ei tunne vanemapuhkuse regulatsioone. Kui aga Rohtmets kirjeldab tõetruult reaalsust, siis sobib öelda "Houston, meil on probleem". Sissetulekuga lihtsalt proportsionaalne toetus kukutaks minu arusaama järgi raha põhimassi jõukamatele, aga jõukamatel ei ole minu teada laste saamise ees majanduslikke takistusi. Mina arvasin tänaseni, et toetusmeede on mingil määral võrdsustav - et toetusel on alampiir, millest allapoole ei saa vähem teenides minna, ja ülempiir, millest ülespoole ei saa rohkem teenides minna.
Meede 3: Elatist maksku riik, mitte isa
Räiges vaesusriskis üksikemade ja laste elu leevendamiseks on juba 2000. aastatel räägitud üksikvanemate ehk elatisabi fondist. Eesti on üks suurima üksikemade suhtarvuga riike Euroopa Liidus ja elatisabi fond loodi alles 2017. Ema peab minema elatist ise kohtu kaudu välja nõudma. Kui 4 kuud pole raha laekunud, on emal õigus saada kuni 100 eurot elatisabi kuus. 20 Praegused meetmed, ka maksmatajätmise kriminaliseerimine, pole pannud võõrdunud isasid elatist maksma. Kõik see paneb niigi kurnatud üksikvanema äärmiselt ebainimlikku olukorda tuuleveskitega võitlema.
Feministlik perepoliitika muudaks elatise nõudja elu kergemaks sellega, et riik võtab aktiivsema rolli. Ema täidaks avalduse elatise saamiseks riigilt, kes hindab tema vajadusi ja seejärel määrab isalt elatise. Kui isa sellega nõus pole, siis võib ta riigiga seda ise kohtu kaudu klaarida. Lapsele jõuab summa aga ilma viivitusteta regulaarselt iga kuu. Riigil on rohkem jõudu ja ressurssi see isalt välja nõuda kui kurnatud üksikemal. Selline lähenemine lähtub laste ja reeglina neid hooldava ema vajadustest siin ja praegu.
Üldjoontes ma pigem toetan seda. Ma ei tea, kas vastab tõele, et riiklik elatisabi on 100 eurot kuus ja rakendub 4 kuulise viivega, aga kui see on tõene (artikkel on aastast 2023) siis on Eesti elatisabi jõuetu ning lahja.
Meede 4: Perekonnaõpetusse ja elukestvasse õppesse põimitud käsitlus hoolduskoormusest
Kui „Fair Play“ autori Eve Rodsky karjäär alla käis ja ta klaaslagede lammutamise asemel leidis end lapsele herneid lammutamast, hakkas ta süüvima põhjustesse, miks me pole endiselt suutnud likvideerida soolist palgalõhet ja miks on nii paljud haritud naised läbi põlenud ja oma meeste peale tigedad.21 Ta avastas, et kui just pole tegu sotsioloogiga, puudub naistel sõnavara, millega oma igapäevastele hoolduskoormuse probleemidele osutada. Tema strateegia on esmalt õppida selgeks mõisted, nagu „nähtamatu ja emotsionaalne töö“, „kodu administreerimise mentaalne koormus“ ja „teine vahetus“ ning teadvustada, et ka egalitaarsetes peredes teevad mehed pärast laste sündi kodus viiendiku võrra vähem tööd kui enne.22
Feministlik perekonnaõpetus võtab egalitaarse ja soolist võrdõiguslikkust propageeriva suuna, kus muuhulgas õpetatakse hoolduskoormuse võrdset jaotust. See seab diskussiooni keskpunkti tasustamata töö vormid ja küsib, kes ja miks neid teeb, ning tutvustab süsteeme, kuidas ka muud tasustamata kodust tööd võrdselt jagada.
Selle väite osas tean midagi lisada. Ma ei ole sotsioloog, aga ma olen lugenud sotsioloogide uuringuid inimeste lähisuhete dünaamikast ja libiidost. Ja oh imet, uuringud tegelikult üsna tugevalt vihjavad, et mehe järelt kodutööde tegemine vähendab tuntavalt suhte naispoole libiidot, s.t. tõenäosust, et sellest suhtest enam lapsi sünnib. Ehk siis, võib ilma suurema piinlikkuseta postuleerida, et suhtesse jõudnud paari puhul muudab mehe seksikaks võime teha mõistlikul määral kodutöid, nii et need kõik naisele kaela ei lange.
Ma ei julge aga püstitada väidet, et see nüüd iibeprobleemi lahendab.
Lihtsalt lõbus vahepala.
Meede 5: Ettevõtete lastehoid
Lasteaedadest, kuhu niikuinii kohti pole, ei piisa. Ettevõttel peab olema kohustus pakkuda lastehoidu koha peal. Võib-olla teatud mööndustega ja proportsionaalselt ettevõtte suuruse järgi, kuid ideaal on see, et ettevõtted peavad võimaldama lastehoidu samamoodi, nagu nad peavad pakkuma võrdset ligipääsu erivajadustega inimestele, hoidma õhku puhtana ja sisetemperatuuri inimlikuna.
Selle ettepanekuga, pean ütlema, ma ei nõustu. Panna ettevõttele kohustus olla hea mingites muudes ülesannetes peale ettevõtte äritegevuse, on ettevõtte põhitegevuse tapmine. Rohtmets miskipärast ei ole mõistatust selle järelduseni välja lahendanud.
Meede 6: Laste ja vanemate infrastruktuur tuleb ühendada
Inimene peab saama oma lapse tööle kaasa võtta, kui see kellegi töö tegemist objektiivselt ei sega. Skandinaavias näeb märksa enam igast soost lapsevanemaid oma lapsega koosolekutel või kontoris. Vanema ja lapse toad tuleb teha sooneutraalseks ja vastavalt ka märgistada. Samuti tuleb lastele tekitada ohtralt infrastruktuuri, mis oleks põimitud meie igapäevategevustesse. Teisisõnu, lapsed tuleb avalikus sfääris normaliseerida, et nende eest hoolitsemine ei viiks vanemaid isolatsiooni. Utopistlik projekt oleks ühendada näiteks hommikureivid lastehoiuga. 24 Miks mitte luua võimalused sotsialiseeruda ja tantsida ühes lastehoiuga mõnes magalalähedases klubis kell 8 hommikul?
Siin läheb osa jutust natuke käest ära ja utoopiliseks jah, nagu autor ka ise möönab. Laste normaliseerimine töökeskkonnas aga tundub seni mõistlik, kuni töökeskkond ohtlik pole. Nüüd aga kujutleme metallitöökoda või edasi-tagasi sahmivate tõstukitega ladu... ei, autori see ettepanek ei ole igas töökeskkonnas realistlik. Las ettevõte olla osav oma äritegevuses. Lastehoiu korraldamine võiks ikka KOV teema olla.
.
.