Õhutõrje

[Peeter]

Ei noh, se on ju töine jutt küll, aga mind siiralt huvitab kui mitme üheaegse märgi samaaegse jälgimise ja hävitamise võimekus sellisel asjapuul on. Kui ma ütlen praegu uuesti, et näiteks uuel Buk-3e kompleksil on samaaegne 72 raketi erinevale sihtmärgile sihitamise võimekus ja samaaegne no mingine 180 sihtmärgi seire ja analüüsimise võimekus, siis tänases muutunud oludes ei ole sellega midagi teha, kui selle kompleksi peale või tema tööpiirkonda tuleb madallennul mingine 200 drooni korraga (mis ei ole jällegi enam mingi üllatus).
Palju on selle Eesti imeasja analoogne seirevõimekus? Kas veel kaks-kolm korda suurem? Ma kahtlen. Mitu tõrjeinstrumenti (nt Buk-il raketti) on ühe masina koosseisus? Kas juba teine samaaegne ründaja erinevalt asimuudilt tuleks läbi? Või siis mitmes? Milline oleks tootmisvõimekus? Märgitud on erinevaid lahendusi 2km ja 8km. Mitu masinat oleks üldse vaja Eestis tervikliku ruumipildi katmiseks selliste tegevusraadiuste korral? Ja nimetada seda Eestit katvaks droobikilbiks? Paneb pead vangutama

P.S. Kui siin räägitakse, et kellelgi on 2010-2013 mingine piiri või õhu seire või tõrje alane kogemus, siis olen juba korduvalt selgitanud, kuidas alates Armeenia-Aserbaidžani sõjast alates on õhuseire ja -tõrje ja õhus olevate instrumentide kasutamine saanud hoopis teise mõtestatuse.
P.S. Kolm aastat kogemustega piirivalve alalt (Border Guard ja Border Security alane tegevus) on ikka veel pikk maa kõndida, et jõuda Eesti droonikupli arendamiseni. Ja kui veel lisada siia viimastel aastatel oluliselt muutunud reaalsus...?

[lennumudelist]

Ma arvan, et nad on ehitanud tänapäevase COTS arvuti peale kõik.

Ma ei imestaks, kui seire suudaks arvet pidada tuhande täpi olekute üle, sest keskmisel serveriks mõeldud masinal on ropult võimsust võrreldes spetsiaalsete (ja oma spetsiaalsuse tõttu mitu põlvkonda vanade) embedded arvutitega.

Mida ma arvan, et seire tõenäoliselt teeb:

- salvestab iga täpi kohta andmeraja, kus iga andmepunkt on asimuut, tõusunurk ja võimalusel radari katsutud kaugus (või siis samad väärtused teisendatuna juba absoluutseks asukohaks õhuruumis mingi taustsüsteemi järgi - parem teiste süsteemidega jagada), mingi klassifikatsioon ja number ("quad 17", "lind 201", "tundmatu 10")

- andmeraja järgi uuendab märgi kiirust ning viimast suunda, kuhu märk minemas on

- tõenäoliselt eelneva põhjal tõenäoliselt joonistab operaatorile, kas märk on tabatav või lihtsalt infoks olemas

- tõenäoliselt võimaldab mingit klassi järgi kihtide vahetamist ("peida linnud", "näita tundmatud", "näita pahad + tundmatud" või muud sarnased liigutused)

Või vähemalt nii mina ehitaksin, kui mul juba termokaamera ja tavakaamera sammumootorite peal kenasti keerleks ja radar või lidar kaugust katsuks.

Oletan, et operaatoril on võimalus koostada mingi "pahade nimekiri", et kui laskmiseks läheb, siis süsteem kajakad ja haned rahule jätaks. Oletan, et iga täpi kohta saab kaardivaatest välja klikkida tema nii-hea-pildi-kui-saab ja tundmatuid klassifitseerida. Võimalik, et klassifitseerimiseks on mingi AI treenitud, võimalik et mitte.

Selle üle, millest nende tõrje koosneda võiks - ja kuidas ning mida teha võiks - ei ole ma absoluutselt mõelnud. Kas toimub lihtne tagajamine või antakse tõrjedroonile kohtumispaiga info, kuhu lennata - ei aimugi. Ja seda, kui suured salved neil putukaid täis võivad olla, pole nad minuteada avaldanud. Hetkel on aimdus, et tegevus käib konstruktsioonibüroo tasemel. Et prototüüp töötab ja tabab, aga seda ei ole lademetes.

[Peeter]

See kõik suures mahus, mida ja kuidas seire toimetab, olen ma siin enam kui kord tutvustanud. Ja ka korduvalt selgitanud, et see on kõige lihtsamalt ja odavamalt arendatav võime. Võimalikult paljude seiremärkide üheaegne seire, tuvastamine, trasseerimine, prioriteetide seadmine. Sellelaadne võimekus on juba ürgvana jutt. Siin käsitlesin juba ei-tea-millal. Selle asja nimi on Poljana-D4 (Поляна-Д4/Поляна-Д4М/Поляна-Д4М1 (Индекс ГРАУ — 9С52/9С52М/9С52М1) ) Nii vene, kui Ukraina poole peal on selline asi juba ammu olemas. Esmaversioon välja aretatud ja teenistusse arvatud juba 1986. Toodeti Minskis, peale NSVL-i lagunemist koliti tootmine ümber Pensasse. Võtab andmed sisse erineva tasandite ja süsteemide nii kaug-, kui lähi-ringseire radareilt info nii küljepealt kui altpoolt olevailt PVO-polkudelt, töötleb ja annab edasi hävitamisele määratud töökäsud. Esimene versioon suutis juba tol ajal trasseerida sama-aegselt 500 märki. Sest probleem polnud mitte trasseerimises, vaid märgijälgimises, tulejõus ja sihitamises. Sest tol ajal ei nähtud ettegi, et näiteks 50-100 objektigi võiks korraga õhus olla. Uuemate versioonide kohta on info, et võimeline tuhande(te) taha kuskile-ei-tea-kui-palju. Nn mobiilne PVO-staap, mis suudab juhtida ja/või koos töötada 14 paralleelse struktuuriga ja siis juhtida ja tuld suunata otsevõrgus paari eraldiseisvat PVO-polku S-300-400, Buk, Tor ja lisaks veel koordineerida võrguväliseid PVO vahendeid. Andmed sisse ka ülevalt A-50-lt ja aruandlus rinde PVO staapi. Täna töötab sellise ülesandega keskus koostöös igatsugu Reduti-te ja muu uue mandiga juba igatsugu linkidega ei-tea-kui-kaugelt-ja ei-tea-mis-moodi. St ikka on kasutuses. Ja seda juba ei-tea-millal. Ja seda olen ka siin käsitlenud ja selgitanud juba ei-tea-millal.
Ja nagu ma olen öelnud: seda võimet on kõige lihtsam kaasajastada "mingiks väiksemaks arvutikeseks".
Aga see on ainult seire. Tõsine küsimus on ikkagi TÕRJE. Mingilgi kujul. Tõrjejõudu on tarvis. Artiklis on numbrid 2km ja 8 km seiret. Need ei ole (vähemalt mulle) rääkides droonikuplist just eriti julgustavad ja optimismi tõstvad numbrid.

[Kapten Trumm]

See mõlkis Sprinter imemasin paistab olevat üks sentimeeterdiapasooni radarisüsteem, kus võib peal olla veel mingi drooni jammimise võime.
Aga edasiminek seegi - et täna kasutusel olevate meeterdiapasooni radaritele on väiksemad droonid niigi ülejõu käiv sihtmärk.
Mingist müürist või kilbist rääkida on selge liialdamine.