Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Kõik käimasolevast sõjast
Vasta
Kasutaja avatar
Kuperjanov
Liige
Postitusi: 428
Liitunud: 23 Veebr, 2006 15:02
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas Kuperjanov »

Väidetavalt hukkus läbi liugpommi FAB-500, mis nende üksuse positsioonile heideti. Kindlasti üks parimaid sõdureid, keda Eestil pakkuda oli. Oli au tunda ja teenida!
Kasutaja avatar
ruger
Liige
Postitusi: 23411
Liitunud: 04 Juul, 2009 12:29
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas ruger »

Olev Roost'i surnukeha saatev kolonn Kiievis
The fallen Estonian soldier Olev Roost is being sent on his final journey home from Kyiv by his brothers in arms.
Heroiam slava!
https://x.com/EerikNKross/status/1963173488576823596
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Kasutaja avatar
Kuperjanov
Liige
Postitusi: 428
Liitunud: 23 Veebr, 2006 15:02
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas Kuperjanov »

Siit on mingi postitus puudu, millele vastata kavatsesin, aga kirjutada võin ikka. Olevi surnukeha kremeeriti Ukrainas, mis on asjaolusid arvestades üsna mõistlik. Kui inimene on hukkunud näiteks plahvatuse tagajärjel või keha on tükk aega lahinguväljal vedelenud, siis lähedaste inimeste jaoks on see kindlasti humaansem kui säilmed tuuakse tuhana, mitte ei pea kirstus moondunud keha vaatama. Sellistel puhkudel jääb aga alati õhku küsimus, kas leiti õige inimese surnukeha, kas tuhastati õige inimene, kas urnis on üldse inimese tuhk jne. Miks on see oluline? Sest Eesti riik võib keelduda inimese surnuks tunnistamisest TsÜS-i järgi, see omakorda põhjustab probleeme nt pärandvara jagamisel jne. Antud juhtumi asjaolusid ei tea piisavalt hästi, seega jutt ei käi konkreetselt Olevi kohta, vaid üleüldiselt.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 43151
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas Kriku »

Kui on Ukraina surmatunnistus olemas, ei tohiks see ju probleem olla...?
Kasutaja avatar
Kuperjanov
Liige
Postitusi: 428
Liitunud: 23 Veebr, 2006 15:02
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas Kuperjanov »

Kriku kirjutas: 11 Sept, 2025 16:14 Kui on Ukraina surmatunnistus olemas, ei tohiks see ju probleem olla...?
Siis küll, jah.
kaugeltuuriv
Liige
Postitusi: 7881
Liitunud: 13 Sept, 2011 17:35
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas kaugeltuuriv »

Minu kaastunne hukkunud Eesti sõjamehe omastele,loodan,et Eesti valitsus sõja lõppedes mälestab meie hukkunud sõjamehi mälestussambaga,kus Ukraina ja sellega otseselt seotult Eesti vabaduse eest oma elud andsid.
Kasutaja avatar
Sander17
Liige
Postitusi: 688
Liitunud: 18 Aug, 2024 10:06
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas Sander17 »

Valminud on uus Eesti dokfilm "Sinikollane", mis räägib Erko Laidineni tegemistest rindemeedikuna.

https://kultuur.err.ee/1609809000/kinod ... inikollane
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 43151
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas Kriku »

PM Olev Roostist: https://www.postimees.ee/8347174/ideaal ... jate-vastu . Tasuline, kopeerima ei hakka.

:rip:
Kasutaja avatar
Otto K
Liige
Postitusi: 2391
Liitunud: 07 Juul, 2014 19:43
Asukoht: Tartumaa
Kontakt:

Re: Eesti (ja teiste riikide) vabatahtlikud Ukrainas

Postitus Postitas Otto K »

Kriku kirjutas: 22 Okt, 2025 6:59 PM Olev Roostist: https://www.postimees.ee/8347174/ideaal ... jate-vastu . Tasuline, kopeerima ei hakka.

:rip:
See artikkel peaks kõigile tasuta lugeda olema.

Olev Roosti kihutas taga soov saada võimalikult heaks sõduriks, Eesti kaitsjaks. Ukraina aitamisest sõjas Vene vallutajate vastu pidi saama tema elu kõige tähtsam lugu.
Ukraina relvajõudude eriüksustes on võidelnud ja võitleb siiani mitu vabatahtlikku Eesti sõdurit. Ülemöödunud kuul Ukraina sõjas hukkunud 37-aastane Roost oli neist üks hinnatumaid. Ta oli Ukraina erioperatsioonide 3. rügemendi ühe kompanii 12-mehelise rahvusvahelise tiimi vanem ehk selle ülema parem käsi.

Roost oli tiimivanemana täpselt see mees, keda Ukraina eriüksus vajas. «Ta teadis alati, mida on vaja teha ja mis tähtis, oskas seda teistele edasi anda,» ütles Roosti kompaniiülem Volodõmõr (34). «Olli ei kartnud ülesande täitmisel võtta vastutust, pakkuda konkreetset lahendust ning seda ka täide viia.» Olli oli Roosti sõjaväeline kutsung Ukrainas.
Rindel võitleva eriüksuse spetsiifika on vallutada vaenlase positsioone (või siis need vasturünnakuga tagasi võita), korraldada varitsusi või aidata kaitsta mõnda keerulist kohta. Palju ootamatusi on nende töösse sisse kirjutatud, ülesannet täitma mineva rühma komandör peab alati olema valmis olukorra kiireks muutumiseks.

Olukord muutub kiirelt

«Lähed välja teadmisega, et pead kaitsma positsiooni, aga kohale jõudes selgub, et pead juba ründama seda kohta,» kirjeldas kompaniiülem Volodõmõr oma üksuse tööd kiirelt muutuvates olukordades. «Või siis arvad, et «nullini» on jäänud veel 500 meetrit, aga kui oled edasi liikunud, siis saad aru, et tegelikult oled juba üle «nulli».» «Nulliks» nimetavad sõdurid rindejoont.

Sellistes olukordades annab sõduritele jõudu teadmine, et nende juhil pole mitte lihtsalt rauast, vaid terasest munad ja närvid. Alati oma tiimiga koos ülesandeid täitmas käinud Ollil olid mõlemad kõige kõrgema kvaliteediga terasest.
Olli pataljoni ülemale, jõulisele 48-aastasele ohvitserile kutsungiga Farmer jäi elavalt meelde, kuidas eestlane töötas välja ja viis ellu ühe põldudevahelise metsaviiru puhastamise Vene sõduritest. See toimus suvel Donetski oblastis Pokrovski lähedal Udatšnes, kus peatati venelaste pealetung. Olli kompanii võitleski terve suve just strateegiliselt tähtsa Pokrovski linna kaitsel.

Olli ründas metsatukka koos oma grupiga. Grupi komandör sai haavata ning Olli pidi juhtimise üle võtma. «Ja isegi siis, kui oli juba otsene tulekontakt vaenlasega, jätkas ta rünnaku organiseerimist. Ta ise töötas ja samal ajal koordineeris oma sõdureid, kes olid tema lähedal,» rääkis Farmer.
Kompaniiülema Volodõmõri sõnul tulid sellistes olukordades välja tänavu märtsis eriüksusega liitunud Olli kui sõduri parimad omadused. «Ta suutis olukordi õigesti hinnata ja tulla kohe välja lahendustega, seejuures hoida omade elusid,» ütles Volodõmõr.

Omade elusid oskas Olli hoida selle sõna kõige otsesemas mõttes – tal olid väga head rindemeediku oskused. Ta oli alati üks esimesi, kes haavatule esmaabi andis. Ise ta seejuures haavadest eriti välja ei teinud. «Isegi kui ta sai kergelt haavata, siis ta ei lahkunud ülesande täitmiselt enne, kui see oli lõpetatud,» ütles Farmer. «Minu mäletamist mööda pöördus ta vaid üks kord abi järele, kui sai haavata. Aga ainult 15 minutiks, siis läks tagasi lahingusse.»
Olli sobis sada protsenti tema eriüksuse tiimi lipule kirjutatud deviisiga «Contra Omnes Dissident» – «Hoolimata kõigest».
Ilmselt kõlab see tavalisele inimesele imelikult, aga Olli nautis sõdimist, eriti just Vene vallutajate vastu. Iga tema ihukarv tahtis Vene vägede vastu võidelda ja kogemusi omandada. Kui läheb kunagi kodumaal vaja.

Ta uskus, et võitlusest Ukrainas saab tema elu keskne lugu, mida saab rääkida lastele ja lastelastele. Nii nagu ta ise lapsena kuulas oma perekonna lugusid eestlaste võitlusest Teise maailmasõja ajal.
Mingi värk Vene võimuga

«Ta väga ei rääkinud sellest, aga sain aru, et mingi värk tal oli selle Vene võimuga,» ütles Olli tiimis võidelnud Taani vabatahtlik kutsungiga Baal. «Mulle paistis, et ta tundis Ukrainas ennast väga hästi. Sellepärast, et ta andis oma panuse, tegi, mida suutis.»

Oleviga koos võitlesid 3. rügemendis samas tiimis veel kaks eestlast. Üks neist oli Olli vahetu ülemus, tiimi komandör. Nad mõlemad on 30ndates eluaastates, oma tegelikke nimesid ei tahtnud nad eriüksuses teenimise pärast nimetada. Üks neist on Ukrainas sõdinud kokku kaks aastat ning teine ühe aasta. Kõiki kolme eestlast ühendas see, et Eestis olid nad teeninud Scoutspataljonis.

«Olli oli üks professionaalsemaid ja asjatundlikumaid sõdureid, keda olen tundnud,» rääkis eestlane, kes palus end kutsuda Ragnariks. Esimest korda tuli ta ukrainlastele appi sõdima juba 2022. aasta suvel. «Ta oskas praktiliselt kõike. Ta võis olla meedikust kuni pommivalmistajani, kui oli vaja. Mida ta ei teadnud, selle uuris ta välja või leiutas ise,» lisas ta.
Taanlane Baal kinnitas: Olli teadis «metsikult palju» kõige kohta, mis puudutas sõdimist, ning andis seda kõike hea meelega oma tiimiliikmetele edasi. Ja toetas seda isikliku eeskujuga. «Ta tegi minust kui sõdurist sõdalase,» ütles Baal.

Veidi üle kahe aasta Ukrainas võidelnud Roostil oli lõpuks juba väga suur kogemus lahingutest Vene üksuste vastu. «Kui oli vaja, siis lahingus juhtis ta mehi väga asjatundlikult. Kõiges oli tunda, et tal oli siin palju kogemusi,» ütles tiimi eestlasest komandör, kes palus end kutsuda Nikoks.
Eriüksuse tiimi vanemana vastutas Olli meeskonna moraali, igapäevase väljaõppe ja operatsioonideks ettevalmistuse eest. «Oma kogemusega oli ta mulle suureks toeks,» ütles Niko. «Tema nõuannete põhjal sain langetada paremaid otsuseid.»

Ragnar ütles, et kuigi Olli oli kõiges sõdimist puudutavas äärmiselt põhjalik, operatsioone ta oma Ukraina kogemuse põhjal väga detailselt siiski ette ei valmistanud. Polnud lihtsalt mõtet. «Siin see teadmatuse määr on nii palju suurem võrreldes varasemate operatsioonidega, kus ma olen käinud,» ütles Ragnar, kes nagu Olligi oli Eesti kaitseväes teenides käinud välisoperatsioonidel Afganistanis.

Sisuliselt oli nende eriüksus nagu rünnakurühm, mis koosnes suure kogemusega, kõrge kvaliteediga ja väga hea varustusega sõduritest.

«Kui venelased tegid mingi liigutuse rindel ja teatud ala oli vaja neist puhtaks teha, siis olime need meie,» rääkis Ragnar. «Kaitse ilma rünnakuta on vastasele lihtsalt ala ära andmine.»
Niko lisas, et droonid on rindel vaenlase hävitamisel järjest efektiivsemad, aga sellest hoolimata peab lõpuks sõdur oma jala maha panema – kinnituseks, et see ala on sinu oma. «See oligi meie töö,» lausus ta.

Väga hea ettevalmistusega sõdur, suure töövõimega, väga pühendunud oma oskuste arendamisele, vaimselt väga tugev ja alati positiivne, julge ning otsustav, taktikaliselt tark, tiimijuhina alati rahulik ja otsekohene. Nii iseloomustasid Ollit tema üksusekaaslased ja ülemused.
Tõeline relvavend

«Lugejatele tundub kindlasti, et kõik räägivadki hukkunutest kui parimatest sõjameestest, aga Olli oli seda päriselt. Inimesed ei kujuta ettegi, mis mehe kaotasime,» ütles Ragnar.

Roost oli tõeline relvavend, ütles ühes teises Ukraina eriüksuses võitlev vabatahtlik Eesti sõdur, kes oli teeninud Roostiga koos Scoutspataljonis. «Eriti oluline oli Olli jaoks, et eestlased saaksid Ukrainas üksusesse, kus on võrdlemiselt turvaline töötada ja õppida, kus juhtkond hoiab oma inimesi,» ütles see Eesti sõdur. «Tema jaoks oli tähtis, et me peale kogemuste omandamist elusalt ja tervelt tagasi koju jõuaks.»
Ollit iseloomustab hästi ka see, et ta õppis ära ukraina keele. Seda tõid tunnustavalt esile nii tema kompanii- kui ka pataljoniülem. Eriti rindel ülesannete täitmisel oli keeleoskus tähtis, sest tihti toimusid eriüksuse operatsioonid koostöös teiste Ukraina üksustega. «Ta sai otse koordineerida oma tegevust teiste üksustega,» ütles pataljoniülem kutsungiga Farmer.
Ukraina sõjas kasutatava uue tehnoloogia õppimine oli Olli kirg. Ta koolitas ennast Ukrainas droonipiloodiks. Ta suutis lennata igat liiki droonidega, aga tema lemmikud olid väikesed enesetapudroonid, mida kutsutakse FPV-droonideks (FPV ehk first person view on drooni või muu mehitamata õhusõiduki lennutamine nii, et piloot juhib seda kaamera vahendusel – J. P.). Selle juhtima õppimine on kõige keerulisem, aga just selle drooniga tapetakse praegu sõjas kõige rohkem.

Roost hukkus 26. augustil Donetski oblastis Pokrovski rindelõigul. Tema tiim oli saanud ülesande vallutada üks Vene vägede positsioon ning seda hoida. Iga selline ülesanne on korralik risk, sest ootamatuse võimalus on väga suur. Seekord oli selleks ootamatuseks Vene droon.

«Tuli vaenlase FPV ja kõik…» ütles pataljoniülem Farmer. FPV-enesetapudroon tappis Roosti silmapilkselt.

«Töö läheb edasi. Kahjuks on kaotused siin meie töösse sisse kirjutatud,» ütles eestlane Ragnar otsekoheselt.

Robustse olemusega Farmeri hääl läks väga südamlikuks, kui ta rääkis Olli soovist võidelda Ukraina eest ja kuidas ta õppis ära ukraina keele. «Selle kuue kuuga, mis ta meil oli, muutus ta juba ukrainlaseks,» lausus Farmer. «Aga selge, et ta muretses rohkem Eesti pärast. Ta ju tahtis siin võidelda, et saada kogemust Eesti kaitsmiseks, kui seda on vaja.»

Intervjuu lõpus võttis Farmer mul käest kinni, vaatas otse silma ja ütles: «Meie riik ja Eesti peaksid Olli üle uhkust tundma.»

Eesti sõdureid Ukrainas on jäänud vähemaks
Eesti vabatahtlikke sõdureid Ukraina üksustes on jäänud vähemaks, kuigi ametlikke andmeid nende kohta pole Ukraina relvajõud kunagi avaldanud.

See on puhtalt tunnetuslik arvamus, mis põhineb sellel, kui palju ma isiklikult tean sõdureid või olen kuulnud teiste sõdurite kaudu.

Kõige rohkem oli Eesti vabatahtlikke Ukrainas võitlemas ilmselt täiemahulise sõja kahel esimesel aastal, 2022–2023. Siis oli neid vähemalt mitukümmend. Tollal oli mitmeid eestlasi, kes käisid ukrainlastel abiks n-ö vahtkonna meetodil: sõdisid mõnda aega, läksid koju ja tulid jälle tagasi.

Nagu üks Eesti sõdur mulle kunagi ütles: sõjast ei tulda mitte kunagi tagasi. Seda võib mõista mitut moodi, aga oli neid, kes tegidki täpselt nii: läksid koju, aga mõne aja pärast olid nad rindel tagasi. Ka praegu on Eesti sõdurite seas neid, kes on Ukrainas sõdimas vähemalt teist korda.

Praegu on Ukraina üksustes kindlasti seitse-kaheksa Eesti vabatahtlikku. Ilmselt tuleb neid kümme täis. Aga kahtlen, et neid oleks palju rohkem.

Suur erinevus sõja alguses Ukrainale appi läinutest on see, et praegu võitlevad eestlased hoiavad kõik madalat profiili ega näita oma tegevust kuskil. Enamik praegu Ukrainas sõdivatest eestlastest on professionaalsed sõjamehed, kes on teadlikult läinud kogemusi omandama, eriti droonipiloodi kogemusi.

Samas on viimasel ajal tekkinud teine seltskond eestlasi, kes on Ukrainale appi läinud ilma igasuguse eelneva sõjalise kogemuseta, mõned isegi ilma ajateenistuseta. Need on nooremad mehed, kellest kaks on tänavu kahjuks jäänud rindel juba teadmata kadunuks.

Kõigi nende tahet Ukrainat aidata tuleb austada.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 10 külalist