Sõdurid vs madrused (2a vs 3a)

[kalleb]

Sõdurite ja madruste suhted polnud üldiselt head, sest teenistusaeg oli erinev.
Eriti väljendus see siis, kui näiteks mereväe patrull sind kätte sai (üldiselt sõdureid ja madruseid kokku ei lastud, isegi siis, kui oli töö samas kohas - eks teati, et tuleb lööma).

[alax]

Ega mustad ja punased pagunid ka üksteist sallinud. Kõige hullemad olevat olnud dessantnikud, ega nad ei saanud õigustada seda, et keegi neist kiiremini jookseb.

[kalleb]

eks ta oli nii jah ka erinevat värvi pagunimeeste vahel aga eriti hull oli ikka 2a mehed vs 3 a mehed

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kunagi 80-te lõpupoole Lenska külje all Pukšini linnas sattusin kubusse... Kubu pealik oli mereväekolonel - ehk 1. järgu kapten siis. Tahtis ka mind, hukkaläinud inimeselooma näha. Raporteerides talle kraaksatasin automaatselt "tovarists polkovnik"... mis oli muidugi väga vale

Mereväekolonel möirgas "...ja auastmeid ei tea see lurjus ka veel " ja ma sain vale pöördumise eest ühesõnaga nagu nurkas...nud kass

Õige pöördumine oleks olnud "tovarists kapitan pervogo ranga"

[ghost]

Mingil arusaamatul põhjusel isiklikest kokkupuudetest mereväega küll mingit kanakitkumist ette ei tulnud. Puhkusele saabudes Balti jaamas maha astunud kohtasin mereväe patrulli. Vaatas pabereid ja küsis siis naljatoonil, miks pannal nii kõver on. Osutasin ühe saatva madruse pandlale ja ütlesin, et sellesama pärast, miks temal sirge on. Samas punapagunitest võis heaga eemale hoida.

[reims]

Oma isale ei kannata mul kunagi öelda et NA teenistus liiga pikk oli(2a).Lihtsalt tema ajal (60-ndate lõpp) oli merevägi 4 aastat.

[hillart]

Jaa-aaa! Üks selline tuntud koht, kus madruseid rapiti oli Habarovsk. Seal tegid ju kôik Kaug-Idast Euroopa poole lendavad lennukid vahemaandumise vôi siis oli seal ümberistumine. Ühesônaga - lennu- ja rongiliinide sôlmpunkt.
Ja patrullid olid seal sellise imeliku koosseisuga. Mingid imelikud pruunid mehed, kelle ôlgadel môlemal pool pisikest pead aga olid sellised suu-uured tulipunast värvi latakad. Noh, silmad just sädemeid ei pildunud (pigem küll paistis neist tuhmi nürimeelsust) ja tuleleegud suust ei paistnud, kuid - ega palju ei puudunud. Ja oi-oi kui kurjad nad oli musta vormiriietust nähes. Paistis, et neil oli lausa selline meremeeste püüdmise plaan, millise nad igapäevaselt täis pidid tegema.
Polnud harvad juhused, kus lihtsalt heast peast ja puhtast sadismist tehti demblimehest täielik kalkar (kui ta muidugi juba enne paras mardisant oli oma demblikostüümis). Rebiti maha pagunid, kakuti küljest pikendatud mütsilint, tômmati lôhki laiemaks aetud püksid jne. Seepeale lasti veel halvemal juhul nädalake-paar kubus "vedeleda" (tegelikult see polnud seda aga mitte ja see oli ikka üks väga kole koht) ja alles siis lasti lahti kôigi nelja tuule poole. Ja läks see mees siis sellisena nagu ta nende punaste ôlgadega sadistide küüsist pääses. Katkutud ja rääbakas ning pôrmugi enam mitte uhke ja väärika demblina, kellel meri pölvini ja kelle ees kôik maailm lahti on.
Selle eelneva jutuga seoses siis, et - minul vedas. Noh, s...l kombel vedas! Aga palju ei puudunud, et oleks kah eelpoolkirjeldatud märtrioreooli kandes kodupinnale saabunud.
Nimelt tormasin lennukist maha ja, kange kusehäda küüsis, kôige otsemat teed kohaliku peldiku suunas. Ja kogu tähelepanu oli teadagi suunatud pôie sulgurlihaste meeleheitlikule pingutusele, et kuidagi-kuidagi ihukergendamise kohta kuivade pükstega kohale jôuda. Ja muidugi pole nüüd teil eriti palju vaja môistatada, et kes jaamahoone nurga taga saaki varitses. Kes arvas, et see oli üks meremehehingi püüdev punaste pagunitega pôrguliste seltskond, see ei eksinud. Ja paistiski mul viimnepäev kätte jôudnud olevat. Peast kâisid läbi nendest pôrgulistest kuuldud ôudusjutud ja oma silmaga nähtud hirmuteod.
Ah, mis seal enam rääkida! Hea, et püksid kuivaks jäid. Piinlik kah, kui poiss tuleb üle pika aja oma armsa kodumaa pinnale, ja seda täiskustud pükstega.
Kuid asi lahenes selliselt, et kohe minu taga sööstis samas suunas ja samade kavatsustega (mina, kui noorem ja kärmem, ikka eespool) minu kroonuaegne ülemus, kes samuti samas lennukis oli olnud ja samuti ümberistumist ootas. Tema siis jäi nendega sinna maid jagama ning minul käskis jooksuga aga oma eesmärgi poole suunduda (et asi mitte hiljaks ei jääks). Mina muidugi ei lasknud seda endal mitte kahte korda ütelda.
Rääkis veel pärast, et nende punasepaguniliste sortside näod olid ikka kangesti pikaks veninud, kui kapten-leitnant neil saagi küünte vahelt kiskus. Juba-juba oligi käes ja, näed, käest läks!
Vaat, sellised lood siis olid.
Kuid pärast seda sôlmpunkti polnud enam kusagi mingeid sekeldusi. Moskvas oli normaalne. Ja sama oli Riias. Ja Tallinnas samuti. Seega, neis kohtades, kus kohtadel ka mereväeüksusi oli, polnud ka probleeme.
Ja kui keegi kusagil seletab, et kui ajulage see vene kroonu ikka oli ja millised lambapead need praporstsikud-ohvitserid ka olid jne., siis vähemalt mina vöin küll öelda, et mina oma ajateenistuse joojksul vähemalt mereväes lolle ohvitsere ei kohanud. Ja lolle praporstsike-mitsmane samuti mitte. Need viimased, kellega kohtusin, polnud küll mingid ajuhiiglased, kuid igatahes täiesti normaalsed inimesed.
Oot-oot! Ühte mitsmani siiski mäletan. Ja väga hästi mäletan. Tegu oli ühe äärmiselt sadistliku ja eriliselt ning omapäraselt vôllahuumoriga mehega, kelle ametikoht oli kohaliku garnisoni peavahi e. kubu "starsina". Ja paraku ei olnud tema värdjalikkus mitte ainult sisemine, vaid see paistis ka välispidiselt kaugele välja. Oleks ta mônikümmend aastat noorem olnud, siis kindlasti oleks ta oma andeid saanud suurema heameele ja naudinguga NKVD piinakambrites rakendada. Ônneks mina ise temaga otseselt kontakti ei omanud, kuid mulle piisas temast mulje saamiseks ka tema tegevuse jälgimisest, kui garnisoni vahtkonnas oldud sai. Kuid see mees oli ilmne erand teiste seas.
Aga see viimane jutt pole enam sellesse teemasse kuuluv.
Sai siis kirjutatud üks töestisündinud muinaslugu, millist oleks kangesti sobilik lastele unejutuks rääkida. Proovige!

[Krapp]

Vägagi meeleolukas unejutt Hillartil. Tuli kohe meelde, kui 80-ndate lõpupoole (küll tsivilistina) Kaug-Idas käidud sai. Habarovsk oli vaid vahemaandumise koht, kus erilisi ektsesse toimuda ei jõudnud; seevastu Vladivostokis oli vähe hämaramal ajal adrenaliinipuhanguid näha do i ...
Ju tekib agressiivsus sellistes sõlmpunktides justkui iseenesest.

[Pärtel]

Mina olin utšebkas Naro-Fominskis. Seal sai õpitud kütusepumpade käsitlust. Meid oli seal koos erinevate väeliikide omi - olid siniste pagunitega lennuväe omad ning samuti ka meremehed, kes käisidki mereväe vormis. Sain neist mõnega väga hästi läbi ja muu jutu käigus tuli välja, et need mehed teenivad vaid 2 aastat.
See selleks. Hoopis huvitavam oli see, et hiljem Sverdlovskis teenides, täpsemini selle külje all, oli kohe meie väeosast 3 km kaugusel üks teine, väike väeosa. See oli mereväe oma. Kui keegi nüüd kaarti vaatab ja leiab sealt ülesse Sverdlovski (praegune Jekaterinburg), siis saab aru, et lähim meri jääb sellest küll mitmetuhande kilomeetri kaugusele. Seal aga nad igatahes olid. See tundus muidugi olevat pigem selline varustuslao taoline väeosa.

[linnavurle]

Mis erinevate väeliikide patrullidesse puutub, siis mind nabis Novosibirski raudteejaamas puhkusele minnes siniste pagunitega lennuväelaste patrull kinni, kelle eesotsas oli mingi prappor. Põhjus oli ka: ma ei andnud neile au. Tiriti mind mingisse kantseleisse ja ma juba arvasin, et adjöö puhkus, nüüd saan raudteejaama peldikuid koristada. Õnneks polnud patrulli pealik verejanuline - veendunud, et ma pole purjus, dokumendid on korras ja vorm pole papagoi oma uuris ta vaid, et miks ma au ei andnud. Aga mina tulin parajasti piletisabast võitlemast ja uurisin oma "reisidokumente". Prappor kirjutas küll puhkusepaberi tahaküljele noomituse, et sõdur ei visand kulpi, kuid lasi mu ilma jamadeta minema. Õnneks oli rongi väljumiseni vähe aega, kui olnuks rohkem, siis mine tea, mõne peldiku ta mulle ikka leidnuks. Ühesõnaga: ei olnud väga siga mees, teoreetiliselt saanuks ta mulle korraliku käru keerata.

[Leid]

oma kogemusest tean ,et madruste vahel oli ka nn. väike hõõrumine.tingitud just teenistusaja pikkusest.Paguni värvi järgi sai teada kes on tõeline kes midagi muud,kuigi oli ka 3-aasta meremehi kes laevagi polnud saanud.Talvise mundri pagunid reetsid-sinised ehk merelennuvägi teenisid 2-aastat.Oli ka mingi rem-bat vist mustad pagunid punase äärega ka 2-aastat,või olid sellised rannakaitsel.... Küll aga Krimmist koju tulles oli Moskvas tegemist sapokkidega-ehk sõjaväe patrulliga kes ajas mingit kubu juttu,et küllaldaselt aktiivselt neile kulppi ei löönud,kuid piirdus pärast poliitloengut hoiatusega,et olgu see viimane kord jne.Õnneks nii ka läks ,hüppasin rongile ...

[hillart]

Ehh-ee! Minul vedas. Tallinnas võeti 3 aasta peale ja ka utšepka sai 3 aasta perspektiiviga läbi tehtud, kuid siis - üllatus, üllatus! Kaug-idas osutus, et selliseid minutaolisi väljaõppinud spetsialiste oli tiba palju saanud ja just-just selliseid (või siis, et peaaegu selliseid) ammetimehi on merejalaväkke tarvis. Aga see oli juba 2 aastat ja tunne oli muidugi nagu eluaegsel vangil, kellele äkki öeldakse, et 1,5 aasta pärast ootab ees prii põli. Pidi küll natuke väljaspool ametlikku tööaega ümberõppega tegelema, kuid mis on see väike ebameeldivus terve kingitud eluaasta eest!
Nii, et juhtub ka selliseid asju siin ilmas.
Mis puudutab aga vormiriietust, siis 3-aasta meestest eristas mind linnavormis vaid käiseembleem.
Ja, muidugi, eks see kuri ja salakaval kadeduseuss (mis ühe teise teema all mainituna olla ka militaarnettlaste hulgas laialdaselt levinud parasiit ja millise haiguspilti iseloomustab krooniline kulg sagedaste ägenemistega) paistis nii mõnegi 3 aastat suurele kodumaale ohverdava "venna" juures nii mõnigi kord varjamatult välja. Sain paar korda kokku isegi mõne oma utšepkakaaslasega kui mina juba kohvrit pakkisin, kuid neil veel üle aasta oli jäänud narisid soojendada.
Ja seejuures olin mina vähemalt kogu oma teenistusaja jooksul kokku oma 3-4 kuud laevadel veetnud, kuid mõni 3 täisaastat kommunistliku kodumaa kaitsevõimele pühendunu ei tarvitsenud kogu oma ajateenistuse jooksul isegi lahtist vett näha (v.a. muidugi ujumisbasseinis, kui selline kasutada juhtus olema).

[ennww]

Kaliningradis jaaväediviisis teenides väga palju kokkupuuteid madrustega (ja mereväeohvitseridega) ei olnud, teatavates olukordades aga kardeti neid küll.

Mereväepatrullile vahele jääda ei tahetud, leidsid ikka põhjust norimiseks ja ka kaasaviimiseks.
Teine koht, kus oli "vastasseis", oli peavahi karauulis olles, kui sattus mereväeosa tulema karauuli ülevõtma, lõppes see enamasti alati vähemalt põrandate ülepesemisega. Kusjuures norimine käis sinnamaani, et ka halvasti värvitud uksed-aknad olkes pidanud uue värvi saama
Eks samamoodi noriti ka vastu, kui võeti mereväeosalt karauuli üle.

[Leid]

Sai ka ise Sevastoopolis patrullis käidud.Sealne komendantuur oli küllaltki niiöelda range,ehk teisisõnu pani täiega,et patrull tänaval tagasi teeks.Kontrolliti kas mütsi sees on 2 nõela,millede ümber pidi olema 20 cm valget ja musta niiti,sineli äär maast 40cm,nööbid pidid kõvasti kinni olema ja kui avastati,et ankkur nööbil teistpidi oli jama.jne.Võtteid õpetati ka-näiteks hiilite vaikselt tänaval erariietes nooremapoolsetele meeskodanikele seljataha ja kraaksatada ..tovaris matros.. ja siis vastavalt reaktsioonile tegutseda.Oli ka selliseid juhtumeid,kus stroibati tsurkad kes ei allunud mingisugusele korrale meie väiosa patrullile öösel kambaka tegid..... .Heaks pooleks oli see,et marsuudile jäi nii leiva kui ka piimakombinaat,kuhu sai sisseastutud ja lahkud mutid andsid sooja leiba ja värsket piima niipalju kui mahtus(öösel muidugi)ja kogu aeg pidi keegi oma patrullist teeääres luurama,et komendantuuri patrull meid omakorda ei tabaks.Aastad 86-88

[kalleb]

Seda luurajat nimetati nimega ATAS.ei teagi mispärast.

Jah igasugu tehastes jm sellistes kohtades kus asjad loetud polnud olid inimesed väga lahked.
Mäletan isegi kui sai käidud kohalikus leivatehases torti küsimas,anti tort ja sineli taskud pähkleid täis,teises leivatehases sai tihti käidud sooja leiva ja soojade rõngikute jahil,keegi ei keelanud,küsisid siis öeldi ,beri skolko nado

Aastad siis olid 87-89

Meie väeosast käidi ka patrullis aga sinna narjaadi ei sattunud.

Kunagi sattusin aga tigeda mereväepatrulli kätte ja see taris kohe Kaliningradi kubusse,õnneks tuldi mulle poole tunni pärast järele,ei saanudki aru miks sinna veeti,uvalnitelnaja oli olemas ja läksin mingisse sõjatehasesse parajasti tööle,aga see töölkäimine oli eelnevalt kooskõlastatud diviisi staabi ninadega niiet ega nad midagi eriti vinguda ei saanud