Kaitsetööstus

[Kapten Trumm]

No selline Arsenali suurusega vabrikunääps ei vääri isegi Soomes riigistamise vaeva. Ma ei tea Patria lugu (ei viitsi uurida kah),

Sellise asja tagamaade endale selgeks tegemine on edasise viljaka diskussiooni jätkamiseks hädavajalik....pole mõtet lahmida muidu.

kuid kahtlustan, et see firma oli juba II MS alates riigifirma ja keegi pole vahepeal mõelnudki selle erastamise peale.

Vihje, äkki on selleks mingi üsna selge põhjus? Soomes on riigil osalused igas erafirmas, mida võiks pidada strateegiliseks - põhjusel, et riiks teaks, mis nendes firmades toimub ja kontrollida, kuidas on asjad valmis teatud riiklike ülesannete (nt sõja-aeg) täitmiseks.

Näiteks Elisa juht (soomlane) Ei saanud üldse aru, miks peaks Eesti riik müüma Telekomi osaluse. Soomes pole kombeks, et strateegilist laadi ettvõtted lasevad kontrollimatult omapäi. Tõsi, Soomes on nende ettevõtete nõukogudes vast poliitbroilerite asemel asjatundjad kah.

E-Arsenalis ei ole mitte midagi, mille pärast see peaks riigifirma olema.

See lause ütleb üsna hästi, et sa pole asjadega kuigivõrd kursis. Eespool on kirjutatud, miks. Kes võtab enda remontida need tuhanded logud relvad, mis KV ladudes oma saatust ootavad? KV-l vastav oskus puudub. Kes teeks FH-70 neljanda astme hooldust (mida siiani ei tehtagi, sest KV-s pole kedagi, kes oskaks)?

[man21]

Mõistlik on müüa vähemusosalus, enamus aksiaid peab riigile jääme, et ei tekkiks Tallina Vesi taolist jama.
Aga me oleme teemast kõrvale kaldunud, BMP´d olid jutuks, kui te veel mäletate.
Väljaõppeks oleks vene masinaid vaja, kuid mitte suures koguses. Ka lätakate käest võiks need kaks T-55 ära osta.

[Kapten Trumm]

Soomustransportööride tootmisest.

Maarjamaal on endal kogemused ainult veoautode soomustamisega. Soomustatud veoauto on kindlasti tõsine sõna väheintensiivses sõjas, kuid soomustransportööri selline aretus ei asenda. Miks?

1. soomuskaitse ei küüni tegelikult kõige viletsamagi soomuki tasemele. Küsite, kuidas. Aga sedasi. Veoauto olulised agregaadid on kehvalt kaitstud, puudub soomuskaitse ülevalt (jalaväevastaste shrapnell-tüüpi laengute vastu)

2. raskuspunkt on nihkunud lubamatult üles, sest soomus asub rastastest kõrgemal. Sellised masinad on kipakad ja kipuvad uppi minema (mida nt Iraagis tõestatud on, kus üks võitleja oleks äärepealt uppunud).

3. Täielikult puudub ABK kaitse.

4. Täielikult puudub veetõkete ületamise võime

5. Kuna soomus on kinnitatud juba olemasoleva konstruktsiooni külge, mitte soomus pole ise kandevosa, siis töötab kogu lahendus oma kandevõime piiri peab, lisakandamit eriti peale võtta ei saa. Korralikul soomukil pole raami ja kabiini (mis veoautol kaaluvad palju), vaid selle asemel on kandev soomuskere.

6. p2 probleemi osaliseks lahendamiseks on kasutatud eksootilisi materjale (vähemalt praeguste Unimogide juures) - kevlar, titaan jne. See viib masina hinna kosmiliseks ja selliste masinate laialdane kasutamine pole mõeldav. Mõeldav on kasutada massiliselt odavamate materjalidega soomustatud masinaid - kuid odavam materjal on sama kaitsefaktori tagamiseks tunduvalt raskem, mis omakorda süvendab kandevõime vaeguse ja "top heavy" efekti.

Ei poolda vahepeal levinud ideid asuda jalaväebrigaadi masinaid soomustama. Tulemus- kulutatud raha ja saadud tulemuse suhe ei vääri küünlaid. Veoautode soomustamise idee on taaskord tüüpiline võitmatu kergjalaväe missioonikogemus, mida kriitikavabalt igasse kohta toppida sobib.

Ka ei ole normaalne lahendus võtta nt Unimogi shassii (raam, sillad, jõuülekanne) ja ehitada selle ümber soomuskarp. Tekib sama "top heavy" probleem, millele lisandub vähene siseruum ja raamist lisanduv tarbetu kaal. Pluss küsitav on ujuvuse saavutamine - vees ümber mineku vältimiseks on samuti vajalik madal raskuskese. Unimogi taolise kitse puhul peab soomuskere minema raamist allapoole ja siis tekib küsimus, miks seda veermikku siis üldse kasutada.

Kui Eesti tahab ise luua oma soomustransportööri, siis kõige kergemini saavutav on see minna sama teed, mis Pasi - konstrueerida mõne veoauto (Pasi puhul Sisu) agregaatide baasil päris oma soomuk. Kuigi on kahtlane, kas midagi paremat välja mõelda suudetakse. BTR-id jms sisaldab juba palju rohkem spetsiaalseid tükke ja veoautodega on seal juba väga vähe ühist. "Eesti soomuk", mis pakuks samu kaitseomadusi kui Pasi, tähendab rohkemal või vähemal määral joonestuslaual valgest paberist alustamist.

Vees liikumine iseenesest pole keeruline, kõige keerulisem on piisava veekindluse saavutamine (niiet see ka püsiks metsas mütates). Selliseid keresiseseid veepaiskureid koos keeruka ülekandega nagu BTR-idel pole mõtet kopeerida, lihtsam on kasutada hüdromootoreid vintidega nagu Pasil.

Kui Eestis tahetaks jalgratast leiutada, tuleks alustada esiteks kergest (ja ujuvast) luuresoomukist, midagi BRDM poole. Kui see saadakse tööle, siis võib hakata APC peale mõtlema.

Kui võtta Eesti jalaväejao taktikaline veoauto Unimog, siis selle soomustamine kaitseks 7,62 mm kuulide vastu mitte-eksootiliste materjalidega (ehk 12 mm terasega) tähendab, et see auto ei kanna suurt midagi ja maastikul liigub hädaga. 1 ruutmeeter 12 mm terast kaalub ca 100 kg, nt 3x2x1 m mõõtudega sisaldab ca 16 m2 terast ning väike arvutus näitab, et ainuüksi ülalt avatud kasti "karp" kaalub juba 1600 kg.

[Kilo Tango]

No selline Arsenali suurusega vabrikunääps ei vääri isegi Soomes riigistamise vaeva. Ma ei tea Patria lugu (ei viitsi uurida kah),

Sellise asja tagamaade endale selgeks tegemine on edasise viljaka diskussiooni jätkamiseks hädavajalik....pole mõtet lahmida muidu.

kuid kahtlustan, et see firma oli juba II MS alates riigifirma ja keegi pole vahepeal mõelnudki selle erastamise peale.

Vihje, äkki on selleks mingi üsna selge põhjus? Soomes on riigil osalused igas erafirmas, mida võiks pidada strateegiliseks - põhjusel, et riiks teaks, mis nendes firmades toimub ja kontrollida, kuidas on asjad valmis teatud riiklike ülesannete (nt sõja-aeg) täitmiseks.

Näiteks Elisa juht (soomlane) Ei saanud üldse aru, miks peaks Eesti riik müüma Telekomi osaluse. Soomes pole kombeks, et strateegilist laadi ettvõtted lasevad kontrollimatult omapäi. Tõsi, Soomes on nende ettevõtete nõukogudes vast poliitbroilerite asemel asjatundjad kah.

E-Arsenalis ei ole mitte midagi, mille pärast see peaks riigifirma olema.

See lause ütleb üsna hästi, et sa pole asjadega kuigivõrd kursis. Eespool on kirjutatud, miks. Kes võtab enda remontida need tuhanded logud relvad, mis KV ladudes oma saatust ootavad? KV-l vastav oskus puudub. Kes teeks FH-70 neljanda astme hooldust (mida siiani ei tehtagi, sest KV-s pole kedagi, kes oskaks)?

Telekomi näide on sul muidugi halenaljakas, sest Sonera omanikkonnas on Soome riigi osakaal ei rohkem ega vähem kui täpselt 13,2% ja Soome riik rääkis Sonera asjade käigus viimati kaasa siis kui see Teliaga kokku mängiti. Telkofirmades on riigiosalused väga pragmaatilistel põhjustel - dividenditulu tilgub riigieelarvesse aga müügitulu mitte (J. Ligi). Elisa ise on üldsegi erakapitalil ettevõte.

Ma olen ise töötanud ettevõtetes, kus riigil on vähemusosalus ja olen näinud ka kõrvalt mitme ettevõtte arengut, kus riigil on vähemusosalus. Praktika on selline, et riik oma osalust ei realiseeri. S.t., et kõiki neid osalusi käsitletakse kui finantsinvesteeringuid eesmärgiga teenida omanikutulu. Osadele oma omanduses ettevõtetele teeb riik ise jaburaid regulatsioone kehtestades isegi kahju. Võta näiteks Estonian Air - riigist pole sellele ettevõttele sittagi kasu olnud. Sekkutakse alles siis kui jama majas ja siis kah diletantlikult.

Ma olen nõus, et kui tegu on monopolistliku hooldusettevõttega, millel puudub ambitsioon oma toodanguga välisturule minna, peaks E-Arsenal jääma riigi omandisse. Aga kui tahetakse sellest teha relvastust tootev ja müüv (ka välisturul) ettevõte, ei ole riigi osalusel mingit tähtsust. Võimalusel tulekski lahutada hoolduse pool ja tehnoloogiapool ettevõttest. Aga see on juba eraldi teema. Küll aga ei ole ma aru saanud, miks seda "tuhandete logude relvade" remonti pole juba tegema hakatud. Miks pidid A4-d saama omale relsid selga välismaal? Mis kuradi tohutu hooldusettevõte see meil on, mis ei suuda A4-le relssi selga kruvida aga FH-70-le teeb neljanda ringi hooldust hands down.

Riik saab oma hirme blokeerida ka muul moel. Telekomi erastamise juures kasutati näiteks vahendina kuldaktsiat, mis annab võimaluse blokeerida paljud kahjulikud tehingud. Samuti saab erastamislepingusse sisse kirjutada võõrandamispiirangud, et ei toimuks müüki Tiblastanile (näiteks riigi eelisostuõiguse näol). Samuti saab ettevõttele kehtestada igasugused kontrollid ning kirjutada erastamislepingusse sisse ministeeriumi poolt määratav järelvalvaja. Kõik need järelvalvemeetodid on suurusjärkudes tõhusamad kui kord aastas toimuv aktsionäride koosolek, kus kuulatakse enamusaktsionäri poolt juhitava nõukogu paika pandud juhatuse tegevusaruannet.

[setu]

Millal hakkab EKV viljelema masinapargi "kujundamisel" meie digi-laikku?
Kas ootame uut partiid tehnikat või hakkame taktikaliselt asjale lähenema (what comes first?)

illustreeriv pilt teemaarendamisel

[hummel]

FH-70netele ega ka Kaitseväe sadadele veoautodele 4 taseme hooldust ei tehtagi. Seda oskavad kaitseväelased tegelikult isegi teha, aga ei ole ressursse, sealhulgas tööjõudu ega tingimusi. Näiteks MAN veoki 1. tase vist võttis paberi järgi aega 120 inimminutit. Kui on hooletusse jäänud, siis läheb poole kauem. 4 tase on u 120 x 2 x 2 x 2 = 16 h ehk 2-3 päeva on hallis koht kinni ja kui üks inimene teeb mitut masinat, siis ikka nädala. Lisaks on vaja juurde abiseadmeid, sest 4. taseme juures tuli vist isegi sillad lahti võtta ja üle kontrollida. Viime esindusse, siis sealt tuleb tagasi selline hinnakirves, et parem jäetakse tegemata. Väeosal endal pole vastavat raha nagunii ette nähtud. Samas tehnika ju laguneb korraliku kontroll-hoolduseta kiiremini ja lõpuks tuleb ikka raha sisse matta.

Ühes firmas kokkuleppega tehes oleks võimalik vast hinda alla lasta. Töömaht (käive) oleks päris suur või pidev ning firmal odavam hankida kulumaterjale. On vahe, kas tellida 1, 2, 3 või 100 samasugust filtrit, tihendit vms.
Relvade hooldus on keerulisem teema. Haubitsate ja kuulipritside vms kapitaalhoolduseks, remondiks või moderniseerimiseks peaks firma vastama mingitele kindlatele rangetele nõuetele. Mis need on, ei oska öelda, kuid lambifirmasse neid hoiule-töösse anda ei saa. Ehk aga välismaal on sellised nõuetele vastavate tingimustega (näit turva) kogenud firmad olemas ja seetõttu lähevadki mingid relvad sinna modimisele. Turvatingimused nõuavad kindlasti investeerimist nii infrasse, julgeolekusüsteemidesse, kui personali ja seda kulutust ei ole vb mõtet teha, kui pole kindlat garantiid, et riik tellib rohkem, kui paari kuu mahus töid aastaga ja ülejäänud aja kõik seisab. Riigi osalus võiks olla üks garantiisid.

Enne tööde ettevõttesse ületoomist kv logistikute käest on vaja aga näiteks sisustada korralik kompleks suurte remondihallidega, kontoriruumidega, korralikult piiratud ja valvestatud territooriumiga. Kamin võib siin osalt rahaliselt õla alla panna. Kaitsevägi võib mõned töötajad lähetada, kuid ka tehase enda personal tuleb kokku panna ja välja õpetada. Lisaks kinnitada süsteem, kuidas käib otsene koostöö Log keskuse ja firma vahel.

Erakapitali kaasamine on minu arvates taseme saavutamiseks ja arenguks väga kasulik, kuid kaasata tuleks firmasid, mis ei elatu mitte nendest kaitseväe töödest, vaid saavad üsna sarnase tootmis vms tegevuse abil põhitulu mujalt. Neil on mugavam ka kvaliteetset personali vajadusel sinna-tänna liigutada. Näiteks tuleb 30 Zil-i varustada Belarusi mootoritega, lähetatakse põhiettevõttest ajutiselt personali juurde või palgatakse üldse juurde lühiajaliselt. Samas, kui selgub, et ajutiste tööliste hulka juhtub väga häid spetse, võib osalusfirma neid näiteks edaspidigi oma palgale võtta.
Samuti firma saab kasutada sõjatehase tööjõudu osaliselt ära, kui kaitsevägi miskipärast mingil perioodil suurt midagi ei telli, kuid firmal endal just mingi oluline tasuv töö käsil või kiire aeg. Töölised ja värgid samas aga saavad ikka kogemust.
Siis näiteks, kui firma ostab uue sisseseade vms, siis vanema, kuid kasutuskõlblikuma võib müüa või kantida vahepeal sellesse sõjaettevõttesse, kui ülesehitamise või laiendamisega hakkab kiire. Spetsiifilisi pinke, tööriistu või agregaate, mis on pagana kallid, kuid enamasti seisavad, saab kasutada korda-mööda.

Ma mõtlen, et kui selline ettevõte toimiks mõned aastad, siis me oleks suutelised ka lõpuks ise näiteks lihtsamaid soomukeid kokku panema, mis juppidena sisse tuuakse. Ise vast toota ei suuda niipea. Isegi litsensi alusel mitte. Rasketööstuse tase on meil päris nõrk. Vaid mõne modifikatsiooni suudaks teha. Näiteks monteerida juurde lisasoomust, -juppe või lisaelektroonikat.

Arsenalis minuteada kunagi märgatavalt haubitsaid parandatud ei ole. Vb mõnda on putitatud proovi mõttes. Sealt vist sai küll keegi kunagi Soomes hooldeõppe.

[A4]

Foorumi „hea tava“ kohaselt on teema Rootsi BMP-dest juba päris kaugele öelnud. Põhimõtteliselt joonistub eelnevast mõttevahetusest (ja veel paarist teisest alateemast) välja kaks omavahel seotud asja: kodumaine kaitsetööstus (st relvastuse-varustuse tootmine) ning teiseks relvade ja varustuse pikema-ajalisem, nn elutsükli hooldus jms.

Kodumaisest kaitsetööstusest. Üldiselt leian, et kitsalt Eesti kaitseväe tarbeks on ettevõtjal (olgu siis eraettevõte või mingi riigi osalusega AS) mõistlik uut toodet välja arendada ja toodangusse anda vaid siis, kui sellist toodet on kaitseväele ühest küljest hädasti vaja, aga samas puuduvad sellele maailmas analoogid, st jutt käib mingist täiesti uuest ja Eesti-spetsiifilisest tootest. Mulle esimese hooga sellist toodet küll pähe ei karga – praktiliselt kogu meie kaitseväe relvastus-varustus on selline, millede puhul on odavam, kiirem ja läbiproovitud lahenduste olemasolul ka väheriskantsem selline toode lihtsalt väljast sisse osta. Nii jäävad ära aja- ja rahakulu jalgratta leiutamiseks ning kaitsevägi saab üldjuhul mõistliku hinna eest läbiproovitud toote.

See jutt ei käi muidugi selliste lihtsamate ja väga keerulist oskusteavet mitte-vajavate jooksvate kuluartiklite kohta, nagu nt lihtsamad imitatsioonivahendid, rakmed-seljakotid, mundrid ning saapad.

Aga hakata Eestis tootma kasvõi lihtsamaid soomustransportööre, on juba ettevõtmine, mis vajab tõsisemaid investeeringuid, suurt hulka oskustöölisi ja insenere. Seejuures peab toodetav masin olema sedavõrd kvaliteetne, et seda oleks võimalik müüa ka välisturule. Ainult Eesti tarbeks sedavõrd keerulist riista pole mõistlik toota, sest sellise pilli arendamis- ja tootmiskulud oleksid sedavõrd kõrged, et ükski eraettevõtja sellega riskima ei hakkaks ning riigi osaluse puhul oleks tegemist lihtsalt maksumaksja raha raiskamisega.

Ma ei ole küll eriline vabaturu-liberaalsuse fänn, kuid üldiselt on ka kaitsetööstus selline asi, kus vaba konkurents tagab üldjuhul riigi jaoks parima hinna ja kvaliteedi suhte. Lihtsustatud näide – Kaitseministeerium kuulutab välja hanke soomustransportööride hankimiseks, hankes võivad osaleda nii Eesti kui ka välismaised firmad – võitjaks osutub see, kes pakub parima masina parima hinnaga. Selge see, et ükski terve mõistusega Eesti ettevõtja ei hakka isegi sellist toodet isegi paberi peal välja arendama, kuna on ilmne, et võidab mõni pika-ajaliste traditsioonide ja läbiproovitud tootega välismaa firma, kes tänu masstootmisele pakub ka oma kaupa odavalt.

Lihtsamate toodete puhul, nagu nt rakmed, on aga täiesti võimalik, et Eesti tootja pakub oma kvaliteetsed kraami odavamalt, kui mõni välismaa firma. Samamoodi võib vabaturu positiivsetest mõjudest tuua näite lõhkepakettide kohta. Seni, kuni riik ei tellinud seda kraami avaliku vähempakkumise korras, vaid tellis otse E-Arsenalilt, sai kaitsevägi kalli hinna eest aga kesise hinnaga pakette. Kui sellest jamast loobuti ja korraldati avalik vähempakkumine, osutus võitjaks mingi suht tundmatu Akadeemia teel pesitev osaühing, kes pakub see-eest üsna korralikku kraami E-Arsenalist odavama hinnaga.

Seetõttu pole riigil üldiselt mõtet esitada suunatud tellimusi mingitele riiklikele firmadele, sest konkurentsi puudumise tõttu puudub firmal igasugune motivatsioon töötada välja konkurentsivõimeliseim toode odavaima hinnaga, vaid mugavuse tõttu treitakse valmis mingi käib-kah asi, kusjuures efektiivsemate töömeetodite (st odavaima lõpphinna) peale pole mõtet mõelda, sest tootel on hinnast olenemata garanteeritud klient olemas. Seeõttu on minu hinnangul õige otsus ka lõpetada ära E-Arsenali senine poputamine – riigi poolt suunatud käsumajandus tõestas oma elujõuetust juba 20 aastat tagasi.

Teine ja mõnes mõttes palju põletavam teema on olemasoleva tehnika ja varustuse pika-ajaline hooldus, 3. Ja 4. liini hooldus jms. Kapten Trummi näide Muhu radariposti seersandi-auastmega radaritehniku kohta oli tegelikult päris hea. Küsimus ei ole selles, kas sellist inimest on kaitseväe palkade juures üldse võimalik leida (tegelikult on küll, sest kaitseväe palgajuhend lubab vajalike erialaspetside palka tublisti diferentseerida, valitsuse poolt kinnitatavad palga-astmed ei kajasta tegelikult suurema osa kaitseväelaste reaalseid sissetulekuid), vaid selles, kas kaitseväel on mõistlik võtta teenistusse järjekordne kaadrikaitseväelane, kelle pealt on vaja maksta makse, keda on tarvis riigi kulul riidesse panna, kellel on ilmselt vaja korterit ja ametiautot ja kellele tulen 20 aasta pärast maksta prisket eripensionit. Tegelikult saaks sellise teenuse (vähemalt rahuajal) sisse otsa erasektorilt – firmale käiakse iga-aastaselt välja kokkulepitud summa, millega ei kaasne riigil pika-ajalisi ja „nähtamatuid“ kulutusi – see on juba firma enda mure, kuidas ta sellisele spetsile palka maksab, riided selga leiab ja Muhu saarel eluaseme leiab. Lühikeses perspektiivis võib selline lahendus olla isegi kallim, kui nimetatud seersandi palgal hoidmine, aga samas ei kaasne sellega riigile täiendavat taaka 20, 30 ja 40 aasta pärast, kuid antud spetsialist juba pensionil on ning riigikaitsesse enam sisuliselt ei panusta.

Veel enam kehtib see selliste meistrimeeste puhul, kelle väljaõpe erinevalt radaritehnikust pole eriti keeruline ega seotud riigisaladusega (sõjaväeradar on oma olemuselt siiski salajane riistapuu) – nt autoremondiluksepad, kes KV sõidukitele ülevaatust ja remonti teevad – milleks võtta tsiviilametnikena KV palgale inimesi, kui teenust võiks erafirmadelt sisse osta ning vältida seeläbi kaitseväe personali paisutamist inimestega, kes sisuliselt püssi kätte ei võta?

Ärge saage valesti aru – mul ei ole midagi kaitseväe korterite, ametiautode ja eripensionite vastu – need on kaitseväelase jaoks tööks ja teenistuseks vajalikud motivatsioonifaktorid. Ainult et sellised asjad peaksid olema reserveeritud nende jaoks, kes tegelevad vahetult sõdimise või sõjapidemise planeerimisega – st peamiselt riviohvitseridele ja riviallohvitseridele.

Seetõttu tuleks ühel hetkel teha konkreetne otsus, et teatud eranditega hakkavad kaitseväes töötama vaid need, kes vahetult tegelevad sõdimisega. Võimalikult suur osa toetavaid admin- ja hooldusfunktsioone võiks aga rahuliku südamega väljast sisse osta. Nii jääks meie suhteliselt väiksesse RA kaitseväkke maksimaalselt „sõdijaid“ ning niigi paisuvat palgafondi ei koormataks tulevikus selliste inimeste pensionitega, kes tegelikult ei sõdi.

Sama kehtib ka paljude asjade kohta, mida kaitseväe logistikakeskus täna teeb. Logistikakeskus on muutumus hiiglaslikuks organiks, mis tegeleb korraga nii logistikaüksuste väljaüppega, konkreetsete logistiliste operatsioonidega nii Eestis kui ka missioonipiirkondades, aga samas ka ehitamise, kinnisavara hooldamise, varustuse hooldamise, teatud määral 3. Ja 4. liini hooldusega. Minu poolest võiks logistikakeskusel jääda vahetu sõjaline logistika ja vastavate LTT-üksuste väljaõpe – muu krempli võiks sisse osta või mingile tsiviilagentuurile anda. Sarnast teed sammub näiteks Soome kaitsevägi, kes edaspidi teeb ise sisuliselt vaid 1. liini ja mingil määral ka 2. liini hooldust – kõik muu ostetakse erasektorist sisse.

Samamoodi võiks asi käia ka Eestis – keerulisemate ja seetõttu ka salajasemate süsteemide pika-ajalise hooldusega tegeleb vastava lepingu alusel tootjafirma. Lihtsamat kraami– autod, veokid, laiemalt levinud käsitulirelvad – saab hooldada ka müni Eesti hooldusfirma. Iseensest pole midagi halba või imelikku, kui viimatinimetatud äriga hakkavad tegelema kaitseväe taustaga endised ohvitserid-allohvitserid ja ametnikud: sellised inimesed on tehtava tööga juba hästi kursis, samas kipub nende töö ilmselt olema kvaliteetsem ja suurema efektiivsusega, sest eraettevõtluse korral on mängus meeste endi kasumimarginaalid ja soov hooldushanked võita (st soov pakkuda parimad teenust parima hinnaga). Samas ei pea kaitsevägi nendele inimeste pealt enam makse ja eripensioneid maksma (kui need mehed just ei ole oma 20 aastat varem välja teeninud).

[hillart]

... Lihtsamate toodete puhul, nagu nt rakmed, on aga täiesti võimalik, et Eesti tootja pakub oma kvaliteetsed kraami odavamalt, kui mõni välismaa firma. ...

Kahjuks on see ekslik arusaam nii valdav, et seda võetakse lausa aksioomina ning seepärast meie KV vastav varustus sageli nii metsa poole ongi. Kahjuks küll enamasti juba siis, kui laod pungil tellitud kaubast. Puudused tulevad välja kasutuse käigus - vormiriietus, jalanõud, rakmed, ihupesu jne. Kuigi peaksid enne tootmist-kasutamist läbima VÄGA PÕHJALIKU ning mitmekülgse katsetuste seeria (nagu seda mujal maailmas häbenemata tehakse ega arvata, et see üks kangesti lihtne asi on mille peale raha "raiskama" ei pea).

[setu]

miks me soomustame Unimoge?
- see on kasutu, kuna põhiprobleem seisneb IED-des
- lisame siia kõik eelneva, mis eelpostitustes Unimogide kohta öeldud on
- etc.

...jõudes ringiga tagasi soomustamiseni - miks me ei tee nii nagu britid?
- võttes aluseks taktikalise Unimogi ja teha sama töö, mis Jackal II-ga


Lisa: http://www.supacat.com/products/hmt/hmt-400/

[Gideonic]

miks me soomustame Unimoge?
- see on kasutu, kuna põhiprobleem seisneb IED-des
- lisame siia kõik eelneva, mis eelpostitustes Unimogide kohta öeldud on
- etc.

...jõudes ringiga tagasi soomustamiseni - miks me ei tee nii nagu britid?
- võttes aluseks taktikalise Unimogi ja teha sama töö, mis Jackal II-ga


Lisa: http://www.supacat.com/products/hmt/hmt-400/

Kui natukenegi seda blogi lugeda on näha, miks pildil näidatud Jackal sugugi eriti vinge masin ei ole mida järgida:

http://defenceoftherealm.blogspot.com

Seal on sellest omajagu artikleid, kuigi ma parimaid praegu ei leia.

http://defenceoftherealm.blogspot.com/2 ... ackal.html

http://defenceoftherealm.blogspot.com/2 ... ouble.html

The 14 dead so far in Jackals will be mightily impressed. And, if they can hear Mr Smith, they will surely agree that that their premature deaths arose because of the way they used their vehicles. But then, they might have preferred to have driven in the type of MRAP pictured above, from which the crew escaped shaken but unhurt, after the v-shaped hull took a massive blast under a front wheel.

http://defenceoftherealm.blogspot.com/2 ... -time.html

Või siis vaadata, mis ajalehed asjast arvavad:

• http://www.dailymail.co.uk/news/article ... hicle.html
  http://www.mirror.co.uk/news/top-storie ... -21583600/
  http://blogs.notw.co.uk/politics/2009/0 ... he-m5.html
  http://www.guardian.co.uk/uk/2009/aug/0 ... -equipment
  http://www.independent.co.uk/news/uk/ho ... 69692.html

[Kapten Trumm]

Soomes on riigile kuuluvate/riigi enamusosalusega firmade pidamise üks eesmärk see, et vastavad peened spetsialistid hoitakse käeulatuses (kes muidu hajuks laiali mööda Euroopa firmasid) ja teatud piirini ka riigi kontrolli all. Seepärast pumpab kaitseministeerium sinna piisavalt tööd, et hoida neid piisavalt rakkes - et nad oleksid ka 3,5 aasta pärast võimelised Horneteid parandama, mitte ei oleks vahepeal tõmmanud uttu kuskile British Aerospace'i või rahapuuduses hakanud FSB-le tehnilisi saladusi müüma.

Eestiga on muidugi kaliibri vahe. Patria suudab panna Horneti osadest kokku nii, et see töötab-lendab, Arsenal ei saa isegi lõhkepaketiga hakkama.

Küsimus on selles, kas hakata mädanevat näpuotsa ravima sissejuhatuseks haige käe maharaiumisega või enne üritaks mõned tabletid/süstid teha?

Ühesõnaga, Eesti vajab päris kindlasti KV tehnilist kompetentsikeskust ja pole vahet, kas logistikakeskuse, Arsenali või tagalapati koosseisus. On vaja ja kõik. Selles ei kahtle ilmselt keegi. Kui arvestada, et sinna tekib peagi üht-teist salajast, ei saa see asi olla teps mitte mingi tundmatu, odavat hinda pakkuva Akadeemia tee ühikasse regatud osaühingu teha.

KV tehnika hooldus-remont ei tasu ennast eraomanikule ära. Miks? Vaata, Eesti on väike ja mina olen ise olnud selliste KV erafirmade tellimuste peal. Remondieelarvesse kärutati kõvasti õhku "igaks juhuks" ja mingi meeldiv töö see ikkagi polnud, sest tempo, kuidas masinaid lõhuti, oli ikka klass omaette. Töö oli väga kõikuv ja kui oli tööd, siis oli seda juba eile tarvis. KV ei olnud rahul ei ühe ega teisega, vahetas firmasid, sai igalt poolt jama ning lõpuks saadigi uued masinad - probleem lahenes ise.
Omaette probleem oli juba sellega, et sõjaväe tehnika sisaldab palju spetsiifilisi komponente, mida tsiviilallikatest ei saa, kuid militaartehnika divisjonid asjavad asju üksnes õigel tasemel - mingi OÜga keegi suhtlema ei paindu. Lahendatigi asja nii, et iga firma aretas omamoodi midagi (ise arvake, kui kompatiibel selline asi ühtse hooldusega on). Ei ole sellele Unimogile kohalikust mersu esindusest pooli asju võtta ja tehas nõuab, et juppe ostaks välja KV ise.

Ükski välisfirma mingit kümmet vana kahurit hooldama või Unimogi kapremonti tegema ei tule. Patria kindlasti teeks, hinnad mõistagi Patria väärilised.

USA-s, suures demokraatia ja liberalismi kantsis toodab näiteks kiivreid ja soomusveste, rakettide juppe, militaarelektroonikat ning teeb tehnika renoveerimist riigile kuuluv äriühing, mis kasutab selleks üllatus-üllatus - vangide tööjõudu. Jah, USA sõduri kevlarkiiver on vangide toodetud. Mõned aastad tagasi tehti vorme ka, see tundub olevat nüüd kadunud.

Küsimus on selles, et hakates lahendama mädase näpuotsa probleemi käe maharaiumise teel võib tulemuseks kergesti olla see, et 4-5 aasta pärast hakatakse midagi uuesti looma, kui kõikide staapide-ministeeriumite ajudesse on jõudnud, et tehnika kapitaalremont on odavam kui uute asjade ostmine, kuna vahepeal on Saksa laod otsa saanud ja vaest Balti riiki keegi ei sponsoreeri enam.

Igal juhul vastavateemalised riigi äriprojektid muudes riikides töötavad ja kas "väga", aga vähemalt eemalt vaadates edukalt.

Eestis arvas ka mõni mees, et raudtee mädade liiprite lahenduseks on aktsiate soodusmüük suurriikide aferistidele, mis toob maagilise erakapitali, vaba konkurentsi ja muud Keynesi raamatu hüved. Kahjuks seda ei juhtunud ja maksumaksja maksis kogu jama lõpuks mitmekordselt kinni. Ja kui poleks maksnud, kuuluks asi praegu võib-olla juba nt Severstalile koos kõige kaasnevate julgeolekuriskidega.

Soome riik ostab tõepoolest firmadest tehnika keerulist hooldust. Iseendale kuuluvatest, rangele kontrollile alluvatest kaitsetööstuse ettevõtetest.

Kas firma, mis viib läbi Hornetite moderniseerimist või ehitas Paside torne, oli erafirma?

Tahan öelda seda, et teemad, kus ideaalis oleks tegemist garanteeritud riigi tööga ja saladustega, ei kipu meie riigis töötama nii, nagu need mujal töötavad.

[Kilo Tango]

Soomes on riigile kuuluvate/riigi enamusosalusega firmade pidamise üks eesmärk see, et vastavad peened spetsialistid hoitakse käeulatuses (kes muidu hajuks laiali mööda Euroopa firmasid) ja teatud piirini ka riigi kontrolli all. Seepärast pumpab kaitseministeerium sinna piisavalt tööd, et hoida neid piisavalt rakkes - et nad oleksid ka 3,5 aasta pärast võimelised Horneteid parandama, mitte ei oleks vahepeal tõmmanud uttu kuskile British Aerospace'i või rahapuuduses hakanud FSB-le tehnilisi saladusi müüma.

See on küll jabur loogika. Esteks kehtib see erafirmadega samamoodi, sest kompetents peitub inimestes, mitte firmades. Teiseks ei jaga raha mitte ministeerium, vaid parlament. Ka Soomes.

Eestiga on muidugi kaliibri vahe. Patria suudab panna Horneti osadest kokku nii, et see töötab-lendab,

Ei suuda, et sa teaksid.

Arsenal ei saa isegi lõhkepaketiga hakkama.

Kui sa juhuslikult märganud pole, on see ettevõte riigi omanduses, mida sa nii väga julgelt soovitad kõigile. Riigi omandus on ju imehea. Kas pole?

Ühesõnaga, Eesti vajab päris kindlasti KV tehnilist kompetentsikeskust ja pole vahet, kas logistikakeskuse, Arsenali või tagalapati koosseisus. On vaja ja kõik. Selles ei kahtle ilmselt keegi. Kui arvestada, et sinna tekib peagi üht-teist salajast, ei saa see asi olla teps mitte mingi tundmatu, odavat hinda pakkuva Akadeemia tee ühikasse regatud osaühingu teha.

Kindlasti vajab ja kindasti ei peaks seda tegema suvalised ettevõtted stiilis "täna see homme teine".

KV tehnika hooldus-remont ei tasu ennast eraomanikule ära. Miks? Vaata, Eesti on väike ja mina olen ise olnud selliste KV erafirmade tellimuste peal. Remondieelarvesse kärutati kõvasti õhku "igaks juhuks" ja mingi meeldiv töö see ikkagi polnud, sest tempo, kuidas masinaid lõhuti, oli ikka klass omaette. Töö oli väga kõikuv ja kui oli tööd, siis oli seda juba eile tarvis. KV ei olnud rahul ei ühe ega teisega, vahetas firmasid, sai igalt poolt jama ning lõpuks saadigi uued masinad - probleem lahenes ise.

Siis ei osatud kokkuleppeid korralikult sõlmida. Pole vaja riigihankel osaleda kui seda täita ei suudeta või lepingutingimused ei meeldi. Samas on alati võimalik osaleda riigihanke ette valmistamises.

Omaette probleem oli juba sellega, et sõjaväe tehnika sisaldab palju spetsiifilisi komponente, mida tsiviilallikatest ei saa, kuid militaartehnika divisjonid asjavad asju üksnes õigel tasemel - mingi OÜga keegi suhtlema ei paindu. Lahendatigi asja nii, et iga firma aretas omamoodi midagi (ise arvake, kui kompatiibel selline asi ühtse hooldusega on). Ei ole sellele Unimogile kohalikust mersu esindusest pooli asju võtta ja tehas nõuab, et juppe ostaks välja KV ise.

Siis tuleb lepingusse kirja panna, et piiratud käibega varuosad tellib logistikakeskus hooldustöökoja nimekirja alusel.

USA-s, suures demokraatia ja liberalismi kantsis toodab näiteks kiivreid ja soomusveste, rakettide juppe, militaarelektroonikat ning teeb tehnika renoveerimist riigile kuuluv äriühing, mis kasutab selleks üllatus-üllatus - vangide tööjõudu. Jah, USA sõduri kevlarkiiver on vangide toodetud. Mõned aastad tagasi tehti vorme ka, see tundub olevat nüüd kadunud.

No valdav osa militaarrahadest läheb ikka erafirmadele nagu LM, Boing, Alliant jms.

Küsimus on selles, et hakates lahendama mädase näpuotsa probleemi käe maharaiumise teel võib tulemuseks kergesti olla see, et 4-5 aasta pärast hakatakse midagi uuesti looma, kui kõikide staapide-ministeeriumite ajudesse on jõudnud, et tehnika kapitaalremont on odavam kui uute asjade ostmine, kuna vahepeal on Saksa laod otsa saanud ja vaest Balti riiki keegi ei sponsoreeri enam.

Tsiteerides neidsamu ameeriklasi: "If money is the issue, deal with the money". On täiesti absurdne üritada lahendada hooldusküsimusi riigiosaluse peentimmimisega. Raudtee näide antud kontekstis ei päde, sest see on üks harv suur ebaõnnestumine (seegi mitte täielik krahh) terve rea õnnestumiste hulgas.

[Kapten Trumm]

See on küll jabur loogika. Esteks kehtib see erafirmadega samamoodi, sest kompetents peitub inimestes, mitte firmades. Teiseks ei jaga raha mitte ministeerium, vaid parlament. Ka Soomes.

Milline erafirma võtaks oma palga ja riski peale Eestis inimesed, kes suudavad relvade hooldusi-remonte teha?

Milline välisfirma tuleb Eesti pisitellimusi tegema? Kui me igat pisiasja hakkame Patrias tegemas käima, siis on karta, et eelarvest muud ei jagugi, kui põtrade rauatöö arveid maksta.

Nende kahe küsimuse vastus on ei, mis tähendab, et ka selle raasukese kaotamise järel võib vastav kompetents Eestist üldse kaduda.

Enne nendele kahele küsimusele selge, demagoogia ja majandusteooria vaba vastamist poleks vast mõtet edasi teemat veeretada?

Eestiga on muidugi kaliibri vahe. Patria suudab panna Horneti osadest kokku nii, et see töötab-lendab

Soome 64 Hornetist tulid ühes tükis riiki ainult kõige esimesed (kas mitte 4 tk, ülejäänud koostasid soomlased ise ja näe, lendavad tänaseni. Lisaks alustas ka Patria hiljuti ühe kahekohalise mudeli ehitust ühekohalisest, et korvata ühe õnnetuse kadu.

Kui sa juhuslikult märganud pole, on see ettevõte riigi omanduses, mida sa nii väga julgelt soovitad kõigile. Riigi omandus on ju imehea. Kas pole?

Mõttetu demagoogia. Riigi omanduse ja tegevuse tulemuste vahel puudub üksühene seos. Paljudes riikides toimivad need ikka palju paremini kui Eestis. Isegi Venemaal. Ka mitmed erafirmad on KV-le saasta tarninud (meenutame näiteks neid kritiseeritud soblesid) - erasektor peaks kah ju ideaalne olema?

Kindlasti vajab ja kindasti ei peaks seda tegema suvalised ettevõtted stiilis "täna see homme teine".

Aga kuidas see ettevõte tekib? Vastus ei ole retoorika "konkurentsis selgub". Milline on Eestis relvatööstuse knowhow erasektoris ja milline on välisfirmade huvi tulla meie pudipadi siia tegema? Mõlemad numbrid on nulli lähedased.

Siis ei osatud kokkuleppeid korralikult sõlmida. Pole vaja riigihankel osaleda kui seda täita ei suudeta või lepingutingimused ei meeldi. Samas on alati võimalik osaleda riigihanke ette valmistamises.

Tüüpiline teoreetiline loogika - sõlmime vettpidava lepingu ja ostame teenust. Probleem algas sellest, et Eestis

1. puudus ja puudub ka praegu vajalik kompetents sõjamasinate kompleksseks teenindamiseks. Vastavat knowhow'd erafirmad kätte ei saanud, kaitseväel seda ei olnud. Ja polnud ka mõtet osta, sest tellimus oli väga kõikuv ja puudus kindlus. Varuosi erafirmad kätte ei saanud, kaitseväel neid polnud ja neid keegi ka ei hankinud.

2. selle teeninduse korrektseks tegemiseks puudus ja puudub praegu igasugune huvi ülaltpoolt, väeosad vaatasid ise, kuidas said. Harilikult ei saanud. Iga väeosa pidas oma palgal tervet remondimeeste armeed (osaliselt ajateenijatest), kes siis seda lagunevat tehnikat oma tarkusest putitasid.

Siis tuleb lepingusse kirja panna, et piiratud käibega varuosad tellib logistikakeskus hooldustöökoja nimekirja alusel.

Just, probleemi lahendab lepingusse kirja panemine. (iroonia).

No valdav osa militaarrahadest läheb ikka erafirmadele nagu LM, Boing, Alliant jms.

Aga näe, oma nish on ka sellel riigi värgil. Näiteks Hummerite kapitaalremont.

Tsiteerides neidsamu ameeriklasi: "If money is the issue, deal with the money". On täiesti absurdne üritada lahendada hooldusküsimusi riigiosaluse peentimmimisega.

Ameerika relvajõud teevad veel kõrgemal tasemel hooldusi-remonte sõjaväe siseselt kui nt soomlased. Pealekauba on USA relvatööstus nabanööri pidi nagunii Pentagoni küljes ja mingist tohutust konkurentsist seal rääkida pole põhjust, pigem vaatab Pentagon stiilis "igaühele midagi", et kompetents ühel päeval Iraani riigis ei töötaks.

Raudtee näide antud kontekstis ei päde, sest see on üks harv suur ebaõnnestumine (seegi mitte täielik krahh) terve rea õnnestumiste hulgas

Miks ta siis ei päde? Kui kerge papp niisama enam ei voolanud, siis kadus inglastel kohe huvi asja vastu.

Teatud monopoolse seisundiga ettevõtet erastamist võib Eestis lugedagi ebaõnnestumiseks. Riiklik kaitse-tellimus keerukates valdkondades on samasugune nabanöör. Ja nagu ma eespool kirjutasin, mingit tervendavat konkurentsi keerukamates teemades ei teki siia kunagi. Välisfirmad pole huvitatud tühjast-tähjast ning kui teevad, siis nii kallilt, et kogu armee tehnoteemat me teha ei saa. Pasi tornid on lihtsalt tilk vett meres. Konkurentsi kohapealt ei teki, sest kompetentsi on väga vähe, töö kõikuv ja ebakindel. Lihtsam on rootsi prügikaste keevitada.

Erastatud ja kontrolli alt väljunud nabanööriettevõtetega on Eestis küllalt pahandusi olnud.

Lõhkepaketid, seljakotid ja voodipesu ei ole sobiv argument, sest teisealt me räägime relvade remondist ja teatud spetsiifiliste asjade valmistamisest.

Õnnestunud erastamised on seal, kus on konkurents. Piltlikult öeldes voodipesu alal on, aga kahurite remondi alal ei ole ega tule. Kummast aktsioomist siis lähtuda?

1. kas teadmisest, et strateegiliste-monopoolsete ettevõtete erastamise praktika Eestis pole eriti edukas (elektrijaamad, Tallinna vesi ja mõned väiksemad näited veel)

2. või teadmisest, et suure konkurentsiga turul toimib eraettevõte hästi.

Lõpetamaks selle erastamise teemalist targutamist, tõstatan taas poindi, millele Sa miskipärast vastama ei kipu.

Eestis on vaja KV tehnilist kompetentsikeskust. Isegi kui Arsenal täielikult kinni panna, laianeb lihtsalt teine "keskus" logistikakeskuses, kus kah nokitsetakse põlve otsas midagi. Miks nad erasektorist Galili tuunimist ei telli, jääb ju arusaamatuks, sest nad pole vist Keynesi raamatut lugenud

Kompetents vajab turgutamist ja esimene asi, kust alustada, on needsamad sõjaväe masinad. Ei ole kuidagit pidi mõistlik, et iga väeosa peab üleval oma remondibrigaadi, kelle koormus on kahtlane ja kes tõenäoliselt pool ajast panevad "kõrvalt".

Kõik see jama tuleb panna ühte kohta kokku (Arsenal, KV logistikakeskuse töökojad, väeosade töökojad teatud mahus) ja siis tekib ka piisavalt vahendeid, et lubada endale teatud kompetentsi ja tehnilis võimalusi. Lõhepaketid tellida Brasiiliast või kust iganes. Sõjaline inseneriteave (USA armees on lausa insenerikorpus olemas) peab olema käepärast võtta, sest isegi tehnika hangetel on probleeme piisavalt ja keegi peab olema võtta, kes MBDA müügimeeste jutus orienteeruda oskab.

Kas see asi asub Arsenalis, logistikakeskuses või Sakala tänaval, on teisejärguline küsimus. Kuigi mina arvan, et Arsenalis oleks võimalused avaramad, eelkõige palkade ja vastutuse osas.

[Kilo Tango]

See on küll jabur loogika. Esteks kehtib see erafirmadega samamoodi, sest kompetents peitub inimestes, mitte firmades. Teiseks ei jaga raha mitte ministeerium, vaid parlament. Ka Soomes.

Milline erafirma võtaks oma palga ja riski peale Eestis inimesed, kes suudavad relvade hooldusi-remonte teha?

No näiteks mina võtaks hea meelega kui mul on mõistliku marginaaliga pikaajaliselt töö tagatud ning riigile ka vastavad sanktsioonid ette nähtud lepingu rikkumise eest.

Enne nendele kahele küsimusele selge, demagoogia ja majandusteooria vaba vastamist poleks vast mõtet edasi teemat veeretada?

Ilma majandusteooriat mõistmata ei saa inimene reeglina mitte mõhkugi aru, kuidas majanduses protsessid toimivad. Aga mina ei ole siinkohal mingeid majandusteoreetilisi konstruktsioone kasutanud nii, et see väide iseenesest on demagoogia.

Eestiga on muidugi kaliibri vahe. Patria suudab panna Horneti osadest kokku nii, et see töötab-lendab

Soome 64 Hornetist tulid ühes tükis riiki ainult kõige esimesed (kas mitte 4 tk, ülejäänud koostasid soomlased ise ja näe, lendavad tänaseni. Lisaks alustas ka Patria hiljuti ühe kahekohalise mudeli ehitust ühekohalisest, et korvata ühe õnnetuse kadu.

Ära saa minust valesti aru. Patria on igati tubli ettevõte ja mul pole midagi nende vastu. Kindlasti on abiks ka EADS-i osalus (üle veerandi). Aga see, et Patria on edukas EI TULENE sellest, et ettevõtte omanik on riik. See sõltub sellest, et riigist sõltuva ettevõtte asjad riigiga on korralikult paika pandud.

Riigi omanduse ja tegevuse tulemuste vahel puudub üksühene seos.

Mikroökonoomilisel tasandil on see tõsi, makroökonoomilisel mitte. Aga ma polegi väitnud, et selline "üksühene" seos olemas oleks. See ei puutu praegu asjasse. Muide. üksühese seose puudumine ei tähenda, et seost üldse ei oleks. Korrelatsiooni on tegelikult väga tugev.

Just, probleemi lahendab lepingusse kirja panemine. (iroonia).

Ma ei tea, kuidas teil seal kaitseväes, kuid meil siin erasektoris peetakse lepingutest enamasti kinni. Ja kui ei peeta, järgnevad sanktsioonid. Mis puutub kompetentsi puudumisse, siis see ei ole nüüd küll kuskilt otsast lahendamatu probleem seni kuni Eestis on olemas õppimisvõimelisi inimesi.

Aga näe, oma nish on ka sellel riigi värgil. Näiteks Hummerite kapitaalremont.

See pole põhjendus riigifirma tegemiseks. Põhjendus peab olema ratsionaalne, mitte stiilis "hummereid ameerikas hooldab riigiettevõte". Mina ei tea, miks aga kindlasti on seal taga mingi ratsionaalne põhjendus. HMMWV ei ole iseenesest mingi tohutu riigisaladus. Valmistab neid, muide, eraettevõte.

Pealekauba on USA relvatööstus nabanööri pidi nagunii Pentagoni küljes ja mingist tohutust konkurentsist seal rääkida pole põhjust, pigem vaatab Pentagon stiilis "igaühele midagi", et kompetents ühel päeval Iraani riigis ei töötaks.

Kes kuidas. Raytheonil ja Boeingul on näiteks täiesti pädev tsiviiltööstus samuti olemas.

Raudtee näide antud kontekstis ei päde, sest see on üks harv suur ebaõnnestumine (seegi mitte täielik krahh) terve rea õnnestumiste hulgas

Miks ta siis ei päde? Kui kerge papp niisama enam ei voolanud, siis kadus inglastel kohe huvi asja vastu.

Ei olnud asjad nii. Esiteks erastati seda, mida erastama poleks pidanud. Teedevõrgu erastamine oli absurd, veermiku ja veoteeninduse erastamine loomulik ja see osa erastatakse ilmselt uuesti. Peapõhjus oli ikkagi selles, et Eestis oli selge ja väga tugev poliitiline surve selle erastamise tagasi keeramiseks ning investor oli selleks jätnud ka akna, kuna polnud täitnud kõiki omale erastamislepinguga võetud kohustusi.

Teatud monopoolse seisundiga ettevõtete erastamist võib Eestis lugedagi ebaõnnestumiseks.

Eesti suur häda on see, et selliste erastamiste juures ei tehtud läbi majandusteoreetilist mõjude analüüsi, mis mujal maailmas on tavaks. Erastamine on keerukas protsess ja kui seda viiakse läbi kiirustades ja üle jala siis ongi tagajärjeks tulemused nagu Raudtee. Samas erastati omal ajal näiteks ka Hoiupank, riiklik kindlustus, Volta, bussipargid jpm. ettevõtteid, mis tegutsevad siiani edukalt (küll mitte kõik enam oma nime all).

Erastatud ja kontrolli alt väljunud nabanööriettevõtetega on Eestis küllalt pahandusi olnud.

Näiteks? Ja ärme räägi infrastruktuuri erastamistest (à la Naissaare sadam), sest seda ma enamasti heaks ei kiida.

Kas see asi asub Arsenalis, logistikakeskuses või Sakala tänaval, on teisejärguline küsimus. Kuigi mina arvan, et Arsenalis oleks võimalused avaramad, eelkõige palkade ja vastutuse osas.

Mida mina siis kogu aeg rääkinud olen? Kui tahetakse teha puhtalt hooldusettevõtet, siis tulebki Arsenal niimoodi ümber profileerida. Omandi küsimus on täiesti teisejärguline. Kui kriitilise kompetentsiga strateegiline hooldusettevõte ei suuda raha teenida ei ole mingit tähtsust, kas see ettevõte on era- või riigiomandis.
Küsimus on selles, et kui tahetakse ettevõttest midagi uuenduslikku saada, siis peab lahendama motivatsiooniküsimuse. Ja pole olemas paremaid motivaatoreid kui hirm ja ahnus.

Sinu mürgised märkused Keynesi kohta (keda sa ilmselgelt lugenud pole, sest Keynes pooldas paljuski riigi aktiivsemat sekkumist majandusse) jätan ma tähelepannuta, kuna sa ei suuda vahet teha Keynesil, Friedmanil ja Schumpeteril, mistõttu võib kindel olla, et sa ei tea, millest sa räägid.

Aga kui me praegusest Arsenalist räägime, siis pole seal mitte mingit kompetentsi ollagi. Või vähemalt ei paista see kompetents kuskilt otsast välja. Muidu võitleks ettevõtte direktor nagu lõvi hoolduslepingute eest. Muidu oleks ka A4-dele relsid pandud peale Arsenalis.

[hummel]

Lisada võib niipalju, et osaline hooldus ja esmane remont, sh detailide vahetus, peab jääma kindlasti väeosadesse kohapeale. Seda tuleb teha viivitamatult ja vajadusel isegi otse metsas pataljoni tagalakeskuses telgis ja ka keset ööd. Tehnikat on asap rivvi tagasi vaja. Eesti tingimustes võtab Arsenali tüüpi ettevõttesse ära saatmine tähendab mõne nädala jagu paberite liikumist. Kui tegemist on kontroll-hooldusega nr 4, siis see pole probleem, sest seda tuleb teha 1 kord iga 2 a tagant.

3. taseme saab aga juba väeosas ära teha, sest seal on peamine lisanduv töö (nr 3 tähendab, et tehakse ühtlasi ka nr 1 ja nr 2) õli+filtri vahetus. GD maasturitel aga ei tehtagi 1. taset näiteks. Ainult igapäevane ja siis 2. poole aasta tagant.

Aga seda ma õtlen, et täis-eraettevõtlusena see puhtalt sõjandusele suunatud tehase pidamine lihtsalt ära ei tasu. Pankrott ja pahandused varem või hiljem. Enne tasub ära täis-riigiettevõttena, kuid ka siis kipub rahva raha matmiseks, sest kõik sisseseade, eriagregaadid ja värk tuleb teha nullist uutena ning suurte rahade eest ning kui hooti seisab, siis ei too sisse kellelegi.