NA ohvitseride totrus erinevates olukordades

[kalleb]

NA oli väga palju eriti totakaid ohvitsere keda isegi ohvitserid omavahel kutsusid üldnimega -TUPORÕLÕI-

harilikult olid need ennast ärajoonud prapporid aga ka mõni igavene starlei võis ennast vägagi imelikus valguses näidata

ERITI hullud olid lood kindralite ning väeosa komandöridega

ja zaploliidid olid 100% tuporõlõid

samas oli olemas hulga vägagi mõistlikke mehi kelle kohta midagi sellist öelda ei saaks -harilikult 1:1

momendil ei tulegi midagi konkreetset meelde pajatada aga küll kunagi meelde tuleb kui teema juba avatud...

[Pärtel]

Meil olid väeosas 5 ohvitseri ja 9 praporit. Ohvitserid olid normaalsed ja nendega suheldes said aru, et räägid intelligentse inimesega. Oli isegi väeosa ülema abi (major), kes oli teeninud kuskil Pihkva kandis ja tundis seega hästi Eestit. Üks teine ohvitser (kapten) oli Lenska mees ja alati selline naerusuine. Temaga polnud ka mingit probleemi. Ainukes, kelle suhtes pidid tujudest lähtuma, oli väeosa ülem, samuti majori auastmes. Muidu oli ta selline range, vahel ka isalik, aga tal oli vahel see viinaviga juures. Mäletan et ükskord käis ta isegi sinise silmaga ringi. Üldiselt põdes ta sellist Napoleoni kompleksi, sest oli samuti väikest kasvu ning talle meeldis käskida-kamandada. Mina sain temaga normaalselt läbi, sest olin tal pooleldi adjutandi eest - postiljon - ja vedasin peastaabi vahel igasugust posti (sh ka salajast) ja olin seetõttu vajalik.
Paraku ei saa ohvitseride kohta öeldut kasutada praporite kohta. Siin olid iseloomud seinast-seina. Oli meie rühma komandör, kes oli Siberist pärit. Ta kaitses just nooremaid olijaid, kuid ka dedid suhtusid temasse austusega. Oli kuskil 45 aasta kanti. Siis oli kolm tatarlast, kes olid väga sellise halva iseloomuga (küüned enda poole) ja üks neist oli selline totu. Meelde tuleb veel üks siberlane, kes suhyus baltlaste iseseisvuspüüdlustesse väga hästi. Samas oli ka üks volga-sakslane. Ta oli selline linalakk, puhas aarialane. Välimus oli aga selline, nagu elaks ta kuskil garaažis õlilombis. Ka iseloom oli tal kehv ja tema kogu aeg inises millegi kallal, sh ka eestlase kallal, kes ei tahtnud suures NSVL-s elada (a´la kuidas te ilma meieta hakkama saate jne). Käisin igal tööpäeval ka peastaabis ja seal jäid küll silma normaalsed ohvitserid, aga ega ma nendega eriti kokku ka ei puutunud - niisama mõne sõna vahetasime. Need olid minu mälestuses s/o 45 550 kohta aastatel 1989 - 90.

[linnavurle]

Enne, kui ohvede-prapporite lollused meenuvad, üks anektoot: NA ohvitseridele valmistati eritellimusel Rubiku kuubikuid - kõik küljed rohelised (seda selleks, et nemad saaks ka neid kokku panna). Prapporite jaoks tehti aga veel üks täiendus - kõik küljed olid rohelised, aga igaks juhuks ei saanud seda kuubikut kruttida kah...

[fireman]

Kirjutaks ka midagi sam poilitide kaitseks. Meil oli selline II järgu kapten ja see mees oli küll normaalne inimene. Tean seda, et ta käis kõigi meie svoodu ajateenijatel peale sõjaväge ka külas. Minujuurde tuli ta aasta peale teenistust ja tahtis tulevikus veel tulla. Vahepeal aga tuli Eesti Vabariik ja tulemata tal jäi. Meid kutsus ta ALATI oma poegadeks teenistuse ajal ja seda ilmselt tõelise heatahtlikuse märgina. Poliit möla aga ta ei ajanud, küsis ükskord naljatamisis, et kas tean kes Lenin oli, vastasin, et jah ja oligi kõik... Ise ta kiitis sellepeale, et meil on selline tuba (leninlik tuba) kus saab koju kirju kirjutada ja lehti lugeda.

Teemaga haakuvaks aga jutt sellest kuidas meid lennukiga sõidutati Jaroslavli. Tulime tadzikistanist ja seal oli soe, Jaroslavlis aga seevastu külm. Külmetasime siis miski võõra väeosa ees ja sinna meid rohekuuest kapten rivistas ülesse. Temal oli vaja mingit läbimõtlemis aega, et kuhu meid ajutiselt paigutada. Nii me seisime kuni tuli ka mingisugune kindralmajor valge uue volgaga sinna. Kutsuti siis see kapten vahepeal välja kuskilt kasarmust. Nagu kindral kaptenit nägi hakkas kohe pärima, et miks need meremehed siin külmetavad. Ma ei saanud aru täpselt millest nad omavahel rääkisid, kuid meie silmi ees tõmbas kindral kapteni pagunid maha, nii, et tal furaska suure kaarega maha lendas. Olime üpris üllatunud sellest.

[kalleb]

no meil oli zampoliit igivana major keda kutsuti Ippolit Matvejevits

ta oli minuarust nii vana juba et kas kohe pensionile jäämas või oligi juba pensionil

aga ikka oli zampoliit ja painas meie ajusid oma propagandaga

ta oli selline vastik tüüp et isegi teised ohvitserid ei sallinud teda

[linnavurle]

Meie ohvede-prapporite totrusest olen ma vist varem tegelt erinevates postides kirjutanud ka. Üks prappor tegi näiteks oma "sapikale" roostetõrjet sellisel moel, et kleepis nu pogadi pildid roostelaikudele peale. üldiselt aga ohvitseride hulgas purulolle polnud, mehed ikka jagasid oma eriala enam-vähem. nn pedagoogilise tööga oli asi veidi teine - mõni rohkem siga, mõni vähem. aga eks vist sidevägedesse päris totud saanudki; kui jalaväeakadeemia lõpetamiseks piisas vist tõesti suurest kodumaa-armastusest, siis erialaspetsid pidid midagi ikka teadma.
teine lugu oli prapporitega, selleks sai ju iga soovija, kui just passi või sõjaväepileti asemel lollipabereid polnud. oli ka prapporite seas asjalikke mehi, kuid ka selliseid tühmakaid, et karju appi. eks ülemused teadsid ise ka, mis mees keegi on, lollpeadest prapporitele anti ka ülesandeid vastavalt oskustele. nagu kommunismis ikka: igaühelt vastavalt võimetele või natukene vähem. meie rooduski oli üks selline prappor, keda ei saadetud mitte kunagi narjaadi, sest ta saanuks seal kindlasti jamaga hakkama ja tema vastutusrikkaimaks ülesandeks oli söe-ZIL-i kõrvalistmel starshiks olla.

[soldat]

...ja zaploliidid olid 100% tuporõlõid...

Meie alampolkovnikust zampolidii kohta öeldi "тупой как сибирский валенок".Pesueht kommunjaka.Tahtis väga et ma komsomoliks hakkan,
niikui kasrmusse nina pistsin,nii kohe kannul,noh kas hakkame avaldust
kirjutama komsomoli astumisesks.Asi läks niikaugele et kaebas väeosa
komandörile polkovnik Minjailo`le ära et rjadavoi see ja see ei taha
kommnooreks astuda,tuleb ta autojuht-söögivedaja ametist priiks teha
ja kasarmusse saata et ma teda rohkem töödelda saaks. Siis aga minu roodukapten Burjan sai haisu ninna ja astus minu eest välja nagu lõvi.
Olla rääkinud et ausamat autojuhti pole tal veel olnud ja ega tule vist ka,
siis sellepeale löönud komandör käega,sundida ei saa,kui ei taha ärgu
siis astugu.
Nii,viimane öö kasarmus magada,et hommikul 4.30 ärgata ja seada sammud raudtee jaama poole ning dembli kojusõit võib alata.
Sammume siis kolmekesi KPP poole ja vaata kes meid saatma tuleb,
vana "siberi vilt ise".Küsib siis sõbralikus toonis mis me eraelus tegema hakkame j.n.e.Jõuame KPP`ni patsutab meile õlale ja soovib
stšastliivovo putii,näedsa täitsa inimene kohe.
Me tegelikult kartsime et tuleb seljakotte puistama,kolme mehe peale
panime hakkama kaks liitrit piiritust.Vedas,seljakotid jäid nuhkimatta.

Ülejäänud kaks vanemleitnanti ja praporšikku olid normaalsed.Viimases lõpus tuli meile üks noor nooremleitnant,sellega oli "vabsee lafaa".
Tõi meile autoparki kassettmaki,kuulasime Võssotskit ja puha.
Avastas ükskord tühja õllepudeli tööriistakapist,võtab siis autojuhid letti
ja loeb meile moraali et nõukogude sõdur nii ja naa... ise naerab,aga
pudel olgu ära lõhutud,muidu kui keegi teine näeb,siis oleksite saanud. Oleks vaid selliseid ohvitsere rohkem.

[ennww]

TPi sõjalise kateedris levis säärane anekdoot..
Õpetab major seal ballistikat ja mürsu lendamise trajektoore. üks tüüp siis küsib: "Aga mis leks, kui keeraks kahuri külili, siis läheks trajektoor horisontaalseks ja saaks nurga taha ka lasta".
Major sügas kukualt ja lõpuks ütles, et "Teoorias võimalik, aga praktikas ei kasutata."

Ei tea, kui tõsi see lugu on, ise sidepoole mehena mäletan, et ühe mehega oli tõsine vaidlus oomi seaduse teemal, mis vist sõjaväes oli teistsugune kui tsiviilelus. Aga kui gruppivend nikerdas endale morestunniks elektroonilise võtme ja seda tavalise Popovi-aegse raua asemel kasutas, selle kuulis küll ära.

[kapralheinz]

TPI svjazistid-ohvitserid olid värvikad inimesed... 77-82 näiteks major Fomin ehk Fomka. Kui talle arvestusepäeval "suveniiriks" konjaki viisime siis vana vaatas meid hapu näoga ja kobises: "Järgmine kord tooge parem kolm pudelit viina..."
Teine uhke tegelane oli Arutunjan ehk Arutu-Jaan... kes luges Ustavi ja taktikat.
TPI:sse tuli ta TRÜ:st. Legendid koos temaga.
Seesama mürsütrajektoori lugu ja väike vaidlus üliõpilastega teemal, et täisnurk on 100 kraadi...Teisel päeval olla loengus foorumi ees vabandanud, et ajas vee keemistemperatuuriga segamini....

[linnavurle]

Meenus, kuidas naaberroodu vanemleitnandist tavaline torujüri sai...
See mees oli välimuse järgi üle 40 vana, aga ikka veel vanemleitnant. Ja oli alatasa auru all. Ei teagi, kas ta jõi selle pärast, et tärne juurde ei antud; või ei antud tärne selle pärast juurde, et ta jõi; või tahtis ta end lihtsalt lepingust vabaks juua. Igatahes ühel päeval oli ta jälle täis ja teatas, et tema ise ajab boksi ees seisvad autod boksi. Esimese-teisega läks õnneks, aga kolmandaga enam mitte - tagurdas nii suure hooga, et pani boksi tagumisest seinast läbi mis tolmas. See ühekordsetest tellistest sein ei vajanud maha sõitmiseks mingeid erilisi võimeid ka, aga arvestades tema hoogu, läinuks ta paksemastki seinast läbi.
Pärast seda ei nähtud seda vanemleitnanti tükk aega. Kuni ükskord oli kasarmu torudes tõsine ummistus ja sündmuskohale saabus kohalikest tsivilistidest koosnev torujüride brigaad, mille ninameheks oli meie tuttav eks-vanemleitnant.

[linnavurle]

Nujahh, sõjaliste kateedrite ohvitserid olid ikka erilised tüübid. Nemad ei teadnud ju tegelikust teenistusest suurt midagi, olid teoreetikud. 80ndate lõpus, kui mina TPI-s pärast sõjaväge edasi õppisin, läks neil elu päris raskeks, sest enamus tudengeid oli oma 2 aastat ära teeninud ja pani neid teoreetikuid päris kenasti paika. Lisaks veel uued tuuled poliitikas ning hirmu puudumine koolist väljaviskamise ja sõjaväkke saatmise pärast. Sõjalise õppejõude saadeti ikka päris konkreetselt p....sse, kui mõni neist oma "tarkusega" väga esinema hakkas. Mul oli üks grupikaaslane, kes teeninud Afganistanis ja kui õppejõud kukkus talle automaadi juppe ja hooldamist õpetama, siis sai kuulda päris huvitavat monoloogi teemal, mida üks sõjas käinud sõdur tagalarottidest arvab...

[virulane1]

TPI sõjalise üks elav legend oli polk.Birjulin.Nii totakat polkovnikut ma sõjaväes näinud ei olnud:)
Major Kotijev oli huvitav tüüp heas mõttes.Ja eestlased Jüri Kask ja Illo-Matti Pilvet:) Kask oli hiljuti veel pommirühmas ja oli isegi eesti keele mingil määral ära õppinud.

[Mobutu]

TPI sõjalise üks elav legend oli polk.Birjulin.Nii totakat polkovnikut ma sõjaväes näinud ei olnud:)
Major Kotijev oli huvitav tüüp heas mõttes.Ja eestlased Jüri Kask ja Illo-Matti Pilvet:) Kask oli hiljuti veel pommirühmas ja oli isegi eesti keele mingil määral ära õppinud.

Birjulin oli jah ületamatu. Tema hüüdnimi Kloun räägib enda eest. Mul on temast muide ka üks pilt, mille üritan tulevikus üles riputada.
TPI Tapa sõjalise laagrist käidi päris palju hüppes. Hommikusel rivistusel oli rühmade vahel kokkulepe, kes kui palju kellele asendusmehi saadab. Rivi taga käis kogu aeg tihe liikumine. Birjulin loendas isiklikult kõik üle ja sai igal hommikul tulemuseks, et kõik on kohal. Mõnikord esmaspäeva hommikul oli silmaga näha, et umbes pooled on puudu, aga Birjulin sai ikka tulemuseks 100%. Teised ohvitserid vaatasid seda komejanti kõrvalt ja itsitasid pihku.